Isegi nüüd motiveeris mind kirjutama midagi muud kui tavapärane ideepuhang. Nimelt sisse logides ja vaadates lugemise statistikat, siis avastasin, et minu blogi lugemine pole sugugi nulli langenud. Vaatamata sellele, et ma pole mitu kuud midagi avaldanud, leidub minu blogil ikkagi lugejaid. Seda siis vanemate artiklite arvel.
Ja see on mõneti huvitav, sest mitmed loetumad artiklid minu blogis on hea mitu aastat vanad. Sellele vaatamata leitakse need otsinguga internetist üles (või lihtsalt eksitakse kogemata nende peale). Oma rolli mängib vast ka see, et mul on tavaks kasutada iga avaldatud artikli juures maksimaalselt palju otsingusõnu, mida inimesed võivad kasutada. Näib, et see on toiminud. Kuid nagu ikka, on asjal ka teine külg. See on elav näide, et isegi kui sa oma blogi "hülgad", hakkab see ikkagi mingil kujul oma elu elama. Elektroonilises maailmas on see normaalne, kuid see on midagi sellist, millega igat postitust ja mõtet jagades peab arvestama.
Kindlasti ma selle pärast ei põe, pigem on isegi hea meel selle üle. Kõik, mis ma olen avaldanud, olen üldiselt läbi mõelnud ja usun, et kahetsema ei pea. Mõnes mõttes on ju tore, et blogi teeb sinu eest tööd kui sa ise eemal oled. Kõikide inimeste blogid selle tasemeni ei küüni. Igatahes nüüd olen teadmise võrra rikkam, et heale vundamendile rajatud maja püsib tublisti edasi ka siis, kui see mõneks ajaks veidi unarusse on jäänud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar