Mõtteid "Äriplaan 2014" konverentsilt

Eurotunnel - ühendus Prantsusmaa ja Suurbrittania vahel

Sellel kolmapäeval, 25. septembril 2013, õnnestus mul osaleda ajalehe Äripäev korraldatud konverentsil "Äriplaan 2014." Kuigi sel konverentsil sai kuulda mitmeid huvitavaid mõtteid, siis sooviksin peatuda sellel, mis mulle enim huvi pakkus ja mis ka meedias hulgaliselt kõneainet andis

Nimelt oli üheks esinejaks investeerimispankur Joakim Helenius, kes väljendas muret Eesti tuleviku pärast. Ta ütles, et kuna Eesti on üksinda liiga väike (Tallinn pole maailma mastaabis mingi linn), siis on pea võimatu meelitada siia investoreid (loe inimesi ja kapitali) Lahenduseks pakkus ta Tallinna ja Helsingi vahelist raudtee tunnelit.

Kahe linna ühendaja
Tema visiooni kohaselt ühendaks raudteetunnel kahe linna vahel Tallinna ja Helsingi üheks tervikuks. Inimesed ei peaks enam kolima teise riiki, vaid istuksid hommikul rongi peale, sõidaksid c.a 30 min tööle ja õhtul tagasi. See suurendaks tööjõu liikuvust nii Eestist Soome kui Soomest Eestisse. Samuti suurendaks tunnel võimalusi, et Finnairiga Soome saabuvad Aasia turistid külastavad ka Tallinna. Ka tooks see tema sõnul investeeringuid mõlemasse riiki, kuid eelkõige võidaks sellest justkui Eesti.

Realistlik?
Idee on kena, kuid publiku hulgas (kaasaarvatud mina) tekitas mõte palju skepsist. On ju teada, et Eurotunnel oli pikka aega majanduslikes raskustes ning on ennast alles nüüd hakkanud tasa teenima. (Seetõttu ilmestab Eurotunneli pilt ka artiklit) Samas ühendab Eurotunnel Suurbrittaniat ja Prantsusmaad, riigid mille elanike arv ja majanduslik võimekus on märkimisväärselt üle Eestist ja Soomest. Ka on Eurotunnel pea kaks korda lühem sellest, mis tuleks Tallinna ja Helsingi vahele. Tõsi, vähemalt ühes asjas vastas Heleniuse jutt tõele, Tallinna ja Helsingi vahele tunneli rajamine on insenertehniliselt lihtsam, kuna Eesti ja Soome vahel on sisuliselt paekivi ja graniit, tuleb lihtsalt läbi puurida, betoonikulu ja toestamisvajadus on oluliselt väiksem kui LaManche`i väinas, kus on enamalt jaolt savine pinnas.

Eurotunneli rajamine maksis 9,5 miljardit naelsterlingit, mistõttu tundub kummastav, kust tuleb Heleniuse väide, et Tallinn-Helsingi tunnel valmiks 4 miljardi euroga. Väga huvitav oleks näha neid arvutusi, kuna on selge, et kaks korda pikemat tunnelit ei saa ehitada kaks korda odavamalt, ilma, et miski (näiteks kvaliteet) oluliselt kannataks. Eesti tööjõud on küll odavam kui Lääne-Euroopas, kuid vaevalt, et sealt nüüd nii suur võit tuleb. See selleks. Mida tuleks arvestada (ja mida ka Eurotunnel tõestas) on see, et selliste projektide puhul tuleks alati arvestada "kahe reegliga," ehk siis kõik suurprojektid lähevad alati kaks korda kallimaks kui planeeritud ja nende ehitamine võtab plaanitust kaks korda kauem aega. Vaadakem kasvõi Olkiluoto tuumaelektrijaama Soomes.

Põletavaim küsimus on aga see, kust võetaks sellise objekti jaoks raha. Eestil ja Soomel endal sellist raha pole ning on väga kaheldav, kas EL sellist projekti toetaks. Isegi RB toetamine on tulnud läbi suurte raskuste. Isegi kui toetus tuleks, oleks eestlaste omaosalus selline, mis paneb kaks korda mõtlema, kas me midagi sellist soovime.

