Avaldati minu arvamusartikkel doktoranditoetusest

Täna avaldas DELFI minu arvamusartikli doktoranditoetuse suuruse teemal. [1] Doktoranditoetus on olnud mulle südame-lähedane teema juba alates doktorantuuri sisseastumisest ning olen selle nimel otsesemalt sõna võtnud juba alates 2015. aasta Riigikogu valimistest saadik. 2015. aastasse jääb ka minu teine suurem arvamusartikkel antud teemal. [2]

Paraku pole nende aastate jooksul asjade käigus midagi muutunud ning nüüd plaanitavad muudatused tõotavad tulla nii väikesed, et ei pruugi mõju omada. Seetõttu sündis ka seekordne arvamusartikkel. Raske öelda, kas seegi artikkel midagi muudab, aga kui üldse vait olla, siis võib kindel olla, et midagi ei muutu. Loodan igatahes parimat ja jälgin, mida lähem tulevik toob.

P.S Kolmel korral on Eesti Vabaerakond teinud riigieelarvesse muudatusettepaneku doktoranditoetust otsustavalt tõsta ja kolmel korral on see ettepanek ka koalitsiooni poolt maha hääletatud.

[1] http://epl.delfi.ee/news/arvamus/ttu-nooremteadur-doktoranditoetust-tuleb-kahekordistada-vaiksem-tous-soovitud-efekti-ei-anna?id=80134700
[2] https://arvamus.postimees.ee/3262657/taavi-simson-riigile-oleks-kasulik-doktorantidele-rohkem-maksta?_ga=2.234139166.1682800039.1510418754-519300822.1430479782

Valimised läbi, aitäh toetajatele

Avaldan tänu oma valijatele

Üle pika aja kirjutan ma taas blogisse. Vahepealne vaba aeg on lisaks kõigele muule tavapärasele kulunud kohalike omavalitsuste valimistele. Tegutsesin nii sotsiaalmeedias, osalesin telgikampaanias kui jagasin flaiereid. 

Kogu selle vaeva tulemus on 48 häält Mustamäelt. Kahetised tunded. Ühest küljest ei olnud häältesaak selline nagu ise oleksin oodanud, teisest küljest edastasin oma häältesaagilt endast palju tuntumaid kandidaate, näiteks Diana Klas ja Meelis Pai. 

Arvestades seda, et vaadates nii Mustamäed eraldi kui linna tervikuna, olin 30% parimate hulgas, siis võib küll lugeda tulemust igati korda läinuks. Silmi kindlasti maha lööma ei pea.

Igatahes olen ma väga tänulik kõigile inimestele, kes oma hääle mulle andsid. Aitäh teile.

Kuigi ma ei osutunud sel korral valituks ei jäta ma kindlasti oma vabatahtliku tegevust, ideede ja mõtete kirjapanemist, ega poliitika rindel jätkamist. Üks kord tuleb edu niikuinii. Kus ta pääseb.

Esimene kampaaniavideo on valminud

Annan siinkohal teada, et valminud on esimene video, mis tutvustab minu platvormi ja ideid eelseisvatel KOV valimistel. Kasutan enda tutvustamiseks kombinatsiooni blogist, videost ja sotsiaalmeediast tingituna juba varem mainitud põhjusest, et plakatikampaaniad on väljaspool minu liigat (kapitali poolest). Ka televisiooni või raadiosse pääsemine on vähemasti tänasel päeval kahtlane. Kuid positiivsest küljest vaadatuna, siis minu põhielektoraat (noored ja haritud) ongi suure tõenäosusega peamiselt interneti ja sotsiaalmeediat kasutav.

Küsimused minu mõtete ja ideede kohta on teretulnud kommentaarides. Püüan anda nii ammendava vastuse kui oskan.

Lisaks ütlen, et ei taha oma blogi ka liiga poliitikapõhiseks muuta ning loodan juba oktoobri teisest poolest saan jälle rohkem keskenduda teistele teemadele, millest ma olen oma blogis varem kirjutanud (elektriautod, roheline energia, ühistransport jne). Muidugi kui peaksin osutuma valituks, siis mõte veereb plaani suunas anda ka korralisi ülevaateid oma kogemustest ja õnnestumistest.

Ka lauasahtlisse kirjutatu võib olla aktuaalne

Valimisliidu Vaba Tallinna Kodanik logo

Mida päev edasi, seda lähemale tulevad valimised. Seoses sellega tuleb teha järjest enam tööd, et end pildis hoida ning tõestada väärilise kandidaadina, kes ka valija hääle ära teeninud.

