Rakett 69 IV hooaeg 7. saade

Gaaside tuvastamise katse oli kõige vaatemängulisem
Rakett 69 FB lehelt

Rakett 69 selle hooaja seitsmenda saate läbivaks teemaks oli keemia. Antud saade oli väga huvitav vaadata, kuid tuletas mulle samal ajal meelde, et keemia ei olnud teps mitte minu tugevaim ala koolis. Samas endalgi oli omal ajal vahva saates katseklaaside-kolbidega möllata, kuigi tulemus ei olnud alati see, mis oodatud.

Nii nagu tavaks, tuli ka seekord meeskondadel lahendada kolm ülesannet, mis seondusid saate teemaga. Seekordsed ülesanded olid:

• Gaaside tuvastamine. Toru külge oli kinnitatud viis õhupalli. Kaks suunaga taeva poole, seega õhust kergemate gaasidega täidetud, ning kolm allapoole rippumas, seega õhust raskemate gaasidega täidetud. Teada oli, et õhupallides olevad gaasid on: heelium, vesinik, süsihappegaas, propaan ja väävelheksafluoriid. Tuli määrata, milline gaas on millises pallis. Kuna heelium ja vesinik on mõlemad õhust kergemad, siis ülemised õhupallid on emb-kumb. Määravaks on siin see, et heelium on inertgaas ja ei põle, samas kui vesinik põleb vägagi hästi, tehes pauku isegi palja õhuga reageerides. Seega, kumb õhupall teeb süüdates suurema paugu, see on vesinik, teine järelikult aga heelium. Ka rippuvates õhupallides olevade gaaside tuvastamine on lihtne. Kuna väävelheksafluoriid on teiste gaasidega võrreldes oluliselt raskem, on see juba käega katsudes (tõstes) selgelt eristatav. Süsihappegaasi ja propaani eristamine käib samal põhimõttel mis ülemistel õhupallidel, propaan põleb hästi, samas kui süsihappegaas ei põle. Massi põhjal neid eristada ei saa, kuna propaanil ja süsihappegaasil on üks ja sama molaarmass. Antud ülesande lahendamisega said toime kõik meeskonnad.
• Võistluse teiseks ülesandeks oli trikoloori valmistamine klaasanuma sisse laual leiduvate ainete ja vahendite abil. Antud ülesanne pandi sisse seoses sellega, et antud saate eetrisse minek toimus Vabariigi aastapäeva ligiduses. Ülesannet jälgides meenus mulle, kuidas minu tiim (sinine tiim) omal ajal pidi liimi valmistama, seega võis juba ette näha, et tuleb palju katse-eksi meetodit. Ei pidanud pettuma, kuid vaatamata ohtrale katsetamisele, olid tiimid edukamad, kui mina omal ajal. (Tõsi oma liimi saime me tööle, mingil müstilisel põhjusel, teadust oli asjasse vähe segatud) Igatahes, tagasi ülesande juurde. Tiimidel oli kasutada piim, vesi, õli, atsetool, toiduvärvid, spaatlid, klaasanum, kindad, prillid ja veel mõned vahendid. Ainete segamise mõte seisnes selles, et kogupandavad ained ei seguneks omavahel, vaid jääks valades kihtidesse. Samuti pidi silmas pidama seda, et kõige raskem aine oleks põhjas ja kõige kergem peal. Ideaalne lahendus oleks olnud soolaga segatud või paljas piim põhjas. Seda värvida pole vaja, kuna piim juba on valget värvi. Teine kiht oleks õli, millesse on segatud musta värvipigmenti. Toiduvärvi kasutada ei saa, kuna see ei segune õliga. Viimane kiht oleks atsetool, millesse tilgutatud paar piiska sinist toiduvärvi. Kirsiks tordil oleks see, kui kõik ained oleks valatud spaatli abil (nagu Juhan Koppeli esituses ülesande näites) et anuma seinad ei saaks teise ainega kokku. Antud ülesandega tulid paremini toime oranž ja roheline meeskond, sinine meeskond (sinisel värvil on keemiaga vist mingi karmavärk selles saates) jäi ajahätta ja sine värv (oo seda irooniat) jäi lisamata.
• Viimaseks ülesandeks oli vedeliku muutmine lillast läbipaistvaks nii, et ei lisata ei vedeliku ega tahkist. Kuidas siis seda teha? Lihtne, gaasi abil. Kolvis olel lilla vedelik oli NaOH vesilahus, millele oli lisatud indikaatorit, mis aine happelisuse muutumisel muudab värvi. Kuna NaOH on ise aluseline, tuli vedeliku muuta happelisemaks. Üks happelistest gaasidest on süsihappe gaas. Süsihappegaasi saamine on õnneks üks kergemaid asju, selleks tuleb vaid segada äädikat ja söögisoodat või siis segada kokku söögisooda, sidrunhappe pulber ning lisada vett. Tähtis oli siin ülesande juures see, et toru, mis viib söögisooda lahuse juurest lilla vedeliku juurde, tuleb lillasse vedelikku sisse suruda, et gaasi saaks neelduda aines. Vastasel juhul voolab süsihappegaas kolvist välja ja kasutegur on null. Kahjuks oranž tiim toru vedelikku viimise peale ei tulnud, kuid said muidu aru, mida on vaja teha. Sarnaselt trikoloori ülesandega näitas selle ülesande puhul parimat esitust roheline meeskond.

