Kuidas ma vabariigi aastapäeva tähistasin?

Vabadussõja võidusamba juures kaastudengitega

Nii nagu ühele õigele Tipikale kohane, ei saanud minagi 24. veebruari hommikul kaua magada. Äratuskell helises juba 05.30, et saaksin et kõigeks järgnevaks valmis seada.

Hommikused rituaalid sooritatud, sammusin ma uksest välja ning kell 06.30 olin jõudnud Keemia trollipeatusesesse, kus hulk kaastudengeid juba ees ootamas.
See aasta oli tublide tudengite hulk juba selline, et isegi uuem Solarise troll ei tahtnud meid väga ära vedada (uksed tõrkusid). Lõpuks siiski liikuma sai ning hetkeks kui juba veidi päevavalgust hakkas paistma, olime jõudnud Tõnismäele.

Sel aastal toimus liikumine Tõnismäelt edasi Komandandi aeda, sest Toompea lossi hoov on jäänud kitsaks iga aastaga kasvavale huviliste hulgale. Vaatamata külmale ja ootamisele on lipuheiskamine 24. veebruaril saanud inimestele nii südamelähedaseks, et igal juhul veetakse ennast kohale. Tasub siinkohal mainida, et trollisõit ja mäest üles minek toimus tudengite laulujoru saatel. Mis sest, et lauldi natukene valesti ja mitmehäälselt, oli inimestel ikkagi tore ja vahva.

Komandandi aias, nagu öeldud, tuli omajagu oodata, enne kui jõuti lipuheiskamiseni. Lipuheiskamisele järgnes Riigikogu esimehe Eiki nestori kõne, seejärel pidas kõne Urmas Viilma ning lõpuks loeti ette Eesti Iseseisvuse manifest inimese poolt, kelle nimi mulle kahjuks meelde ei jäänud. Kõik see jõudis kesta parasjagu nii palju, et varbad jõudsid külmetama hakata, veidikene ka kõrvad, sest õige tipikas on lipuheiskamisel tekliga, mis kõrvu kahjuks ei kata.

Kõnedele järgnes pildistamine. Iga aasta muutub tipikate pildistamine järjest keerulisemaks ning järjest rohkem rdu tuleb moodustada, sest huvilisi on rohkem. Mis on ju iseenesest positiivne, mulle isegi meeldiks, kui veel rohkem tudengeid sellest traditsioonist osa võtaks. Pildistamise muutis toredaks ka peaminister Jüri Ratas, kes meiega pildil liitus.

Pildistamisele järgnes traditsiooniline rongkäik mäest alla, mööda Kaarli puiesteed ja Estonia puiesteed Reaalipoisi mälestusmärgi juurde. Seal oli taas väiksem paus, kus erinevad korporatsioonid ja ülikoolid asetasid oma pärjad ausamba juurde. Peeti kõnesid ja esinesid laulukoorid. Reaalipoisi juurest toimus liikumine edasi Vabadussõja võidusamba juurde, kus leidis aset teine pärgade asetamine. See leidis aset c.a 09:00 paiku, seega selleks ajaks, kui sooja sai, oli juba 2,5 tundi väljas oldud. Vabadussõja võidusamba juures oligi kõige raskem olla, kuna vahetevahel oli otsustanud väike lumesadu inimestest üle käia ning külm hakkas vaikselt nahavahele pugema.

Sooja sai, nagu öeldud, kohe peale Vabadussõja võidusamba juures pärgade asetamist. Sealt liikusid Tipikad nimelt edasi Dublineri, kus on olnud juba aastaid traditsiooniline istumine. Seal sai nii sooja nahavahele kui ka mõned soojad pirukad ja paar tassi sooja teed. Lisaks õnnestus veidi juttu puhuda noorte kolleegidega, kes samuti iga aasta Tipikate marsist Toompeale osa võtavad. Juttu ajades lendab aeg kiiresti ning lahkutud sai alles veidi enne paraadi algust, ehk siis natukene enne keskpäeva.

