Miks asjad nii kaua aega võtavad?

Ummik Haabersti ringristmiku juures
Foto: Postimees

Alanud on Haabersti ringristmiku remont. Kuigi pikalt oodatud rekonstrueerimistööd on igati positiivsed, siis kaasneb sellega ka muresid. Eelkõige ummikute ja ümbersõidu vajaduse näol.

Seetõttu soovivad kõik kes seda ristmiku igapäevaselt kasutavad, et teetööd saaks tehtud kiirelt ja ebamugavusi pikalt taluma ei peaks. Paraku seda rõõmu pole. Nimelt kestavad alanud teetööd pikalt, lausa poolteist aastat. (Valmimine järgmise aasta teises pooles).

Sellest tingituna olen mõelnud, miks peab ometi teeremont nii pikalt kestma? Kui teetöölised töötaks kahes vahetuses (07:00-15:00 ja 15:00-23:00), siis saaks ju teetööd kaks korda kiiremini valmis. Ehitamise kulu jääks ju ikka samaks, võib-olla ainult palgakomponent muutuks veidi. Samas saaks liikluse normaalselt taastada oluliselt kiiremini ja inimesed oleksid palju õnnelikumad.

Saan aru, et inimesed hindavad öörahu, mistõttu sel ajal töötada ei saa, kuid hetkel on hommikutunnid ja õhtutunnid täiesti kasutamata. Tallinna teeremontide puhul ongi alati imestama pannud miks need ometi nii kaua kestavad kui saaks ka palju kiiremini. Eredaimaks näideteks vast Valdeku tänava ja Kadaka tee teeremondid mis lõikude suurust arvestades on absurdselt kaua kestnud, sisaldades pausi talvel kus asi lihtsalt seisis.

Teeremontide agoonia saab paraku ainult võimendatud, sest lisaks Haabersti ringi teetöödele alustatakse see aasta ka Reidi tee ehitusega ning Gonsori tänava remondiga. Seega liigu kuidas tahes linnas, raskustega puutud ikka kokku. Kuid vaadates asja positiivsest küljest, siis teetööde valmides muutub liikumine oluliselt lahedamaks. Tahaks loota, et saab olema ka kvaliteetselt, et nii pea "timmima" ei pea hakkama.

Linn peab kasvama väljapoole, mitte sissepoole

Arhitekti visioon Õismäe uutest tornidest
Allikas: etv.err.ee

Selle kuu alguses rääkis ETV saade "Pealtnägija" projektist, mis näeb ette Haabersti ringristmiku ligidusse mitme kõrghoone ehitamist. [1]
Kuigi võib eeldada, et antud projekt ei teostu, vähemasti mitte lähiaastatel, siis juba paljalt ideele rajada niigi tihedasse elurajooni veel elu- ja büroohoneid olen ma vastu.
Linn peaks laienema väljapoole, mitte sissepoole. Magalarajoonides, nagu Õismäe, Mustamäe ja Lasnamäe, tuleks vältida niigi tihedale hoonestusele täiendava juurde tekitamist.Seda põhjusel, et liiga tihe elukeskkond tekitab erinevaid probleeme ja ebamugavusi.

Tiheasustusest tingitud probleemid
Erinevate suurlinnade kogemus on selgelt välja toonud mured, mida toob kaasa endaga tiheasustus. Kuigi Tallinn pole maailma mõistes sugugi suurlinn, siis vähendatud mastaapides saab mitmed mured siia üle kanda. Enne, kui nende teemadega pole tegeletud, ei tasu mõelda Tallinna tiheasustuse aladele uute majade ehitamisest. Samuti näitan järgmiste punktidega ära, miks on arukas laieneda linnast väljapoole, mitte ehitada juba niigi kitsastesse kohtadesse uusi hooneid.

