Veelkord loodusteaduste riigieksamist

Loodusteadused

Kuna minu eelmine postitus teemal kutsuda ellu loodusteaduste riigieksam on äratanud inimestes omajagu tähelepanu, siis mõtlesin antud teemal veelkord peatuda.
Lühidalt seisnes minu idee selles, et gümnaasiumi astet lõpetav noor peaks praegusele kolmele eksamile (eesti keel, inglise keel ja matemaatika) lisaks sooritama loodusteaduste eksami, mis sisaldaks füüsikat, keemiat, bioloogiat ja geograafiat. Seda selleks, et korvata kuidagi eelpool nimetatud ainetes kaotatud riigieksameid.

Teatud mõttes "piitsaks"
Minu järgnev mõttekäik võib tunduda küll must-valgena, kuid mina saan asjast aru järgnevalt. Kui tehakse üleriigilised eksamid vaid kolmes aines, siis hakkavad koolid "drillima" õpilasi just neis ainetes ja teised ained jäetakse justkui vaeslapse ossa. Eriti tõenäoline on sellise olukorra tekkimine koolides, kus majanduslikud ressursid on väga piiratud ja tuleb teha valikud, millistele ainetele ja õpetajatele rohkem rõhku panna.
Kui aga teised ained jäetakse nii öelda vaeslapse ossa, siis on ilmselge, et nende kvaliteet kannatab. See on aga kurjast, sest teadmised loodusteadustest on maailmapildi kujunemisel äärmiselt oluliselt. Ka ühiskonnateaduste, ajaloo ja ühiskonnaõpetuse rolli hariduses ei tohiks alahinnata.
Selleks, et koolidel ei tekiks "püksikummi lõdvaks laskmise" võimalust, peaks olema mingi riiklik mehhanism, piits kui nii võtta, mis motiveeriks koole, sõltumata humanitaar- või reaalkallakust rohkem rõhku panema loodusteaduste alase hariduse kvaliteedile ja sisule.

Kvaliteet, mitte kvantiteet
Kui ma nüüd kirjutasin, et ka humanitaarkallakuga koolid peaksid rohkem rõhku panema loodusteadustele, siis ma ei mõtle selle all kindlasti seda, et nüüd peaks vastava valdkonna tunde rohkem juurde tekitama. Ei. Hoopis vastupidi. Olles olnud hariduses sees juba 17 aastat, olen jõudnud kindlale veendumusele, et lähtuda tuleb põhimõttest - kvalieet, mitte kvaniteet. See tähendab seda, et selle asemel, et hakata manipuleerima tundide arvuga, tuleb keskenduda sellele mida õpetada ja kuidas õpetada. Oma arvamuse selles osas, mida peaksid abituriendid kooli lõpetamisel loodusteadustest teadma, panin ma kirja oma eelmises postituses ja ma ei hakkaks antud momendil rohkem sellel peatuma. Niikuinii on tegemist sellise teemaga mis nõuab pikki vaidlusi enne kui jõutakse spetsialistide poolt mingitele ühistele kindlatele seisukohtadele sisu osas. Küll aga jagaksin hea meelega oma veendumusi selles osas, kuidas neid teadmisi edasi anda. Oskuslike meetmete puhul on võimalik ka väikeste tundide arvuga anda edasi palju kvaliteetset materjali nii, et see õpilastele ka meelde jääks.