Saate lõppedes olid kaalukausil oranzi meeskonna kapten ja sinise meeskonna kapten. Seekord pidi saates lahkuma Kaisa sinisest meeskonnast. Põhiliselt nõrga meeskonna juhtimise tõttu. Vähemasti seda ütleks ma saatest nähtu põhjal. Tean omast kogemusest, et tegelikult jääb 90% tegevusest publikule nägemata.

Tänane episood pani mind tõsisemalt mõtlema, kui kaugele ma ise uue formaadiga saates jõuaks. Ma olen küll üsna OK meeskonnatöös, kuid liidri roll võib mulle mõnikord üle jõu käia. Seetõttu on tunne, et praegu ei pruugiks ma niigi kaugele jõuda, kui jõudsin teisel hooajal. Samas mine sa tea, ehk jõuaks ka, ja veel kaugemalegi.

Joo mahla - toetad doonorlust

Õige mahla tunneb ära
kampaaniakleepsu järgi.

Täna märkasin PERHi Verekeskuse kodulehel ühte toredat uudist, nimelt on nüüdsest inimestel tekkinud veel üks suurepärane võimalus, kuidas panustada doonorluse arengusse. Selleks ei tule teha midagi keerulist, tuleb vaid osta Põltsamaa tomatimahla, õunamahla või jõhvika-granaatõunajooki. Selliselt toimides toetab ostja iga ostuga 1 sendiga PERHi Verekeskust.

1 sent ei pruugi tunduda paljuna, kuid kui mahla oste koguneb palju, koguneb ka spalju sente ning tõtt-öelda kulub Eestis tegutsevatele verekeskustele ära igasugune rahaline toetus. Iga panus, kuitahes väike, on oluline ning lõpuks saab mitmest väikesest killust üks suur saavutus. Seega, kui te pole (veel) doonor, kuid tahate panustada doonorluse arengusse, kasvõi natukene, pole tarvis teha midagi muud, kui osta pakk kampaaniakleebisega Põltsamaa mahla ja juba oletegi teinud väikese heateo. Mis tuletab meelde, et pean nüüd ise poodi lippama. :)

Rakett 69 IV hooaeg 6. saade

Klaasi omavõnkesageduse leidmine oli minu lemmik
ülesanne antud saates.

Kuuendas saates jätkus sarnaselt viiendale helide maailma teema. Kui eelmine kord keskenduti põhiliselt muusikainstrumentide tegemisele, siis seekord läheneti helide maailmale natukene füüsilisemalt ja teaduslikumalt.

