Kodumaine autokütus varsti reaalsus?

Enefit 280 õlitehas ehitusjärgus olles

Küsimusele kohe vastates, siis paraku ei. Täiesti kodumaist autokütust tanklatest veel niipea ei saa. Kui üldse kunagi. Küll aga võib osutuda reaalsuseks fakt, et paaki valatava autokütuse toore hakkab tulema Eestist.

Nimelt ilmus eile Postimehes artikkel, kus on öeldud, et Eesti Energia on kuulutanud välja hanke seadmete saamiseks õlitehastele, mis suudavad tootmisjääkidena tekivatest gaasidest eraldada bensiini.

Iseenesest on tegu positiivse uudisega, sest veel mõned aastad tagasi oli mootorikütuste Eestis tootmine pigem unistus kui reaalne võimalus. Ka seekord on tegu siiski "peaaegu kohal, aga mitte päris" situatsiooniga, sest ehkki põlevkiviõli gaasidest saab toota bensiini, ei sünni see kohe paaki panna. Enne "paagikõlbulikust" tuleb see saata rafineerimistehastesse, kus siis seda teiste fraktsioonide ja lisanditega segatakse. Paraku Eestis ühtegi refineerimistehast hetkel pole, mistõttu saab see tootmine (mis annab kõrgeima lisandväärtuse) asuma välismaal. Sellegi poolest võib nimetada äri tulusaks, sest isegi toorbensiinil on suurem väärtus kui ahjudes põletataval põlevkivil või põlevkiviõlil.

Tulusus sõltub siiski ka sellest kui kalliks seadmed lähevad ning kui suur reaalne toodangumaht suudetakse saavutada. Pudrumägesid ja piimajõgesid ilmselgelt oodata ei maksa, kuid vähemalt kasumlikult opereerimine oleks küll mõistlik soov. Vast on sellega ka ehk arvestatud, sest vastasel juhul Eesti Energia sellist investeeringut ei teeks. Tänaseid otsuseid võib omamoodi vaadelda ka kui investeeringut tulevikku, sest naftahind ei püsi igavesti 40$ / barrel peal ja kui see tõusma hakkab, tõuseb ka põlevkivi baasil kütuste hind, mis on vesi veskile, kui seadmed selleks ajaks töös ja valmis on.

Sammuke lähemal omamaisele kütusele

VKG Petroter tehnoloogial põhinev õlitehas

Täna jõudis Eesti päevalehtede lugejani uudis, et Viru Keemia Grupp on sõlminud lepingu diislikütuse valmistamise tehase rajamiseks koos sinna kuuluva kompleksiga maagaasist vesiniku tootmiseks. Tehingu maksumuseks on ligikaudu 400 miljonit eurot ning tehase töötlemisvõimsuseks on planeeritud 750 000 tonni põlevkiviõli aastas. [1]

Kui ei saa uksest, saab aknast
Lisaks VKG-le on pikka aega rafineerimistehase rajamise mõteid mõlgutanud ka Eesti Energia. Paraku tuli EE üsna hiljuti avalikuse ette teatega, et enda diislitehase plaanidest loobutakse ning keskendutakse koostööle VKG-ga. [2]
Loodus aga teatavasti tühja kohta ei salli ning juba täna tuli VKG avalikuse ette oma hanke tulemustega. Peamised põhjused, miks EE loobus mõtest rajada oma rafineerimistehas, on majanduslikud. Kalkulatsioonid näitasid, et diislikütuse tootmiseks vajaliku kompleksi rajamine osutuks oluliselt kallimaks kui seni arvatud. Lisaks on EE-l raskusi oma Enefit tehnoloogial põhineva õlitööstuse käimasaamisega ning on näha, et hetkel suunab EE oma ressursse selle töökorda seadmisega.

Koostöö on võti
Juba täna on selge, et VKG enda õlitoodang ei ole piisav, et tulevast tehast toormega varustada. Seega on koostöö EE-ga ja Kiviõli Keemiatööstusega hädavajalik. Kuna Eestis kipub konkurents mõnikord varjutama koostööd, siis loodan, et antud juhul saab asjas asja. Samas eeldused on head, sest antud koostööst võidaks kõik. EE saaks hea hinnaga müüa oma õli suures koguses ning VKG saaks suure tulu toodetud kütuste müügist.