• Rohkem praktilisi katseid. 90% teadmistest omandab inimene visuaalsel teel. Kui õpilane näeb katset mingist nähtuse toimimisest reaalses elus, siis see jääb talle paremini meelde ja ta saab sellest lihtsamini aru. Veel parem oleks, kui oleks eksperimente, kuhu õpilased saaks ise käe külge panna. Siinkohal tuleks rõhutada, et koolide loodusteaduste alase hariduse rahastamist tuleks parendada, sest praegu jäävad mitmed katsed mitte ainult õpetajate viitsimatuse, vaid ka rahastuse taha, kuna katsevahendid siiski maksavad midagi. Mainiks veel ära, et ideaalis võiks sisaldada loodusteaduste eksam ühte praktilist katset, nii nagu võõrkeele eksam sisaldab suulist osa. Kuigi tegemist oleks meetmega mis tõstaks eksami läbiviimise hinda ja ajakulu, tõstaks see oluliselt eksami sisukust ja kvaliteeti.
• E-õppe võimaluste ulatuslikum kasutamine. Kasutada tasuks veebikeskondi (näiteks Moodle) kuhu õpetajad saaksid üles laadida erinevaid ainega seotud videosid, helifaile, artikleid ajalehtedest ja ajakirjadest jne. Täiendav materjal õpikule aitaks mõnel õpilasel asjadest ehk paremini aru saada, lisaks võimaldaks andekamatel õpilastel end tavapärase õppekavaga oluliselt rohkem täiendada. Ka saaks e-õppe keskkonda panna e-kontrolltöid, mille abil saaks õpilased kontrollida oma teadmisi ja neid täiendada enne päris kontrolltöid. See võimaldaks õpilastel saada paremaid tulemusi õppetöös ja tõstaks nende moraali. Lisaks kõigele muule pooldan e-õppe lahenduste ulatuslikumat kasutamist seetõttu, et tudengina näen, et loengu tüüpi haridus on jäänud ajale jalgu ja ei sobi enam päris hästi XXI sajandi haridussüsteemi. Mina kujutan ideaalis koolitundi ette kõigest kontakttunnina, kus õpilased saavad esitada küsimusi seoses kodus läbiuuritud lugemismaterjaliga või etteantud ülesannetega. Samuti võiks jääda kontakttund keerukamate näidisülesannete koos lahendamise jaoks ning kontrolltööde ja laboritööde sooritamiseks. Ülejäänud õppetöö jaoks võiks jääda siiski kodu ja raamatukogu.

Mida varem, seda parem

Nii nagu sai kirja pandud oma eelmises postituses, siis oleks võimalik loodusteaduste riigieksam läbi viia juba aastal 2015. Kõik on kinni ainult tahtmises. Tuleb vaid leida piisav rahastus,  (Kuigi rääkides noorte inimeste tulevikust, on üldse imelik mainida piisava rahastuse leidmist) moodustada ekspertkomisjon, kes määrab ainete osakaalu eksamil ning küsimuste sisu ja leida hindajad riigieksamite parandamiseks. Ei tundu just väga keeruline. 

Mida kaugemale selle eksami ellukutsumist edasi lükata, seda rohkem kannatab reaalhariduse kvaliteet. Kui ei võeta kuulda minu arvamust, siis usun, et praeguste trendide jätkudes jõuame lihtsalt ükskord seisu, et ülikoolid hakkavad üldhariduskoolidelt küsima: "oot-oot, keda te nüüd siia saadate." Et seda ei juhtuks, tuleb tegutseda juba praegu, ennetusega on tunduvalt odavam ja lihtsam tegeleda, kui tagajärgedega. Nii on see kõikides eluvaldkondades.

Ideid Tallinna liikluse arendamiseks

Selline võib tulevikus välja näha Haabersti ringristmik

Liiklusest Tallinnas on viimasel ajal meedias rohkem räägitud. Peamiseks põhjuseks Pärnu maantee ja seal oleva trammitee remont, mis mitmete liiklejate elu ajutiselt keerukamaks on muutnud. Üks põhjuseid, miks remont taolises kohas nii palju probleeme põhjustab on selles, et endiselt ei ole leitud rohtu sellele, et ühest linna otsast teise liiklevad inimesed ei saa vältida kesklinna. On aga selge, et probleemid enne ei lahene, kui nende lahendamise suunas samme ette ei võeta.

Millised on lahendused?
Kesklinna ummistumise vältimine teoorias ei ole sugugi keeruline. Tuleb vaid lahendada mure, kuidas saada Lasnamäe ja Pirita inimesed Mustamäele ja Õismäele nii, et kesklinnast ei peaks läbi sõitma. Osa Lasnamäe inimestest, need, kes elavad Peterburi tee lähedal saavad, tõsi küll, Mustamäele (ja sealt edasi Õismäele) Järvevana tee kaudu, kuid teistel inimestel on olukord vähe raskem.

Et seda muret lahendada, peaks valmima kaks tähtsat objekti, mis liikluskoormust kesk- ja südalinnas oluliselt leevendaks. Nendeks on Põhjaväil ja Haabersti ringristmik. Mõlemast objektist on linnavalitsus rääkinud ajast, mil mul habeme asemel veel piimaudemed olid, tegudeni pole aga siiamaani jõutud. Kahjuks.