Sellel korral pidid meeskonnad lahendama järgmisi ülesandeid:

• Klaasi omavõnkesageduse leidmine. Omavõnkesagedus on selline helisagedus, mille juures esineb resonants. Resonantsiks nimetatakse nähtust, kus keha sisemiste osakeste võnkeamplituud saavutab oma maksimaalse väärtuse. Resonantsi saab esile kutsuda välise energiaallika abil, nt. sõdurid sillal või kõlar klaasi kõrval (nagu saate näites) [1]. Omavõnkesagedus on igal materjalil erinev. Antud ülesande lahendamiseks oli meeskondadel kasutada klaas, ksülofonipulk, kõlar, sagedusmuundur ja tahvelarvuti helisageduse mõõtmise programmiga. Lahendus oli lihtsamast lihtsam, lüüa pulgaga klaasi ja mõõta, milline sagedus on domineeriv. Paraku ei suutnud kõik meeskonnad sellegi poolest lahenduseni jõuda. Ainsa täpse vastuse sai sinine meeskond. Saates olnud ülesannetest oli see minu seekordne lemmik, põhiliselt seetõttu, et olen omavõnkesageduse teemaga kokku puutunud ka enda õpingutes. Auto väljalaskesüsteemides on selle arvutamine üks tähtsamaid komponente.
• Vinüülplaadilt heli kätte saamine. Selleks oli meeskondadel kasutada vinüülplaat, vinüülplaadimängija, paber ja kuhi nõelu. Rakettile omaselt, oli siingi lahendus imelihtne, tuli panna nõel paberist torbiku külge ja siis nõel omakorda vastu mängivat plaati. Nõela võnkumine võimendus torbikust kõlari sees ja nii muutus heli kuuldavaks.Antud ülesandega said hakkama kõik meeskonnad, v.a sinised, kes kogemata olid kruttinud plaadimängija suuremale kiirusele ja ei suutnud seetõttu õiget artisti tuvastada.
• Viimaseks ülesandeks oli mikrofoni valmistamine. Selleks olid tiimidel kasutada vasktraat, tinatraat, torbikud, neodüünmagnet ja muu vajalik. Ülesande lahendamiseks piisab, kui panna torbiku (membraani) külge pool ja teise torbiku külge magnet, torbikud seejärel ühendada. Pooli liikumine magnetil põhjustab pinge muutuse, mis muudetakse heliks. Antud ülesandega said taas kõige paremini hakkama rohelised. Sinised läksid alt sellega, et üritasid pooli teha tinatraadist, mitte vasktraadist. 

Saate kokkuvõttes pidi sellest saatest lahkuma oranžide kapten Egle Truska, kuigi ausalt öeldes oleks olnud õiglasem, kui lahkuks Oliver roheliste hulgast (kes samuti kaalukausil oli), sest oli näha, et vähemalt antud saates oli temast tiimikaaslastele rohkem kahju kui kasu. Kuid kohtunike otsus on lõplik ja ümbervaatamisele ei kuulu.

[1] Definitsioon kokku pandud Wikipeedia informatsioonist, targemate inimeste nõuannetest ja omadest teadmistest. Parandatud 25.02.2014

Ei anonüümsele internetis kommenteerimisele

Liiga tihti peidavad kommentaatorid end anonüümsuse maski taha

Viimasel ajal taban ma ennast Delfi ja Postimehe kommentaariumi lugedes järjest tihedamini mõttelt, et anonüümne kommenteerimine ei ole ikka päris õige asi.
Inimesed ei anna endale aru, et sõnadel on mõju ja tagajärjed, isegi kui ollakse sellest teadlikud, siis poetakse anonüümsuse kaitsva varju taha, sest vähesed hakkavad IP aadressi järgi inimest üles otsima, kui nad tunnevad, et nende tundeid on riivatud.

Eesti Päevalehe eeskuju
Mulle isiklikult meeldis Eesti Päevalehe käik mõned aastad tagasi, kui nende kommentaariumis sai kommenteerida vaid end ID kaardiga tuvastanud inimesed. Antud käigu mõju oli kohe näha. Kommentaaride arv langes märgatvalt ning nende sisu muutus oluliselt kvaliteetsemaks. Paraku pidi EPL hiljem vana, anonüümse, lahenduse juurde tagasi minema, sest teised väljaanded kahjuks Eesti Päevalehe initsatiiviga kaasa ei läinud. Kuna aga veebiväljaande tulu sõltub reklaami müügist ja seega lugejate arvust, siis ei saanud kaua kesta olukord, kus ühel väljaandel on tunduvalt vähem lugejaid kui teistel.

