Vesivärava burger viib keele alla

Vesivärava Grill asu Kadriorus
aadressil Vesivärava 42

Eile sai huvi pärast jalutatud Kadriorgu ja külastatud sellist söögikohta nagu Vesivärava Grill. Põhjuks selleks oli väga lihtne. Nimelt ilmus hiljuti Postimehe Tallinn City veebilehel artikkel, kus tunti huvi parima burgerikoha vastu Tallinnas. Lausa sajad kommentaarid artikli all kiitsid sellist kohta nagu Vesivärava Grill. Minule tuli see tõtt öelda üllatusena, sest varasemalt polnud ma taolisest kohast kuulnudki.

Nimetatud koha puhul kiideti head maitset ja värskeid naturaalseid tooraineid, mis soetatakse iga päeva hommikul. Samas hoiatati krõbedate hindade ja pikkade järjekordade eest. Juba puhtalt huvi pärast tekkis soov sinna minna, et vaadata kas kogu see kiidulaul on ka õigustatud. Niisiis seadsin sammud Kadrioru poole.

Leiab kiiresti ülesse ning menüü on rikkalik
Antud kohta ei ole tegelikult sugugi raske leida. Vesivärava Grill asub Vesivärava 42, Kadrioru staadioni vastas üle tee, jalutades hakkab antud koht hästi silma. Kohale jõudes nägin, et kommentaarid pole liialdanud. Tubli kümme inimest ootas järjekorras oma burgerit ja teised kümme nosisid kättesaadud rooga laua ääres, seega on tegemist suhteliselt populaarse kohaga. Hinnakiri ei ole kirves, kuid see ei ole ka odav lõbu. Burgerite hinnad ulatuvad 3.50-st 7.90-ni, valikus on umbes kümme burgerit. Burgereid leiab sealt igale maitsele ning mida hinnakirjas edasi, seda uhkemaks läheb sisu. Ise otsustasin võtta klassikalise juustuburgeri "Classic" mis tundus olema riskivaba valik, arvestades, et ma pole selles kohas varem näinud. Tellimuse sisseandmisel pannakse kirja ka nimi, et pärast saaks kutsuda sind burgerile järele. Ooteaeg on vähemalt 10 minutit, see on kirjas ka menüü allosas.

Värske tooraine, kuid võib ilma jääda
Et aega kiiremini surnuks lüüa, võib vaadata, kuidas burgerid valmivad. Vesivärava burgerid küpsetatakse valmis külastajate silme all õues värskest tooraines. See on ka saladus nende burgerite hea maitse taga. Värsked toorained tähendavad aga ka seda, et õhtusel ajal võite oma burgerist ilma jääda, kuna selle koha kreedo on mitte varuda toiduaineid ette, et säilitada oma toodangu värskus ja hea maitse.
Nii ka mina seal siis aega sisustasingi ja vaatasin, kuidas suured kotletid küpsevad. Ah jaa, see on hea koht ära mainida, et burgeri vahele pandav kotlet on seal kaks-kolm korda paksem kui Hesburgeris või McDonaldsis, juba ainuüksi see õigustab kõrgemat küsitavat hinda. Igal juhul saab antud koha burgerist kõhu vaevata täis. Enne, kui järjekord jõudis minuni, sai burgeri kätte hea hulk inimesi, inimesed on nõus päris pikalt ootama, et selle koha burgerit saada.