Head ja vead
Nii nagu iga asja puhul, on ka antud projektil omad head ja vead. Positiivse külje pealt tasuks mainimist eelkõige see, et uus rafineerimistehas loob uusi töökohti Ida-Virumaale, kus tööpuudus hetkel väga suur ning iga töökoht on väga teretulnud nähtus. Lisaks aitaks toodetud kütuste müük suurendada tunduvalt Eesti ekspordinumbreid.
Halb on see, et on oht, et toodetud kütust ei pruugi Eestis saada müüagi. EL-i normatiivid muutuvad järjest rangemaks ning isegi praegu on põlevkivist valmistatud diislil raskusi nõuete piiresse jäämisega. Isegi kui lubataks toodetud kütuste müüki Eestis, siis tuleks seda segada erinevate lisanditega või tavalise diiselkütusega, mis muudab kütuselt saadava kasumimarginaali väiksemaks. Mustim stsenaarium näeb ette, et kogu toodetud kütus tuleb eksportida EL-ist väljapoole. Kuna aga nõudlus Hiinas ja Indias kasvab, siis ei pruugigi see nii väga halb asi olla.

Millal siis?
EE rääkis oma plaanides aastast 2016. Kuna VKG on alles välja selgitanud hanketulemused, siis ilmselt lükkub aastanumber, mil kodumaist diislit näha saab aasta või kahe võrra tulevikku. Siiski muutub unistus kodumaisest kütusest järjest reaalsemaks ning on juba peagi käega katsutav.

[1] http://www.e24.ee/1262016/vkg-valis-diislikutuse-tehase-ehitaja
[2] http://www.e24.ee/1250160/eesti-energia-loobub-diislitehasest

Energeetiline reede

Ehitatav Enefit 280 tehas Auveres Narva lähistel.
Pilt tehtud mõnda aega tagasi.
Praegusel kujul jaam hoopis valminum.

Läinud reedel, 16. märtsil sain osaleda ühel väga toredal ekskursioonil. Nimelt korraldas Eesti Energia ekskursiooni nendele tublidele ja aktiivsetele tudengitele kes võtsid vaevaks ennast registreeruda Võti Tulevikku messil.

Ekskursioon ise sai alguse hommikul kell 8. Reisieelset elevust rikkus vaid sombune ilm, päikesepaisteline oleks olnud palju kenam. Igatahes, algas päev kogunemisega. Juba alguses oli näha, et reisiseltskond tuleb väike. Lõpuks kogunes meid 11, kui ma mööda ei pane. Sellest on kahju, et nii vähesed tudengid võtavad vaevaks kasutada sellist võimalust. Sa saad näha kohta, mida muidu ei näe, saad näidata end ettevõtele ja seda kõike veel tasuta. Noh, nagu öeldakse, pole mõistus oma teha. Ise leian, et sellistest võimalustest tuleks kahe käega kinni haarata.

Kui buss oli kohale jõudnud, võeti peale veel pirukad ja joogid TTÜ sööklast ning siis võeti suund Jõhvi. Sinna ka peale paaritunnist sõitu lõpuks jõuti. Jõhvis asus meie ekskursiooni esimene külastuskoht. Nimelt üks osa Eesti Energia Tehnoloogiatööstusest. Seal tegeletakse erinevate soojustehniliste seadmete ja muude suurte metallkonstruktsioonide projekteerimisega, konstrueerimisega ning EE kaevandustes töötavate seadmete ja sõidukite remondiga. Sinna kohale jõudes kostitati meid kõigepealt kohvi ja pirukatega. (Mis sest, et meil endal oli bussis ka, logistika vist vähe "longas", aga ei hullu.) Sellesamase kohvipausi käigus seletati lähemalt ka mis ettevõtmisega seal siis tegemist on. Sain teada huvitava fakti, et selle asutuse eelkäijaks oli Energoremont, mis asutati 1959. aastal. Peale kohvipausi istutai meile pähe ilusad valged kiivrid ning seejärel seadsime sammud tuurile. Kõigepealt külastasime kontoriosa, kus töötasid insenerid ilusti rivis laudade taga ja klõbistasid usinasti oma arvutites. Põgusa vestluse käigus giidiga saime teada, et suurem osa töötajaid kõneleb seal vene keelt ning praktikale tulles saab selle üsna kiiresti selgeks, isegi kui sa seda enne eriti ei oska. Mis ma oskan öelda, Ida-Virumaal töötamise võlud ja valud. Siinkohal ei maksaks arvata, et eesti keelt üldse ei kuule, seda lihtsalt kasutatakse vähem kui keskmine tudeng harjunud on. Siis vaatlesime erinevaid tšehhe. Kõigepealt suurte metalldetailide lõiketöötlemise (plasmalõikus antud juhul) ja painutamise tšehh. Seejärel vaatlesime tšehhi kus oli igat sorti masinaid mida ma elus esimest korda oma silmaga nägin. (radiaalpuurpink siis) Seal oli kõike alates freesidest lõpetades karusseltreipinkidega. Kerge irooniaga võib öelda, et kui te ei leia sobiliku masinat sealt, siis ei leia te seda ka mujalt Eestist. Siis nägime termotöötluse töökoda kus tegeltakse karastamise, tsementiitimise ja kõige muu tähtsaga. Esimest korda õnnestus näha sellisel kujul töökoda. Ka TTÜs on paar karastusahju, kuid need on nagu nukuköögid võrreldes sellega mida ma seal nägin. Peale seda käisime vaatlemas veel ka värvimistöökoda ning masinate remonditöökoda. Viimases õnnestus näha ka ühte puurseadmega vankrit, mis nägi välja nii nagu oleks 99% elust elatud ning vanuseks piltlikult öeldes sajand. Ilmeks näide sellest, kui masin töötab peaaegu 24/7, vähemalt nii on "keiss" osade kaevandustes töötavate masinatega. Seejärel suunduti tagasi peamaja juurde, kus tagastasime kivrid ning asusime sõitma järgmis objekti suunas.