Teema uuesti päevakorda
Arvan, et on aeg teema uuesti päevakorda võtta. Kuid seekord ei tohiks lootma jääda ainult veebiväljaannete enda südametunnistusele, sest nemad mõtlevad paljuski rahakotiga. Leian, et initsatiiv peaks tulema seadusandja, s.t. Riigikogu poolt. Nõue, et kogu info ja teksti, mis interneti ülesriputatud saab, autor, peaks olema tuvastatud ID kaardiga, peaks olema kirjas must-valgelt seaduses kirjas. See tähendab, et inimene võib kirjutada endiselt mida tahab, kuid kõigile on näha selle inimese nimi ja pilt.

Positiivne mõju
Usun, et antud sammul oleks mitmeid positiivseid mõjusid. Kui inimene teab, et tema kommentaar läheb ülesse koos tema pildi ja nimega, siis see distsiplineerib teda. Oluliselt vähemaks jääks solvavaid kommentaare, asjatut lahmimist, valeväiteid, kontrollimata fakte jne. Väheneks ka sisutute kommentaaride hulk. Kõik see tähendab seda, et kommentaaride sisu muutub kvaliteetsemaks ning arutelu kommentaariumis sisukamaks ja asjakohasemaks.
Samuti saab läbi identifitseeritud kommentaariumi kaitsta inimõiguseid. Praegu võib ennast anonüümselt välja elada mõne inimese peal, kes sulle ei meeldi, kuid tulevikus seda võimalust enam ei oleks. Arvestades seda, kui habras võib tegelikult olla inimese psühholoogia, siis on selline samm väga oluline.

Miks just ID kaardiga?
Nüüd võib mõnel tekkida küsimus, miks just ID kaardiga end identifitseerida. Vastus sellele on tegelikult lihtsamast lihtsam. Kuigi praegu pakuvad nii Delfi kui ka Postimees enda identifitseerimise võimalust Facebooki või GMaili abil, siis see ei ole väga efektiivne, kuna Facebookis või GMailis libakonto tegemine ei ole mingi kunst. Seega tegemist on kahe viimase puhul sisuliselt selle sama anonüümse kommenteerimisega, lihtsalt oma persooni varjamiseks on mindud samm kaugemale.
ID kaardiga aga selline nali läbi ei läheks. ID kaart väljastatakse konkreetsele isikule ning selle paroolid on teada vaid selle omanikule. Seetõttu on just ID kaart parim variant isiku tuvastamiseks kommenteerimise ajal.

Eesti võiks kaaluda uusi taliolümpia alasid

Skeleton - üks kiiremaid ja ohtlikumaid alasid taliolümpial

Seekordsed taliolümpiamängud on kujunenud Eestile üheks kehveimaks, tulemuste poolest see on. Ei ole võistlemas selliseid tippe nagu šmigun, Veerpalu ja Mae.

See muidugi ei tähenda, et Eestit praegu esindavad sportlased kuidagi kehvemad oleks. Vastupidi, olümpiale saamine on nende poolt igati tubli tulemus. Kuid tuleb ausalt tunnistada, ei ole näha, et praeguste sportlaste seast võiks esile kerkida mõni medalipretedent. V.a Kelly Sildaru, kuid seda, mida ta teeb 4 aasta pärast, on võimatu ette ennustada.

Seda kõike arvesse võttes leian, et Eesti peaks kaaluma väljatulemist uutel aladel taliolümpial. Alad, mis ei nõua niivõrd füüsilist vastupidavust (näib, et just sellest jääb puudu) kuivõrd head tehnikat ja kiirust. Pakuksingi järgnevalt välja mõned alad, millega saaksid esindada Eestit nii mehed kui naised, edukalt.