Burger hea, kiitus kokale
Lõpuks sain minagi oma burgeri kätte. Burger oli nii suur, et mul oli tõsiseid raskusi, et seda mõlemalt poolt haugata, kuid toime ma tulin. Lisaks kohalikule kotletile sisaldas juustuburger juustuviilu (kuidas siis muidu), tomatit, lehtsalatit, punast sibulat ja ketšupit. Kogu kooslus oli suurepärane. Lisaks sellele, et burger oli väga maitsev, oli ta ka mahlane. Seda toon esile seetõttu, et liha teiste kiirtoidukohtade burgerites kipub üsna kuivaks jääma. Nii mahlaka suutäie kõrvale pole jook isegi hädavajalik, saab ka ilma hakkama.
Pärast burgeri lõpetamist jõudsin veendumusele, et kiitus antud koha suhtes on õigustatud. Kuna ma jäin sööduga väga rahule, siis tundsin endal lasuvat kohustust ka mõned kiitussõnad öelda. Seetõttu käisingi enne lahkumist veel kassaluugi juurest läbi, et anda edasi kiidusõnad burgeri eest. Paistis, et minu komplimendist oldi positiivselt üllatatud.

Kuigi kiirtoidu propageerimine ei ole päris õige, siis ütlen, et kes õhtul liikumas läbi Kadrioru ja keda nälg näpistab, siis seda kohta karta ei tasu ja võib julgesti läbi astuda.

Eesti oma Detroit - Sompa

Sompa- Eesti oma tondilinn

Selle nädala jooksul on Eesti ajalehed kirjutanud palju USA linnast Detroitist, mis hiljuti kuulutas välja pankroti. Linna kirjeldatakse kui mahajäänud paika, kus keegi eriti elada ei taha ja kust toimub massiline väljaränne. Väljatoodud info on küll suuremas osas õige, kuid pingutatakse asjade liiga mustas toonide näitamisega.

Neile, kes veel ei tea, siis pool sajandit tagasi oli Detroit USA suuruselt 4. linn 1,8 miljoni elanikuga. Praegu on inimesi järgi jäänud vaid 650 000 ning linnas lokkab vaesus ja kuritegevus. Põhisüüdlasena nähakse allakäinud autotööstust, mis sattus eriti tugeva konkurentsi löögi alla 70-ndatel kui USA-s tulid turule Jaapani autod. Just autotööstus pakkus enamikule linna elanikest tööd Detroitis ja koos tööstuse kadumisega kadusid ka töökohad ja inimesed.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Mina hea meelega kirjutaksin sellest, et ka Eestis on olemas oma allakäinud tondilinnad. Enne kui juhtida tähelepanu teiste probleemidele peaksime asjad korda saama omal õuel. Jutt käib Sompa linnast. Ametlikult on küll tegemist Kohtla-Järve linnaosaga, kuid et ta asub ülejäänud linnast c.a 10 km kaugusel, võib seda eraldi asulaks nimetada. Veel 1992 aastal elas linnas umbes 2700 elanikku, kui uskuda Eesti Entsüklopeedia 8-ndat väljaannet. Praegu pole seal tuhandetki.

Sarnaselt Detroitile oli Sompa suurimaks hädaks üks suur tööandja - Sompa kaevandus. Kui see suleti kadusid ka töökohad, inimesed samuti. Praegu võib Sompas näha tühje paneelmaju ja hulgaliselt eluheidikuid. Mida aeg edasi, seda hullemaks seis läheb. Vaevalt annakski midagi teha sealse asula ja inimeste heaks, kuid Sompa on hoiatav näide sellest, et ka Eestis ning sealjuures ka teistes Euroopa riikides võib ette tulla midagi Detroiti laadset, lihtsalt väiksemas mõõtkavas.

Kel olemas Google Earth või Google Streetview, siis koordinaadid linnal peaks olema 50°21`N 27°17`E
Vaadake ja mõelge.

Mõtteid Rail Baltic teemal

Tulevane marsruut viib Tallinnast otse Berliini

Selle nädala alguses kirjutas Postimees, et Raplamaa elanikud on mures Rail Balticu tulevase trassi valiku pärast ning kardavad, et valmiv raudtee võib nende külad ja asulad pooleks lõigata. [1] Antud artikliga seoses ning Rail Balticu taas veidi suuremasse huviorbiiti tõusmisega otsustasin ma kirja panna ka mõned oma mõtted ja küsimused seoses tulevase super-raudteega.