• Liiklus. Haabersti ringristmik on alatihti hädas ummikutega. Samuti on tegemist kõige õnnetusterohkema ristmikuga Eestis. Sellest tingituna oleks arulage teha midagi sellist, mis antud ringristmiku koormust veelgi suurendab. Kuigi lubatakse, et järgmisest aastast läheb antud ristmik remonti ja olukord leeveneb, siis pole sellest mingit kasu, kui täiendav läbilaske võime kohe (ja mitmekordselt) kohe ära kasutatakse.
• Õhusaaste. Lisaks mürale ja närvikulule tekitab liiklus ka õhusaastest süsihappegaasi ja väävli- ning lämmastikuühendite näol. Sellele sekundeerib suurte majade vahel keerlev tolm ja muud osakesed, mis tingitud looduse vähesusest ja hoonestuse tihedusest. Kõik lenduvad osakesed ja mittepuhas õhk mõjutavad aga ümbruskonnas elavate inimeste tervist ja mitte just kõige paremas suunas.
• Tuulekoridorid ja vähene päike. Kõrghoonetega, eriti kui nad on paigutatud tihedalt, on see mure, et ligiduses olevate majade alumiste korrusteni ja maapinnani ei jõua päikesevalgus. Vähene päikesevalgus aga mõjutab taas inimeste tervist, nii psühholoogilist kui füüsilist.
• Koormus elektrivõrgule, soojatrassidele ja kanalisatsioonidele. Kui palju inimesi elab ühes kohas, siis on selge, et nad kasutavad ka ära suure hulga energiat. Selle alla käib nii soojus- kui ka elektrienergia. Samuti langeb suure koormuse alla kanalisatsioonivõrk. See tähendab esiteks seda, et erinevad rikked on altid tekkima ning kui nad tekivad, siis kannatab selle all väga suur hulk inimesi, mis tähendab, et ümbritsevate rahulolu oma elukeskkonnaga saab aeg-ajalt kannatada. Teiseks rajades suuremaid võrke, kasvavad kulud progresiivselt, kuna kui samal maalapil elab kaks korda rohkem inimesi, siis nende varustamiseks tuleb rajada olulisemalt jämedamad kaablid ja torud, samuti teha rohkem hargnemisi, rohkem kontrollsüsteeme jne.
• Parkimine. Juba praegu on parkimine Tallinna magalarajoonides õudusunenägu. Samal ajal pole siiamaani suutnud linn (ega ka eraettevõtjad) rajada parkimismaju, et rahuldada magalarajoonide kasvavat parkimisnõudlust. Seda kõike arvestades on uute kõrghoonete rajamine magalarajoonide keskele mõtlematu, sest kus hakkavad sellisel juhul parkima nende majade elanike autod. Kuigi uute hoonete juurde praegusel ajal juba rajatakse parkimiskohti, siis kõrghoonete puhul tekib küsimus, kas neid suudetakse rajada piisavalt ning kas arendajad raatsivad vaadusel täiendavaid parkimismaju rajada. Lisaks parkimiskohale saamine üldse, kui vaadata punkti "Liiklus"
• Lasteaia- ja koolikohad. Kui rajatakse uued elu- ja büroohooned kusagile, siis võib olla kindel selles, et töötajatel ja elanikel on ka lapsed ning need lapsed tuleb päeval ka kusagile panna. Täpsemalt lasteaeda ja kooli. See tähendab, et uue hoonestu rajamisel tuleb arvestada ka täiendava nõudlusega lasteaia- ja koolikohtade järele. Selle nõudluse katmiseks on kaks varianti: kas rajada uued lasteaiad ja koolid, või suurendada olemasolevate koormust. Minu teada esimest varianti Eestis tihti ei harrastata, seega jääb üle teine variant. Kuna aga massikoole kirutakse niigi ning nende kahjulik efekt on teada, siis milleks neid täiendavalt juurde tekitada? Õismäe koolid on praegugi üsna suured ja ülerahvastatud. Mis saab siis, kui rajada suur elamuhoonete kompleks sinna veel juurde. 
• Ühistransport. Täiendav hulk inimesi vajab ka täiendavad transporti. Kuna kõik inimesed ei saa endale autot lubada või ei soovi seda kogu aeg kasutada, tähendab see seda, et suureneb koormus ühistranspordile. Tekib vajadus täiendavate trollide ja busside, ehk ka trammide järele ning vajadus uute liinide järgi. suurlinnades on see mure lahendatud üldjuhul metrooga, aga Tallinna puhul sellest unistada ei maksaks. Õismäel aga ühistransporti juurde ei teki. Hoopis vastupidi, nimelt peaks järgmisel aastal kaduviku teed minema trolliliinid nr. 6 ja nr. 7. Tõsi, need asendatakse bussiliinidega, kuid see toob jälle täiendava õhusaaste, millest ma eespool kirjutasin.

Kuhu laieneda?

Artikli alguses käisin välja mõtte, et linn peaks laienema väljapoole, seega oleks aus mainida kuhu ning kuidas. Õnneks Eestis vabast pinnast puudu ei jää, sellepärast pole vaja muretseda.
Kaks esimest varianti, mis löövad pähe on:

• Laagri ja Saue vahele jääv Pärnu maantee äärne ala
• Männiku ja Saku vahele jääv ala.

Esiteks on nendes kohtades vaba ruumi ning teiseks võimaldaks antud piirkondadesse ehitamine mingil hetkel Sakul ja Sauel Tallinnaga üheks linnaks kasvada. Tekiks niiöelda Suur-Tallinn.