• Skeleton. Skeleton on lihtsustatult öeldes ühekelk, sellega lastakse mäest alla lamades, pea ees. Tegemist on üsna ohtliku alaga, sest kiirused on suured. Samuti nõuab tipptulemuse tegemine head treeningut, sest sellel alal määravad võidu sekundisajandikud. Samas on vaja treenida põhiliselt oma juhtimisoskust ning olla olümpiaalal õiges kaalus. Nimelt on alal määratud maksimumkaal nii kelgu-sõitja paarile kui kelgule endale. Kõige kallim investeering antud ala juures ongi ehk kelk ise, treenimine nii kallis enam ei ole.Ka pole treeninguteks vaja kaugele sõita, sest lähim kelgurada (bobirada) asub Lätis Siguldas.
• Bobisõit. Olümpial sõidetakse minu teada kahebobis ja neljabobis. Nii meeste kui naistearvestuses. Seega saaks siin panna välja lausa neli meeskonda ja tuua neli medalit, kui on tahtmist. Kahebobi ja neljabobi meeskonnad võivad ka kattuda, mistõttu piisaks kaheksast inimesest, pole vaja kahteteist. Sarnaselt skeletonile, on bobisõidupuhul kõige kallimaks investeeringuks kelk ise. Ja kui ma ütlen kallis, siis ma mõtlen kallis. Samas, kui kelku hästi hoida, saab seda isegi kahel järjestikusel olümpial kasutada.
• Curling. Curling on lihtsalt seletatult jääkeegel. Erinevalt kahest eelpool nimetatud alast ei ole selle varustus meeletult kallis. Seetõttu paneb imestama, et Eesti pole veel curlingu meeskonnaga välja tulnud. Tegemist on lihtsalt alaga, kus vaja palju harjutada. Curlingu harjutamise kohti on aga olemas isegi Eestis. Seega vaid kättevõtmise vaev ma ütleks.

Minu meelest seisnebki probleem selles, et Eesti panustab liiga palju murdmaasuusatamise ja uisutamise aladesse, unustades ära, et olümpial on veel nii palju teisigi alasid. kõige mune ei maksaks ikka ühte korvi panna. Proovides erinevaid alasid, on ka suurem võimalus parema tulemuseni jõuda.

Rakett 69 IV hooaeg 5. saade

Veepudelitest valmistatud ksülofoon
Foto: Rakett 69 FB leht

Viienda saate teemaks oli muusika. Täpsemalt küll muusikainstrumentide valmistamine käepärastest vahenditest. Nii nagu sarnaste ülesannete puhul minevikus, sai ka seekord kinnitust fakt, et selliste ülesannete puhul on väga kasulik omada tiimis muusikaalase kogemusega inimest, sest mõnikord võivad teadmised muusikast ja tundlik kõrv aidata hulga enam kui puhas teaduslik teooria.

Seekordsed ülesanded olid siiski meeldivalt lihtsad ja loogilised ning lahendusega ei jäänud keegi hätta. Võidud-kaotused jäid üksnes lahenduste viimistluse taseme taha. Ülesanded ise olid järgmised:

• Keelpilli valmistamine õhupalli, nööri ja pinnamikrofoni abil. Lisaks oli tiimidel kasutada kõlar ja juhtmed, mikrofoni ühendamiseks. Kõige õigem lahendus nägi ette nööri kinnitamist õhupalli sisse ja seejärel õhupalli täispuhumist. Selle peale ka oranž tiim tuli. Selleks, et nöör õhupalli sisse saada, tuli see kõigepealt õhupalli pinnale kinnitada ja seejärel õhupall pahupidi pöörata. Kui nöör on võnkumise ajal õhupalli sees, siis annab see suurima efekti. Sinine ja roheline tiim sodusid nöörid õhupalli külge, väljaspoole. Ka see lahendus toimib, kuigi mitte nii hästi. Viimasena tuli kinnitada mikrofon õhupalli pinnale ja see siis kõlariga ühendada ning ongi algeline keelpill sündinud.
• Võistluse teine ülesanne oli porgandist ja huulikust väikese puhkpilli valmistamine. Selleks tuli porgandisse puurida piki porgandi telge läbiv ava, peale mõned väiksemad avad ja seejärel ühendada huulik. Siin said kõik tiimid üsna hästi hakkama, tulemuse määras meeskonnaliikmete musitseerimise oskus, tõsi, oranžid jäid huuliku tihendamisega küll veidike hätta, kuid tegijatel juhtub. Seetõttu oligi nende pill vähe piiksuvam, kui teistel. 
• Võistluse viimaseks ülesandeks oli veepudelitest ksülofooni valmistamine. Lugu, mida sellega mängida tuli, oli Beethoveni "Ood rõõmule." Pilli valmistamise loogika pole sugugi keeruline, tuleb riputada pudelid ülesse ja täita need veega. Mida tühjem pudel, seda kõrgem heli tekib, mida rohkem täis on pudel, seda madalam heli tekib. Ette anti ka noodid ning tahvelarvuti helikõrguse mõõtmiseks, et oleks võimalik pille häälestada. Eriti humoorikas oli sinise tiimi lähenemine, kes valisid "tühjaks joomise" meetodi, et õiged helikõrgused kätte saada, Humoorikas jah, aga ehk just see viiski sihile, sest lõppkokkuvõtes oli siniste tiimi pill kõige parem. Millele järgnes oranžide tehtud pill. Rohelistele sai antud ülesande puhul saatuslikuks ehk teatud ülemõtlemine ja mõningane tohuva-pohu tiimi sees.

Saate kokkuvõttes pidi koju minema roheliste kapten Jaana Lilloja. Kuigi igat osalejat on kahju näha minemas, siis antud juhul läks minema õige inimene, kuna teleekraanilt oli näha tiimi oragniseerimatust ja kerget kaost, kuid juba hooaja algul öeldi selgelt välja, et üks tiimikapteni ülesandeid on hoida korda ning selget mõistust ja sihti tiimi sees. Pealegi, suurim tiim pidi varem või hiljem liikme võrra kahanema, nüüd on kõikide meeskondade suurused võrdsemad.

Ei uuele kaubanduskeskusele

Visioon tulevasest kaubanduskeskusest

Tähelepanelikud Mustamäe elanikud on ehk märganud, et selle aasta alguses on maha lammutatud Tammsaare tee äärde jäävad garaažiboksid. Täpsemalt need mis jäävad Tammsaare tee Statoili ja Osmani vahele. Nende asemele peaks tulema kaubanduskeskus, mille ankurrentnikuks peaks saama Rimi.

Üleküllus juba praegu
Ütlen kohe välja, et mina olen sellele vastu, et rajatakse juurde veel üks kaubanduskeskus. Neid on Mustamäel juba niigi palju. Kohe üle tee on Mustikas, kus on Prisma. Kaugele ei jää ka Kadaka Selver ja Magistrali kaubanduskeskus. Lisaks on läheduses 2 Maximat, üks Grossi ja üks Säästumarket. Kust küll kliendid kõigi jaoks võetakse? Tõsi, see on hea, et garaažid kaovad, sest mitmed neist riivavad silma juba pikemat aega.

Minu loogika ütleb, et mida rohkem poode, seda vähem kliente poe kohta. Mida vähem kliente poe kohta, seda vähem sealt ostetakse. Mida vähem poest ostetakse, seda suurem on lisahinnamarginaal kütte, rendi, elektri, vee ja muu arvelt. Mida suurem on marginaal, seda kallim on kaup. Mida kallim on kaup, seda vähem kliente antud poe valib. Nagu näha, tekib kinnine ring. Lisaks klientidele kannatavad ka poodide töötajad, kes poodide rohkuse ja klientide vähesuse tõttu vähe palka saavad.

Seega loogika ütleb, et poodide arv Mustamäel peaks kahanema, mitte kasvama. Iga mikrorajooni jaoks teha oma suur kaubanduskeskus on absurd. Mina mäletan veel aega, kus ABC 4, ABC 6, ABC 7 ja Kadaka Selver olid ainsad toidupoed-kaubanduskeskused Mustamäel ja ka siis elasid inimesed ära. Miks siis nüüd neid järsku nii palju vaja on?