Kuna ma olen ka tehnikahuviline, otsustasin huvi pärast üle vaadata paraadil eksponeeritava tehnika. Paraku olin valinud marsruudiks Vabaduse väljaku esise. Mitte kõige parem mõte. Rahvast oli nii palju, et edasiliikumine oli väga vaevaline. Eriti raske oli väikeste lastega vanematel. Aga edasi liigutud õnneks siiski sai. Harju tänaval oli õhku juba rohkem ja sai vabamalt liikuda. Masinate rivi ise ulatus peaaegu Viru tänava Hesburgerini välja, seega vaatamist omajagu. Minule pakkusid huvi eelkõige Abramsi tankid ja Bradley soomukid. Abramsi tankide juures sai ka ära kuuldud, mis häält teeb gaasiturbiinmootor tankis.

Pärast paraadil osalevate masinate vaatamist oli veel väike istumine oma erakonnakaaslastega. Seal sai taas mõned tunnid kohvi joodud ja kooki söödud ning mõnusaid muljeid vahetatud. Kui ka see üritus oli läbi saanud, näitas kell juba nelja poole. Seega suur osa tänasest päevast on huvitavalt ja aktiivselt veedetud, aeg on lausa lennates möödunud. Päev pole muidugi siiski päris läbi ning õhtune aeg saab sisustatud televiisori taga presidendi vastuvõttu vaadates.

Kuidas ma koolis tundi andsin

Täna tegin ma midagi omapärast. Nimelt andsin tundi Kuristiku Gümnaasiumi 8. klassi õpilastele. Teemaks nooremteaduri töö ja materjaliteadus.

Kuidas ma siis sinna sattusin ja miks ma just sel teemal rääkisin? Nimelt on käimas Tagasi Kooli karjäärikuu, mille raames kutsutakse erinevate erialade inimesi üles koolidesse minema ja oma erialast rääkima.

Tagasi Kooli programm töötab muidu aastaringselt, kuid nüüd, veebruaris ja märtsis, on nad otsustatnud eriti suure hulga inimesi koolidesse saada. Kui praegu ei ole vaba võimalust, võib alati ka hiljem minna, tuleb lihtsalt külastada https://tagasikooli.ee  ja lähemalt uurida.

Kuid veidi tänasest päevast lähemalt ka. Lisaks minule oli veel ca 20 inimest tulnud samasse kooli tundi andma. Täpselt ma üle ei lugenud, seega silma järgi hindan. Minule langes loosiga 8. klass. Ise oleksin eelistanud gümnaasiumiklassi, kuna tunnen, et nii oleks lihtsam oma erialast rääkida, kuid ka noorematele on tore esineda. Lisaks peab õpetaja oskama teadmisi edasi anda igas vanuses inimestele.

Nii nagu ikka, tulevad mängu Murphy seadused, ka parema ettevalmistuse juures. Esimesed minutid klassis kulusid tehnikaga sõbraks saamisele, sest minu ettekanne oli valmistatud Powerpointi põhiselt. Lõpuks siiski asjad tööle sai (helitehnika töölesaamine jäi siiski ära, sest vajalike nuppe ei leidnud) ja sain ettekandega alustada. Kuigi ma ise arvasin, et suudan oma slaididele piisavalt juurde rääkida, siis peale 30 minutit selgus, et jutt on täitsa otsas. Isegi ülikoolist ja erialadest ei osanud palju juurde lisada. Õnneks olid õpetaja ja õpilased piisavalt aktiivsed ning küsisid täiendavaid küsimusi, nii, et tund sai siiski täies mahus ära kasutatud.

Pärast tundi kogunesid esinenud õpetajad veel õpetajate toas väikesele kohvile ning kooli poolt anti ka väike meene mälestuseks. Mina omalt poolt saan edasi minna teadmisega, et oma ettekannet saan veel tublisti tuunida. Kuid eks iga korraga lähebki asi paremaks ning ühel päeval saab see ettekanne väga heaks. Ise sain tänasest suhteliselt hea emotsiooni ning kogemusi kõrva taha, loodan, et ka õpilastele, kellele ma esinesin, ettekanne meeldis ja nad said sellest midagi kasuliku.

Mis saab "kadunud põlvkonnast"?

13. veebruaril ilmus DELFI-s artikkel, mis ütles, et Eestis on hetkel 30 000 noort, kes ei õpi, käi tööl ega osale koolitustel [1].
See on päris suur arv ning paneb mõtlema, kuidas selleni on jõutud, kuidas selle teadmisega edasi elada ning mida teha olukorra parandamiseks.

Kuigi ma ei pea ennast majanduseksperdiks ega suureks inimeste tundjaks, siis sellise numbri tagant näen ma kahte suurt põhjust: madalad palgad ja karmid töötingimused, mis ei motiveeri noori esimest (või järgmist) tööd otsima ning piisav heaolu tase ühiskonnas.

Saavutatud on piisav heaolu?
Alustame viimasest. Piisav heaolu tase tähendab seda, et noorel on katus pea kohal, riided seljas ja toit laual ning peres töötavad vanemad suudavad seda oma lastele võimaldada ilma, et nemad peaksid tööl käima. Sellistes tingimustes ei pruugigi mõned noored tunda vajadust tööle minekuks. Milleks, kui kodus on niigi kõik olemas ja eluks vajalik tagatud. Kui põhjus seisneb eelkõige selles, siis peavad vanemad ise kõigepealt peeglisse vaatama. Kui muud välised tegurid tööle minemist ei piira ja on tarvis noorele elu õpetada, siis on tarvis mõnikord "karmi armastust" näidata.

Mida varem seda tehakse, seda parem, sest korralike tööharjumuste väljakujunemiseks ning reaalsest elust ettekujutuse saamiseks tuleks esimeste tööotstega alustada juba varajasest east. Selleks sobib suurepäraselt kasvõi õpilasmalev, kus teenistus ei pruugi olla motiveeriv, kuid annab noorele ettekujutuse tööst ning raha väärtusest. Rääkimata sellest, et tööstaaž ja makstud sotsiaalmaks mõjutavad tulevast pensionit (kui see tulevikus üldse eksisteerib).

Tõõjõuturu mõjurid
Mugavustsoon ning kodune heaolu on siiski harva selleks peamiseks piiravaks põhjuseks. Paljud noored ei taha (või ei saa) ka seepärast tööle minna, et pakutavad palgad pole kuigi kõrged või on tööülesanded raskete või ebameeldivate killast. Loomulikult ei saagi noor tööd alustav inimene oodata kohe alguses kõrget palka, kuid osad neist võivad tunnetada, et arvestades elukallidust ei ole palk piisav, et õigustada enda lõhkirabelemist. Tunnetatakse, et nõutav töö ja pakutav tasu pole tasakaalus või ei garanteeri tööle minek piisavalt palju kõrgemat elustandardit võrreldes kojujäämisega. Esimest võimendab nii mõnigi kord ebarealistlik palgasoov (millele kindlasti on kaasa aidanud meedia), eriti korrelatsioonis oma oskustega ja haridusega. Ning see pole tegelikult ainult noorte viga, vaid omane igas eas tööotsijatele [2]. Tõsi, ea kasvades muutuvad soovid siiski maalähedasemaks, kasvõi kogemuse najal.

Kuigi ka tööandjad võiksid vaadata natukene peeglisse. Kuidas saab noor omada töökogemust, kui ei anta esimestki tööd kogemuse kogumiseks. Nimelt oodatakse tihti nii mõneltki töökohalt varasemat töökogemust, mis seab koheselt raskemasse olukorda noored tööturul. Tuleb aru saada, et kõik me alustame kunagi algusest ning noorele tööotsijale ei saa liiga kõrget latti ette seada, sest viimane võib osutuda takistavaks või lihtsalt demotiveerivaks. Siinkohal tuleb mainida, et esineb ka teistsugust absurdi. Öeldakse, et inimene on ülekvalfitseeritud. No tõesti. Kui inimene on valmis parema haridusega vabatahtlikult lihtsamat tööd tegema, siis miks mitte selleks võimalus anda. Võib-olla mõeldakse seda isegi hästi teatud situatsioonides, aga tuleb alati arvestada töövõtja motivatsiooniga miks töökohta soovitakse vastu võtta.