Rääkides uutest elamu- ja büroopindadest Tallinna sees, siis on Põhja-Tallinn, täpsemini Kopli liinid täiesti kasutamata potentsiaal. Tõsi, see on jäänud senini erinevate nurjunud hangete taha. Samuti oleks võimalust laieneda Suur-Sõjamäele, kuhu annaks rajada uusi elumaju endise dvigateli hoonete asemele. Tõsi, osadel elanikel võib olla vastumeelne sellisel juhul pidev lennuki- ja rongimüra tingituna antud koha eripärast.

[1] http://uudised.err.ee/v/eesti/7badec55-94a4-4541-917c-b8a7fc1655fa

Ma ju ütlesin...

Varsti ei näe enam ei selliseid trolle ega ka seda liini numbrit kandvaid trolle

Veidi enam kui aasta tagasi avaldasin ma oma blogis postituse "Tallinna trolliliikluse tume tulevik", kus avaldasin muret trolliliikluse salamisi kaotamise üle Tallinnas.
Nüüd, aasta hiljem, tuleb välja, et ma pole oma oletustega eksinud. See Selgus kui lugesin sel nädalal avaldatud artiklit "Tallinn asendab Õismäe-suunalised trollid hübriidbussidega".

Küll olen eksinud mõnevõrra detailides. Kui ma ise ennustasin, et kõigepealt lähevad kaduvikuteed Kopli suunaline liin nr. 9 ja Balti-Jaama suunalised liinid nr. 4, nr.5 ja nr. 7, siis nüüd tuleb välja, et kõigepealt lähevad kaotamisele Õismäe-suunalised trolliliinid nr 6 ja nr.7.
Hea küll, liinid ise kaotamisele otseselt ei lähe, trollid asendatakse hübriidbussidega, kuid mõte ikka jääb, et trollid ja trolliliinid kaovad.

Trolliliinide kaotamist põhjendatakse sellega, et järgmisel aastal läheb remonti Haabersti ringristmik (milles ma ka julgeks kahelda, kuna seda remonti on oodatud 10+ aastat) ning asendusteedele ja muldkehadele ei saa ajutisi trolliliine vedada. Veider vabandus, arvestades seda, et bussid saab sõitma panna remondi ajal ja trolle nüüd siis ei saa, kuigi sama suured sõidukid ju iseenesest.

Miks mind antud teema üldse torgib? Esiteks toetan ma keskkonnasõbraliku eluviisi, seda nii transpordi, ehituse kui ka energeetika osas. Teiseks olen tehnikahuviline ning pean lugu moodsast ja kaasaegsest transpordist. Trollidelt bussidele üleminek, isegi kui tegu on hübriidbussidega, on paraku tagasiminek.
Ainuke viis mulle seda talutavaks teha (trollide kaotamist see on) on kasutusele võtta elektribussid, s.t bussid, mis sõidavad 100% elektriga ning saavad oma energia akudest või kütuseelemendist. Arvestades aga selliste busside hinda, siis miks mitte jääda trollide juurde. Isegi kui päris uusi trolle ei jõua osta, võib ju ometigi kaaluda ka veidi pruugitud trollide soetamist.

P.S škoda trollid võiks jääda liiklusesse või ka muuseumi juba ainuüksi sellepärast, et näidata turistidele (ja iseseisvusajal sündinud nooremale põlvkonale) sotsialismiaja transporditehnika tippsõna. Ilma irooniata, nimetage veel mõni tänapäevane bussi/trolli mark ja mudel, mis Eesti teedel ja Eesti kliimas 30+ aastat vastu peab. Respekt siinkohal Tšehhidele (Tšehhoslovakkidele).

Ideid Tallinna liikluse arendamiseks

Selline võib tulevikus välja näha Haabersti ringristmik

Liiklusest Tallinnas on viimasel ajal meedias rohkem räägitud. Peamiseks põhjuseks Pärnu maantee ja seal oleva trammitee remont, mis mitmete liiklejate elu ajutiselt keerukamaks on muutnud. Üks põhjuseid, miks remont taolises kohas nii palju probleeme põhjustab on selles, et endiselt ei ole leitud rohtu sellele, et ühest linna otsast teise liiklevad inimesed ei saa vältida kesklinna. On aga selge, et probleemid enne ei lahene, kui nende lahendamise suunas samme ette ei võeta.

