Yummy-funny pancake party

Pancakes are yummy

I`m a guy, who is usually the quiet type. I don`t go out much. Therefore, everytime I have a chance to go out or I`m invited somewhere, it`s a big thing for me.

On Tuesday, 4th of March, I was walking around my Uni (Tallinn University of Technology). I don`t do that much anymore, because I have no lessons and I´m concentrating on writing my thesis. So I was walking around and just for kicks, I stepped into Students House. It`a place in Uni where studentns can relax, chill, sit down, learn, play games and have a drink. And suddenly someone said "Hello"

When I turned my head to see where this greeting was coming from, I saw a group of foreign exchange students. We have plenty of those in TUT since we are opened and well known university, probably. So they greeted my and invited me to play cards. I joined, because I had nothing better to do at the moment and it looked like fun. So we played cardgames, had a chat and so on. When we finished, they suddenly gave my a flaier and invited me to a pancake party on Friday 7th. I was quite suprised, because like I said earlier, I don`t get invited out a lot and these people had just met me. I took the flayer and accepted the invitation, I may be the "Socially akward penguin" type of guy, but I`m also kind of "yes-man" type of guy, who when given a chance, grasps it.

On Friday evening I made myself neat and clean and stepped towars the place When I arrived, it came out that I was amongst the first ones. Typical me. Hosts and other people greeted me and introduced themselves, unfortunately I have already forgotten most of names, I have a bad memory for names, but good memory for faces. After that they asked me what kind of pancakes I like. It was a pancake party after all and they were already busy making them. So I ordered my pancakes with ham and cheese, I like salty pancakes more than sweet ones. They made very good pancakes, I liked them. But there is a small twist. I put Nutella, whipped cream and bananas on my ham and cheese pancake. Others were like "What the hell, you actually like this way" And I was like "Yes I do, I`m crazy like that." And honestly cheese-ham-Nutella-whipped cream-banana combo realy is tasty, atleast I like it.

After the panckes were eaten, games played and all the people had arrived, we sat down for a group discussion. The discussion was about Jesus and how some people have found God for themeselves. Turned out that some members of the group were Christians. I`m not a very religious person, but it was still interesting for me to listen. It`s great that some people truely believe in something, have someone or something to rely on and are not afraid to share their views and opinions. One of the host later admited that this event was published as a pancake party on purpose, otherwise some wouldn`t have come. Maybe this is true, if I had been invited to a group discussion instead of chill and relax party I would have hesitated. But now that I know these people, and they seem nice, I would go to an event hosted by them, because know I know that they are cool and good persons.

Rakett 69 IV hooaeg 8. saade

Kaaluvihtide ülesanne nõudis kõrget taset loogikas
Foto: Rakett 69 FB leht

Hooaja kaheksandas saates keskenduti loogika valdkonna ülesannete lahendamisele. Ülesanded olid sellised, et algul ei pure ega pure läbi, kuid kui oled lahenduse ära näinud, siis lööd käega otsa ette ja sõnad: "Kuidas ma küll ometi ise selle peale ei tulnud?" Taolised ülesanded ajavad vahetevahel mind küll närvi, sest panevad mind kui kaua õppinud tudengit ennast üsna totakana tundma, kuid see selleks.

Seekordsed ülesanded olid järgnevad:

• Kaaluvihtide ülesanne. Kaheksa raskuse hulgast tuli leida üks, mis on teistest raskem ja seda tuli teha kahe kaalumisega. Ise mõtlesin ja mõtlesin ning leidsin, et vähem kui kolme kaalumisega seda teha ei saa. Minu lahendus oleks olnud järgmine: Oleksin pannud neli raskust ühele poole ja neli teisele poolele. Ülespoole jäänud vihid oleksin pannud kõrvale ja alla vajunud vihid jaganud kaheks võrdseks osaks ning korranud operatsiooni veel kaks korda, et leida kõige raskem viht. Tegelik lahendus, mida kohtunikud aga ootasid, tekitas minus järjekordse "doh" momendi. Nimelt tuli vihid jagada 3-3-2. Kui kolmesed kuhjad jäänuks kaaludel võrdseks, oleks selge, et raskem viht on kahe teise hulgas ja raskema oleks saanud selgitada teise kaalumisega. Kui aga üks kolmestest kihtidest vajub alla, siis alla vajunud kolmest tuleb üks kõrvale panna ja kahte neist omavahel kaaluda. Kui kaal jääb võrdseks, siis on raskeim nüüd kõrvale pandud viht, kui aga üks kaalupooltest alla vajub, siis on raskeim see, mis vajub kaalul allapoole. Lihtne lahendus iseenesest, aga kaugeltki mitte nii lihtne selle peale tulla. Ometi tulid selle lahenduse peale kõik tiimid. Palju õnne, Taavi, sa oled loogikas nõrgem kui gümnaasiumijuntsud.
• Strobopilt. Tuli fotoaparaadi abil jäädvustada pingpongi palli liikumine nii, et pall jätaks fotole palju üksikuid jälgi. Pika aja vältel liikumistee saamine fotoaparaadil ei ole sugugi keeruline. Tuleb kasutada lihtsalt pika säriaega, kuid ainult säriajaga mängides saab pildile ühe pika valge juti liikumisteena, seda aga tuleb ülesande püstituse tõttu vältida. Nipp seisnes antud ülesande puhul selles, et meeskonnad pidid meisterdama laual leiduvate vahenditega kavala katiku mehanismi, mis kord varjab valguse objektiivi eest, kord jälle laseb valguse läbi. Nii jääb pall pildile erinevates kohtades üksikute punktidena. Kõige paremini õnnestus antud ülesanne rohelistel, sinised tihedalt kannul. Oranžide puhul sai määravaks vast see, et seekord olid nad kahekesi siniste kolme ja roheliste nelja vastu, mistõttu jai jõust ja nõust lihtsalt puudu, mis teha.
• Pallide arv. Tuli leida pallide arv kastis. Kohtunike lahendus seisnes sellest, et võtad kastist välja 100 palli, märgistad ära ning paned kasti tagasi, segades palle hoolikalt. Nüüd võtad uuesti kastist palle, näiteks 200 ja vaatad, mitmel pallil kriips peal on. Leiad näiteks 16 palli, sellisel juhul on pallide arv kastis 100*200/16 = 1250. ehk siis kasutada tuleks tõenäosus teooriad. Kuid saate vaimule kohaselt suutsid osalejad kasutada kõiki muid meetodeid peale selle, mida oodati. Üsna ootuspärane tulemus, ütleks ma Raketi vilistlasena. Isegi uusi ühikuid suudeti tuletada, milleks oli kuupmarker siniste esitluses. Lõppkokkuvõtes pakkus lähimale roheline tiim, järgnesid oranzid ja siis sinised. Ei maksaks vast mainidagi, et kõigi tulemused olid tegelikusest ikka väga kaugel, ms sa teed, mõnikord lihtsalt läheb nii.

Seekord pidi saate lõpus lahkuma Kaisa oranzide tiimist, millest on väga kahju. Tegelikult aga on kahju kõikidest lahkujatest, sest omas mõttes on kõik Raketti saatesse pääsenud noored võitu väärt. Kaisa lahkumine tähendab aga seda, et järgmises saates peab Aksel üksinda vastu saama siniste ja roheliste meeskonndadele. Kuidas see välja kukub, näeb juba nädala pärast.

Rakett 69 IV hooaeg 7. saade

Gaaside tuvastamise katse oli kõige vaatemängulisem
Rakett 69 FB lehelt

Rakett 69 selle hooaja seitsmenda saate läbivaks teemaks oli keemia. Antud saade oli väga huvitav vaadata, kuid tuletas mulle samal ajal meelde, et keemia ei olnud teps mitte minu tugevaim ala koolis. Samas endalgi oli omal ajal vahva saates katseklaaside-kolbidega möllata, kuigi tulemus ei olnud alati see, mis oodatud.