• Trassi valik saab olema keeruline. Eelpool viidatud artiklis peetakse silmas trassivarianti 7G. See tähendab, et projekteerijad kaaluvad mitmeid trassivariante ning neid on ikka päris mitu. Seega saab trassivalik olema pikaajaline protsess, kuigi otsustamiseks väga kaua aega ei ole. Suur valikute arv näitab, et inimeste huvidega vähemalt püütakse arvestada, selline mulje jääb igatahes. Milline see valik aga lõpuks ka ei ole, siis kellegi maad läbib trass igal juhul. Siin tekibki dilemma. Ühest küljest toetan eraomandi puutumatust ning austan inimeste soove rahule ja privaatsusele. Teisest küljest kusagilt peab ju trass jooksma ning raudteed on vaja. Lisaks tuleb silmas pidada, et eramaalt võib raudtee (peale kokkuleppeid) läbi joosta, aga ei tohi seda teha looduskaitsealade (Natura) koha pealt. Kuna selliseid alasi (minu teada) on vaidlusalusel territooriumil omajagu, siis kitsendab see oluliselt trassi võimaliku paiknemist. Viimaks ei maksa unustada fakti, et kuna tegemist on KIIRraudteega, siis peab trass olema võimalikult sirge ja ei saa olla eriti kurviline.
• Viimasel ajal ilmunud artiklites on mainitud tulevase raudteekoridori laiuseks 350 m. Sellest 50 m ala on piiratud traataiaga ja ülejäänu on lihtsalt lage maa, n.ö turvala. Olles ise transpordiala üliõpilane jääb mulle mõistetamatuks, miks turvalala peab olema just nii lai. Oleks täitsa huvitav lugeda vastutavate inimeste kommentaare. Tehnikahuvilisena olen lugenud artikleid ning vaadanud ka filme muu maailma kiirraudteedest ning senini ei ole kusagil hakanud silma nii laiad koridorid. Kuid nii palju see infokild on andnud, et nüüd on mulle palju selgem miks Rail Balticu ehitus nii kallis saab olema. Tuleb välja, et lisaks kahele paarile tuttuutele rööbastele ja liipritele, uuele teetammile, traataiale ja elektrifitseerimisele tuleb lagedaks teha suur hulk maad. See tähendab puude ja põõsaste maha raiumist, maade tasandamist, kivide veeretamist ja õhkamist jne. Usun, et teha raudteekoridor veidi kitsamana, näiteks 50+50+50, aitaks ehitusele kuluvat raha tublisti kokku hoida. Samas ei tohiks ohutus olulisel määral kannatada saada. Põhiosa ohutusest tagab traataed, mis takistab inimestel ja loomadel raudteed ületada. Ainus, mis lage maa juurde annab on see, et näeb varakult kas keegi läheneb raudteele või mitte, kuid kiirrongi kiirust arvestades see midagi ei muutu. Muidugi võib nii laia koridori põhjuseks olla ka tuulekeerised, suure lauppinnaga c.a 250 km/h liikuvad rongid tekitavad meeletuid tuulekeeriseid ja kui arvutused näitavad, et nende keeriste tõttu on vaja 350 m laia koridori, siis midagi vastu vaielda ei saa. Tuulekeerised on näiteks ka põhjuseks, miks LaManche´i tunnelis rongide kirus piiratud on.