Millised on lahendused?
Kesklinna ummistumise vältimine teoorias ei ole sugugi keeruline. Tuleb vaid lahendada mure, kuidas saada Lasnamäe ja Pirita inimesed Mustamäele ja Õismäele nii, et kesklinnast ei peaks läbi sõitma. Osa Lasnamäe inimestest, need, kes elavad Peterburi tee lähedal saavad, tõsi küll, Mustamäele (ja sealt edasi Õismäele) Järvevana tee kaudu, kuid teistel inimestel on olukord vähe raskem.

Et seda muret lahendada, peaks valmima kaks tähtsat objekti, mis liikluskoormust kesk- ja südalinnas oluliselt leevendaks. Nendeks on Põhjaväil ja Haabersti ringristmik. Mõlemast objektist on linnavalitsus rääkinud ajast, mil mul habeme asemel veel piimaudemed olid, tegudeni pole aga siiamaani jõutud. Kahjuks.

Põhjaväilast
Põhjaväil looks just eelkõige Pirita elanikele võimaluse möödasõiduks kesklinnast. Paraku on selle rajamine seotud mitmete takistustega. Esiteks tuleks osa teed ehitada merre, s.t rajada praeguste Kadrioru majade taha merre teetamm, kuna kusagile mujale enam tee kahjuks ei mahu. Antud piirkond on lihtsalt nii täis ehitatud. See tähendab, et kokku tuleb puutuda insenertehniliste probleemidega, millega just igapäevaselt kokku ei puututa. Teine probleem on see, et kuidas mahutada ära tulev liiklus Telliskivi piirkonda? Hetkel on sealkandis tee väga kitsas ning majad kohe tee ääres. Tunneli või silla või teetammiga, nagu Kadriorus, seal probleemi ei lahenda. Tegelikult ongi ainus võimalus teeäärne kinnisvara kokku osta, majad maha lammutada ja siis (vähemalt) kaks sõidurada ja kergliiklusteed juurde ehitada. Paraku tõstab selline teguviis Põhjaväila hinda veelgi. Rääkimata sellest, et elanikud on kindlasti väga tugevalt vastu minema kolimisele ja kergesti oma kinnisvarast ei loobu.

Paraku on Põhjaväil siiski investeering, mida ei saa vältida ja mille pidev tuleviku lükkamine toob ainult kahju. Ummikud kesklinnas, kesklinna teede remont, inimeste kaotsiminev aeg, närvid ja tervis. kõik see läheb lõpuks kallimaks kui on investeering, mida nõuab Põhjaväil. Millal see valmida võiks, seda on raske ennustada. Arvestades kui kaua läks aega Ülemiste liiklussõlme projekteerimise ja ehitamisega, siis enne 2020. aastat kindlasti selle valmimist ei näe, isegi kui täna ilmutataks poliitilist tahet ja antaks projektile käik sisse. Siia aga on maetud teine kurb kala. Tundub, et hetkel tahe selle objekti järele puudub, näiteks räägitakse, et järgmisena võetakse ette Haabersti ringristmik, mis on ka väga tähtis ning ootab samuti juba pikki aastaid valmimise järjekorras.. Samas tuleb see kindlasti valmis teha enne kui kaob võimalus kasutada ELi rahasid, sest omal käel Põhjaväila valmis tegemine on äärmiselt keeruline.

Haabersti ringristmik
Mainiksin kohe ära, et minu silmis peaks Haabersti ringristmik tulema koos tunneliga Kopli poolsaare ja Rocca al Mare vahel (võimaliku väljumisega Al Mare Bowlingu juures), mis võimaldaks Põhja-Tallinna liikluse kulgemist Õismäele ilma kesklinna piirkonda läbimata. Praegu selline võimalus puudub. (Põhimõtteliselt võib Sõle - Paldiski aamntee ristmiku juba tinglikult kesklinnaks lugeda)

Lisaks sellele peaks Haabersti ringristmiku uuendamine sisaldama Rannamõisa tee laiendamist neljarajaliseks Tabasaluni, või vähemalt Kakumäe Selverini, sest just see tee on minu meelest üheks pudelikaeltest antud piirkonnas.

Samuti peaks ülekäigud tulevikus asendama seal jalakäijate tunneliga, et liiklusvool oleks antud kohas sujuvam ning liiklusõnnetusi oleks vähem. Hetkel on Haabersti ringristmik kõige õnnetusterohkem ristmik Eestis ning pole lahtlustki, et selles osas tuleks midagi ette võtta.

Kõige selle juures sooviksin, et Haabersti ringristmik suudetaks renoveerida niimoodi, et ringi keskel olev rohelus säiliks. Tallinnas peaaegu puuduvad liiklussõlmed, kus oleks ka veidi rohelust. Haabersti võiks jääda selles osas meeldivaks erandiks. Selle kõige juures saan aru, et suure tõenäosusega on vajadus mitmetasandilisuse järgi. Kuid mitmetasandilisuse võib saavutada ka tunneli(te) abil.

