Kes mineviku ei mäleta...

The Great War logo
Allikas: YouTube

Kes mineviku ei mäleta, see elab tulevikuta. Nii ütleb tuntud kõnekäänd. Tuleb tõdeda, et selles ütles on omajagu tõtt, sest teadmata mineviku või suutmata õpida selle vigadest korratakse neid vigasid ikka ja jälle.

Kuigi ise olen ma reaalvaldkonna inimene, siis ka ajalugu ja ühiskonnaõpetus pakkusid mulle koolis palju huvi. Kasvõi sellepärast, et tihti sai mõelda miks asjad nii läksid ja mis oleks saanud siis, kui asjad oleksid läinud veidi teistmoodi.

Omamoodi lemmikteemaks on mul ajaloos I maailmasõda ja II Maailmasõda. Seda seetõttu, et olen tehnikahuviline ning pakub palju mõtteainet aja avastamist kuidas mingi tehnikaliik arenes just sõdade ajal või kuidas ühe või teise leiutise peale tuldi. Mis nende leiutamise tingis ja mida loodeti sellega saavutada. Lisaks on põnev teada strateegia ja taktika sõdades, kuna lisaks tehnikahuvile olen ka mõttemängude austaja. Vot, kuidas üks huvi võib viia hoopis teistsuguste uute huvideni.

Igatahes tahaks ma jõuda jutuga oma ühe hiljutise avastuseni. Nimelt leitsin ma YouTube`is kanali The Great War. Tegemist on ajaloo teemalise kanaliga mis on pühendatud I Maailasõjale. Iga episood ilmub täpselt 100 aastat hiljem. Esimene saade tehti juulis 2014 ning sarjad lõppevad 2018 novembris. Lisaks on tehtud veel lisaepisoode tähtsamatest paikadest, tehnilistest arengutest, sündmustest ja isikutest. Kokku väga põhjalik (ja näib ka, et adekvaatne) ülevaade toimunust ning igati heaks allikaks, et ennast antud valdkonnas harida või oma mälu värskendada.

Sellist kanalit võiks julgelt oma õpilastele soovitada ka ajalooõpetajad, sest pole saladus, et õppekava on nii tihe, et kõiki teemasid ei saa käsitleda nii põhjalikult ja laialt kui tahaks. Suunates aga õpilased sellise allika juurde saavad nad ise palju juurde õppida ja uurida ilma liigselt tundide aega ohverdamata.

Kuidas ma koolis tundi andsin

Täna tegin ma midagi omapärast. Nimelt andsin tundi Kuristiku Gümnaasiumi 8. klassi õpilastele. Teemaks nooremteaduri töö ja materjaliteadus.

Kuidas ma siis sinna sattusin ja miks ma just sel teemal rääkisin? Nimelt on käimas Tagasi Kooli karjäärikuu, mille raames kutsutakse erinevate erialade inimesi üles koolidesse minema ja oma erialast rääkima.

Tagasi Kooli programm töötab muidu aastaringselt, kuid nüüd, veebruaris ja märtsis, on nad otsustatnud eriti suure hulga inimesi koolidesse saada. Kui praegu ei ole vaba võimalust, võib alati ka hiljem minna, tuleb lihtsalt külastada https://tagasikooli.ee  ja lähemalt uurida.

Kuid veidi tänasest päevast lähemalt ka. Lisaks minule oli veel ca 20 inimest tulnud samasse kooli tundi andma. Täpselt ma üle ei lugenud, seega silma järgi hindan. Minule langes loosiga 8. klass. Ise oleksin eelistanud gümnaasiumiklassi, kuna tunnen, et nii oleks lihtsam oma erialast rääkida, kuid ka noorematele on tore esineda. Lisaks peab õpetaja oskama teadmisi edasi anda igas vanuses inimestele.

Nii nagu ikka, tulevad mängu Murphy seadused, ka parema ettevalmistuse juures. Esimesed minutid klassis kulusid tehnikaga sõbraks saamisele, sest minu ettekanne oli valmistatud Powerpointi põhiselt. Lõpuks siiski asjad tööle sai (helitehnika töölesaamine jäi siiski ära, sest vajalike nuppe ei leidnud) ja sain ettekandega alustada. Kuigi ma ise arvasin, et suudan oma slaididele piisavalt juurde rääkida, siis peale 30 minutit selgus, et jutt on täitsa otsas. Isegi ülikoolist ja erialadest ei osanud palju juurde lisada. Õnneks olid õpetaja ja õpilased piisavalt aktiivsed ning küsisid täiendavaid küsimusi, nii, et tund sai siiski täies mahus ära kasutatud.

Pärast tundi kogunesid esinenud õpetajad veel õpetajate toas väikesele kohvile ning kooli poolt anti ka väike meene mälestuseks. Mina omalt poolt saan edasi minna teadmisega, et oma ettekannet saan veel tublisti tuunida. Kuid eks iga korraga lähebki asi paremaks ning ühel päeval saab see ettekanne väga heaks. Ise sain tänasest suhteliselt hea emotsiooni ning kogemusi kõrva taha, loodan, et ka õpilastele, kellele ma esinesin, ettekanne meeldis ja nad said sellest midagi kasuliku.

Mis saab "kadunud põlvkonnast"?

13. veebruaril ilmus DELFI-s artikkel, mis ütles, et Eestis on hetkel 30 000 noort, kes ei õpi, käi tööl ega osale koolitustel [1].
See on päris suur arv ning paneb mõtlema, kuidas selleni on jõutud, kuidas selle teadmisega edasi elada ning mida teha olukorra parandamiseks.

Kuigi ma ei pea ennast majanduseksperdiks ega suureks inimeste tundjaks, siis sellise numbri tagant näen ma kahte suurt põhjust: madalad palgad ja karmid töötingimused, mis ei motiveeri noori esimest (või järgmist) tööd otsima ning piisav heaolu tase ühiskonnas.

Saavutatud on piisav heaolu?
Alustame viimasest. Piisav heaolu tase tähendab seda, et noorel on katus pea kohal, riided seljas ja toit laual ning peres töötavad vanemad suudavad seda oma lastele võimaldada ilma, et nemad peaksid tööl käima. Sellistes tingimustes ei pruugigi mõned noored tunda vajadust tööle minekuks. Milleks, kui kodus on niigi kõik olemas ja eluks vajalik tagatud. Kui põhjus seisneb eelkõige selles, siis peavad vanemad ise kõigepealt peeglisse vaatama. Kui muud välised tegurid tööle minemist ei piira ja on tarvis noorele elu õpetada, siis on tarvis mõnikord "karmi armastust" näidata.

Mida varem seda tehakse, seda parem, sest korralike tööharjumuste väljakujunemiseks ning reaalsest elust ettekujutuse saamiseks tuleks esimeste tööotstega alustada juba varajasest east. Selleks sobib suurepäraselt kasvõi õpilasmalev, kus teenistus ei pruugi olla motiveeriv, kuid annab noorele ettekujutuse tööst ning raha väärtusest. Rääkimata sellest, et tööstaaž ja makstud sotsiaalmaks mõjutavad tulevast pensionit (kui see tulevikus üldse eksisteerib).

Tõõjõuturu mõjurid
Mugavustsoon ning kodune heaolu on siiski harva selleks peamiseks piiravaks põhjuseks. Paljud noored ei taha (või ei saa) ka seepärast tööle minna, et pakutavad palgad pole kuigi kõrged või on tööülesanded raskete või ebameeldivate killast. Loomulikult ei saagi noor tööd alustav inimene oodata kohe alguses kõrget palka, kuid osad neist võivad tunnetada, et arvestades elukallidust ei ole palk piisav, et õigustada enda lõhkirabelemist. Tunnetatakse, et nõutav töö ja pakutav tasu pole tasakaalus või ei garanteeri tööle minek piisavalt palju kõrgemat elustandardit võrreldes kojujäämisega. Esimest võimendab nii mõnigi kord ebarealistlik palgasoov (millele kindlasti on kaasa aidanud meedia), eriti korrelatsioonis oma oskustega ja haridusega. Ning see pole tegelikult ainult noorte viga, vaid omane igas eas tööotsijatele [2]. Tõsi, ea kasvades muutuvad soovid siiski maalähedasemaks, kasvõi kogemuse najal.

Kuigi ka tööandjad võiksid vaadata natukene peeglisse. Kuidas saab noor omada töökogemust, kui ei anta esimestki tööd kogemuse kogumiseks. Nimelt oodatakse tihti nii mõneltki töökohalt varasemat töökogemust, mis seab koheselt raskemasse olukorda noored tööturul. Tuleb aru saada, et kõik me alustame kunagi algusest ning noorele tööotsijale ei saa liiga kõrget latti ette seada, sest viimane võib osutuda takistavaks või lihtsalt demotiveerivaks. Siinkohal tuleb mainida, et esineb ka teistsugust absurdi. Öeldakse, et inimene on ülekvalfitseeritud. No tõesti. Kui inimene on valmis parema haridusega vabatahtlikult lihtsamat tööd tegema, siis miks mitte selleks võimalus anda. Võib-olla mõeldakse seda isegi hästi teatud situatsioonides, aga tuleb alati arvestada töövõtja motivatsiooniga miks töökohta soovitakse vastu võtta.

Mis saab olukorrast tulevikus?
Mis saab edasi? Raske öelda. Kuid uudise valguses, et eksisteerib 30 000 inimest kes ei õpi ega tööta, on raske uskuda näiteks sellisesse meetmesse nagu kodanikupalk. Mitte, et mul oleks midagi otseselt kodanikupalga vastu, kuid tundub, et kui selline asi kehtestataks, siis oleks veel vähem motivatsiooni inimestel muretseda endale töö või vajadusepõhine haridus. Tuntud tõde on see, et liigutama hakkatakse siiski alles siis kui king juba korralikult pitsitab Tõsi, alati ei piisa ka tahtest või olemasolevast kvalifikatsioonist, vaid mõjutama pääsevad ka teised tegurid.

Võiks siiski eeldada, et selliste noorte arv tulevikus siiski väheneb. Eelkõige tingituna sellest, et tööealiste (ja töölkäivate inimeste) arv ühiskonnas väheneb, samal ajal kui ülalpeetavate arv suureneb. See seab surve alla sotsiaalsüsteemi (pensionid, tervishoid) mistõttu võib tulevikus pension kas väheneda või kaduda hoopis ning ka arstiabi minna kallimaks, tekkida omaosalus. Ka sellised privileegid nagu tasuta (või nagu mina ütlen, õppemaksuta)  kõrgharidus suure tõenäosusega tulevikus kaovad. Eelnev peaks aga olema juba piisavaks motivaatoriks end kokku võtta ja töö otsida, kasvõi minimaalse inimväärse elustandardi tagamiseks.

[1] http://epl.delfi.ee/news/eesti/eesti-nahtamatute-generatsioon-kumned-tuhanded-noored-kes-ei-kai-koolis-ega-tool?id=77205096
[2] http://www.aripaev.ee/uudised/2016/11/22/uuring-toolesoovijate-oskused-ei-vasta-palgasoovile

Millised töökohad tulevikus säilivad?

Tulevikus jääb töökohti vähemaks

Mida aeg edasi, seda enam räägitakse kodanikupalgast. Seda põhjusel, et mida aeg edasi, seda rohkem töökohti kaob ning kuidagi peab ju inimestele sissetuleku tagama. Kuid mitte kodanikupalgast ei taha ma järgnevalt rääkida, vaid sellest kui palju ja millised töökohad tulevikus alles jäävad.

Alustame lihtsamast, ehk sellest, millised töökohad suure tõenäosusega tulevikus kaovad. Sellisteks töökohtadeks on eelkõige tootmistööd, mida on võimalik lihtsasti asendada robotidega. Samuti muud tööd, mida arvutite arenedes ja piisavalt nutika programmide olemasolul on võimalik masinatega asendada. Ka lihtsamad tööd teenindussektoris asenduvad näiteks iseteeninduskassadega. Viimane on juba praegu Eestiski üsna lihtsalt nähtaval.
Lühidalt olgu siis välja toodud nimekirjana:

• Tootmistööline/liinitööline
• Bussi-, trolli-, trammi-, rongi- ja taksojuhid.
• Kassapidajad supermarketites.

Samas on palju selliseid ameteid, mis tulevikus suure tõenäosusega alles jäävad. Tegemist on ametitega, mis nõuavad kõrget intelligentsust, loovust ja mis kõige olulisem, inimliku lähedust. Loovust arvutile õpetada ei saa (on küll "Watson" superarvuti, aga massidesse ei jõua selline tase kunagi) ning inimliku lähedust ei hakka masin kunagi asendama. Seetõttu võib vägagi suure tõenäosusega öelda, et  ka 20 aasta pärast on järgmised töökohad kindlasti olemas:

• Õppejõud, õpetaja, kasvataja
• Õde, arst
• Psühholoog, psühhiaater
• Insener
• Kokk
• Kunstnik, näitleja, muusik, kirjanik

Kahe viimase kategooria allesjäämise puhul võib esile tuua just loovusfaktorit. Robot võib küll köögis teha asju valmisretsepti järgi (McDonaldsis näiteks) tavalist toitu, aga lihast ja luust kokk oskab lisada selle "erilise faktori" ning vastavalt oludele ka  üht-teist muuta iga roa juures.

Näitlejate ja muusikutega on aga nii, et laval tahame ikka näha esinemas inimest, mitte masinat. Vaevalt, et "Romeo ja Julia" oleks nii hingemattev, kui see oleks ette kantud kahe Honda Asimo poolt.

Vaadates aga allesjäävate töökohtade nimekirja üldise pilguga, siis selgub, et inimesed peavad järjest rohkem panema rõhku haridusele ja elukestvale õppele. Ning mitte ainult akadeemilisele haridusele, vaid ka üldisele haritusele ning sotsiaalsetele oskustele, sest just viimane eristab inimest masinast enim. Lühidalt kokku võttes, kui soovitakse ka tulevikus olla tööjõuturul konkurentsivõimeline, siis tuleb osata millegagi eristuda. 

Blogi peenhäälestus e. liikumine ver 2.0 suunas

Kuna ma täna peale väikest pausi taas blogisse kirjutasin, siis vaatasin värskema pilguga üle ka seni tehtu.

Kuna ma soovin hoida oma blogi värskena ja võimalikult professionaalsena, siis tegin oma artiklite hulgas pisikese suurpuhastuse. Kustutasin:

• suurema osa inglisekeelsetest artiklitest
• F1 sõitude kommentaarid
• Filmiarvustused

Selle tulemusena vähenes allesjäänud artiklite arv blogis 188-lt 153-le. Pole välistatud, et ma tulevikus veel mõned artiklid kärbin.

Samuti märkasin, et paljudel 2012. aasta artiklitel pole juures ei märksõnu ega pilte (blogi kasutamist tuli ju algul õppida), lisaks jätab soovida vormistuslik pool. Ka sellega loodan lähitulevikus tegeleda. Postituse sisusid ma muutma ei hakka, tahan, et ka aastate pärast oleks näha kuidas mu kirjutamis ja argumenteerimisoskus aegade jooksul arenenud on. 

Tõsi, ka vormistusliku poole alles jätmine võimaldaks näha arengut, kuid ma soovin, et kui keegi juhuslikult minu vanemate artiklite peale satub, et siis ka neid loetakse. Selle huvides on väike loetavuse parandamine ehk siiski õigustatud.

Lisaks võimaldas väike inventuur mul ka jälgida, millest ma enim olen kirjutanud. Kui jätta kõrvale kustutatud vormeli teemalised postitused ja filmiarvustused, siis läbivad teemad minu blogis näivad olema:

• Elektriautod ja ühistransport
• Populaarteadusliksaade Rakett 69
• Haridus (eriti kõrgharidus) ja
• Tallinna söögikohad

Sekka siis ka teisi teemasid. 

Kuna mu blogil siiski lugejaid näib olevat, siis hea meelega jätkan ka tulevikus kirjutamist ning püüan iga postitusega oma blogi paremaks muuta. Seda, kas neid lugejaid on palju või vähe, on raske hinnata, kuid kuna vähemalt osad postitused on jõudnud mitmesaja lugejani, siis päris tühjusesse minu ideed ja mõtted pole jäänud.

Doktoranditoetuse tõusu nõuavad teisedki

Õuna on peetud ikka üheks hariduse sümboliks.

Doktoranditoetusest olen oma blogis kirjutanud varemgi. Sellele vaatamata sooviks ma selle teema veelkord üles võtta. Seda põhjusel, et (nagu selgub) ma ei ole ainus, kes selle teema ülevalhoidmise eest häälekalt võitleb.

Nimelt juhtus mulle täna näppu 19. märtsi Eesti Päevaleht.(Nr. 54) 10. leheküljel, arvamuse rubriigis jäi mulle silma väike uudisnupp, mille oli kirjutanud Liina Hirv, kes on Tartu Ülikooli üliõpilasesinduse aseesimees. Uudisnupp ise kandis pealkirja "Doktoranditoetust tuleb tõsta".

Kuigi tekst ise oli lühike, andis see probleemi sisu üsna hästi edasi. Tsiteeriksin otse ühte punkti, mis väga hästi annab edasi probleemi ja näitab ära, miks on vajalik doktoranditoetuse tõstmine nüüd ja piisavas ulatuses: "Doktoritöö kaitsmiseni jõuab nelja aastaga umbes iga viies doktorant. 2000. aastal oli keskmine doktoriõppe kestus 62 kuud, 2011. aastal juba 80. kuud. Doktoriõppe tulemuslikkuse analüüsi lõppraportist ilmneb, et pooled doktorandid põhjendavad õpingute venimist kooli kõrvalt tehtava palgatööga, mida üldjuhul tehakse majanduslikuks toimetulekuks."

Artiklist selgub veel, et EÜL (Eesti Üliõpilaskondade Liit) on teinud ettepaneku, et doktoranditoetus võiks olla 80% Eesti keskmisest palgast (nii nagu see oli doktoranditoetuse kehtestamise hetkel 2004. aastal)
See visioon ei erinegi väga minu mõttest, et doktoranditoetus võiks olla 60-80% eelmise aasta III kvartali bruto mediaanpalgast. Kuigi ka mulle meeldiks, et toetus oleks 80% keskmisest palgast, siis tuleb vaadata ka seda, kui vastuvõetav riigieelarvele see on. Doktorantide arv on siiski omajagu suur ja riigieelarve vahendid on piiratud, mis tähendab, et ükskõik kui väga me ei sooviks head teha, tuleb arvestada ka reaalseid võimalusi. Kui aga selgub, et 80% keskmisest palgast doktoranditoetusena on võimalik, siis kindlasti tuleb selline määr ka kehtestada. see on oluline Eesti haridust ja tulevikku silmas pidades.

Kandidaat nr. 607 - Taavi Simson

Valmis on saanud minu kampaaniavideo, mis tutvustab minu platvormi 2015. aasta Riigikogu valimisteks. Antud videos ma räägin, mille eest ma seisan, miks ning mida täpsemalt ma plaanin selle heaks ellu viia. Olen Eesti Vabaerakonna kandidaat Mustamäe-Nõmme ringkonnas ning minu kandidaadinumber on 607.

Kellel on soov minuga isiklikult kohtuda, siis selleks on järgmised võimalused:

• Pühapäev, 08.02.2015, kell 16:00 Nurri Kassikohvikus Tartu mnt 24
• Neljapäev, 12.02.2014, kell 18:00, Pööning, Akadeemia tee 24, ENLi korraldatud RNK3 Varivalimisdebatil (Valimisdebati teemaks on "Õiglane valimisiga")

P.S Platvormiga seoses tekivatele küsimuustele olen ma hea meelega valmis vastama kommentaarides.

Riigikogu valimiste reklaamklipp

Minust valminud väike reklaamklipp Riigikogu valimiste kampaaniaks. Suur tänu minu poolt kõigile asjaosalistele, tänu kellele see klipp valmis ja tänavatele jõudis. Klipp ise peaks olema nähtav 15.01-20.01 Kadaka Selveri ja Tondi-Tammsaare tee ristmiku juures olevatel suurtel ekraanidel.
Antud klipp on heaks võimaluseks natukenegi rohkem pilti saada valimiste ajal, mis loodetavasti kajastub teatud määral ka häälte arvus.

Täiendav informatsioon 17.01.2015 seisuga:
Kahjuks on selgunud, et minu, aga ka paljude teiste EVA kandidaatide, klipid tänavatele siiski ei jõua erinevatel põhjustel. Seega on minu klipp paraku vaadeldav vaid minu blogis ja YouTube`i kanalis. Kuid ei hullu, raskused ongi mõeldud võitmiseks ning küll leiab mõne teise tee veidi rohkem pilti saada.

Mõtteid "Teeviit 2014" messilt

"Teeviit 2014" logo
Allikas: Google

See aasta oli mulle juba kolmas käia messil Teeviit. Vähemasti ma ei mäleta, et oleksin käinud antud messil ka varasematel aastatel. Messil olin kohal kusjuures nii reedel kui ka laupäeval ning vaatamist ja uudistamist jagus mulle endale mõlemal päeval.

Hea meelega jagan oma mõtteid nähtust ja kogetust, sellest mis kõige rohkem meeldis ja mis enim meelde jäi.

• Kõige esimesena peab mainima vast TTÜ stendi, sest seal ma ju õpin. seega ei saa antud õppeasutusest üle ega ümber. Kuigi ma otseselt seal midagi ei uudistanud (kui keemiateaduskonna ja metamaatika-loodusteaduskonna stend välja arvata), siis oli tore näha mitmeid tuttavaid nägusid. Oma aastate jooksul TTÜs on õnnestunud nii mõnegi tudengiga tuttavaks saada ja tore on aeg-ajalt mõni sõna juttu puhuda.
• Kõige vahvam oli suur kaherattaline aparaat (rattad suurema läbimõõduga kui ma ise) TTÜ stendi kõrval, mille nimi mulle kahjuks meelde ei jäänud. Peab tõdema, et sõitmine antud riistapuuga oli kõige fun`im kogemus messil minu jaoks. Samas nõudis selle juhtimine ka parajat brainpowerit, kuna oma konstruktsiooniliste eripärade tõttu ei taha see hästi paigal püsida, eriti pidurdamise ja kohaltvõtmise hetkedel. Kuid ülicool on see, et sellega saab teha 360 kohapeal ning sa istud sõnaotseses mõttes rataste vahel, raata ise on ümber raami.
• Peaaegu sama vahva, kuid mitte nii vahva oli võimalus sõita Segwayga. Ka see on tore aparaat millega saab liikuda edaspidi, siis tagurpidi, siis jälle edasipidi ja siis jälle tagurpidi. Lõpuks teed veel paar 360-t otsa. Peab ütlema, et suurtel messidel ühest hallist teise saamisel on Segway üks ütlemata meeldiv abivahend. Ainus asi, mis pole selle juures meeldiv, on hind, mis seletab ka seda, miks antud vahvat riistapuud paljud endale soetanud pole.
• Teistmoodi vahvad olid Tartu Tervishoiu Kõrgkooli ja Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli stendid. Mõlemas sai võtta mannekeenilt (õigemi mannekeeni käelt) verd. (Asi, mis iga Teeviida korral on minu jaoks must do, kuna tundub nii huvitav). Samuti sai mõõta enda erinevaid füüsilisi parameetreid. Näiteks Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli boksis mõõdeti keharasvasuse protsenti, samas kui kõrval Tartu Tervishoiu Kõrgkooli boksis sai mõõta hemoglobiini, veresuhkrut, vererõhku ja pulsi. Samuti sai harjutada seal elustamist, oskus, mida iga inimene vähemalt teoreetiliselt võiks teada. Kuna Tartu boksi külastasin mõlemal päeval ja ajasin seal ka pikemalt juttu, siis loodan, et ma sealseid inimesi liiga ära ei tüüdanud. Sorri, lihtsalt tervishoid ja meditsiin on minu lemmikvaldkond nr. 2 autode ja tehnika kõrval.
• Võimalik oli selga proovida ka sõdurivarustust, seda siis ajateenistust tutvustaval väljapanekul. Kuigi ma olen seda ka minevikus teinud, siis proovisin ikkagi ka ise järele. Sama raske kui vanasti. Pikemale matkale ise sellise kandamiga vabatahtlikult ei läheks. Samas täitsa kokku ei vajunud ning kannaksin ära küll kui vaja on.
• Ühes stendis sai harjutada golfi, mis oli ka üsna huvitav kogemus. Kuigi ka golfi on olnud elus varasemalt võimalik proovida (2005. aastal Jõelähtmel Õpilasmalevas), siis oli ikka huvi käsi külge panna. Mis välja tuli, oli see, et käe-silma koordinatsioon pole just kiita. Kahel korral kolmest virutasin ma pallist mööda, kuid ei hullu, kogemus oli ikkagi positiivne. Kindel on aga see, et proffi minust golfis ei saa.
• Viimase põneva detailina tooksin välja, et messil oli hästi palju maskotte. Sellised suured, pehmed ja toredad. Kõige vahvam oli minu meelest vast Lastefondi maskott (suur pruun karu, informatsiooniks). Disainiauhinna annaksin ma siiski BillyBoy maskotile, ausõna, tahaks näha tegelast, kes selle kujunduse välja mõtles.