Kuidas asi toimiks?
Uskudes erinevaid andmeid, liigub praegu Tallinna ja Helsingi vahel aastas 5,1 miljonit reisijat. See teeb umbes 14 000 reisijat päevas. Seega rongi kasutajaid justkui oleks. Sellise reisjate arvu juures piisaks ka ühest tunneliharust Eurotunneli kahe vastu (ehk tuleb sääst sealt?). Raske on öelda, palju reisjate arv võiks veel kasvada tunneli ilmudes, kuid vaevalt, et see väga palju.tõuseb.
Oletades, et rongi kiirus on 160 km/h (Stadler Flirt tippkiirus, rongide kiirus Eurotunnelis), siis ühe otsa reis koos reisjate peale ja mahaminekuga võtab umbes 45 minutit. Seega üks edasi-tagasi reis võtab 1,5 h, see teeb 16 reisi päevas (24 h liikluse korral) Kui ümardada reisjate arv 16 000-ni päevas, on see 1000 reisjat ühe edasi-tagasi otsa kohta. Võttes arvesse ka tipptunnid, siis peaks üks rong mahutama 800-1000 reisjat. Kuna nii lühikesel reisil võib osa inimesi ka püsti seista, piisaks vajadusel ka sellest, kui kaks (või kolm) neljavagunilist Stadler Flirti omavahel kokku haakida ja tunnelisse sõitma panna. Seega vajadus eraldi rongide järele puudub, saab kasutada samu ronge, mis juba käigus, või siis tellida sama projekti järgi täiendavad mudelid. Rahaline võit sealt tuleks igal juhul.

Mis aga hakkaks väga palju määrama tunneli kasutamist, on piletihind. Kui on soovi, et tunnelit kasutatakse laeva asemel, siis ei tohiks olla pilet oluliselt kallim laevast (natuke kallim võib olla, kuna kiirusevõit on meeletu) Ise leian, et 10-20% kallim hind laevapiletist on veel talutav.

Väike arvutus
Ülimalt suure optimistina usun, et tunnel on vähemalt teoorias võimalik, seega võiks teha väikese näilise arvutuse, millal tunnel teenib ennast tasa. Selleks teeme 3 eeldust.
1. Tunnel valmib õigeaegselt ja planeeritud hinnaga (4 mlrd €) aastal 2024 (ehitusega alustatakse 2018 nagu RB puhul)
2. Aastane inflatsioon on 3%
3. Reisjate arv jääb samaks kogu vaadeldud ajaperiood.

Oletame, et kui tunnel avatakse aastal 2024, on piletihind laeval 25 €, see tähendab, et rongipiletihind saab olema 30 €. Aastal 2025 aga juba 30,9 €, tingituna inflatsioonist. Kasum moodustab umbes 10% pileti hinnast. Päevas on rongil 16 000 reisijat, see teeb 5 840 000 inimest aastas. Esimesel aastal oleks seega reisjateveo kasum 17,52 mln €, aastal 2025 18,05 mln €. On kohe näha, et paljalt reisjateveoga tunnel end tasa ei teeni. Kolme protsendilise inflatsiooni korral on 50 aasta pärast (2074) võlg ikka 2,03 mlrd €.
Viieprotsendilise inflatsiooni korral (vaevalt, et juhtub) aga 332 mln €. Seega on tarvis ka kaubavedusi Eesti ja Soome vahel. Näiteks, niipea kui rong jõuab Tallinnast Helsingisse, hakkab Helsingist Tallinna suunas liikuma kaubarong samal ajal kui reisjad rongilt maha tulevad ja uued peale lähevad. Et tunnelis ummikuid ei tekiks peaks kaubarongid liikuma sama kiirusega kui reisirongid (160 km/h) või siis reisjaterongid liikuma väiksemate intervallidega ja olema mahukad.