• Mõnevõrra tekitab küsimusi tulevase rongi kiirus. Erinevad allikad on maininud kiiruseks 220-240 km/h. Tõsi ta on, et võrreldes praeguste kiirustega Baltimaade raudteevõrgus on see hiiglaslik samm edasi, kuid sama kindel on fakt, et praegusele Lääne-Euroopa tasemele jääb see tublisti alla. Maailma Top 10 kiirrongid sõidavad kõik üle 300 km/h ning selle kõrval näib tulevase Rail Balticu kiirus aeglane. [2] Seega, kui juba kiirrong teha, siis teha ta tõeliselt kiire. Ei maksa unustada, et RB valmib alles 10 aasta pärast, heal juhul, ja siis tunduvad praegu projekteeritud-saavutatavad kiirused veel aeglasemana kui praegu. Sellepärast panengi ette projekteerida rongi reisikiiruseks näiteks 260-280 km/h ja tippkiiruseks ütleme 340 km/h. Võitu ajas ei pruugigi see nii suurt anda, kuid nii kallide raudteeprojektide puhul ei tohi unustada ka riikliku prežtiisi küsimust. Igal juhul oleks tore, kui kiiruses edestaks tulevane RB venelaste Sapsani ja rootslaste X-2000-t. Ka reklaamlause "Tunni ajaga Riiga" oleks väga kõva müügiargument. Praegu, muuses, on projekteeritud riiga jõudmise aeg 1,5 tundi. Kas selle aja hulka on ka arvestatud peatust Pärnus, ma ei tea.
• Tulevased peatused. Kindel on see, et tulevane rong peatub Tallinnas, Riias, Kaunases ja Varssavis (ja Berliinis kui edasi sõita). Teiste peatuste osas selgus veel puudub. Kuna tegemist on siiski kiirrongiga siis on selge, et väiksemates kohtades see lihtsalt peatuda ei saa. lihtsalt hoovõtt ja pidurdusmaa selliste kiiruste juures võtab meeletu ma. Samuti on kiirrongi puhul tähtis saavutada võimalikult hea keskmine kiirus. Sellest kõigest johtuvalt on selge, et peale Tallinna tuleb Eestisse maksimaalselt veel üks RB peatus, kui tuleb. Kõige loogilisem variant on Pärnu, kuna Pärnu näol on tegemist ainsa vähegi arvestatava suurusega linnaga Tallinn-Riia suunal. Pärnu peatusest rääkides, omaks see linnale suurt positiivset mõju, kuna suveperioodil pääseks välisturistid kergemini Pärnu randa ja teistese terviseasutustesse. Pärnu rand pidavat olema ju heal tasemel ning peaks turiste melitama küll. Lisanduvad turistid tähendavad aga olulist lisatuluallikat pärnule ning kuna ükski Eesti linn just ülisuure rikkusega ei hiilga, siis vaevalt sellisest võimalusest ära öeldakse.
• Mõni võib nüüd küll öelda, et olen roosade prillidega, kuid usun, et RB rongid võiks valmis ehitada Baltimaades, sealhulgas Eestis. Inseneridest ja ettevõtedest ei tohiks ju puudus olla, kolme riigi peale ikka vajalikud vahendid kokku kraabib. Võib-olla mõne üksiku komponendiga tekib raskusi. Ka know-how on tegelikult olemas, mõnikümmend aastat tagasi valmis Riia vagunitehases kiirrong ER-200, mis sõitis Moskva-Peterburi liinil. Kiiruse loeb vast juba nimest välja. Seega teadmised kuidas kiireid ronge teha ja kuidas nad käituvad on tegelikult juba olemas ning kuna RB ei tule (esialgu) oluliselt kiirem ning ka kaetav distants (Tallinn-Varssavi) on sarnane, siis peaks olemasolevaid kogemusi saama kasutada küll. Rongide ehitus võiks olla Baltimaades sellepärast, et kuna tegemist on nii mahuka investeeringuga, millel ka omaosalus vägagi krõbe, siis võiks vähemalt osa investeeringutest tulla tagasi Baltikumi. Lisaks rongidele võiks ju kohapeal, Baltimaades, teostada ka teiste ehitusega seotud vahendite - liiprite, rööbaste, elektrikaabli jne, tootmist. Lisaks raha sissetoomisele looks ju tootmine juurde uusi töökohti, mida ei ole kunagi üleliia. Samuti oleks see hea väljakutse ülikoolides olevatele õppejõududele ja tulevastele inseneridele, kes saaks tõsise reaalelulise pähkli kallal pureda.