Koolilähedane huviharidus - leiame talendid ülesse

Huviharidus on suurepärane võimalus lastel avastada milles nad head on

Peab ausalt ütlema, et mind mõnevõrra torgivad kampaaniad stiilis "Talendid koju". Esiteks seepärast, et talendid on ära lastud minna, neile on antud hea motivatsioon lahkuda ning kui nad poleks lahkunud, poleks neid tarvis ka tagasi kutsuda. Teiseks, me ei pea otsima talente kaugelt. Meie enda kodumaa, Eesti, on täis talente, noori ja vanu. Häda on vaid selles, et kogu seda ümbritsevat talenti ei osata märgata ega ära kasutada.

Albert Einstein on öelnud "Me kõik oleme geeniused, aga kui sa hindad kala tema võime järgi mööda puud ronida, elab ta terve oma elu teadmisega, et ta on rumal". Ühesõnaga, kõik meist on head milleski, tuleb see miski vaid osata üles leida. Talenti on võimalik märgata ja arendada juba nooruses, õigemini seda peakski tegema võimalikult varakult.
Seetõttu on parim aeg avastada see, milles keegi hea on, juba koolis, et inimene saaks oma tugevaid külgi varakult arendama hakata ning ta saaks suunata töö ja karjääri juurde, mis talle hiljem pettumust ei valmista.

Tähtis roll õpetajatel
Koolis veedab laps palju aega oma varajasest elust. Seega on õpetajatel võimalus, aga teatud määral ka ehk kohustus, märgata milline laps milles hea on. (Tunnistan, et tänapäevaste giga-klasside juures on see muidugi mõnevõrra raskendatud) See võimaldab anda soovitusi noorele, millega tegeleda, samas vajadusel anda ka nõu lapsevanematele ning informeerida neid lapse huvidest ja tugevatest külgedest.
Õpetaja võib küll soovitada lapsele, millega tegeleda, aga selle tegevuse tegemise jaoks peavad olemas olema ka võimalused: koht, aeg, instrumendid, juhendajad jne. Siinkohal tuleb mängu sõna huviharidus, millest ma sooviks lähemalt rääkida.

Huviharidus, mis see on?
Ühest definitsiooni huviharidusele on anda raske. Mina defineeriks huviharidust kui õppekava välist akadeemilist ja praktilist haridust, mis pakub sellega tegelejale huvi ning arendab teda intellektuaalselt.
Huviharidust võib olla mitmesugust. Tegemist võib olla spordiga, näiteks korvpall, jalgpall, tennis, ujumine. Samas võib tegu olla ka aju treeniva tegevusega, näiteks male, kabe, renju, pranglimne jne. On ka kolmas variant, mõne aine süvaõppe või mõne sellise õppeaine omandamine, mis tavapärasesse õppekavva ei kuulu.
Millega ka tegu ei oleks, on põhirõhk sellel, et tegu on arendava tegevusega, mis laseb noorel tegeleda sellega, mis pakub talle huvi või milles ta soovib tugevamaks saada. Usun, et ükski laps või lapsevanem ütleks ära sellisest asjast. Ometi on mitmeid põhjuseid, mis paljud noored ei jõua kunagi huvihariduseni.

Huvihariduse valukohad - koht ja hind
Kui tuua välja huvihariduse valukohad Eestis, peamised põhjused miks ei saa piisavalt noori huvihariduse juurde, siis ise nimetaksin ma aega ja hinda.
Paljud huviringid ei asu kooli juures. See tähendab, et kui noor soovib tegeleda huviharidusega, siis peab ta peale tundide lõpetamist minema kusagile mujale. See aga toob kaasa endaga ka aja- ning rahalise kulu (ühistranspordi näol) Kuna aga noor võib olla ajaga piiratud (eriti 8-9 klass, kus koormus kuni 34 h nädalas) ning ka pere rahalised võimalused pruugivad olla kasinad, siis võib see saada üheks (mitte küll ülemäära otsustavaks) teguriks huviharidusest kõrvale jäämisel. Seetõttu leian, et üheks abistavaks teguriks oleks see, kui kogu huviharidus toodaks kooli juurde, et noor saaks käia huviringis omaenda koolimajas. Tõsi, kõike ringe, nagu ujumine, jäähoki, kardisõit, ei saa tuua kooli juurde, kuid suurema osa alade puhul pole see takistueks.
Teiseks, ja palju tugevamaks, murekohaks on hind. Ringid on lihtsalt nii kalliks muutunud, et paljud vanemad ei saa lapsi sinna saata, kuna raha lihtsalt ei jätku. Tasuks meelest pidada, et (statistika järgi) Eestis teenib c.a 20% töölkäijatest miinimumilähedast palka. Ja isegi mediaanpalga juures ei ole midagi hõisata. Sellest johtuvalt oleks hea, kui riik võimaldaks igale lapsele vähemalt ühe ringi võimaluse, s.t iga laps saab käia soovi korral ühes ringis tasuta, riigi kulul. Mõistlikuse piirides muidugi, ei saa ju niimoodi, et kõik hakkavad ühtäkki kardisportlaseks, akvalangistiks või muuks taoliseks (Kuigi vaevalt kõigil selleks huvi ongi, isegi kui tasuta).
Mina pakun, et see mõistlik piir võiks olla 500 € aastas õpilase kohta, eeldusel, et ringis käiakse 10 kuud aastas ja ühe kuu maksumus on 50 €.Suvel kaks kuud puhatakse. Toetuse maksmine võiks toimuda kuni 18. eluaastani või kuni gümnaasiumi lõpetamiseni.