Kuna mina osalen seekordsetel kohalike omavalituste valimistel valimisliidu (Vaba Tallinna Kodanik) koosseisus, siis tähendab see seda, et mina pean olema oma kampaanias eriti loov kuna kasutada saan vaid omaenda rahalisi ressursse, mida mul ausalt öeldes pole. 

Ainasad vahendid mida ma kasutada saan on omaenda blogi, Facebook, arvamusartiklid ja YouTube. Lisaks kampaania T-särk, mille olen endale teinud (ja mida mõni on loodetavasti märganud). Ei ole just palju, aga midagi siiski. Mingi märgi endast jätavad maha needki. Rääkides aga blogist ja arvamusartiklitest, siis meenus mulle minu veebruarikuu artikkel, mille kirjutasin seoses lähenevate valimistega, kuid mida toona ei avaldatud. Pühkisin artiklilt tolmu maha, korrigeerisin sissejuhatust ning lasin avaldada valimisliidu blogis, sest teema on endiselt aktuaalne. Nüüd isegi aktuaalsem kui mõned kuud tagasi. Tuleb välja, et stagneerunud süsteemis püsivad mõned teemad ikka väga pikalt üleval.

Millest siis jutt? Lühidalt sellest, et valimistel lastakse kahetsusväärselt vähe noori võimu juurde. Seda vaatamata sellele, et liigub väga palju jutte noorte kaasamisest ja nende ära kuulamisest. Sellele vaatamata leidsin mina Tallinna Volikogu 79 liikme hulgast vaid 4 sellist, kelle vanus on alla 30 aasta. Pole just palju. Mitte et vanus või noorus oleks justkui väärtus omaette, aga põlvkondade vahetus toimub (näib toimuvat) piinarikkalt aeglaselt. Lisaks oleks noortel kindlasti pakkuda värsket vaatenurka ja paremat teadmist nii mitmeski olulises küsimuses, kasvõi spordiväljakud ja huviharidus, mida noored kasutavad rohkem kui vanad.

Sisepõlemismootorite keelustamisest Eestis

Nissan Leaf

Viimasel ajal on järjest tihedamini kuulda uudiseid selles vallas, et erinevad riigid plaanivad keelata tulevikus sisepõlemis-mootoritega autode müügi. Hiljuti tuli selle uudisega välja Suurbritannia, kes teatas, et alates aastast 2040 seal enam sisepõlemis-mootoriga autosid müüa ei tohi. Et Eesti on riik, kes igati püüab teiste EL-i riikide eeskuju järgida, on otsustatud ka meil see teema arutluse alla võtta. 

Siinkohal tahaksin loota, et tegemist saab olema protsessiga, millele lähenetakse põhimõõtel "üheksa korda mõõda, üks kord lõika". Kuigi olen tuline rohelise transpordi pooldaja (blogis olen sellel teemal kirjutanud mitmeid artikleid), puudutagu see siis autoliiklust või ühistransporti, annan endale aru, et 100% elektrilisele transpordile üleminek ei toimu üleöö ning selle saavutamiseks on vaja astuda tõsiseid samme. Viimased eeldavad ka üsna mahukaid investeeringuid.

Mured kiirlaadijatega

Toon välja kõige lihtsama ja elementaarsema näite. Laadimisvõrgustik. Kui Eesti 2011. aastal sai Mitsubishi käest 500 elektriautot, (kuulus saastekvootide tehing) siis sellega kaasnevalt rajati tervet Eestit kattev kiirlaadijate võrgustik. Paraku rajati see kiirlaadijate võrgustik vaid CHAdeMO standardi järgi, mis maakeeles väljendatuna tähendab seda, et sellega saab laadita vaid Mitsubishi i-MiEV-it, Nissan Leafi ja Renault Zoe`d, teiste autode, näiteks BMW i3 jaoks on see kasutu. Nimelt on vahepealsetel aastatel Euroopa Liit võtnud kasutusele uue, ühte kiirlaadijate standardi CCS (Combined Charging System), mille järgi toodavad elektriautosid kõik Euroopa autotootjad. 

Selleks, et Eestis saaks mugavalt laadida ka VW, BMW, Fordi, Opeli jne elektriautosid tuleks kõik olemasolevad kiirlaadijad välja vahetada. Laadijate vastu, mis toetavad nii CCS kui ka CHAdeMO standardeid. Vastavad laadijad on ABB-l ka tootmises olemas. See juba on mahukas investeering. Kuid lisaks olemasolevatele kiirlaadijatele tuleb neid ka oluliselt juurde ehitada. 