Tunnel ennast lõpuks isegi tasa teeniks, kuid see võtab vähemalt kaks inimpõlve (50-60 aastat) ning seda ka eeldustel, et tunneli ehitus, hooldus, remont ei lähe plaanitust oluliselt kallimaks, reisijaid jätkub ning euro püsib tugev. Kõik muidugi nii hästi vist ei lähe, kuid tunnelit võiks sellegi poolest siiski kaaluda. Vähemalt turistimagnetina oleks tunnel super.

Eksamite edetabelitest

Abituriendid kirjandit kirjutamas

Sellel nädalal jõudsid järjekordselt avalikuse ette riigieksamite edetabelid. Müstilised numbrite tulbad ja lahtrid, mis nii mõnedki inimesed kummalisel põhjusel pöördesse ajavad. Mina enam ennast nendest tabelitest väga kõigutada ei lase ja järgnevalt kirjutan ma miks.

Peamine põhjus, miks ma ennast edetabelis olevatest kohtadest ja numbritest kõigutada ei lase, seisneb selles, et need numbrid on moonutatud tulenevalt mitmest faktorist ja ei pruugi näidata gümnaasiumi tegelikku õpetajate ja õpilaste taset, ega ka kooli sisekliimat. Faktorid, mis peamiselt mõjutavad edetabelite kohti on järgmised:

• Nn "Eliitkoolid" riisuvad koore. Kuna näiteks Reaalkooli või Trefnerisse on konkurss KORDADES kõrgem, kui mõnda väiksemasse maagümnaasiumi, siis ei ole midagi imestada, kui nad suudavad kõrgemaid tulemusi riigieksamitel näidata. Sinna lihtsalt satuvad (suurema tõenäosusesga) motiveeritumad õpilased. See ei tähenda aga ilmtingimata seda, et mujal oleksid halvemad õpetajad. Kuigi tõenäosus ütleb seda, et eliitkoolides on ka keskmisest oluliselt tublimad õpetajad, kuna suudetakse pakkuda paremat palka ja motiveerivamaid (loe tervist ja närve säästvaid) töötingimusi.
• Eksamiteks drillimine. Kuigi sellest väga palju ei räägita, siis kindlasti leidub "geniaalseid" õpetajaid ja õppeasutusi, kes drillivad spetsiaalselt eksamite tarbeks. See võib anda küll paremaid tulemusi eksamil, kuid ei pruugi tähendada üldiselt hästi omandatud taset ainetes. Ideaalis oleks hea, kui seda ei esineks, kuid reaalsus on see, et sellise asja esinemine, vähemalt teatud määral, jääb.
• Tugevalt kõikuv õpilaste tase, eriti väiksemates kohtades. Kuidas sa annad hinnangu koolile, mis üks aasta on edetabelis, ütleme 50-nes, ning järgmisel aastal 150-s. Sellised koole, kus tase kõigub tuntavalt aastast-aastasse, on mitmeid. Kui aga tase on kord nii- kord naa, siis on väga raske langetada adekvaatseid hinnanguid.

Kogu minu jutu point seisneb selles, et paljalt edetabeli koha põhjal ei maksaks teha kooli valikut, sest faktoreid, mis mõjutavad kooli kohta edetabelis on lihtsalt liiga palju. Kui aga on kindel soov valida kool sihiga saada kõrgemad eksamitulemused, tuleks vaadata edetabelit selle nurga all, kas kool on olnud omal kõrgel kohal stabiilselt. Ehk siis, kui kool on TOP30-s, siis kas ta on olnud seda ka kahel-kolmel eelneval aastal. Stabiilsus on väga oluline heade tulemuste saavutamisel.

Mida aga tahaks veel lõpetuseks märkida, on filosoofiline mõttetera: Iga kool ei koolita häid lõpetajaid, kuid edukas lõpetaja võib tulla mistahes koolist. Mõelge sellele. 

