Avaldati minu arvamusartikkel doktoranditoetusest

Täna avaldas DELFI minu arvamusartikli doktoranditoetuse suuruse teemal. [1] Doktoranditoetus on olnud mulle südame-lähedane teema juba alates doktorantuuri sisseastumisest ning olen selle nimel otsesemalt sõna võtnud juba alates 2015. aasta Riigikogu valimistest saadik. 2015. aastasse jääb ka minu teine suurem arvamusartikkel antud teemal. [2]

Paraku pole nende aastate jooksul asjade käigus midagi muutunud ning nüüd plaanitavad muudatused tõotavad tulla nii väikesed, et ei pruugi mõju omada. Seetõttu sündis ka seekordne arvamusartikkel. Raske öelda, kas seegi artikkel midagi muudab, aga kui üldse vait olla, siis võib kindel olla, et midagi ei muutu. Loodan igatahes parimat ja jälgin, mida lähem tulevik toob.

P.S Kolmel korral on Eesti Vabaerakond teinud riigieelarvesse muudatusettepaneku doktoranditoetust otsustavalt tõsta ja kolmel korral on see ettepanek ka koalitsiooni poolt maha hääletatud.

[1] http://epl.delfi.ee/news/arvamus/ttu-nooremteadur-doktoranditoetust-tuleb-kahekordistada-vaiksem-tous-soovitud-efekti-ei-anna?id=80134700
[2] https://arvamus.postimees.ee/3262657/taavi-simson-riigile-oleks-kasulik-doktorantidele-rohkem-maksta?_ga=2.234139166.1682800039.1510418754-519300822.1430479782

Valimised läbi, aitäh toetajatele

Avaldan tänu oma valijatele

Üle pika aja kirjutan ma taas blogisse. Vahepealne vaba aeg on lisaks kõigele muule tavapärasele kulunud kohalike omavalitsuste valimistele. Tegutsesin nii sotsiaalmeedias, osalesin telgikampaanias kui jagasin flaiereid. 

Kogu selle vaeva tulemus on 48 häält Mustamäelt. Kahetised tunded. Ühest küljest ei olnud häältesaak selline nagu ise oleksin oodanud, teisest küljest edastasin oma häältesaagilt endast palju tuntumaid kandidaate, näiteks Diana Klas ja Meelis Pai. 

Arvestades seda, et vaadates nii Mustamäed eraldi kui linna tervikuna, olin 30% parimate hulgas, siis võib küll lugeda tulemust igati korda läinuks. Silmi kindlasti maha lööma ei pea.

Igatahes olen ma väga tänulik kõigile inimestele, kes oma hääle mulle andsid. Aitäh teile.

Kuigi ma ei osutunud sel korral valituks ei jäta ma kindlasti oma vabatahtliku tegevust, ideede ja mõtete kirjapanemist, ega poliitika rindel jätkamist. Üks kord tuleb edu niikuinii. Kus ta pääseb.

Esimene kampaaniavideo on valminud

Annan siinkohal teada, et valminud on esimene video, mis tutvustab minu platvormi ja ideid eelseisvatel KOV valimistel. Kasutan enda tutvustamiseks kombinatsiooni blogist, videost ja sotsiaalmeediast tingituna juba varem mainitud põhjusest, et plakatikampaaniad on väljaspool minu liigat (kapitali poolest). Ka televisiooni või raadiosse pääsemine on vähemasti tänasel päeval kahtlane. Kuid positiivsest küljest vaadatuna, siis minu põhielektoraat (noored ja haritud) ongi suure tõenäosusega peamiselt interneti ja sotsiaalmeediat kasutav.

Küsimused minu mõtete ja ideede kohta on teretulnud kommentaarides. Püüan anda nii ammendava vastuse kui oskan.

Lisaks ütlen, et ei taha oma blogi ka liiga poliitikapõhiseks muuta ning loodan juba oktoobri teisest poolest saan jälle rohkem keskenduda teistele teemadele, millest ma olen oma blogis varem kirjutanud (elektriautod, roheline energia, ühistransport jne). Muidugi kui peaksin osutuma valituks, siis mõte veereb plaani suunas anda ka korralisi ülevaateid oma kogemustest ja õnnestumistest.