Praegu on Eestis 167 kiirlaadijat ja ca 2000 elektri- või hübriidautot. Sarnastest suhetest lähtuvalt peaks kõige karmima stsenaariumi järgi kiirlaadijaid olema 40 000! (Kui kõik autod oleksid elektrilised või pistikhübriidid) Õnneks nii palju kiirlaadijaid vaja vast pole, sest paljud kindlasti laevad oma autot (vaid) kodus. Reaalse kiirlaadijate arvu vajaduse saab hinnanguliselt määrata ka selle järgi kui vaadata kui palju on Eestis hetkel tanklaid ja tankureid. 

Kodus laadimise võimalused algstaadiumis

Kodulaadimine on teine probleem, mis tuleb lahendada kui soovitakse täiselektrilist transporti. Näiteks Mustamäe, Õismäe ja Lasnamäe paneelmajade juures laadimise võimalus sisuliselt puudub. Ja laadimisvõimaluse tekitamine 90 korterile (9-kordsetel majadel lausa kuni 216 korterile) on väga kallis, mõnel juhul ka võimatu, sest isegi parkimiskohti ei jätku tänases päevas.

Ning kui ka kodulaadijate küsimus õnnestub kuidagi lahendada (kasvõi laadijate jagamise kaudu), siis jääb küsimus kuidas see mõjutab elektritarbimist ning kui suure koormuse paneb see elektrivõrgule. Täiendav koormus võrgule ja suurem elektritarbimine tähendab automaatselt ka kalleid lisainvesteeringuid nii uutesse elektritootmisvõimsustesse kui piisava varuga ülekande süsteemidesse. Kuid lisaks tuleb arvestada ka tarbimisrežiimi mõjuga, kas kõik kasutajad laevad autot öösel, või on see korrapäratu algoritm. Peavalu inseneridele kui palju. Vajalikud investeeringud ja mõttetöö peavad aga tehtud olema enne kui keelustamise otsused vastu võetakse. Vastasel juhul oldakse lihtsalt lõhkise küna ees.

Vaadates ausalt otsa tänasele seisule, siis elektriauto laadimise võimaluse saavad oma kodu juurde rajada kõige lihtsamalt eramajade omanikud. Seda seetõttu, et isegi uute elurajoonide juures pole arvestatud elektriauto laadimise võimalusega, vähemasti pole kuulda olnud. ehk on see mõtteaine ka ehitusseaduse seisukohast?

Lõppsõna

Eelpool olevast lähtuvalt loodan, et enne kui midagi keelatakse ja enne kui pannakse paika millal mida keelata, mõeldakse kõik üksikasjad ja takistused põhjalikult läbi. Seejuures ka see, kuidas soovitud muudatused mõjutavad ülejäänud seadusandlust ja elukorraldust.

Lisaks ei saa unustada, et (müügi) keelustamine autosid tänavatelt ei kaota. Varem ostetud bensiini- ja diiselmootoriga autod jäävad ikka liiklusesse, senikaua kuni neil ressurssi jagub. Ja mõnikord võib seda ressurssi päris kauaks jaguda.

Ning viimaks ei saa üle ega ümber faktist, et otsuseid mõjutab väga palju ka tehniline areng. Selliste otsuste realiseerimiseks peab nii akutehnoloogia kui laadimistehnoloogia jätkama sama kiiret arengut ,kui viimastel aastatel, veel pikka aega.

Trammitee valmimise agoonia

Umbes nii toimub trammitee remont

Antud postitus on omamoodi mõtteliseks järjeks minu mõni kuu tagasi tehtud blogipostitusele "Miks asjad nii kaua aega võtavad?" Toona kirjutasin ma sellest, et Haabersti ringristmiku rekonstrueerimine võtab aega ülemõistuse kaua (tööde lõpp sügis 2018), mistõttu ümberkaudsete elanike liikumine on raskendatud pika aega.

Seekord tahaksin kirjutada samas valguses Kopli trammitee remondist. On küll hea, et seda üldse remonditakse, kuid see ei tohiks nii kaua aega võtta. Kui tõesti inimesi igale objektile ei jätku, siis tehtagu üks objekt korraga. Kõigepealt Haabersti ringristmik ja siis Kopli trammitee. Mis on aga reaalsus? Pikk trammitee on kinni mitmeid kuid, aga objektil võib näha üksikuid mehi ja ma tõesti mõtlen üksikuid. Samal ajal kui ülejäänud ehitustanner seisab lihtsalt tühja. Eile olin tunnistajaks olukorrale, kus lõigul Balti jaam-Põhja puiestee õnnestus näha 4 meest! Ja need kõik olid ametis elektriliinide paigaldamisega. 