Põhjaväilast
Põhjaväil looks just eelkõige Pirita elanikele võimaluse möödasõiduks kesklinnast. Paraku on selle rajamine seotud mitmete takistustega. Esiteks tuleks osa teed ehitada merre, s.t rajada praeguste Kadrioru majade taha merre teetamm, kuna kusagile mujale enam tee kahjuks ei mahu. Antud piirkond on lihtsalt nii täis ehitatud. See tähendab, et kokku tuleb puutuda insenertehniliste probleemidega, millega just igapäevaselt kokku ei puututa. Teine probleem on see, et kuidas mahutada ära tulev liiklus Telliskivi piirkonda? Hetkel on sealkandis tee väga kitsas ning majad kohe tee ääres. Tunneli või silla või teetammiga, nagu Kadriorus, seal probleemi ei lahenda. Tegelikult ongi ainus võimalus teeäärne kinnisvara kokku osta, majad maha lammutada ja siis (vähemalt) kaks sõidurada ja kergliiklusteed juurde ehitada. Paraku tõstab selline teguviis Põhjaväila hinda veelgi. Rääkimata sellest, et elanikud on kindlasti väga tugevalt vastu minema kolimisele ja kergesti oma kinnisvarast ei loobu.

Paraku on Põhjaväil siiski investeering, mida ei saa vältida ja mille pidev tuleviku lükkamine toob ainult kahju. Ummikud kesklinnas, kesklinna teede remont, inimeste kaotsiminev aeg, närvid ja tervis. kõik see läheb lõpuks kallimaks kui on investeering, mida nõuab Põhjaväil. Millal see valmida võiks, seda on raske ennustada. Arvestades kui kaua läks aega Ülemiste liiklussõlme projekteerimise ja ehitamisega, siis enne 2020. aastat kindlasti selle valmimist ei näe, isegi kui täna ilmutataks poliitilist tahet ja antaks projektile käik sisse. Siia aga on maetud teine kurb kala. Tundub, et hetkel tahe selle objekti järele puudub, näiteks räägitakse, et järgmisena võetakse ette Haabersti ringristmik, mis on ka väga tähtis ning ootab samuti juba pikki aastaid valmimise järjekorras.. Samas tuleb see kindlasti valmis teha enne kui kaob võimalus kasutada ELi rahasid, sest omal käel Põhjaväila valmis tegemine on äärmiselt keeruline.

Haabersti ringristmik
Mainiksin kohe ära, et minu silmis peaks Haabersti ringristmik tulema koos tunneliga Kopli poolsaare ja Rocca al Mare vahel (võimaliku väljumisega Al Mare Bowlingu juures), mis võimaldaks Põhja-Tallinna liikluse kulgemist Õismäele ilma kesklinna piirkonda läbimata. Praegu selline võimalus puudub. (Põhimõtteliselt võib Sõle - Paldiski aamntee ristmiku juba tinglikult kesklinnaks lugeda)

Lisaks sellele peaks Haabersti ringristmiku uuendamine sisaldama Rannamõisa tee laiendamist neljarajaliseks Tabasaluni, või vähemalt Kakumäe Selverini, sest just see tee on minu meelest üheks pudelikaeltest antud piirkonnas.

Samuti peaks ülekäigud tulevikus asendama seal jalakäijate tunneliga, et liiklusvool oleks antud kohas sujuvam ning liiklusõnnetusi oleks vähem. Hetkel on Haabersti ringristmik kõige õnnetusterohkem ristmik Eestis ning pole lahtlustki, et selles osas tuleks midagi ette võtta.

Kõige selle juures sooviksin, et Haabersti ringristmik suudetaks renoveerida niimoodi, et ringi keskel olev rohelus säiliks. Tallinnas peaaegu puuduvad liiklussõlmed, kus oleks ka veidi rohelust. Haabersti võiks jääda selles osas meeldivaks erandiks. Selle kõige juures saan aru, et suure tõenäosusega on vajadus mitmetasandilisuse järgi. Kuid mitmetasandilisuse võib saavutada ka tunneli(te) abil.

Veel lahendusi?
Iseenesest on veel üks lahendus, mis välistaks vajaduse uute kallite liiklussõlmede järele. Selleks on rajada metroo ringliin Tallinna alla. Kulgeda võiks see nii.: algaks Kopli poolsaare juurest, läheks läbi Reisisadama juurest, sealt Pirita rannahooneni, sealt keeraks Lasnamäe peale (Kiirtrammi endise depooni). Lasnamäe juurest tuleks piki kanalit Kadrioru alguse juurde,  sealt Viru keskuse alt läbi, siis Pärnu maantee alt Mustamäeni (Järvevana-Pärnu mnt ristmik-> Tammsaare tee), Mustamäelt Väike-Õismäeni ja sealt Rocca Al Mare kaudu taas Kopli poolsaareni.