Mis saab olukorrast tulevikus?
Mis saab edasi? Raske öelda. Kuid uudise valguses, et eksisteerib 30 000 inimest kes ei õpi ega tööta, on raske uskuda näiteks sellisesse meetmesse nagu kodanikupalk. Mitte, et mul oleks midagi otseselt kodanikupalga vastu, kuid tundub, et kui selline asi kehtestataks, siis oleks veel vähem motivatsiooni inimestel muretseda endale töö või vajadusepõhine haridus. Tuntud tõde on see, et liigutama hakkatakse siiski alles siis kui king juba korralikult pitsitab Tõsi, alati ei piisa ka tahtest või olemasolevast kvalifikatsioonist, vaid mõjutama pääsevad ka teised tegurid.

Võiks siiski eeldada, et selliste noorte arv tulevikus siiski väheneb. Eelkõige tingituna sellest, et tööealiste (ja töölkäivate inimeste) arv ühiskonnas väheneb, samal ajal kui ülalpeetavate arv suureneb. See seab surve alla sotsiaalsüsteemi (pensionid, tervishoid) mistõttu võib tulevikus pension kas väheneda või kaduda hoopis ning ka arstiabi minna kallimaks, tekkida omaosalus. Ka sellised privileegid nagu tasuta (või nagu mina ütlen, õppemaksuta)  kõrgharidus suure tõenäosusega tulevikus kaovad. Eelnev peaks aga olema juba piisavaks motivaatoriks end kokku võtta ja töö otsida, kasvõi minimaalse inimväärse elustandardi tagamiseks.

[1] http://epl.delfi.ee/news/eesti/eesti-nahtamatute-generatsioon-kumned-tuhanded-noored-kes-ei-kai-koolis-ega-tool?id=77205096
[2] http://www.aripaev.ee/uudised/2016/11/22/uuring-toolesoovijate-oskused-ei-vasta-palgasoovile

Millised töökohad tulevikus säilivad?

Tulevikus jääb töökohti vähemaks

Mida aeg edasi, seda enam räägitakse kodanikupalgast. Seda põhjusel, et mida aeg edasi, seda rohkem töökohti kaob ning kuidagi peab ju inimestele sissetuleku tagama. Kuid mitte kodanikupalgast ei taha ma järgnevalt rääkida, vaid sellest kui palju ja millised töökohad tulevikus alles jäävad.

Alustame lihtsamast, ehk sellest, millised töökohad suure tõenäosusega tulevikus kaovad. Sellisteks töökohtadeks on eelkõige tootmistööd, mida on võimalik lihtsasti asendada robotidega. Samuti muud tööd, mida arvutite arenedes ja piisavalt nutika programmide olemasolul on võimalik masinatega asendada. Ka lihtsamad tööd teenindussektoris asenduvad näiteks iseteeninduskassadega. Viimane on juba praegu Eestiski üsna lihtsalt nähtaval.
Lühidalt olgu siis välja toodud nimekirjana:

• Tootmistööline/liinitööline
• Bussi-, trolli-, trammi-, rongi- ja taksojuhid.
• Kassapidajad supermarketites.

Samas on palju selliseid ameteid, mis tulevikus suure tõenäosusega alles jäävad. Tegemist on ametitega, mis nõuavad kõrget intelligentsust, loovust ja mis kõige olulisem, inimliku lähedust. Loovust arvutile õpetada ei saa (on küll "Watson" superarvuti, aga massidesse ei jõua selline tase kunagi) ning inimliku lähedust ei hakka masin kunagi asendama. Seetõttu võib vägagi suure tõenäosusega öelda, et  ka 20 aasta pärast on järgmised töökohad kindlasti olemas:

• Õppejõud, õpetaja, kasvataja
• Õde, arst
• Psühholoog, psühhiaater
• Insener
• Kokk
• Kunstnik, näitleja, muusik, kirjanik

Kahe viimase kategooria allesjäämise puhul võib esile tuua just loovusfaktorit. Robot võib küll köögis teha asju valmisretsepti järgi (McDonaldsis näiteks) tavalist toitu, aga lihast ja luust kokk oskab lisada selle "erilise faktori" ning vastavalt oludele ka  üht-teist muuta iga roa juures.

Näitlejate ja muusikutega on aga nii, et laval tahame ikka näha esinemas inimest, mitte masinat. Vaevalt, et "Romeo ja Julia" oleks nii hingemattev, kui see oleks ette kantud kahe Honda Asimo poolt.