Minu, kui lihtsa inimese loogika ütleb, et arukam on trammiliiklus seista vaid suveks ja siis panna terves pikkuses mehi peale nii palju kui vaja. On selge, et mõned asjad võtavadki aega, näiteks betoonaluse kuivamine, kuid see pole küll OK kui töö seisab pelgalt sellepärast, et töömehi pole.

Üks asi on kohalikele inimesele tekkivad raskused ehitustööde tõttu, kuid teine, hullem asi, on see, et inimesed võõrduvad trammist kui see nii pikka aega ei liigu. Uus trammitee võib ju tore ja mugav olla, aga võib vabalt juhtuda, et valmimise ajaks on osad kasutajad bussi peale ümber harjunud või kasutavad hoopis autot. Autoliiklus on aga midagi sellist mida Tallinnas tahaks vähendada, sest koormus on niigi suur ja laiendamise ruumi pole. Mõnes kohas ei tohiksi laiendada, sest vaba ruumi ja rohelust peab ka linna jääma.

Viimane on eriti teravalt esile kerkinud mainitud Haabersti ringristmikuga seoses (hõberemmelga saaga). Ei ole õige, et paljalt autoteede tarvis või uute majade jaoks ohverdatakse seda vähest rohelust, mis mõnes Tallinna piirkonnas säilinud. Üks asi on visuaalne kahju, kuid teine, tõsisesm asi, on õhu kvaliteedi langus ja mürataseme tõus. Viimased aga mõjutavad inimeste tervist ja sealtkaudu juba tervishoiu süsteemi ja mõju riigieelarvele. Kuigi kalkulatsioonid ei pruugi seda näidata võib nii mõnegi projekti sotsiaalmajanduslik mõju olla hoopis miinusmärgiga, kui seda on valesti teostatud või on oldud prognoosides liiga optimistlikud.

Avapauk valimiskampaaniale

Valimisliidu Vaba Tallinna Kodanik logo

Head inimesed, kes te mu blogi loete. Pärast mõningast vaimset valmistumist olen ennast kokku võtnud ning teen teatavaks, et kandideerin sel sügisel toimuvatel kohalike omavalitsuste volikogude valimistel. Kandideerin Tallinnas, Mustamäel, valimisliidu Vaba Tallinna Kodanik kooseisus. 

Oma kandidaadinumbrit ma veel teatavaks teha ei saa, see selgub septembris. Küll aga võin oma blogis rääkida ideedest ja mõtetest, mille eest ma seista plaanin. Kes tahab tutvuda valimisliidu üldisema programmiga, siis seda saab teha siin.

Tingituna sellest, et kandideerin valimisliidus, aga ka sellest, et valimised pole koht, kuhu tahaks ilmtingimata väga investeerida, tuleb mul ennast väga säästlikult reklaamida. Seetõttu olengi enda kampaania allikateks valinud oma blogi, sotsiaalmeedia ja otsesuhtluse inimestega. Viimasega loodan tegeleda nii palju kui nüüd suvel vaba aja raames õnnestub. 

Kuigi kõige intensiivsem tegevus jääb targemate kogemuse kohaselt aktiivsesse valimisperioodi, siis rahvatarkus ütleb, et "varajane linnuke püüab ussikese", mistõttu püüan juba nüüd vaikselt algust teha. 

Olgu siinkohal välja toodud mõningad (kõik lihtsalt ei mahu) teemad, millega ma sooviks tegeleda, kui peaksin imekombel valituks osutuma.

• Lasteaedade renoveerimine. Koolihooned on praeguseks Tallinnas väga kenaks tehtud, kahjuks pole lasteaia hooned sellega järge pidanud. Oleks äärmiselt tore kui ka kõige pisematel oleks soojad ja tervisliku õhuga ruumid ning moodsad mänguväljakud õues olemise nautimiseks. 
• Avalike spordiväljakute korda tegemine ning vajadusel uute rajamine. Vanasti oli majade vahel palju korvpalli või võrkpalli platse, mis praeguseks lagunenud või kadunud. Nende kordategemisel tekib noortel võimalusel sportida ja tervist edendada kaubanduskeskustes "hängimise" või arvutis istumise asemel. Aktiivne liikumine arendab lisaks füüsilisele tervisele ka vaimset.
• Huvitegevuse kohtade arendamine ning võimaluste laiendamine nii noortele kui vanadele. Ideaalne oleks selline koht, kuhu saaks koondada nii noorte huvitegevuse (huvikooliringid) kui ka seeniorite koosviibimise (päevakeskus). Erinevate põlvkondade vaheline suhtlus tugevdab kogukonnatunnet ning aitab sisustada aega.

Kui on küsimusi mõne konkreetse teema või valdkonna kohta, siis nende kohta vastan hea meelega kommentaarides.