Miks just huviharidus on oluline?
Huviharidus ei ole mitte ainult talentide kasvulava, vaid see evib ka teisi positiivseid külgi. Näiteks aitab see noortel sisustada aega, sisukalt kusjuures. Nii jääb vähem aega kodus interneti ja teleka taga istumiseks ning väljas hulkumiseks. See omakorda vähendab võimalusi, et noor rumalustega tegeleb või halba seltskonda sattub. (samas need ohud jäävad, on huviharidus või ei ole) Seega omab huviharidus ka positiivset sotsiaalaspekti, tugevdab (sise)julgeolekut ning vähendab pinget ennetamistegevusega tegelevatele sihtrühmadele.
Lisaks on huvitegevus, eriti spordi näol, heaks võimaluseks noorele elada välja oma energiat ja sotsiaalseid pingeid. Mis tähendab, et ta ei ela neid pingeid enam välja oma koolikaaslaste peal. Koolivägivald peaks selle tulemusel vähenema. Taas positiivne efekt.

Kust leida rahastus?
Kui enne mainisin, et ringitoetus võiks tulla riigilt, siis oleks aus mainida, et oleks liig oodata riigilt kõigi noorte toetamist ja samas ringiruumide ehitamist ja varustuse soetamist. Siinkohal oleks hea võimalus PPP- partnerluseks (Public private partnership), ehk riigi ja erasektori koostööks. Spordipoed võiks toetada uusi ringe näites sporditarvetega, elektroonikapoed anda IT-ringidele lihtsamaid arvuteid jne. See oleks positiivne reklaam toetajatele ja samas vähendaks koormust lastevanematele, koolidele, HM-ile ning SM-ile.

Veelkord loodusteaduste riigieksamist

Loodusteadused

Kuna minu eelmine postitus teemal kutsuda ellu loodusteaduste riigieksam on äratanud inimestes omajagu tähelepanu, siis mõtlesin antud teemal veelkord peatuda.
Lühidalt seisnes minu idee selles, et gümnaasiumi astet lõpetav noor peaks praegusele kolmele eksamile (eesti keel, inglise keel ja matemaatika) lisaks sooritama loodusteaduste eksami, mis sisaldaks füüsikat, keemiat, bioloogiat ja geograafiat. Seda selleks, et korvata kuidagi eelpool nimetatud ainetes kaotatud riigieksameid.

Teatud mõttes "piitsaks"
Minu järgnev mõttekäik võib tunduda küll must-valgena, kuid mina saan asjast aru järgnevalt. Kui tehakse üleriigilised eksamid vaid kolmes aines, siis hakkavad koolid "drillima" õpilasi just neis ainetes ja teised ained jäetakse justkui vaeslapse ossa. Eriti tõenäoline on sellise olukorra tekkimine koolides, kus majanduslikud ressursid on väga piiratud ja tuleb teha valikud, millistele ainetele ja õpetajatele rohkem rõhku panna.
Kui aga teised ained jäetakse nii öelda vaeslapse ossa, siis on ilmselge, et nende kvaliteet kannatab. See on aga kurjast, sest teadmised loodusteadustest on maailmapildi kujunemisel äärmiselt oluliselt. Ka ühiskonnateaduste, ajaloo ja ühiskonnaõpetuse rolli hariduses ei tohiks alahinnata.
Selleks, et koolidel ei tekiks "püksikummi lõdvaks laskmise" võimalust, peaks olema mingi riiklik mehhanism, piits kui nii võtta, mis motiveeriks koole, sõltumata humanitaar- või reaalkallakust rohkem rõhku panema loodusteaduste alase hariduse kvaliteedile ja sisule.

Kvaliteet, mitte kvantiteet
Kui ma nüüd kirjutasin, et ka humanitaarkallakuga koolid peaksid rohkem rõhku panema loodusteadustele, siis ma ei mõtle selle all kindlasti seda, et nüüd peaks vastava valdkonna tunde rohkem juurde tekitama. Ei. Hoopis vastupidi. Olles olnud hariduses sees juba 17 aastat, olen jõudnud kindlale veendumusele, et lähtuda tuleb põhimõttest - kvalieet, mitte kvaniteet. See tähendab seda, et selle asemel, et hakata manipuleerima tundide arvuga, tuleb keskenduda sellele mida õpetada ja kuidas õpetada. Oma arvamuse selles osas, mida peaksid abituriendid kooli lõpetamisel loodusteadustest teadma, panin ma kirja oma eelmises postituses ja ma ei hakkaks antud momendil rohkem sellel peatuma. Niikuinii on tegemist sellise teemaga mis nõuab pikki vaidlusi enne kui jõutakse spetsialistide poolt mingitele ühistele kindlatele seisukohtadele sisu osas. Küll aga jagaksin hea meelega oma veendumusi selles osas, kuidas neid teadmisi edasi anda. Oskuslike meetmete puhul on võimalik ka väikeste tundide arvuga anda edasi palju kvaliteetset materjali nii, et see õpilastele ka meelde jääks.

• Rohkem praktilisi katseid. 90% teadmistest omandab inimene visuaalsel teel. Kui õpilane näeb katset mingist nähtuse toimimisest reaalses elus, siis see jääb talle paremini meelde ja ta saab sellest lihtsamini aru. Veel parem oleks, kui oleks eksperimente, kuhu õpilased saaks ise käe külge panna. Siinkohal tuleks rõhutada, et koolide loodusteaduste alase hariduse rahastamist tuleks parendada, sest praegu jäävad mitmed katsed mitte ainult õpetajate viitsimatuse, vaid ka rahastuse taha, kuna katsevahendid siiski maksavad midagi. Mainiks veel ära, et ideaalis võiks sisaldada loodusteaduste eksam ühte praktilist katset, nii nagu võõrkeele eksam sisaldab suulist osa. Kuigi tegemist oleks meetmega mis tõstaks eksami läbiviimise hinda ja ajakulu, tõstaks see oluliselt eksami sisukust ja kvaliteeti.
• E-õppe võimaluste ulatuslikum kasutamine. Kasutada tasuks veebikeskondi (näiteks Moodle) kuhu õpetajad saaksid üles laadida erinevaid ainega seotud videosid, helifaile, artikleid ajalehtedest ja ajakirjadest jne. Täiendav materjal õpikule aitaks mõnel õpilasel asjadest ehk paremini aru saada, lisaks võimaldaks andekamatel õpilastel end tavapärase õppekavaga oluliselt rohkem täiendada. Ka saaks e-õppe keskkonda panna e-kontrolltöid, mille abil saaks õpilased kontrollida oma teadmisi ja neid täiendada enne päris kontrolltöid. See võimaldaks õpilastel saada paremaid tulemusi õppetöös ja tõstaks nende moraali. Lisaks kõigele muule pooldan e-õppe lahenduste ulatuslikumat kasutamist seetõttu, et tudengina näen, et loengu tüüpi haridus on jäänud ajale jalgu ja ei sobi enam päris hästi XXI sajandi haridussüsteemi. Mina kujutan ideaalis koolitundi ette kõigest kontakttunnina, kus õpilased saavad esitada küsimusi seoses kodus läbiuuritud lugemismaterjaliga või etteantud ülesannetega. Samuti võiks jääda kontakttund keerukamate näidisülesannete koos lahendamise jaoks ning kontrolltööde ja laboritööde sooritamiseks. Ülejäänud õppetöö jaoks võiks jääda siiski kodu ja raamatukogu.

Mida varem, seda parem

Nii nagu sai kirja pandud oma eelmises postituses, siis oleks võimalik loodusteaduste riigieksam läbi viia juba aastal 2015. Kõik on kinni ainult tahtmises. Tuleb vaid leida piisav rahastus,  (Kuigi rääkides noorte inimeste tulevikust, on üldse imelik mainida piisava rahastuse leidmist) moodustada ekspertkomisjon, kes määrab ainete osakaalu eksamil ning küsimuste sisu ja leida hindajad riigieksamite parandamiseks. Ei tundu just väga keeruline. 