Nii nagu tavaks, tuli ka seekord meeskondadel lahendada kolm ülesannet, mis seondusid saate teemaga. Seekordsed ülesanded olid:

• Gaaside tuvastamine. Toru külge oli kinnitatud viis õhupalli. Kaks suunaga taeva poole, seega õhust kergemate gaasidega täidetud, ning kolm allapoole rippumas, seega õhust raskemate gaasidega täidetud. Teada oli, et õhupallides olevad gaasid on: heelium, vesinik, süsihappegaas, propaan ja väävelheksafluoriid. Tuli määrata, milline gaas on millises pallis. Kuna heelium ja vesinik on mõlemad õhust kergemad, siis ülemised õhupallid on emb-kumb. Määravaks on siin see, et heelium on inertgaas ja ei põle, samas kui vesinik põleb vägagi hästi, tehes pauku isegi palja õhuga reageerides. Seega, kumb õhupall teeb süüdates suurema paugu, see on vesinik, teine järelikult aga heelium. Ka rippuvates õhupallides olevade gaaside tuvastamine on lihtne. Kuna väävelheksafluoriid on teiste gaasidega võrreldes oluliselt raskem, on see juba käega katsudes (tõstes) selgelt eristatav. Süsihappegaasi ja propaani eristamine käib samal põhimõttel mis ülemistel õhupallidel, propaan põleb hästi, samas kui süsihappegaas ei põle. Massi põhjal neid eristada ei saa, kuna propaanil ja süsihappegaasil on üks ja sama molaarmass. Antud ülesande lahendamisega said toime kõik meeskonnad.
• Võistluse teiseks ülesandeks oli trikoloori valmistamine klaasanuma sisse laual leiduvate ainete ja vahendite abil. Antud ülesanne pandi sisse seoses sellega, et antud saate eetrisse minek toimus Vabariigi aastapäeva ligiduses. Ülesannet jälgides meenus mulle, kuidas minu tiim (sinine tiim) omal ajal pidi liimi valmistama, seega võis juba ette näha, et tuleb palju katse-eksi meetodit. Ei pidanud pettuma, kuid vaatamata ohtrale katsetamisele, olid tiimid edukamad, kui mina omal ajal. (Tõsi oma liimi saime me tööle, mingil müstilisel põhjusel, teadust oli asjasse vähe segatud) Igatahes, tagasi ülesande juurde. Tiimidel oli kasutada piim, vesi, õli, atsetool, toiduvärvid, spaatlid, klaasanum, kindad, prillid ja veel mõned vahendid. Ainete segamise mõte seisnes selles, et kogupandavad ained ei seguneks omavahel, vaid jääks valades kihtidesse. Samuti pidi silmas pidama seda, et kõige raskem aine oleks põhjas ja kõige kergem peal. Ideaalne lahendus oleks olnud soolaga segatud või paljas piim põhjas. Seda värvida pole vaja, kuna piim juba on valget värvi. Teine kiht oleks õli, millesse on segatud musta värvipigmenti. Toiduvärvi kasutada ei saa, kuna see ei segune õliga. Viimane kiht oleks atsetool, millesse tilgutatud paar piiska sinist toiduvärvi. Kirsiks tordil oleks see, kui kõik ained oleks valatud spaatli abil (nagu Juhan Koppeli esituses ülesande näites) et anuma seinad ei saaks teise ainega kokku. Antud ülesandega tulid paremini toime oranž ja roheline meeskond, sinine meeskond (sinisel värvil on keemiaga vist mingi karmavärk selles saates) jäi ajahätta ja sine värv (oo seda irooniat) jäi lisamata.
• Viimaseks ülesandeks oli vedeliku muutmine lillast läbipaistvaks nii, et ei lisata ei vedeliku ega tahkist. Kuidas siis seda teha? Lihtne, gaasi abil. Kolvis olel lilla vedelik oli NaOH vesilahus, millele oli lisatud indikaatorit, mis aine happelisuse muutumisel muudab värvi. Kuna NaOH on ise aluseline, tuli vedeliku muuta happelisemaks. Üks happelistest gaasidest on süsihappe gaas. Süsihappegaasi saamine on õnneks üks kergemaid asju, selleks tuleb vaid segada äädikat ja söögisoodat või siis segada kokku söögisooda, sidrunhappe pulber ning lisada vett. Tähtis oli siin ülesande juures see, et toru, mis viib söögisooda lahuse juurest lilla vedeliku juurde, tuleb lillasse vedelikku sisse suruda, et gaasi saaks neelduda aines. Vastasel juhul voolab süsihappegaas kolvist välja ja kasutegur on null. Kahjuks oranž tiim toru vedelikku viimise peale ei tulnud, kuid said muidu aru, mida on vaja teha. Sarnaselt trikoloori ülesandega näitas selle ülesande puhul parimat esitust roheline meeskond.

