Lehevaatamisi kokku

8.9.15

Kas Tallinn vajab uut superhaiglat?

Lääne-Tallinna Keshaigla sissepääs
07. septembril Postimehes ilmunud uudise kohaselt on Tallinna linnapea Edgar Savisaar välja tulnud ideega koondada Ida-Tallinna Keskhaigla ja Lääne-Tallinna Keskhaigla raviüksused ning moodustada nende baasil uus superhaigla, mille hooned tuleksid Lasnamäele.

Jättes hetkel kõrvale antud projekti maksumuse ja teostatavuse ning selle, kust leitakse ka Lasnamäelt piisavalt maad sellise projekti jaoks, väärib analüüsi selle mõtte plussid ja miinused. Neid plusse ja miinuseid tuleb hoolikalt ja tõsiselt kaaluda, sest tehtav otsus mõjutaks suurt osa Tallinna ja Põhja-Eesti elanikkonnast.

Plussid:

  • Rajades uue hoone nullist, on selle projekteerimisel võimalik arvestada kõigi tänapäevastele haiglatele esitatavate nõuetega. Aeg-ajalt on olemasoleva ümberehitamine keerukam, kallim ja ajamahukam kui millegi täiesti uue ehitamine. Lisaks tehnilistele nüansidele on võimalus luua oluliselt paremad ruumilahendused võrreldes senisega.
  • Parkimisvõimaluste parandamine. Nii Ida-Tallinna Keskhaigla kui ka Lääne-Tallinna keskhaigla on hädas piisava arvu parkimiskohtade puudumisega. Eriti kimpus on sellega esimene. Lääne-Tallina Keskhaigla kasuks räägib vähemasti bussipeatuse ligidus sissepääsule. Uue haigla rajamisel on võimalus juba eos ette näha piisav arv parkimiskohti ning  mugav juurdepääs nendele. Tegemist pole sugugi väheolulise detailiga, kuna tänasel päeval liiguvad paljud inimesed autoga ning selline detail on seega patsiendile väga oluline. Lisaks parkimiskohtadele ei tohi muidugi ära unustada ka mugavat ühistranspordi ühendust, mis tähendab, et mõningaid bussiliine tuleb korrigeerida, et tagada mugav juurdepääs tulevasele superhaiglale kõigile.
  • Kompetentsi ja infrastruktuuri parem koondamine ühte kohta. Haiglate ühinemisel ja ühe hoone olemasolul on võimalik koondada mingi kindla eriala spetsialistid ühte kohta, mis teoorias peaks tõstma meditsiinipersonali vahelist mõttevahetust ning seega ka arstide kompetentsi ja ravikvaliteeti. Sama loogika jätkub uute seadmete ostmise juures, pole vaja osta samu aparaate kahte eraldi kohta, piisab kui soetatakse üks seade ühte kohta. Muidugi tuleb seejuures arvestada seda, et hangitava seadmestikuga suudetakse ära teenindada sama hulk patsiente mis enne ühendamist. Ravijärjekorrad ühendamisega pikeneda ei tohi!
Miinused:
  • Arstiabi kaugeneb. Kui inimene sai seni abi Kesklinnast (ITK) või Haabersti piirilt (LTK), siis uue haigla valmimisel peaks ta hakkama käima palju kaugemale, lausa linna serva. See muudab arsti külastamise palju pikemaajaliseks ja ebamugavamaks patsiendile. Ajafaktorit ei maksa unustada ka kiirabi juures, kes patsiente haiglasse toimetab. Kui kasvab haiglase toimetamise aeg, kasvab ka risk inimese elule. 
Esile kerkivad küsimused
Lisaks plussidele ja miinustele tekitab selline projekt ka rida küsitavusi, millele oleks hea saada vastused enne kui selle projektiga edasi liigutakse.
  • Kust võetakse personal (arstid, õed, IT, haldus), kes haiglas tööle hakkab? Kolimine ei toimu üleöö ning mingi aeg peavad inimesed töötama mitmes haiglas (nii vanades kui uutes). Samal ajal on juba praegu ITK-l ja LTK-l endal raskusi meditsiinipersonali leidmisel. Seega, kui tekib ootamatu nõudluse kasv, siis on selge, et hetkeliselt seda täita pole võimalik. Raviasutuste ühendamisel peab silmas pidama ka seda, et personali hulk ei tohi väheneda, seda selleks, et saaks teenindatud kõik abivajajad ja järjekorrad ei kasvaks. 
  • Kust plaanitakse võtta vahendid antud hoone ehitamiseks? Haigla on üks kallimaid ühiskondlike ehitisi üldse tingituna karmimatest ehitusnõuetest. Sama kallis ja kallimgi veel on selle sisustamine. Võttes sealjuures arvesse ka Tallinna piiratud ressursse tekib tõsine küsimus kust loodetakse leida piisav kapital nimetatud haigla rajamiseks ning mille arvelt see tuleks?
  • Mis saab vanadest hoonetest? Kui uus haigla on valmis, siis mis saab vanadest ITK ja LTK hoonetest? Linnal peab olema selge plaan nende jaoks. Linnal ega linnaelanikel pole vaja järjekordseid tondilosse, eriti veel nii suuri. Tegemist pole mitte ainult silmariivava nähtusega ja mainekahjuga, vaid ka ohuallikaga kõigile, kes selliseid kohti lähemalt uurima lähevad. Rajades aga uue hoonestu peab silmas pidama, et kohalik elaniketihedus ega hoonete kõrgus ja miljöösse sobivus ei saaks varasemaga võrreldes kardinaalselt erinema.
Mida arvavad teised?
Antud idee suhtes on juba jõudnud sõna võtta mitmed süsteemis sees olevad spetsialistid. On esinenud nii kriitilisi arvamusi (Imbi Moks: suurimaks haiglaks saamine üksi arstiabi paremaks ei muuda) kui ka positiivseid hinnaguid (Kalev Karu: Tallinna haiglate liitmine on hea idee).
Kuna tegemist on alles üsna värske ideega, siis hinnangud põhinevad rohkem emotsioonidel, kuid kui plaaniga soovitakse tõsisemalt edasi minna, siis võib kindel olla, et järgnevad ka sügavamad analüüsid.