Väike doonorluse juubel

Pelikan - doonorluse rahvusvaheline sümbol

Täna jõudsin ma oma elus ühe pisikese, kuid tähtsa, verstapostini. Nimelt oli mulle täna 25. kord anda verd. Sain ka pisikese märgi selle tõestuseks. :) Lausa nii pisikese, et seda peavad inimesed hakkama luubiga vaatama. :D

Tõsiselt rääkides, siis doonorlus on oluline. Seetõttu käin ma annetamas nii tihti, kui vähegi võimalik. Väga kahju on mul sellest, et afereesi jaoks olen siiski liiga tilluke. :(
Kuid ma ei panusta mitte ainult ise, vaid püüan ka oma sõpru doonorlusele ärgitada. Tänagi õnnestus üks koolikaaslane kaasa võtta. Paraku ei tule kunagi sellist seltskonda kokku nagu sooviks, kuid üks kaaslane on ka parem, kui mitte ühtegi. Kui nüüd küsida, miks seltskond, siis vastus on väga lihtne: seltskonnaga koos on kõike toredam teha + pärast saab juttu ajada ja muljeid vahetada.

Leian, et läbi sõprade kutsumise ja blogis ning mujal doonorlusest kirjutamise saan anda täiendava omapoolse panuse doonorluse arenguks. Kuna doonorlus on äärmiselt oluline valdkond, nii tervishoiu kui riigikaitse seisukohast, siis arvan, et ükski täiendav panus pole liiast.
Kuigi suulise veenmise alal kipun jänni jääma, siis kirjatükkidega on mul vähe rohkem õnne olnud. Nimelt olen minevikus osalenud Verekeskuse korraldatud kirjandikonkursitel, gümnaasiumi ajal, ning tulnud ka mitmel korral auhinnalisele kohale.

Kõikidele neile, kes seda blogi loevad ja pole veel doonoriks jõudnud, soovitan soojalt vähemalt üks kord proovimist, karma on õiglane asi ning iga heategu saab tasutud. Lisaks saab doonorlusest hea enesetunde, üldjuhul. Neile, kes juba on doonorid, soovitaks esimesel võimalusel uuesti andma minna. Eriti hea on anda jõulude ajal, sest siis läheb iga heategu topelt arvesse. :)

Mõnus emotsioon Sügisjooksult

Sügisjooksul on alati palju osalejaid
Foto: Delfi

Nii nagu tavaks on kujunenud, toimus ka selle aasta septembrikuu teisel pühapäeval SEB Tallinna Maraton, tuntud ka kui Sügisjooks. Iga aastaga on osalejaid järjest rohkem ning sellel aastal tuli kõikide distantside peale osalejaid kokku c.a 20 000. Seega kes ütles, et eestlased pole spordilembe rahvas. Osalejate arv on seda imestusväärsem, et osavõtu tasud pole sugugi väikesed, suhtena keskmise eestlase palka.

Võis siis mindki leida stardirivist, võtsin osa 10 km jooksust. Eesmärgid olid tagasihoidlikud, joosta lõpuni ning kui lõpuni jõuda, siis kas tunni või tunni ja viie minutiga. Tagantjärele võib öelda, et mõlemad eesmärgid said kenasti täidetud. Jooksin lõpuni ja sain ka soovitud aja, 1:01:57. See tähendab seda, et arendasin paremat tempot, kui Tudengijooksul, kus distants 25% võrra lühem. Seega vorm hakkab tulema. :) Eriti uhke olen ma selle üle, et suutsin end nii palju sundida, et ma pea kordagi ei jalutanud, vaid arendasin kogu aeg lühikest jooksusammu.

Pärast jooksu oli enesetunne väga hea, sest olin saavutanud midagi iseendale. Lisaks oli tore näha paari tuttavat inimest jooksjate seas. Uskumatu küll, aga leida üles üks inimene tuhandete seast on täiesti võimalik. Öeldagu veel, et nõela heinakuhjast ei leia. Saadud emotsioon on lausa nii super, et praegu kaalun tõsiselt järgmisel aastal poolmaratonile minekut. Enne seda aga loodan leida spordiklubi või treeneri, kelle käe all treenida, sest kui 10 km kannatab veel niisama joosta, siis poolmaraton vajab spetsialisti konsultatsiooni ja põhjalikku ettevalmistust, et mitte oma tervisele liiga teha. Loodetavsti pole see mõte mul talveks ära kustunud.