Vaadates aga allesjäävate töökohtade nimekirja üldise pilguga, siis selgub, et inimesed peavad järjest rohkem panema rõhku haridusele ja elukestvale õppele. Ning mitte ainult akadeemilisele haridusele, vaid ka üldisele haritusele ning sotsiaalsetele oskustele, sest just viimane eristab inimest masinast enim. Lühidalt kokku võttes, kui soovitakse ka tulevikus olla tööjõuturul konkurentsivõimeline, siis tuleb osata millegagi eristuda. 

Õnnetus ei hüüa tulles

Buss rattata
Foto: Maris Rumberg, Postimees

Eilsest Postimehest (04.02.2017) [1] võis lugeda, et see aasta on aset leidnud juba kaks juhtumit, kus Tallinna linnaliini bussilt on sõidu ajal rattas alt ära tulnud.

Tegemist on vähemalt minu jaoks äärmiselt muret tekitava faktiga. Selliste intsidentide toimumist võib pidada suureks turvariskiks, nii bussiga reisjatele kui ka teistele liikluses olevatele inimestele . Seni on küll kõik õnnetused lõppenud õnnelikult, aga lõputult ei pruugi see nii minna.

Hämmastav on ka see, et TLT (Tallinna Linnatranspordi AS) esindaja täiesti rahumeeli väidab, et selliseid asju juhtub kolm-neli korda aastas (Tuginedes PM-s nähtud kommenaatrile). Mina arvan, et aastas ei tohiks olla ühtegi sellist juhtumit. Force majure vastu muidugi ei saa ning mingi hetk tõesti võib juhtuda, aga mitu korda aastas näib ikkagi palju. Lähenedes asjale aga musta huumoriga, siis võib öelda, et selle aasta norm on juba peaaegu täis.

Kuid kui hakkata mõtlema mis või kes on antud juhtumites süüdi, siis tuumpõhjuseks on tunnetuslikult tasuta ühistransport. Ei maksa valesti aru saada, mulle (ja arvatavasti ka paljudele teistele) tasuta ühistransport väga meeldib. Fakt, et pileti eest maksma ei pea, annab aastas suure kokkuhoiu. Samas tuleb arvestada, et tasuta ühistranspordil on ka varjuküljed. Eelkõige vähenev võimekus soetada uut veeremit ja maksta piisavat palka nii juhtidele kui ka mehaanikutele. Kaks eelpool nimetatud põhjust annavadki kokku tõenäose vastuse sellele, miks rattad järjest sagedamini alt ära lendavad.

Kui mehaanikute palk on väike ja/või töökoormus väga suur, siis polegi motivatsiooni teha oma tööd hästi. See muidugi ei vabanda korralikult kinnitamata rattamutreid ning tõsisemate intsidentide korral tuleb leida vastutaja.

Ka juhtidel on oma osa, sest liikluseeskiri nõuab, et juht veenduks enne sõidu alustamist sõiduki liikluskõlbulikuses. Muidugi tuleb aru saada, et alati pole see võimalik, eriti tihedate graafikute juures. Lisaks ei hakka kõik vead välisel vaatlusel silma. Ei saa ju oodata, et bussijuht iga ringi järel mutrivõtmega rattad üle käib. See on absurd, seda ei saa oodata. Kuid sellegi poolest tasub ka juhtide südametunnistusele koputada ning isegi kui on mingi kahtlus, siis teavitada mehaanikuid ja/või dispetšerit.

Lendavate rataste küsimus pole ainult ohutuse küsimus, vaid ka usalduse ja turvatunde küsimus. Mis kasu on tasuta ühistranspordist, kui inimesed mingi hetk enam seda kasutada ei julge, vaid pigem oma isikliku auto kasuks otsustavad. Ei maksa unustada, et lendavad rattad pole Tallinna busside ainus mure, mõni on otsustanud keset sõitu ka süttida. [2]

Põhjus, miks sellele kõigele tähelepanu juhtida, seisneb selles, et antud juhtumite arv näib ajas suurenema, mitte kahanema ning kui ühiskonnas nähakse mõnda negatiivset trendi, siis on igati asjakohane sellele osutada. Oma osa võib muidugi olla ka tugevnevas sotsiaalmeedias, mis järjest enamate inimesteni jõuab ning kodanikuaktiivsuse tõusus, kõik tähelepanuväärsem saab praegu nutitelefoniga üles võetud ja meediasse ka riputatud.