Mida kaugemale selle eksami ellukutsumist edasi lükata, seda rohkem kannatab reaalhariduse kvaliteet. Kui ei võeta kuulda minu arvamust, siis usun, et praeguste trendide jätkudes jõuame lihtsalt ükskord seisu, et ülikoolid hakkavad üldhariduskoolidelt küsima: "oot-oot, keda te nüüd siia saadate." Et seda ei juhtuks, tuleb tegutseda juba praegu, ennetusega on tunduvalt odavam ja lihtsam tegeleda, kui tagajärgedega. Nii on see kõikides eluvaldkondades.

Idee loodusteaduste riigieksamist

Loodusteadused

Alates sellest aastast on kasutusel uus riigieksamite süsteem. Gümnaasiumi lõpetamiseks on vajalik sooritada vaid kolm eksamit: eesti keel, inglise keel ja matemaatika. See tähendab, et jäävad olemata mitmed riigieksamid, mis senini toimunud: ajalugu, ühiskonnaõpetus, geograafia, bioloogia, keemia, füüsika, vene keel ja saksa keel. Teadmisi on aga vaja nendeski ainetes ja neid teadmisi tuleks ka kuidagi kontrollida.

Reaalteadused au sisse
Väga palju on viimastel aastatel olnud juttu reaalteaduste olulisusest ning sellest, et nende õpetamisele tuleks koolis rõhku panna. Olles ise reaalteaduste huviline ning nähes, mis toimub Eesti haridussüsteemis, nõustun antud väitega ning toetan reaalalade populariseerimist kahe käega. Seetõttu tundubki mulle äärmiselt kummastav, et alles on jäetud vaid ühe reaalala, matemaatika, riigieksam ning teiste ainete eksamid on sealjuures ära kaotatud. Riik töötab justkui omaenda sõnadele vastu. Selleks, et oleks tugev reaalhariduse tase, peab olemas olema kontroll selle taseme üle, võimalus seda mõõta. Kui kaovad ära vastavate ainete riigieksamid, siis vastav kontrollmehhanism kaob. Seetõttu panen ma omalt poolt ette kutsuda neljanda riigieksamina ellu loodusteaduste riigieksam.

Loodusteaduste riigieksam - mis loom see on?
Loodusteaduste riigieksam, nagu nimigi ütleb, mõõdaks teadmisi loodusteadustes - füüsikas, keemias, bioloogias ja geograafias. Kuna kõikides koolides antud aineid süvendatud kujul ei õpita (kahjuks) siis võiks eksam mõõta iga aine puhul vastava aine minimaalse riikliku õppekava sisust arusaamist. Osakaal ainete vahel võiks olla 25/25/25/25 ehk siis füüsika annab 25 %, keemia annab 25 %, bioloogia annab 25 % ja geograafia annab 25 %. Teemad, mis käsitletakse antud eksamil, võiks olla võimalikult eluliselt. Seda selleks, et ellu astuv noor gümnaasiumilõpetaja omaks võimalikult terviklikku, maalähedast ja elutervet maailmapilti.

Mida eksamil küsida?
Kui ma olen juba välja käinud mõte loodusteaduste riigieksamist, siis oleks ka igati aus, kui ma tooksin välja valdkonnad ja küsimused, mida antud eksam käsitleda võiks.

• Füüsika: Newtoni II seadus, et noored saaksid aru, miks maanteel kiirustamine on vale. Võimsus, et saadaks aru, et V8 mootor pole otstarbekas Eestis, termodünaamika ja ringprotsess, et saadaks aru kust energia tuleb ning miks on tarvis maju soojustada ning energiat kokku hoida.
• Keemia: Galvaanilised paarid, et ei pandaks kokku vask- ja alumiinium juhtmeid. Happed ja alused ning nende mõju inimesele ja keskkonnale, et ei tehtaks kahju endale ega ümbritsevale. Tähtsaimate kemikaalide saamine, et tekiks ettekujutus, kuidas üks või teine igapäevane aine meie elus tekib.
• Bioloogia: DNA, dominantsed ja retsesiivsed geenid, et paremini mõista pärilikust. Valkude, rasvade jne toime organismis, et mõistetaks paremini tervisliku toitumise ja tervislike eluviiside vajadust.
• Goegraafia: Eesti kaart, Eesti majandus ja eesti demograafia. Euroopa kaart, ELi liikmesmaad, nende pealinnad, majanduslik tase, rahvaarv ja muu tähtsam statistika. Seda selleks, et tuntaks oma kodumaad ja tähtsaimaid liite, kuhu Eesti kuulub.

Millal võiks eksami ellu kutsuda?

Minu poolest juba 2015. aasta kevadel. Kui suudeti ühe aasta ümber muuta endine eksamisüsteem praeguseks, siis ei tohiks olla probleem lisada aastaga praegusele kolmele eksamile neljas.

"Rakett 69" IV hooaeg on alanud

Saatesarja "Rakett 69" logo

Täna õhtul kell 19:35 võis näha ETV ekraanil populaarteadusliku saatesarja "Rakett 69" uue hooaja esimest osa. Tänavune hooaeg on sarjale juba neljas. Pärast nähtud võin öelda, et oli tore ning võimalusel püüan vaadata ka teisi osasi ning soovitan ka teistel noortel seda teha.

Tõtt-öelda on peamine põhjus, miks ma seda sarja vaatan see, et II hooajal olin ka ise saates osaline, kuigi nii kaugele ei jõudnud nagu ise soovinuks. Mis sa teed, C`est la vie. Teistel noortel soovitan aga vaadata seda sarja seetõttu, et ehk leitakse endaski siis see teaduspisik ja seiklusvaim ülesse ning minnakse vähemalt saatesse kandideerima. Uskuge mind, kogemus on seda väärt.

Aga saatest endast ka. Sellel aastal on muudetud kandideerimise formaati. Kui eelnevatel aastatel pidi iga õpilane või tudeng, kes kandideerib saatesse, tegema väikese ettekande või katse, siis see aasta oli kõigile etteantud neli ülesannet, mis tuli lahendada täpsuse ja kiiruse peale. Minu hinnangul vägagi tervitatav muudatus, kuna võimaldab paremini kandidaate võrrelda ja muudab konkureerimise võrdsemaks.

Saatesse pääsenuid vaadates jäi mind painama ainult üks asi. Kõik olid küll vahvad ja toredad noored, kuid 11 osalejat 15-st oli Tartust. Mitte, et see iseenesest halb oleks, kuid tuleks vältida olukorda, kus üks üleriigiline konkurss muutub ühe linna siseasjaks, nii võib mõjutatud saada saate populaarsus. Kindlasti aga ei ole see tegijate eesmärk. Kas tõesti ei olnud siis Tallinna ja teiste linnade noored huvitatud? Ei tahaks uskuda. Ju siis oli nii, et Tartust tuli kokku nii palju tublisi noori, et sealt koorusid välja ka osalised. Kuigi asi võib jääda ka pisut reklaami taha. Vähemalt mina ei näinud TTÜ peal ühtegi postrit, mis kutsuks tudengeid sinna sinna saatesse, ometi on minu ülikoolis palju talendikaid säravaid isiksusi, kes sinna saatesse sobiks.

Igal juhul hoian ma saates osalejatele ja kohtunikele pöialt ning jään huviga ootama põnevaid katseid, eksperimente ja äpardusi. (Teaduses nendeta ei saa)

Edasi-edasi, teadustaevasse.

Reaalainete populaarsusest

Einsteini sarnaseks reaalteaduste spetsialistiks
saamine pole paraku noorte eestlaste
esimeste prioriteetide hulgas.

Mõni päev tagasi jäi mulle veebiavarustes rännates silma artikkel, mille sisuks oli, et Eestis on mureks noorte vähene huvi reaalainete õppimise vastu. Huvitav küll, aga minu jaoks taoline asi küll uudisena ei tule. Antud mure on olnud Eestis juba aastaid, võib juba öelda, et aastakümneid, sest reaalalade populaarsuse langus sai laias laastus alguse juba 90-ndatel.
Sellele vaatamata treitakse iga aasta valmis suurel hulgal taolisi artikleid, millele heal juhul järgneb ka teatud arutelu. Tegudeni, mis viiks olukorra paranemiseni aga jõutud ei ole.