Kodumaine autokütus varsti reaalsus?

Enefit 280 õlitehas ehitusjärgus olles
Küsimusele kohe vastates, siis paraku ei. Täiesti kodumaist autokütust tanklatest veel niipea ei saa. Kui üldse kunagi. Küll aga võib osutuda reaalsuseks fakt, et paaki valatava autokütuse toore hakkab tulema Eestist.

Nimelt ilmus eile Postimehes artikkel, kus on öeldud, et Eesti Energia on kuulutanud välja hanke seadmete saamiseks õlitehastele, mis suudavad tootmisjääkidena tekivatest gaasidest eraldada bensiini.

Iseenesest on tegu positiivse uudisega, sest veel mõned aastad tagasi oli mootorikütuste Eestis tootmine pigem unistus kui reaalne võimalus. Ka seekord on tegu siiski "peaaegu kohal, aga mitte päris" situatsiooniga, sest ehkki põlevkiviõli gaasidest saab toota bensiini, ei sünni see kohe paaki panna. Enne "paagikõlbulikust" tuleb see saata rafineerimistehastesse, kus siis seda teiste fraktsioonide ja lisanditega segatakse. Paraku Eestis ühtegi refineerimistehast hetkel pole, mistõttu saab see tootmine (mis annab kõrgeima lisandväärtuse) asuma välismaal. Sellegi poolest võib nimetada äri tulusaks, sest isegi toorbensiinil on suurem väärtus kui ahjudes põletataval põlevkivil või põlevkiviõlil.

Tulusus sõltub siiski ka sellest kui kalliks seadmed lähevad ning kui suur reaalne toodangumaht suudetakse saavutada. Pudrumägesid ja piimajõgesid ilmselgelt oodata ei maksa, kuid vähemalt kasumlikult opereerimine oleks küll mõistlik soov. Vast on sellega ka ehk arvestatud, sest vastasel juhul Eesti Energia sellist investeeringut ei teeks. Tänaseid otsuseid võib omamoodi vaadelda ka kui investeeringut tulevikku, sest naftahind ei püsi igavesti 40$ / barrel peal ja kui see tõusma hakkab, tõuseb ka põlevkivi baasil kütuste hind, mis on vesi veskile, kui seadmed selleks ajaks töös ja valmis on.