Midagi positiivset ka
Esialgsete plaanide kohaselt peaks antud kaubanduskeskuse juurde tulema ka kino. See oleks igati tervitatav, sest siis ei peaks kinoelamuse nimel eraldi kesklinna sõitma. Teatud määral aitaks see vähendada ka kesklinna liikluskoormust. Iseasi on muidugi see, kas mitmele suurele kinole on Tallinnas üldse turge? Kehtib ju kinode puhul sama loogika, mida ma juba eelnevas lõigus kirjeldasin. Üleküllus toob endaga kaasa negatiivsed efektid. Iseasi oleks see, kui ühe kümne saaliga kino asemel tekiks näiteks viis kahe saaliga kino.

Mida muud võiks kaaluda?
Kui mitte kaubanduskeskus, siis mis ometi võiks tulla endiste garaažide asemele? Vähemasti mul endal on ideid mitmeid. On päris palju asutusi lisaks kinole, millest Mustamäelased tugevalt puudust tunnevad.

• Korralik veekeskus. Lähim ujula on Õismäel ning Tallinna ainuke korralik liutorudega veekeskus asub kesklinnas (Kalev SPA) Seega oleks igati tervitatav kui Mustamäele kerkiks korralik täismahus veekeskus, kus oleks suur bassein, lastebassein, mullivannid, auru- ja leilisaunad, hüppetorn, liutorud ja kõik muu, mis ühe korraliku veekeskuse juurde käib. Nii nagu kinogi puhul, aitaks kodulähedane veekeskus vähendada Mustamäe ja kesklinna vahelist liikluskoormust, sest siis ei peaks veemõnude nautimiseks eraldi kesklinna sõitma.
• Jäähall. Oleks tore, kui Mustamäelastel oleks oma koht, kus käia uisutamas, mängida hokit või harjutada curlingut. Samuti on Tallinnal karjuv vajadus koha järele, kus noored saaksid harjutada kiiruisutamist. Minu teada antud hetkel selline koht Tallinnas, kuid ka ülejäänud Eestis, puudub.
• Bowlingu saal. Pärast seda kui Magistrali Bowling ära kadus, on Mustamäelastele lähimaks kohaks Al Mare Bowling Rocca al Mares. Samas bowlingu sõpru on kindlasti veel hulgim Mustamäel. Ei pea küll olema 10 rada, nagu vanasti, kuid uus koht 6-8 rajaga oleks küll igati teretulnud.
• Korralik restoran. Mustamäel on olemas küll Hesburgerid, McDonalds, Chopsticksid, Peetri Pizzad ja muud kohad, kuid paraku pole Mustamäel hetkel ühtegi kallima hinnaklassi kallimat söögikohta. Äärmisel juhul liigitub selleks Löwenruhi peatuses asuv söögikoht. Samas on Mustamäel kindlasti inimesi, kes tahaks aeg-ajalt minna mõnda nooblimasse söögikohta einestama, kus laud on kaetud linadega, mängib klassikaline muusika ning menüüs on mõnevõrra keerukamad road kui "lulja kebab."

Need on siis minu mõtted antud teemal. Loodetavasti arendajad loobuvad oma ideest ning teevad tõepoolest kaubanduskeskuse asemel midagi kultuursemat. Tegelikult võidaks ju sellest kõik, sest kui teha Mustamäele üks tõsine kultuurimeka, siis klientidest kohe kindlasti puudu ei tule.

Rakett 69 IV hooaeg 4. saade

Harjarbot - vibratsiooni toel edasi liikuv robot
Ühe taolise pidid valmis tegema ka võistlejad.

Hooaja 4. saate teemaks oli transport. Ehk siis liikumine maal, vees ja õhus. Kõik seekordsed kolm ülesannet olid seotud transpordivahendite leiutamisega.