[1] http://tallinncity.postimees.ee/4000931/jaerjekordsel-tallinna-linnaliinibussil-tuli-ratas-alt
[2] http://www.delfi.ee/news/paevauudised/krimi/videod-ja-fotod-tallinnas-kalevi-bussipeatuses-poles-buss-liiklus-on-hairitud?id=67737571

Artikkel, mida ei avaldatud

Mustamäe vapp

Jaanuari alguses saatsin ma Mustamäe kohaliku lehte (Mustamäe Leht) arvamusartikli, mis kahjuks ei näinud avaldamist ei 15.01 ega ka mitte 01.02 lehes. Mõneti on see kummaline, sest tegemist oli üsna tagasihoidliku ja lihtsa arvamusega, mis puudutab kohaliku elu. Et ma olen inimene, kes ei soovi lõputult oodata, siis panen selle arvamusartikli üles siia, omaenda blogisse. Siis saab juba igaüks ise otsustada kas tegemist asjaliku ja vajaliku arvamusega või mitte. 

P.S Peatoimetaja oli viisakas ja soovitas mul ajalehes "Pealinn" õnne proovida, aga peale mõningast kaalumist otsustasin mitte hakkata proovima. Kui juba linnaosas ei lähe antud artikkel läbi, siis vaevalt, et ülelinnalises leheski.

Ärme ehita Mustamäed liiga täis

Antud arvamust motiveerimis mind kirjutama ajalehes „Pealinn“ nähtud artikkel „Mustamäe linnaosa valitsuse asukohale plaanitakse mahukat uusehitist“, mis ilmus 06.12.2016. Artiklis mainiti et praeguse Mustamäe linnaosa valitsuse hoone asemel soovitakse tulevikus rajada elu- ja ärihooned, eluhoone tuleks esialgsete plaanide kohaselt 15-korruseline (Viimane info pärineb FB grupist Mustamäe elanike teated).

Kuigi uute elupindade rajamine iseenesest on igati tervitatav, siis muret teeb maht ja tihedus millega uusi elupindasid Mustamäele rajatakse. Heaks näiteks siin on Sipelgapesa elurajoon, mis koosneb 8-korruselistest majadest ning kus majad on ehitatud teineteisele väga lähestikku. Kuigi maitseid ja suhtumisi on erinevaid, siis julgeks väita, et nii suur asutustihedus ei ole hea, kasvõi privaatsuse seisukohast. Ei ole väga tore, kui kõrvalmaja elanik saab sinu aknast sisse vaadata. Lisaks toob väga suur elanike tihedus endaga kaasa ka teisi probleeme, näiteks parkimine ning ümbritsevate tänavate ja teede liikluskoormus, õhusaaste, varjatud päiksevalgus, müra jne.

Sellest lähtuvalt võiks uutele planeeringutele lube andes mõelda sellele, kuidas see mõjutab ümbritsevat keskkonda ja eluolu ning vaadata, et väikesele alale ei satuks elama koos liiga palju inimesi. Pigem tuleks vaadata, et inimesi rohkem hajutada. Võimalusi selleks on, sest näiteks endise Kadaka aiandi juures on vaba territooriumi küll, kuhu saaks vajadusel plaanida uusi elumaju. Lisaks tuleks planeeringutes ette näha rohkem rohealasid ja kõrghaljastust võrreldes senisega.

Eelnevale tuginedes ei soovitaks ma endise (hetkel praeguse) LOV maja asemel teha elumaja, vaid pigem luua ühiskondliku kasutusega hoone. Näiteks noorte huvikeskus. Nõmmel on Nurme tänava noortemaja ja Kristiines Kullo, miks ei võiks olla suurel ja uhkel linnaosal, nagu seda on Mustamäe, eraldi huvikeskust. Teine võimalus on luua selline asutus endise 37. keskkooli majja, mis minu teadmiste kohaselt hetkel tühjana seisab. Tõsi, sellise plaani teostamine eeldab mõlemal juhul tõsiseid renoveerimis ja/või rekonstrueerimistöid, kuid asi on seda väärt, sest noortesse investeerides investeerime me tulevikku.