Ekskursiooni teiseks sihtkohaks oli Auvere, kus asub Eesti Energia poolt ehitatav uus Enefit-280 õlitehas. Neile, kes pole Eesti geograafiaga väga kodus, siis neile teadmiseks, et tegelikult asub uus õlitehas otse Eesti Elektrijaama taga vana õlitehase kõrval. Ehitus on peaaegu valmis. Ainult mõned viimistlevad tööd ja häälestus. Meile öeldi, et kui kõik läheb hästi, siis aasta lõpus annab tehas juba toodangut. Kui kohale jõudsime, siis oli väike viperus, nimelt läksime alguses kogemata sisse valest kohast, kuid ei hullu, uuesti bussipeale ning juba mõne minuti pärast olime õige tõkkepuu taga. Bussilt maha tulles tuli vastu meile üks ekskursiooni saatjatest, kelle esimene küsimus oli, et kuidas on meil lood vene keelega. Iva seisnes selles, et meile määratud kohapealne giid, kes pidi meile seletama tehase tööpõhimõtet ja kes pidi meile ringkäigu tegema, oskas ainult vene keelt. Võite isegi eeldada, mida me oma vene keele oskuse kohta ütlesime. No mis siis ikka, kogunesime kontorisse, mis oli kokku pandud kümnetest sinistest konteineritest, mida tavaliselt võib ehitusplatsil märgata. Enefiti ehitusplatsil oli neid aga lausa sadu, kõik alates eluruumidest ja kontoritest lõpetades sööklaga oli tehtud konteineritest komplekteeritud blokidesse. Nii me seal siis kontoris maha istusime ja ootasime, mis juhtuma hakkab. Siis tuli meie giid ja alustas oma esitlusega. Bussile vastu tulnud isik proovis küll tõlkida alguses meile eesti keelde teksti, kuid varsti loobus, kuna ei osanud isegi kõiki erialaseid termineid eesti keelde panna. Pärast pisikest ajurünnakut leiti noor blond neiu, kes hakkas vene keelt meie jaoks inglise keelde tõlkima. Nagu arvata võite, siis paremat tulemit sellest väga palju ei tulnud. Selline kurb-koomiline vahejuhtum siis. Kuid sellest hullu pole, sest olgu see tekst inglise, vene või eestikeeles, teemast on ikka keeruline simese hooga aru saada. Põhimõtest ja põhiosadest oli võimalik aru saada ka kenade värviliste piltide järgi mis seinale kuvati.