Loodan, et väljatooduid mõtteid oli huvitav lugeda. Kui nende mõtetega seoses tekib lugejatel endil mõtteid või kommentaare, siis võib need julgelt kommentaaride all kirja panna. 

[1] http://www.postimees.ee/1303488/tallinna-berliini-kiirrongitee-seab-inimesed-keeruliste-valikute-ette
[2] http://www.businessinsider.com/the-10-fastest-trains-in-the-world-2012-11?op=1

Mõnus söögikoht Mustamäel

"Krati söögitoad" Mustamäel aadressil  Forelli 10

Eelmise aasta juunis kirjutasin ma oma blogis ühest heast söögikohast Balti Jaamas.Seekord tahaksin kirjutada ühest mõnusast söögikohast Mustamäel, mille ma hiljuti avastasin. Koha nimeks on "Krati söögitoad" ja aadressiks on Forelli 10.

Kellel aadress head pilti silme ette ei löö, siis teadmiseks, et kõige lihtsam viis sinna jõuda on keerata linna poolt Mustamäele sõites Löwenruhi peatuse juures asuva Neste juurest paremale ja siis umbes 100-150 meetrit otse. Söögikoht asub otse Puidumarketi kõrval.

Miks siis see koht minu meelest nii hea on? Peamised põhjused on järgnevad:

• Meeldiv ja kvaliteetne interjöör. Sisekujundus jätab kallihinnalise ja hea mulje, sellist sisekujundust ootaks pigem mõnest Kesklinna söögikohast kui Mustamäelt. Ühel seinal on lausa must-valged pildid kunstnikult.
• Meeldiv ja kiire teenindus. Sõltumata kellaajast saab juba mõne minutiga löögile, järjekord ei veni kunagi liiga pikaks. Lisaboonusena tuuakse toidud lauda ja pärast viiakse nõud ära, ise sellega vaeva nägema ei pea. 
• Taskukohased hinnad ja rikkalik menüü. Iga päev on menüüs kaks suppi ja umbes kümme praadi. Kusjuures menüü muutub igal päeval, mistõttu pidevalt seal süües ei muutu toit üksluiseks. Suppide hinnad jäävad vahemiku 1,20-1,50 €, praadide orienteeruv hinnanumber on 3,50 €. Söögikoha kohta üsna mõistlikud hinnad ma leian.
• Hea taustamuusika ning normaalne helitugevus. Söögikohas mängib taustaks normaalne muusika, vähemalt minu maitsemeelele istus. Samuti on suudetud helitugevus just parajaks timmida, üksi istudes piisavalt kõva, et kuuleks ja mitmekesi olles piisavalt vaikne, et saaks segamatult juttu ajada.

Ühesõnaga, kellel asja Mustamäele või kes seal igapäevaselt liiguvad, külastage seda söögikohta. Soovitan soojalt, kahetseda ei tule. 

Elektriraudtee uued rongid on mõnusad

Uued Stadler Flirt rongid on ilusad ja hakkavad kaugelt silma.
Foto: EPL

Kuna täna õhtupoolikul oli mul piisavalt vaba aega, otsustasin ära proovida Elektriraudtee uued Stadler Flirt rongid. Tahtsin omal nahal kogeda kas need on tõesti nii head nagu räägitakse.

Alustasin sellest, et ostsin I tsooni soodus-päevapileti, et kokku hoida raha. Päevapiletiga saab sõita nii palju kui süda lustib, seega kui kellelgi on plaan niisama lõbusõite raudteel teha, siis päevapilet on minu kindel soovitus. Väljaminekuks kujunes siis 1.78 €. Nagu hiljem selgus oli investeering seda kuhjaga väärt.