Saate lõppedes olid kaalukausil oranzi meeskonna kapten ja sinise meeskonna kapten. Seekord pidi saates lahkuma Kaisa sinisest meeskonnast. Põhiliselt nõrga meeskonna juhtimise tõttu. Vähemasti seda ütleks ma saatest nähtu põhjal. Tean omast kogemusest, et tegelikult jääb 90% tegevusest publikule nägemata.

Tänane episood pani mind tõsisemalt mõtlema, kui kaugele ma ise uue formaadiga saates jõuaks. Ma olen küll üsna OK meeskonnatöös, kuid liidri roll võib mulle mõnikord üle jõu käia. Seetõttu on tunne, et praegu ei pruugiks ma niigi kaugele jõuda, kui jõudsin teisel hooajal. Samas mine sa tea, ehk jõuaks ka, ja veel kaugemalegi.

Joo mahla - toetad doonorlust

Õige mahla tunneb ära
kampaaniakleepsu järgi.

Täna märkasin PERHi Verekeskuse kodulehel ühte toredat uudist, nimelt on nüüdsest inimestel tekkinud veel üks suurepärane võimalus, kuidas panustada doonorluse arengusse. Selleks ei tule teha midagi keerulist, tuleb vaid osta Põltsamaa tomatimahla, õunamahla või jõhvika-granaatõunajooki. Selliselt toimides toetab ostja iga ostuga 1 sendiga PERHi Verekeskust.

1 sent ei pruugi tunduda paljuna, kuid kui mahla oste koguneb palju, koguneb ka spalju sente ning tõtt-öelda kulub Eestis tegutsevatele verekeskustele ära igasugune rahaline toetus. Iga panus, kuitahes väike, on oluline ning lõpuks saab mitmest väikesest killust üks suur saavutus. Seega, kui te pole (veel) doonor, kuid tahate panustada doonorluse arengusse, kasvõi natukene, pole tarvis teha midagi muud, kui osta pakk kampaaniakleebisega Põltsamaa mahla ja juba oletegi teinud väikese heateo. Mis tuletab meelde, et pean nüüd ise poodi lippama. :)

Rakett 69 IV hooaeg 6. saade

Klaasi omavõnkesageduse leidmine oli minu lemmik
ülesanne antud saates.

Kuuendas saates jätkus sarnaselt viiendale helide maailma teema. Kui eelmine kord keskenduti põhiliselt muusikainstrumentide tegemisele, siis seekord läheneti helide maailmale natukene füüsilisemalt ja teaduslikumalt.

Sellel korral pidid meeskonnad lahendama järgmisi ülesandeid:

• Klaasi omavõnkesageduse leidmine. Omavõnkesagedus on selline helisagedus, mille juures esineb resonants. Resonantsiks nimetatakse nähtust, kus keha sisemiste osakeste võnkeamplituud saavutab oma maksimaalse väärtuse. Resonantsi saab esile kutsuda välise energiaallika abil, nt. sõdurid sillal või kõlar klaasi kõrval (nagu saate näites) [1]. Omavõnkesagedus on igal materjalil erinev. Antud ülesande lahendamiseks oli meeskondadel kasutada klaas, ksülofonipulk, kõlar, sagedusmuundur ja tahvelarvuti helisageduse mõõtmise programmiga. Lahendus oli lihtsamast lihtsam, lüüa pulgaga klaasi ja mõõta, milline sagedus on domineeriv. Paraku ei suutnud kõik meeskonnad sellegi poolest lahenduseni jõuda. Ainsa täpse vastuse sai sinine meeskond. Saates olnud ülesannetest oli see minu seekordne lemmik, põhiliselt seetõttu, et olen omavõnkesageduse teemaga kokku puutunud ka enda õpingutes. Auto väljalaskesüsteemides on selle arvutamine üks tähtsamaid komponente.
• Vinüülplaadilt heli kätte saamine. Selleks oli meeskondadel kasutada vinüülplaat, vinüülplaadimängija, paber ja kuhi nõelu. Rakettile omaselt, oli siingi lahendus imelihtne, tuli panna nõel paberist torbiku külge ja siis nõel omakorda vastu mängivat plaati. Nõela võnkumine võimendus torbikust kõlari sees ja nii muutus heli kuuldavaks.Antud ülesandega said hakkama kõik meeskonnad, v.a sinised, kes kogemata olid kruttinud plaadimängija suuremale kiirusele ja ei suutnud seetõttu õiget artisti tuvastada.
• Viimaseks ülesandeks oli mikrofoni valmistamine. Selleks olid tiimidel kasutada vasktraat, tinatraat, torbikud, neodüünmagnet ja muu vajalik. Ülesande lahendamiseks piisab, kui panna torbiku (membraani) külge pool ja teise torbiku külge magnet, torbikud seejärel ühendada. Pooli liikumine magnetil põhjustab pinge muutuse, mis muudetakse heliks. Antud ülesandega said taas kõige paremini hakkama rohelised. Sinised läksid alt sellega, et üritasid pooli teha tinatraadist, mitte vasktraadist. 