Kuigi metroo on väga kallis, aitaks see tunduvalt vähendada liikluskoormust maa peal, kiirendaks inimeste tööle jõudmist ning aitaks kaasa ka keskkonnahoiule teataval määral, kuna metroo näol on tegemist elektritranspordiga. Samuti looks metroo ehitus ja selle käigus hoidmine juurde hulganisti uusi töökohte.

Idee loodusteaduste riigieksamist

Loodusteadused

Alates sellest aastast on kasutusel uus riigieksamite süsteem. Gümnaasiumi lõpetamiseks on vajalik sooritada vaid kolm eksamit: eesti keel, inglise keel ja matemaatika. See tähendab, et jäävad olemata mitmed riigieksamid, mis senini toimunud: ajalugu, ühiskonnaõpetus, geograafia, bioloogia, keemia, füüsika, vene keel ja saksa keel. Teadmisi on aga vaja nendeski ainetes ja neid teadmisi tuleks ka kuidagi kontrollida.

Reaalteadused au sisse
Väga palju on viimastel aastatel olnud juttu reaalteaduste olulisusest ning sellest, et nende õpetamisele tuleks koolis rõhku panna. Olles ise reaalteaduste huviline ning nähes, mis toimub Eesti haridussüsteemis, nõustun antud väitega ning toetan reaalalade populariseerimist kahe käega. Seetõttu tundubki mulle äärmiselt kummastav, et alles on jäetud vaid ühe reaalala, matemaatika, riigieksam ning teiste ainete eksamid on sealjuures ära kaotatud. Riik töötab justkui omaenda sõnadele vastu. Selleks, et oleks tugev reaalhariduse tase, peab olemas olema kontroll selle taseme üle, võimalus seda mõõta. Kui kaovad ära vastavate ainete riigieksamid, siis vastav kontrollmehhanism kaob. Seetõttu panen ma omalt poolt ette kutsuda neljanda riigieksamina ellu loodusteaduste riigieksam.

Loodusteaduste riigieksam - mis loom see on?
Loodusteaduste riigieksam, nagu nimigi ütleb, mõõdaks teadmisi loodusteadustes - füüsikas, keemias, bioloogias ja geograafias. Kuna kõikides koolides antud aineid süvendatud kujul ei õpita (kahjuks) siis võiks eksam mõõta iga aine puhul vastava aine minimaalse riikliku õppekava sisust arusaamist. Osakaal ainete vahel võiks olla 25/25/25/25 ehk siis füüsika annab 25 %, keemia annab 25 %, bioloogia annab 25 % ja geograafia annab 25 %. Teemad, mis käsitletakse antud eksamil, võiks olla võimalikult eluliselt. Seda selleks, et ellu astuv noor gümnaasiumilõpetaja omaks võimalikult terviklikku, maalähedast ja elutervet maailmapilti.

Mida eksamil küsida?
Kui ma olen juba välja käinud mõte loodusteaduste riigieksamist, siis oleks ka igati aus, kui ma tooksin välja valdkonnad ja küsimused, mida antud eksam käsitleda võiks.

• Füüsika: Newtoni II seadus, et noored saaksid aru, miks maanteel kiirustamine on vale. Võimsus, et saadaks aru, et V8 mootor pole otstarbekas Eestis, termodünaamika ja ringprotsess, et saadaks aru kust energia tuleb ning miks on tarvis maju soojustada ning energiat kokku hoida.
• Keemia: Galvaanilised paarid, et ei pandaks kokku vask- ja alumiinium juhtmeid. Happed ja alused ning nende mõju inimesele ja keskkonnale, et ei tehtaks kahju endale ega ümbritsevale. Tähtsaimate kemikaalide saamine, et tekiks ettekujutus, kuidas üks või teine igapäevane aine meie elus tekib.
• Bioloogia: DNA, dominantsed ja retsesiivsed geenid, et paremini mõista pärilikust. Valkude, rasvade jne toime organismis, et mõistetaks paremini tervisliku toitumise ja tervislike eluviiside vajadust.
• Goegraafia: Eesti kaart, Eesti majandus ja eesti demograafia. Euroopa kaart, ELi liikmesmaad, nende pealinnad, majanduslik tase, rahvaarv ja muu tähtsam statistika. Seda selleks, et tuntaks oma kodumaad ja tähtsaimaid liite, kuhu Eesti kuulub.

Millal võiks eksami ellu kutsuda?

Minu poolest juba 2015. aasta kevadel. Kui suudeti ühe aasta ümber muuta endine eksamisüsteem praeguseks, siis ei tohiks olla probleem lisada aastaga praegusele kolmele eksamile neljas.