Esimese sõidu tegin ma 17:55 Balti jaamast väljunud Paldiski rongiga. Enne rongi sisenemist vaatasin seda lähemalt ka väljaspoolt. Seda seepärast, et see oli mul esimene kord näha uut rongi nii lähedalt. Lühidalt emotsiooni kokku võttes ütleks, et lähedalt näeb välja sama hea kui kaugelt vaadatuna või piltidelt. Seejärel katsetasin sisenemist. Kõik on nii nagu meedias juba korduvalt kirjeldatud. Vajutades ustel keskel asuvat rohelise sõõri sees olevat nuppu avanevad uksed nagu tellimise peale. Muuseas, nupp toimib ainult siis, kui rong on täielikult peatunud. Ohutusele on seega tähelepanu pööratud. Nimetatud faktist sain teadlikuks jälgides teiste inimeste käitumist sõidu ajal.

Rongi sisenedes positiivsed muljed jätkusid. Rong on seest avar ja kena. Istmeid on piisavalt ning neil on küllaldaselt ruumi ka siis  kui kõik kohad reas on hõivatud. Samuti on istmed mugavad, pehmed ning pakuvad tuge ka peale, seega ei tohiks ka pikem sõit väsitada. Vaguni otstes olevate istmete juures on ka lauakesed koos prügikastide ja laadimispistikutega sülearvutite tarbeks.

Erinevalt vanadest rongidest on uutes ruumi ka jalgratastele. Teoreetiliselt mahub ära 4-6 jalgratast. Kuna aga jalgrataste ala on ühine beebikärude ja ratastooli alaga siis päris rattamatkale ma uute rongidega siiski minna ei soovitaks. Kui just inimestel ei ole midagi selle vastu, et nad terve sõidu seisavad uste juures ratastega. Seal on ruumi piisavalt ja teistele ette ei tohiks jääda. Kui juba uksi mainida, siis uste avamise nupud on ka seespool. Seega rongijuht enam üldse uste avamisega ei tegele. Lisaks on iga ukse juures suur värviline ekraan, millel näidatud hetke kellaaeg, kuupäev, õhutemperatuur, liininumber, marsruut ja rongi hetke kiirus. Samuti on ekraanidel välja toodud kolm järgnevat peatust ning lõpp-peatus ning nendest väljumise ajad. Seega on ekraanid informatiivsed ning põnevad sõidu ajal jälgida.

Õnnestus ära näha ka WC, kuid kahjuks alles kolmandal sõidul, kuna kahes esimeses rongis olid WC-d mingil põhjusel suletud. Kui ma teise sõidu ajal küsisin teenindajalt miks WC-d on lukus, sain aru tema jutust nii, et avatakse vaid linnast väljas. Kuid võib-olla kuulsin või mõistsin teda valesti, sest kolmanda sõidu ajal pääsesin WC-d nägema linna piires. WC ise on suur ja avar ning sisaldab lisaks potile ja kätepesuvõimalusele ka mähkimislauda.

Rääkides sõidust endast, siis uued rongid on seest väga vaiksed. Paljud kurdavad küll uute rongide valjude signaalide üle, kuid seespool olles ei pannud ma seda õieti tähelegi. Ju siis on heliisolatsioon nii hea Samuti on sõit sujuv ja rongid on väga hea kiirendusega, c.a 100 m hoovõtust piisab, et saavutada kiirus 30+ km/h. Paraku ei saa uued rongid täisvõimsusega sõita, kuna tingituna remondiga seonduvatest graafikutest ei saa osad väljumised arendada suuremat kiirust kui 40 km/h, millest on tuliselt kahju. Kui uued rongid saaks kasutada täisvõimsust, alles siis selguks kui palju kiiremad nad saavad võrreldes vanade rongidega olema.
Lisaks mainiks veel ühe, mitte küll sõiduga seonduva fakti. Uutel rongidel on suurepärane konditsioneer. Lausa nii hea, et kui väljas on palav, siis rongis sees hakkas isegi kergelt jahe.

Nii nagu ehk varasemast jutust selgub, siis kokku tegin kolm sõitu, kaks Tallinn-Pääsküla otsa ja ühe Pääsküla-Tallinn otsa. Oleks ehk rohkemgi sõitnud, kuid aeg on kallis ressurss. Kuid kindlasti on uute rongide näol tegemist sõidukitega, millega sõidaks veel ja veel ja veel. Sellega nõustus ka üks inimene, kellega rongis jutuotsa peale sain ja kes mainis, et uute rongidega sõida kasvõi fun`i pärast.