Saate kokkuvõttes pidi sellest saatest lahkuma oranžide kapten Egle Truska, kuigi ausalt öeldes oleks olnud õiglasem, kui lahkuks Oliver roheliste hulgast (kes samuti kaalukausil oli), sest oli näha, et vähemalt antud saates oli temast tiimikaaslastele rohkem kahju kui kasu. Kuid kohtunike otsus on lõplik ja ümbervaatamisele ei kuulu.

[1] Definitsioon kokku pandud Wikipeedia informatsioonist, targemate inimeste nõuannetest ja omadest teadmistest. Parandatud 25.02.2014

Ei anonüümsele internetis kommenteerimisele

Liiga tihti peidavad kommentaatorid end anonüümsuse maski taha

Viimasel ajal taban ma ennast Delfi ja Postimehe kommentaariumi lugedes järjest tihedamini mõttelt, et anonüümne kommenteerimine ei ole ikka päris õige asi.
Inimesed ei anna endale aru, et sõnadel on mõju ja tagajärjed, isegi kui ollakse sellest teadlikud, siis poetakse anonüümsuse kaitsva varju taha, sest vähesed hakkavad IP aadressi järgi inimest üles otsima, kui nad tunnevad, et nende tundeid on riivatud.

Eesti Päevalehe eeskuju
Mulle isiklikult meeldis Eesti Päevalehe käik mõned aastad tagasi, kui nende kommentaariumis sai kommenteerida vaid end ID kaardiga tuvastanud inimesed. Antud käigu mõju oli kohe näha. Kommentaaride arv langes märgatvalt ning nende sisu muutus oluliselt kvaliteetsemaks. Paraku pidi EPL hiljem vana, anonüümse, lahenduse juurde tagasi minema, sest teised väljaanded kahjuks Eesti Päevalehe initsatiiviga kaasa ei läinud. Kuna aga veebiväljaande tulu sõltub reklaami müügist ja seega lugejate arvust, siis ei saanud kaua kesta olukord, kus ühel väljaandel on tunduvalt vähem lugejaid kui teistel.

Teema uuesti päevakorda
Arvan, et on aeg teema uuesti päevakorda võtta. Kuid seekord ei tohiks lootma jääda ainult veebiväljaannete enda südametunnistusele, sest nemad mõtlevad paljuski rahakotiga. Leian, et initsatiiv peaks tulema seadusandja, s.t. Riigikogu poolt. Nõue, et kogu info ja teksti, mis interneti ülesriputatud saab, autor, peaks olema tuvastatud ID kaardiga, peaks olema kirjas must-valgelt seaduses kirjas. See tähendab, et inimene võib kirjutada endiselt mida tahab, kuid kõigile on näha selle inimese nimi ja pilt.

Positiivne mõju
Usun, et antud sammul oleks mitmeid positiivseid mõjusid. Kui inimene teab, et tema kommentaar läheb ülesse koos tema pildi ja nimega, siis see distsiplineerib teda. Oluliselt vähemaks jääks solvavaid kommentaare, asjatut lahmimist, valeväiteid, kontrollimata fakte jne. Väheneks ka sisutute kommentaaride hulk. Kõik see tähendab seda, et kommentaaride sisu muutub kvaliteetsemaks ning arutelu kommentaariumis sisukamaks ja asjakohasemaks.
Samuti saab läbi identifitseeritud kommentaariumi kaitsta inimõiguseid. Praegu võib ennast anonüümselt välja elada mõne inimese peal, kes sulle ei meeldi, kuid tulevikus seda võimalust enam ei oleks. Arvestades seda, kui habras võib tegelikult olla inimese psühholoogia, siis on selline samm väga oluline.

