 |
| Mina Eesti Vabaerakonna Asutaval kogul |
Hiljuti jõudsin
ma oma elus ühe tähtsa otsuseni. Nimelt kandideerin ma tulevastel valimistel
Riigikokku Eesti Vabaerakonna ridades Mustamäe-Nõmme ringkonnas. Miks
Riigikokku ja miks Eesti Vabaerakond?
Riigikogu on
Eesti Vabariigi kõige tähtsam seadusandlik organ, seal olevatel isikutel on
suur võim ja veel suurem vastutus ning Riigikogu liikmeks olek on au ja
privileeg. Kuid mitte see ei ole peamine põhjus miks ma olen valinud Riigikogu
kohaks kuhu kandideerida. Mind motiveerib soov midagi reaalselt ära teha, soov
panustada reaalselt sellesse, et homne Eesti on parem Eesti ning omada
reaalselt ka võimu ja võimalusi selleks. Sest olgem ausad, võimuta inimeste
hääl on Eestis jäänud nõrgaks ning kuigi ka võimu juures otseselt olemata on
võimalik palju head korda saata, on võimalused tegudeks Riigikogus olles
selleks palju suuremad.
Vabaerakonna olen
ma valinud, sest Vabaerakond on väike ja paindlik. “Suurte dinosauruste” hulgas
kaoks minu hääl ja mõte massi sisse ära, kuid Vabaerakonnas olles saan ma oma
ideed teha kuuldavaks. Vabaerakond on justkui tore väike pere, kus kõik kõiki
tunnevad ja oma ideid ja arvamusi saab vabalt väljendada kartmata kriitikat või
seda, et ideed kaovad kuhugi ära enne õigesse kohta välja jõudmist. Vabaerakonna
olen valinud ka tasakaalukuse pärast, Vabaerakond ei tõsta esile ega tee maha
ühtegi rahvusliku ega sotsiaalset gruppi, Vabaerakond vaatab Eestit ja
eestimaalasi ühtse tervikuna.
Vabaerakonda on
pannud mind valima ja seal kandideerima ka väike trots. Mäletan, et kevadel
ütles mulle üks mu sõpradest “Taavi, kui sa midagi ära tahad teha, pead astuma
Keskerakonda”. On kurvastav, et inimesed näevad ainsa võimalusena midagi ära teha liituda vanade ja suurtega ning on kaotanud usu uutesse ja värsketesse jõududesse
ning nende areenile saamise võimalusse. Tahan tõestada, et kõik ei ole veel
kadunud ning uutel inimestel ja erakondadel on võimalus esile tõusta, peab vaid
usku olema (ja ka häälega toetama).
Rääkides
platvormist, minu isiklikust platvormist, siis olen valinud hariduse
valdkonnaks, mille eest seista. Heast haridusest ja haritud kodanikest saab
alguse tugev riik. Targad kodanikud teavad, mida on tarvis teha, et saada
majanduslikult edukaks, luua toimiv pere ning mitte lasta end mõjutada
demagoogial ja propagandal.
Toimivaks
tugevaks haridussüsteemiks on tarvis, et oleks piisavalt häid õpetajaid ja
õppejõude. Kuigi õpetajate palkade heaks on viimastel aastatel palju tehtud,
siis noorteadurite ja algajate õppejõudude palkadest on räägitud väga vähe. Loodan,
et saan siinkohal midagi muuta, sest just viimati nimetatud osalevad ka
koolidesse minevate õpetajate väljakoolitamisel ning kui õpetajate õpetaja on
nõrk, ei saa ka õpetaja ise palju tugevam olla. Lisaks algajate õppejõudude
(assistentide) ja teadustöötajate palkadele soovin kaasa rääkida
doktoranditoetuse kasvule, kuna see on jäänud alates kehtestamise hetkest
protsentuaalselt järjest väiksemaks suhestatuna palkadesse. (mediaanpalk,
keskmine palk)
Kuid lisaks
kõrgharidusele on tarvis tegutseda ka põhiharidusega. Leian, et huviharidusel
on tähtis roll tavapärase akadeemilise hariduse kõrval ning seetõttu tuleb tegutseda, et
see oleks võimalikult koolilähedane, et laps ei peaks kaugele minema
ning olema tasuta. Tasuta seepärast, et paljud lapsevanemad ei saa oma lapsi
majanduslikel põhjustel panna erinevatesse ringidesse. On aga vale, et inimesel
jääks mingi osa haridusest saamata pelgalt majanduslikel põhjustel.
Hariduse vallas
on mul mõtteid veelgi, paraku ei mahu need siia lühikesse teksti ära. Küll aga on
huvilistel esitada täiendavaid küsimusi programmi ja kandideerimise kohta
kommentaarides.