Pärast ettekannet pandi meile pähe kiivrid ja anti selga helkurvestid - ohutus ennekõige. Siis seadsime sammud valmiva objekti enda poole. Enefit 280-st saab siis uus Eesti Energia tehas, mille toodanguks on põlevkiviõli ja madala oktaanarvuga bensiin. Meile seletati, et autole kõlblik bensiin peab evima suuremat oktaanarvu, selle jaoks on vaja aga rafineerimistehast, mis peaks valmima umbes 2016. Seega autokütuse masstootmisest Eestis saame rääkida alles mõne aasta pärast, kuid valgus tunneli lõpus juba paistab. Lühidalt öeldes vaatasime hoonet seest ja väljas, selle tähtsamaid sõlmi. Kõige kõrgem punkt, kuhu me ronisime, oli "ainult" 20 meetrit, kuid sellest piisas, et mul endal jalg kergelt tudisema hakkab. Nimelt tehakse ju jalgealune pind sellsitel objektidel sõrestikmetallist ja kui sa näed enda jalge all 20 meetrit sisuliselt vaba maad, siis õõnsaks võtab kergelt küll. Trepp ise asus hoone välisküljel. Ehitis ise on veel tublisti kõrgem, täpse kõrguse jään võlgu, ütleme, et üle kolmekümne meetri kindlasti. Igatahes väljast vaadatuna võtab see ehitis ahhetama. Pärast tiiru ehitusobjektil seadsime sammud sööklasse. Lõuna oli väga hea, sest portsud on seal suured ja maitse üsna OK. Söökla, nagu kõik muugi seal platsil, oli kokku pandud konteineritest, nii nagu ma ka varem mainisin. Seetõttu seal ruumiga väga priisata pole, kuid lühiajaliselt kannatab täitsa olla. Peale lõunat käisime veel korra nö kontoris, Seal tagastasime kiivrid ja vestid ning jagasime muljeid nähtuks, seda siis omamoodi eesti-inglise-vene keelse vestluse käigus. Enne lahkumist anti veel igale osalejale meene milleks oli kiletatud A4 värvifoto valmivast objektist. Seejärel läksime bussipeale ja asusime tagasiteele Tallinnasse, kuhu jõudsime umbes pool kuus õhtul.

Minule jäid igatahes positiivsed ja meeldejäävad muljed antud ekskursioonist ja loodan, et tulevikus avaneb vel võimalusi taolistel osaleda.

Tuumaelektrijaam Eestisse

Moodne tuumajaamja puhas loodus sümbioosis

Minu tänast lühikest sissekannet inspireeris kirjutama neljapäevane keskkonnakaitse ja säästva arengu loeng. Nimelt oli see nädal teemaks energeetika ning taastumatud ja taastuvad energiaallikad. Muuhulgas tuli juttu ka tuumaenergeetikast.

Tuumaenergia on küll taastumatu energia (uraanimaagi kogus on lõplik suurus), kuid selle kasutamine on loodusele sõbralikum, kuna ainus saaste, mis tekib, on veeaur. Ei teki süsihappegaasi, vääveldioksiidi ega lämmastikuühendeid. Muidugi on ka radioaktiivsed jäätmed, mis tekivad jaama töös hoidmise käigus, kuid nende ladustamine on tänapäeva tehnoloogiliste tingimuste juures üsna ohutu.

Peamine põhjus, miks Eestisse peaks minu meelest rajama tuumaelektrijaama on see, et põlevkivi on taastumatu loodusvara, mis kahaneb väga kiiresti. Praeguste trendide juures jätkub seda veel umbes pooleks sajandiks. Selleks ajaks peab olema elektrijaam ja seda toitev maavara, mis suudab rahuldada riigi elektri nõudlust. Ka tekitavad muret saastekvoodid. Kuigi praegu müüme  me saastekvoote, siis lähema dekaadi, maksimum kahe jooksul, peame hakkama neid sisse ostma kui me ei suuda teha otsustavat pööret keskkonnasõbralikuma elektritootmise suunas. Saastekvootide sisseostmine aga tõstab kodutarbijatele ja siinsetele töösturitele elektrihinda, mis viib meie riigi majandusliku konkurentsivõimet allapoole.

On küll räägitud koostööst teiste riikidega, näiteks Eesti Energia (EE) koostöö leedulastega praegu, kuid jaam peaks siiski asuma Eesti territooriumil. Esiteks seetõttu, et kui elektrijaam asub välisriigis, siis me põhimõtteliselt impordime endale vajaliku energiat, see aga viib alla majanduslike näitajaid. (ekspordi-impordi tasakaal) Teiseks, kui transportida elektrit nii pika ma tagant kui Leedust, siis tekivad suured energiakaod liinides, mis tõstab tarbija jaoks hinda. Kui tõesti tahetakse rajada jaam kolme Balti riigi peale kahasse oleks ju palju arukam ehitada see Lätti, mitte Leetu. Kolmandaks on Eestil oma jäätmetest mugav vabaneda, kuna soomlased just tegelevad tuumajäätmete hoidla rajamisega ja Soome on meile üsna ligidal.

Kui rajada Eestisse tuumaelektrijaam ja kasutada seda elektri tootmiseks, siis saaks allesjääva põlevkivi rakendada millekski muuks kasulikuks, näiteks mootorikütuse tootmiseks (mille tehnoloogiat EE ka praegu arendab) See aga suurendaks Eesti majandusliku ja energeetilist julgeolekut veelgi.