Tahaksin siinkohas kirja panna mõned oma mõtted, mis on viinud minu meelest taolise olukorrani. Üks suurtest mõjutajatest on meedia. Põhimõteliselt kogu meedia; ajakirjad, televisioon, raadio ja internet, haibivad "staare" ja pehmemate alade esindajaid. Viimastel aastatel on jooksnud tele-ekraanil lugematul hulgal tõsielusarju, näiteks Eesti Tippmodell, Eesti otsib superstaari, Tantsud tähtedega, Buss, Baar, Džunglistaar, Kohver jne. Pea kõikide nende saadete sisu võib üldiselt kokku võtta nii, et tule, ole ilus ja särav ning sa võidad. Samas sarju, mis räägiks teadlastest ning inseneridest või propageeriks ka tõsisemaid teadusi nagu näiteks matemaatika või füüsika, on äärmiselt vähe. Praegugi oskan nimetada vaid Rakett 69-t ja Püramiidi tipus. Kanal 2-s olev Galileo on kusagil poole peal teaduse ja lõbumaailma vahel.

Kuidas see on siis seotud vähese huviga reaalteaduste vastu? Asi on nimelt selles, et kogu selles staarimaanias ja kõmuajakirjanduse valguses võib noorele jääda ekslik mulje, et lihtsalt olles kena, aktiivne, kuulus ja/või tutvustega, siis sellest piisab elus läbilöömiseks. Mõned ka muidugi löövad nii läbi, aga selliseid on mõned üksikud. Samas reaalainete õppimine tõepoolest on keeruline ning sellele tuleb aega ja vaeva pühendada. Et inimene on juba oma loomult laisk, siis kiputakse valima pehmeid alasi ja minema kergema väljapääsu leidmise teelt, sest sellist suhtumist meedia ju tegelikult propageerib.

Teine punkt, mis pelutab noori eemale, on tunnustuse puudumine ja on seotud eelneva jutuga. Nimelt tahab iga inimene, sõltumata sellest kas ta on laulja või insener, et teda tähele pandaks. Kuna aga eelnevast punktist lähtuvalt võib öelda, et teadusspetsialistedele ja spetsialistidele üldse pööratakse Eestis teenimatult vähe tähelepanu, siis valivad noored müügimehe, majanduse või mõne muu pehme eriala lihtsalt mõttega, et siis on suurem tõenäosus silma paista.

Et oma mõtet tõestada, siis küsiks inimeste käest, kui paljudele ütlevad midagi nimed Björn Koop ja Rein Luik? Arvatavasti vähe. Ometi on tegemist rahvusvaheliselt hinnatud Eesti spetsialistidega. Kuid nime Getter Jaani teavad pea kõik eestlased. Nii, et point proven.
Mina näen asja lahendusena seda, et ühiskond tervikuna peaks väärtushinnanguid mõnevõrra ümber hindama. Ka meedia peaks rohkem ennast kontrollima ning vaatama, mida lastakse teleekraanile või mida avaldatakse paberil, sest meedial on ehk isegi suurem võim inimeste käitumise üle kui arvata võiks.

P.S Täna kirjutab EPL Online õpilaskodude murest. Teemast, millest mina juba tükk aega tagasi oma blogis kirjutasin. Tore, et ka avalik meedia on hakanud selle teema osas ärkama. Artikkel on ise siin: http://www.epl.ee/news/arvamus/2400-gumnasisti-hakkaks-elama-opilaskodus.d?id=64232251

Lõbus matemaatika

Geenius, kes lõi Khan Academy - Salman Khan

Kõik meist on mingi periood tegelenud matemaatika ülesannetega mis tunduvad rasked ja mis võtavad isu edasi tegutseda. Kuid matemaatika ei pea olema ilmtingimata kuiv ja igav, see võib olla ka fun ning paljusid teemasid matemaatikas on tegelikult võimalik hästi lihtsalt seletada. Ma ei teadnud, kui lihtne ja fun võib matemaatika olla seni kuni ma puutusin kokku sellise kohaga nagu Khan Academy. (www.khanacademy.org) Siin kohal pean tänama oma sõpra, kes mind selle saidiga tutvustas, jäägu tema nimeks Mister M.

Mis on Khan Academy?
Khan Academy on interaktiivne veebikeskkond, kuhu on üles laetud üle 3000 video matemaatika, füüsika, keemia ja muude teaduste teemal. Kirsiks koogil on aga rohkem kui 300 ülesandest koosnev matemaatika harjutusväljak.  Iga ülesande lahendamise eest saab punkte, samuti saab erinevaid märke teatud saavutuste eest. Mida suuremad saavutused, seda uhkemad märgid. Järgmise taseme ülesannete juurde saab siirduda alles siis, kui eelmise taseme ülesanded on sooritatud. Samuti tuleb ülesandeid iga teatud aja tagant korrata. Seega pikema-ajalisel kasutamisel peaks materjal üsna korralikult kinnistuma. Harjutusväljak katab sisuliselt kõike mida üks inimene võib matemaatikast vajada, alates naturaalarvude liitmisest kuni L´Hospitali reegliteni. Tulevikus lubatakse aga harjutusväljakut veelgi täiendada ning uusi videosi lisandub põhimõtteliselt iga päev.

Fun-iks muudab selle minu jaoks just see märkide ja punktide süsteem, kuna tahtmine on saada järjest uhkemaid märke, siis tekib kerge võistluslik hasart. See on ka hea võimalus sõpradel omavahel oma progressi võrrelda. Lisaks on see hea keskkond matemaatikaõpetajatele. Nad saavad olla oma klassi õpilastele coachiks ning seeläbi jälgida kes millega kui palju tegeleb ning kes millega hädas on. See võimaldab paindlikult konsultatsioone anda ning analüüsida millele õpetamisel rohkem rõhku panna. Ma ei ütle, et see sait võiks asendada matemaatikatunde, kuid kindlasti oleks selle keskkonna kasutamine suurepärane täiendus süsteemile, mis matemaatika alastele oskustele saaks ainult kasuks tulla.

Madala haridustaseme probleemidest Eestis

Puupead ühiskonnas - kas Eesti tulevik?

Juhtusin eile lugema "Eesti Päevalehe" veebiversioonist artiklit "Iga neljas Eesti noor astub ellu vaid napi põhikoolitunnistusega." Selles artiklis jäi silma kaks fakti, mida mainiti. Esiteks on 27 protsendil 18-30 aastastest noortest (vaid) põhiharidus. Teiseks, 8000-l neist 27 protsendist suisa lõpetamata põhiharidus.

Selle artikliga seoses tekkis mul tahtmine veel kord tagasi pöörduda eelmise, gümnaasiumireformi puudutava, artikli juurde. Kuidas me saame eeldada, et noored õpivad edasi, kui juurdepääs järgmistele haridustasemetele on raskendatud? Selle all pean silmas tulevast gümnaasiumite kaugust väikeasulatest ja õppekohti gümnaasiumis.
Tõsi, gümnaasiumi kaugus või seal olevate kohtade arv määrab praegu väheste noorte saatuse. Praegu on põhiliseks mureks motivatsioon või see, et tingituna rasketest majanduslikest tingimustest tuleb minna varakult tööturule, et endale ja/või oma perele elatist teenida.

See on paraku aga tupiktee, sest madal haridustase tähendab seda, et karjääriredelil väga kõrgele tõusta ei saa. See aga toob automaatselt kaasa selle, et töötasu on madal. Madal töötasu tähendab seda, et kogu summa kulub üürile, kommunaalmaksetele, toidule, riietele jne. Kõrvale ei õnnestu midagi panna või saab kõrvale panna väga vähe. See aga tähendab seda, et noor jääbki töö orjaks, edasiõppimise võimalused kahanevad iga mööduva aastaga, sest mida pikem paus jääb õpingutesse, seda raskem on uuesti alustada.