Veel lahendusi?
Iseenesest on veel üks lahendus, mis välistaks vajaduse uute kallite liiklussõlmede järele. Selleks on rajada metroo ringliin Tallinna alla. Kulgeda võiks see nii.: algaks Kopli poolsaare juurest, läheks läbi Reisisadama juurest, sealt Pirita rannahooneni, sealt keeraks Lasnamäe peale (Kiirtrammi endise depooni). Lasnamäe juurest tuleks piki kanalit Kadrioru alguse juurde,  sealt Viru keskuse alt läbi, siis Pärnu maantee alt Mustamäeni (Järvevana-Pärnu mnt ristmik-> Tammsaare tee), Mustamäelt Väike-Õismäeni ja sealt Rocca Al Mare kaudu taas Kopli poolsaareni.

Kuigi metroo on väga kallis, aitaks see tunduvalt vähendada liikluskoormust maa peal, kiirendaks inimeste tööle jõudmist ning aitaks kaasa ka keskkonnahoiule teataval määral, kuna metroo näol on tegemist elektritranspordiga. Samuti looks metroo ehitus ja selle käigus hoidmine juurde hulganisti uusi töökohte.

Kiiruse piiramisest Eesti teedel

Selliseid märke Eesti teedel see suvi ei kohta

Hiljuti käis Eesti meediast läbi uudis, et tingituna olukorra halvenemisest liikluses jäetakse sellel aastal ära 100 km/h lõigud. Samas 110 km/h lõigud jäävad. (kohtades, kus on neljarealine tee)
See uudis tekitas osades inimestes palju nurinat, kuid ei tohiks seda teha, sest kui rahulikult asja üle mõtelda, siis on tegemist üsna ratsionaalse otsusega.

Ise leian, et see on üsna OK otsus ja mina ennast sellest kõigutada ei lase. Järgenavlt toon välja punktid, miks minu jaoks ei ole vahet, kas suurim piirkiirus on 90 km/h või 100 km/h.
Või siis miks ma pigem pooldan 90 km/h jäämist.

•  Kui märk näitab suurimaks lubatud kiiruseks 90 km/h või 100 km/h, siis näitab see seda, et nii suur on suurim lubatud sõidukiirus. SEE MÄRK EI TÄHENDA, ET NII KIIRESTI PEAB SÕITMA. Siiski pole osad liiklejad sellest aru saanud ja liiguvad nii kiiresti kui lubatud ja vahel ka kiiremini. Kiputakse unustama, et liikluseeskiri sätestab, et sõidukiirus tuleb valida vastavalt ilmastikuoludele, teeoludele ja vastavuses oma kogemuse ja oskustega. Kõigepealt tuleb silmas pidada oma oskusi ja olusi ja alles siis märgist juhenduda.
• Ajaline võit 10 km/h suurema (tipp)kiiruse puhul on olematu. Seda juba seetõttu, et te ei sõida pidevalt 100 km/h või 90 km/h. Vahepeal on ka kurvid, ristmikud, jalakäijate ülekäigu kohad jne Seega kujuneb keskmine kiirus mõnevõrra madalamaks ja suurim lubatud kiirus mõjutab seda vähe. Leian, et 2-3 minutit võitu (Suurema tõenäosusega te rohkem ei võida sõites Tallinnast Tartusse) ei ole väärt riski.
• Suurema piirkiiruse juures on ka peatumisteekond suurem (peatumisteekond on reageerimisteekond + pidurdusteekond) Kui teele satub jalakäija või põder siis võivad tähendada need esmapilgul tühised meetrid vahet elul ja surmal. 
• Õnnetuses mõjuvad jõud suurenevad järsult ka kiiruse väikesel tõusul. Seda väidet saab ilmestada läbi lihtsa kineetilise energia valemi. E =mv2. Kiirusel 90 km/h on kiirus 25 m/s ja kiirusel 100 km/h 27,7 m/s. Oletame, et auto mass on 1000 kg. Seega on esimesel juhul kineetiline energia 625 000 J, teisel juhul 767290 J. Vahe on 1,22 kordne. Seega suurendades kiirust 10 km/h, suurenevad õnnetuse korral jõud 22%, mis tähendab ka 22% suuremat riski tõsiselt viga saada.

Loodetavasti panevad need punktid lugejaid natukene rohkem mõtlema ja vähem kriitikat pilduma piirkiiruse piiramise teemadel.