Fosforiidi kaevandamisest Eestis

Olen juba pika aega soovinud kirjutada fosforiidi kaevandamise alast arvamusartiklit. Kuna täna potsatas minu postkasti selle kuu "Inseneeria" kus parasjagu just fosforiidi kaevandamist mainitud, siis mõtlesin lõpuks idee teoks teha.

Millega tegu ja palju on?
Niisiis fosforiit. Tegemist on maavaraga, mida Eestis leidub suurel hulgal. On allikaid, mis väidavad, et Eesti fosforiidivarud on maailmas suuruselt teised, kuid arvestades Eesti territooriumi suurust, siis antud faktis ma natukene kahtlen, samas ümber lükata ma seda ka ei oska. Kindlaks on tehtud, et fosforiidi tarbevaru Eestis (Siin peetakse vist silmas kogust, mida saab kindlasti kaevandada) on 2,9 mlrd tonni. See tähendab, et isegi väga suurte kaevanduste rajamise korral võiksime me seda maavara käsitleda kui piiritut.
Eestis kaevandatakse aastas umbes 15 mln tonni põlevkivi. Kui fosforiiti kaevandataks samas mahus, siis jätkuks meil seda vähemalt kaheks sajandiks. Tegelikuses kauemakski, sest nii suuri toodangumahte arvatavasti kunagi ei saavutata.

Miks kaevandada?
Miks siis ikkagi kaevandada. Tooksin välja selle, mis minu meelest selles head on.

1. Kaendamine loob juurde uusi töökohti. Lisaks otsestele töökohtadele kaevanduses lisandub töökohti ka transpordisektoris, sest kaevandatu vajab vedamist, masinaehitus sektoris, sest kaevandus vajab seadmeid ja tehnikat, lisaks veel ehitussektor, majandussektor jne. Ühesõnaga suurel hulgal uusi töökohti, kindlasti üle tuhande.
2. Fosforiidi kaevandamine aitab parandada ekspordi-impordi suhet. Esiteks väheneb fosforiidil põhinevate toodete import riiki, teiseks suureneb kaupade eksport, mis viiakse riigist välja.
3. Kaevanduse ligidal paraneb infrastruktuur, luuakse uusi teid, elektrivõrke ja veevõrke, sellest võidab ka kohalik elanikkond.

Pole põhjust vast seista
Muidugi on fosfriidi kaevandamisel ka vastaseid. Ainuke tõsiseltvõetav argument on keskkonnahoid ja reostuse oht ning ka see ei ole kuigi vettpidav kuna kaevandamise tehnoloogia on muutunud võrreldes fosforiidisõja ajaga oluliselt täiuslikumaks ja keskkonda säästvamaks. Samuti pööratakse tänapäeval ohutusreeglitele ja keskkonna säästmisele oluliselt rohkem tähelepanu.

Neile vastastele, kes ikkagi muretsevad kaevuvee pärast võiks pakuda alternatiivi, et kaevandaja või geoloogiliste uuringute teostaja rajab oma kulude ja kirjadega mures olevate inimeste õuedele puurkaevud. Muid argumente ei tohiks ju inimestel olla. Erinevalt karjäärist on kaevandus maa all, seega kellegi silmailu rikutud ei saa. Lisaks on kaevandamise tehnoloogiat arendatud niivõrd, et ei ole karta ka ma vajumist.

Tulevikus suure tõenäosusega rentaabel
Mõned asjatundjad on öelnud, et praeguste fosforiidihindade juures ei ole kaevandamine rentaabel, kuid see on ju praegu. Ideest kaevandamiseni läheb väga kaua aega, aastakümme või isegi enam. On firmasi, kes sooviksid uurida fosforiidi kaevandamise võimalusi, kuid isegi sellele ollakse miskipärast vastu (VKG juhtum)
Mina leian, et inimesed võiksid olla arusaajamad ja vähemasti uuringuteks loa andma. Uuringud tähendavad paari puuraugu rajamist, mitte seda, et keegi lööb nüüd kusagil koppa maasse ja asub isuga kaevandama. Tuleb arvestada, et juba mõne ajapärast võib fosforiit osutuda nii väärtuslikuks, et selle kaevandamisest on Eestil ainult võita. Selleks aga, et saaks alustada kunagi kaevandamisega, peaks inimesed olema praegu rohkem arusaajamad ja andma loa geoloogilisteks uuringuteks. Kaotada pole midagi, ainult võita.