Motivatsiooniga on see lugu, et asi on kinni inimese enda väärtushinnangutes ja koduses kasvatuses. Samas näen vähemalt ise süüd ka meedial, mis kultiveerib lihtsa elu arusaama ja pettekujutlema, et raha tuleb kergelt kätte. Selle all pean silmas igasuguste "staaride" ja "ärimeeste" propageerimist. Kuid mitte ainult kasvatus ja väärtushinnangud ei mõjuta motivatsiooni, vaid ka haridussüsteem ise. On mõistetav, et kuivade faktide õppimine võib eriti teismeeas olla üks kontimurdev tegevus. Aga just põhiliselt faktiõppele on praegused põhikoolide ja gümnaasiumite õppekavad üles ehitatud. Kahjuks ei oska ma öelda, mis oleks otsene rohi, et ravida noorte motivatsioonipuudust ja äratada nende huvi tunnis räägitava vastu. Ainsad meetodid, mida ma oskaks soovitada, on eluliste näidete kasutamine, kus teadmisi rakendada (eriti matemaatikas ja füüsikas on see oluline) ning kaasaegsete õppevahendite ja meedotide kasutamine nagu Powerpoint esitlused, videod, külalisesinejad, rühmatööd jne.

Põhjus, miks ma üldse hakkasin seda kirjatüki kirjutama, on see, et mind šokeerib madala haridustasemega inimeste hulk Eestis. Olen teadnud senini, et kehva haridusega inimeste hulk on Eestis suur, kuid ma poleks osanud arvata, et seis on nii hull. Selle probleemiga peab tulevikus Eesti tõsiselt tegelema, (tegeleb ka praegu, aga kas siis ei tegeleta piisavalt, või kasutatakse probleemide lahendamiseks ebasobivaid meetmeid, mine võta nüüd kinni) sest madalast haridustasemest johtuvalt kerkivad esile mitmed tõsised probleemid, mis pärsivad majanduse arengut ja ühiskonna heaolu üldiselt.

Peamised probleemid, mis kaasnevad inimeste üldise madala haridustasemega, on töötus ja oskustööjõu puudus. Eestis on ka praegu imelik situatsioon, kus on kümneid tuhandeid töötuid, samas kui mitmed kõrgtehnoloogilised firmad kurdavad oskustööjõu puuduse üle. See tähendab, et inimestele oleks küll võimalik pakkuda tööd, aga inimestel pole piisavat haridustaset või nõutavaid oskusi. Töötusega omakorda kaasnevad järgmised mured, esiteks tuleb töötutele maksta toetusi, see on suur koormus riigikassale, lisaks tekitab pikaajaline töötus stressi ja käegalöömise tunnet ning seetõttu pikaajalise suure töötuse tingimustes suureneb kuritegevus, mis omakorda lisab koormust riigi erinevatele struktuuridele.

Töötust aitaks leevendada ja tööjõu puuduse probleemi kahandada kvaliteetse ümber- ja täiendõppe süsteemi olemasolu. See tegelikult ka praegu eksisteerib. On olemas täiskasvanute gümnaasiumid ja töötukassa pakub töötutele erinevaid koolitusi. Kuid see süsteem ainult leevendab muresi. Praegune süsteem lihtsalt ei jõua ümber- ja täiendkoolitust pakkuda piisavas mahus piisavalt kiirest kuna põhiharidusega inimeste hulk on lihtsalt nii meeletu. Seega tuleks selle murega hakata tegelema juba enne selle tekkimist, ehk siis põhikoolis. Kuidas vähendada siis põhikoolis väljalangevust, seda ennetada?

Ühte meetodit ma juba kirjeldasin, ehk siis elukohased näited, kaasaegsed õppevahendid ja rohkem õpilaste kaasamine tundi rühmatööde kaudu. Tehakse seda muidugi ka praegu, aga leian, et võiks tegeleda veel suuremas mahus. Lisaks on veel samme, mida minu meelest võiks rakendada, juhul kui riigi majanduslik seisukord seda  muidugi võimaldab.

1) Piisavad sotsiaaltoetused majanduslike raskustega peredele, et õpilane saaks soetada kõik hädapäraselt vajamineva ja ei peaks olema sunnitud tööle minema.

2) Rohkem individuaalsust.Põhiharidusega noored on loobunud koolis raskes eas ja mõnikord piisaks edasiõppimiseks-pingutamiseks sellest, et keegi kuulaks ära või annaks nõu. Muidugi peaks olema selle jaoks koolipsühholoog, kuid iga kool seda luksust vist endale lubada ei saa (Vähemasti mina pole kuulnud, et igas Eesti koolis oleks koolipsühholoog), samuti ei julge noor alati ise oma murega minna ja vajab pisikest tõuget. Ka on rohkem individuaalsust vaja seetõttu, et mõnele õpilasele on vaja ülesannet pikemalt-põhjalikumalt lahti seletada, kuna kõik pole ühtviisi kiire taibuga. Ei kujuta samas ette kuidas seda individuaalsust saavutada, kui HM tahab "efektiivsuse" sildi all õpetajate arvu vähendada, ehk siis üks õpetaja peab tundi andma suurele arvule õpilastele.

3) Viimane mõte on mul selline kiirelt tulnud uitmõte, kuid ka see võib midagi aidata.Nimelt anda ka põhikoolis vajaduse korral võimaluse valida mida õppida ja mida mitte. Ehk siis kui õpilasele ei meeldi matemaatika, kuid talle meeldib ajalugu ja ta teab, mida sellega teha, siis anda talle võimalus puhtalt ajaloole keskenduda. Ehk saab siis temast kunagi suurepärane giid või muuseumitöötaja, mitte elus pettunud labidamees, kes kiristab hambaid matemaatikas põrumise pärast. See tuletab mulle meelde ka ühte Einsteini ütlust, mis käis umbes nii: "Iga inimene on geenius, lihtsalt rumalana tunduvad inimesed pole leidnud oma õiget rakendust."

Rakett 69

Saatesarja "Rakett 69" logo

Tähelepanelikumad televaatajad ehk märkavad, et sel hooajal (2012) saab mind näha ETV teadust populariseerivas saatesarjas "Rakett 69."

Kuigi hooaeg pole veel alanud, siis otsustasin kirja panna mõned oma mõtted seoses antud sarjaga ja saadud kogemusega. Sisu ma muidugi ei reeda, see jäägu inimestele endale avastada. Millest aga rääkida sooviksin, on järgmine.

Minu meelest on tegu väga huvitava sarjaga mis üsna hästi täidab oma eesmärki - teaduse ja hariduse populariseerimine. Läbi selle sarja saab noor näha, et teadus ei olegi alati üks kuiv värk, vaid võib vahel üsna fun olla. Kõik on kinni mõtlemises.
Sari ei ole mitte ainult huvitav vaadata, vaid ka osaleda on üsna huvitav. Selle perioodi jooksul, mil mina sarjas sain osaleda, oli mul üsna huvitav ja tore. Lisaks võistluslikule momendile sain uusi teadmisi, mida mul varem ei olnud. Ka see on midagi väärt.
Kuid kõige parem asi antud sarja juures on inimesed. Tänu sellele sarjale sain tutvuda mitmete noorte ja huvitavate inimestega. Tegu oli väga intelligentsete ja positiivsete koolinoortega, kes suhtuvad õppimisse ning haridusse tõsiselt ning kellel on ka kooliväliselt lai silmaring. Selliste inimestega oli lust suhelda ja võistelda. Siinkohal minu soovitus tulevastele Rakettis osalejatele - osalege kindlasti, isegi kui te ei võida, siis saate kindlasti uusi teadmisi ja mitmeid toredaid sõpru ja tutvusi.

Selle postituse kommentaariumis on lugejatel võimalus küsida mult küsimusi seoses Rakett 69 saates osalemisega. Kõik küsimused ja mõtted on teretulnud.