Tahaks loota, et inimesed võtavad uued rongid omaks ja hoiaks neid ning sel kolmapäeval juhtunud nõme indsitent, kus Rahumäe viaduktilt visati uue rongi esiaknasse kivi, jääks üksikuks sündmuseks. Samuti loodan, et graffitikunstnikud ei vali uusi ronge oma lõuendiks nagu on juhtunud Edelaraudtee rongidega. Mõnevõrra on see oht küll väiksem, kuna Elektriraudtee depool on traataed ümber, kuid nagu teada leiab iga loll võimaluse kui tahab.

Lõpetuseks ütleksin, et uute rongidega jäin väga rahule ja võimalusel plaanin neid veel kasutada. Kui tehtaks veel mõned pisimuudatused graafikutes ja remondiga lõpuks ühele poole saadaks, oleks lausa 5+.

Kuidas saada doonoreid verd loovutama?

Doonor verd loovutamas
Foto: Sille Annuk/Tarbija24

Eile ilmus Postimehes ja Delfis uudiste näol PERHi Verekeskuse poolne üleskutse tulla verd loovutama. Kutse taga on tugevalt vähenenud verevarud, mille omakorda on põhjustanud doonorite suvine madalam aktiivsus ja haiglate suurenenud vajadus vere järele.

Vajadus doonorvere järele on tegelikult olemas aasta läbi, kuid just suviti lööb see probleem eriti tugevalt välja, sest suvi on puhkuste periood. See tähendab seda, et ka doonorid puhkavad ning ei pruugi jõuda verd loovutama. Samuti ei toimu suvel nii palju väljasõite kui kevadel, talvel ja sügisel. Kuigi suviti toimub tavaliselt doonoritelkide programm ning see aitab tublisti, siis ei lahenda see kogu probleemi.

Järgnevalt tahaksin jagada mõningaid oma mõtteid, mis minu meelest võiks doonoreid juurde tuua mitte ainult suvel, vaid aastaringselt, ning seeläbi vähendada doonorivere vähesuse probleemi.

Avamisajad.
Uudiste all olnud kommentaaridest tuli selgelt välja, et nii mõnegi (potentsiaalse) doonori jaoks on mureks verekeskuste avamisajad. Põhiliselt heidetakse seoses avamisaegadega ette seda, et verekeskused suletakse reedel liiga vara ning laupäeval pole need üldse avatud. Kuigi tegelikult lubab seadus käia doonoriks ka tööajast, siis paljud doonorid ei julge või ei soovi seda teha. Seetõttu on äärmiselt oluline, et verekeskused oleksid avatud võimalikult kaua peale tavapärase tööpäeva lõppu ja võimalusel ka nädalavahetusel.

Praegune seis on selline, et Ädala tänava verekeskus on avatud E ja R kell 8-16 ja T-N kell 11-19, DoonoriFoorum on aga avatud E-N kell 11-19 ja R kell 9-14. Seega töötab Ädala tänava verekeskus 40 tundi nädalas ja DoonoriFoorum 39 tundi nädalas. Kuna on aru saada, et rohkem töötunde nõuda ei saa, sest inimtööjõud ja rahalised vahendid on piiratud, tuleks ehk olemas olevad tunnid ümber mängida doonoritele sobivamaks.