Miks just ID kaardiga?
Nüüd võib mõnel tekkida küsimus, miks just ID kaardiga end identifitseerida. Vastus sellele on tegelikult lihtsamast lihtsam. Kuigi praegu pakuvad nii Delfi kui ka Postimees enda identifitseerimise võimalust Facebooki või GMaili abil, siis see ei ole väga efektiivne, kuna Facebookis või GMailis libakonto tegemine ei ole mingi kunst. Seega tegemist on kahe viimase puhul sisuliselt selle sama anonüümse kommenteerimisega, lihtsalt oma persooni varjamiseks on mindud samm kaugemale.
ID kaardiga aga selline nali läbi ei läheks. ID kaart väljastatakse konkreetsele isikule ning selle paroolid on teada vaid selle omanikule. Seetõttu on just ID kaart parim variant isiku tuvastamiseks kommenteerimise ajal.

Eesti võiks kaaluda uusi taliolümpia alasid

Skeleton - üks kiiremaid ja ohtlikumaid alasid taliolümpial

Seekordsed taliolümpiamängud on kujunenud Eestile üheks kehveimaks, tulemuste poolest see on. Ei ole võistlemas selliseid tippe nagu šmigun, Veerpalu ja Mae.

See muidugi ei tähenda, et Eestit praegu esindavad sportlased kuidagi kehvemad oleks. Vastupidi, olümpiale saamine on nende poolt igati tubli tulemus. Kuid tuleb ausalt tunnistada, ei ole näha, et praeguste sportlaste seast võiks esile kerkida mõni medalipretedent. V.a Kelly Sildaru, kuid seda, mida ta teeb 4 aasta pärast, on võimatu ette ennustada.

Seda kõike arvesse võttes leian, et Eesti peaks kaaluma väljatulemist uutel aladel taliolümpial. Alad, mis ei nõua niivõrd füüsilist vastupidavust (näib, et just sellest jääb puudu) kuivõrd head tehnikat ja kiirust. Pakuksingi järgnevalt välja mõned alad, millega saaksid esindada Eestit nii mehed kui naised, edukalt.

• Skeleton. Skeleton on lihtsustatult öeldes ühekelk, sellega lastakse mäest alla lamades, pea ees. Tegemist on üsna ohtliku alaga, sest kiirused on suured. Samuti nõuab tipptulemuse tegemine head treeningut, sest sellel alal määravad võidu sekundisajandikud. Samas on vaja treenida põhiliselt oma juhtimisoskust ning olla olümpiaalal õiges kaalus. Nimelt on alal määratud maksimumkaal nii kelgu-sõitja paarile kui kelgule endale. Kõige kallim investeering antud ala juures ongi ehk kelk ise, treenimine nii kallis enam ei ole.Ka pole treeninguteks vaja kaugele sõita, sest lähim kelgurada (bobirada) asub Lätis Siguldas.
• Bobisõit. Olümpial sõidetakse minu teada kahebobis ja neljabobis. Nii meeste kui naistearvestuses. Seega saaks siin panna välja lausa neli meeskonda ja tuua neli medalit, kui on tahtmist. Kahebobi ja neljabobi meeskonnad võivad ka kattuda, mistõttu piisaks kaheksast inimesest, pole vaja kahteteist. Sarnaselt skeletonile, on bobisõidupuhul kõige kallimaks investeeringuks kelk ise. Ja kui ma ütlen kallis, siis ma mõtlen kallis. Samas, kui kelku hästi hoida, saab seda isegi kahel järjestikusel olümpial kasutada.
• Curling. Curling on lihtsalt seletatult jääkeegel. Erinevalt kahest eelpool nimetatud alast ei ole selle varustus meeletult kallis. Seetõttu paneb imestama, et Eesti pole veel curlingu meeskonnaga välja tulnud. Tegemist on lihtsalt alaga, kus vaja palju harjutada. Curlingu harjutamise kohti on aga olemas isegi Eestis. Seega vaid kättevõtmise vaev ma ütleks.

Minu meelest seisnebki probleem selles, et Eesti panustab liiga palju murdmaasuusatamise ja uisutamise aladesse, unustades ära, et olümpial on veel nii palju teisigi alasid. kõige mune ei maksaks ikka ühte korvi panna. Proovides erinevaid alasid, on ka suurem võimalus parema tulemuseni jõuda.