Saadet vaadates jäi mulje, et mitmed osalejad pole varasemaid Raketti hooaegasi vaadanud. Mulle jäi küll igatahes elu lõpuni meelde üks asi: kui laual on küünal, siis seda küünalt tuleb ka kasutada. Kõik vahendid, mis on lauale pandud, on seal põhjusega ja teenivad mingit kindlat eesmärki.

Kuid nüüd siis ülesannete juurde:

• Esimeseks ülesandeks oli veesõiduki tegemine, mis kasutaks edasi liikumiseks aurumootorit. Selleks ei tulnud teha midagi keerulist. Tuli võtta laul olev vasktoru, keerata see keskelt spiraali, asetada kaks otsa vette, suunaga tahapoole ning panna küünal seda kaadervärki soojendama. Voila, ja ongi valmis. Sinnine meeskond lähenes asjale "väljaspool kasti" mõtlemisega, ning nad tegid laual olevast traadist vedrud, täna millele jõudis nende paat ka kõige kaugemale. Kiitus neile selle eest. Oranži tiimi viga seisnes selles, et nad ei pannud oma toru keskelt spiraali ja roheline tiim tegi oma paadi liiga raskeks, seetõttu nende paadid eriti kusagile ka ei liikunud.
• Võistluse teiseks ülesandeks oli harjast ja väikesest mootorist väikese roboti ehitamine, mis liiguks mööda sirgjoonelist trajektoori. Kui lõigata harjased ühele poole kaldu ning kinnitada peale mootor ekstsentrilise raskusega, siis mootor hakkab vibreerima ja kaldu hari liigub selle vibratsiooni toimel edasi. Isegi mina ei teadnud, et nii on võimalik robotit ehitada. Taas kogemuse võrra rikkam. Ülesande sisu tabasid kõige paremini ära rohelised. Nemad suutsid sellise asja ka lõpuks valmis teha, tõsi, päris sirgelt nad oma harjaseid ei lõiganud, mistõttu liikus nende robot rohkem ringjooneliselt, kuid ta liikus siiski. Sinised üritasid teha ratastega robotit, mis paraku natuke peale starti laiali lagunes, kuid vähemalt nad midagi tegid ja kusagile nende looming liikus. Hoopis loomingulises puntras olid oranžid, kelle tehtu jäi robotist väga kaugele. Lõpuks valmis midagi vibu taolist, millega midagi lendu lasta. Vaimukas ja loominguline, kuid paraku mitte ülesandele vastav. Pöördun siinjuures tagasi postituse alguse juures oleva mõtte juurde. Kõiki laual olevaid asju tuleb kasutada, või peaaegu kõiki. Igal asjal laual on eesmärk ja tuleb nuputada, kuidas see teiste asjadega seotud on.
• Võistluse kolmandaks ülesandeks oli dirižaabli ehitamine. Kohe meenus mulle teise hooaja saade, kus tuli ehitada kuumaõhupalli (hiina latern), ehk siis võis juba ette näha teatud feilimist. Rohelised tegid oma kaardevärgi liiga raskeks ja see prantsatas esimesel katsel maha. Sama reha otsa astus minu tiim omal ajal, kui me oma õhupalli liiga raske tegime ja see laualt ei kerkinudki. Oranžid seevastu tegid oma kaadervärgi liiga kerge ja see lendas üles, mitte otse. Ainus, kelle seade otse läks, olid sinised ja nendegi lennuvahend suutis läbida esimese värava. Seega, tavaline Raketti tase, kui ülesanne ikka on keerukas ja teoreetilisi-praktilisi teadmisi valdkonnast pole, siis esinevad kõik tiimid ühteviisi "tugevalt"

Seekord pidi siis lahkuma oranžide kapten Andres Anissimov. Paraku pole midagi imestada. Teoreetilised teadmised võivad olla, kuid kui puudub oskus neid teadmisi praktikas rakendada, siis on neist teadmistest vähe kasu. Kuna oranžidest on läinud juba kaks osalejat, siis tahaks väga loota, et järgmised saated kujunevad neile edukamaks. Oleks kena, kui ikka kõik tiimid jõuaks enam-vähem lõpuni välja.