Võtame siinkohal ette Ädala avamisajad. Ma isiklikult ei oska ette kujutada kedagi, kes tahaks käia loovutamas verd kohe esmaspäeva hommikul, eriti kui ees ootamas raske töönädal. Puhkepäeval magab inimene aga üldiselt kauem, seega kohe kell 8 hommikul uksed lahti teha ei ole vähemalt minu meelest eriti mõtekas. Samas kogu asjade seisu ma ei tea, mõni ehk käibki sellisel ajal loovutamas. See selleks. Mõttega tahtsin jõuda sinna, et ka E ja R võiks olla avamisajaks kell 11. See tundub mõistlikum ning uksed saab õhtul kauem lahti hoida. Seega võiks reedene lahtiolekuaeg olla 11-19, mitte 8-16, kuna esimene tundub inimestele mugavam. Mis puudutab esmaspäevast avamisaega, siis esmaspäev võiks olla lühem päev või hoopis olla olemata, sest siis saaks ka laupäeval uksed avatuna hoida. Näiteks oleks "kirik keset küla" lahendus järgmine: E kell 15-19 ja L kell 11-15.

Eelpool kirjeldatud ajad aitaks minu meelest rohkem doonoreid juurde saada, kuna see võimaldaks inimestel paremini tulla peale tööpäeva lõppu või hoopis töönädala välisel ajal. Kui esmaspäevase ajaga ei soovita eriti mängida, siis kindlasti soovitan ma Verekeskuse inimestel kaaluda reedese tööpäeva õhtusse nihutamist ja laupäeval avatud olemist. Rahvas on oma arvamuse öelnud ja vajadus selle järgi vähemalt mingil määral on olemas.

Suhtumine
Osad inimesed kurtsid uudiste kommentaarides, et põhjus miks nad enam doonorid ei ole seisneb selles, et nad on mingil hetkel saanud ebaviisaka või ebameeldiva teeninduse osaliseks. Milles see seisneb ei oskagi kohe öelda, sest ise olen alati viisakaga ja korrektse teeninduse osaliseks saanud ning mingeid pretensioone mul ei ole. Kuid kindlasti tasuks verekeskusel välja uurida, millest sellised kommentaarid on tulnud, et vältida tulevaste doonorite kaotsi minekut. Kuidas seda teha, selles osas kahjuks nõu anda ei oska.

Tagasiside kogumine kui selline on aga äärmiselt oluline, kuna kipub kehtima elutõde, et internetis levitatud negatiivne informatsioon kipub võimenduma ja levima oluliselt rohkem kui positiivne informatsioon

Nii palju veel siiski mainiks, et verekeskuses võiks inimesed natukene rohkem naeratada. Vähemalt minu nägemuse järgi. Seda selleks, et lisaks viisakale vastuvõtule ootab doonor ka teatud määral soojust, et vereloovutusel ikka julgem ja meeldivam oleks.

Boonused
Paljudes doonorlusega seotud uudistes on mainitud, et "vanal heal ajal" anti doonoritele lisapuhkusepäevi. Arvan, et on aeg kutsuda "vana traditsioon" taas ellu. Isegi, kui ei saa iga vereloovutuskorra eest vaba päeva, siis iga kahe korra kohta võiks küll üks vaba päev ära tulla või siis nii, et iga kolme korra kohta kaks vaba päeva. Kuna puhkust endale sobival ajal pole kõigil inimestel kerge saavutada ning aastane töökoormus on üldiselt suur, siis iga lisanduv puhkepäev on kulla väärtusega. Siit johtuvalt oleks lisapuhkepäevad tugevaks motivaatoriks, mis tooks juurde kas uusi doonoreid või veenaks olemasolevaid tihedamini verd loovutama.

Kuigi ma pole suurem asi majandusekspert, siis arvestades doonorite väikest arvu suhtes Eesti tööjõudu, ei tohiks antud süsteemi sisseviimine osutuda kuigi kulukaks. Igal juhul oleks võit suurem kui kaotus, sest iga inimelu on hindamatu väärtusega. Põhjus, miks ma just vabade päevade idee välja tõin, seisneb sellest, et minu meelest omab antud meede suurimat efekti võrreldes teiste võimalike boonustega.


Loodan, et nendest mõtetest on abi ja neid loeb inimene, kellel on otsustusjõudu antud küsimustes ning kes saab inspiratsiooni antud postituse lugemisest.