Ka lauasahtlisse kirjutatu võib olla aktuaalne

Valimisliidu Vaba Tallinna Kodanik logo

Mida päev edasi, seda lähemale tulevad valimised. Seoses sellega tuleb teha järjest enam tööd, et end pildis hoida ning tõestada väärilise kandidaadina, kes ka valija hääle ära teeninud.

Kuna mina osalen seekordsetel kohalike omavalituste valimistel valimisliidu (Vaba Tallinna Kodanik) koosseisus, siis tähendab see seda, et mina pean olema oma kampaanias eriti loov kuna kasutada saan vaid omaenda rahalisi ressursse, mida mul ausalt öeldes pole. 

Ainasad vahendid mida ma kasutada saan on omaenda blogi, Facebook, arvamusartiklid ja YouTube. Lisaks kampaania T-särk, mille olen endale teinud (ja mida mõni on loodetavasti märganud). Ei ole just palju, aga midagi siiski. Mingi märgi endast jätavad maha needki. Rääkides aga blogist ja arvamusartiklitest, siis meenus mulle minu veebruarikuu artikkel, mille kirjutasin seoses lähenevate valimistega, kuid mida toona ei avaldatud. Pühkisin artiklilt tolmu maha, korrigeerisin sissejuhatust ning lasin avaldada valimisliidu blogis, sest teema on endiselt aktuaalne. Nüüd isegi aktuaalsem kui mõned kuud tagasi. Tuleb välja, et stagneerunud süsteemis püsivad mõned teemad ikka väga pikalt üleval.

Millest siis jutt? Lühidalt sellest, et valimistel lastakse kahetsusväärselt vähe noori võimu juurde. Seda vaatamata sellele, et liigub väga palju jutte noorte kaasamisest ja nende ära kuulamisest. Sellele vaatamata leidsin mina Tallinna Volikogu 79 liikme hulgast vaid 4 sellist, kelle vanus on alla 30 aasta. Pole just palju. Mitte et vanus või noorus oleks justkui väärtus omaette, aga põlvkondade vahetus toimub (näib toimuvat) piinarikkalt aeglaselt. Lisaks oleks noortel kindlasti pakkuda värsket vaatenurka ja paremat teadmist nii mitmeski olulises küsimuses, kasvõi spordiväljakud ja huviharidus, mida noored kasutavad rohkem kui vanad.

Avapauk valimiskampaaniale

Valimisliidu Vaba Tallinna Kodanik logo

Head inimesed, kes te mu blogi loete. Pärast mõningast vaimset valmistumist olen ennast kokku võtnud ning teen teatavaks, et kandideerin sel sügisel toimuvatel kohalike omavalitsuste volikogude valimistel. Kandideerin Tallinnas, Mustamäel, valimisliidu Vaba Tallinna Kodanik kooseisus. 

Oma kandidaadinumbrit ma veel teatavaks teha ei saa, see selgub septembris. Küll aga võin oma blogis rääkida ideedest ja mõtetest, mille eest ma seista plaanin. Kes tahab tutvuda valimisliidu üldisema programmiga, siis seda saab teha siin.

Tingituna sellest, et kandideerin valimisliidus, aga ka sellest, et valimised pole koht, kuhu tahaks ilmtingimata väga investeerida, tuleb mul ennast väga säästlikult reklaamida. Seetõttu olengi enda kampaania allikateks valinud oma blogi, sotsiaalmeedia ja otsesuhtluse inimestega. Viimasega loodan tegeleda nii palju kui nüüd suvel vaba aja raames õnnestub. 

Kuigi kõige intensiivsem tegevus jääb targemate kogemuse kohaselt aktiivsesse valimisperioodi, siis rahvatarkus ütleb, et "varajane linnuke püüab ussikese", mistõttu püüan juba nüüd vaikselt algust teha. 

Olgu siinkohal välja toodud mõningad (kõik lihtsalt ei mahu) teemad, millega ma sooviks tegeleda, kui peaksin imekombel valituks osutuma.

• Lasteaedade renoveerimine. Koolihooned on praeguseks Tallinnas väga kenaks tehtud, kahjuks pole lasteaia hooned sellega järge pidanud. Oleks äärmiselt tore kui ka kõige pisematel oleks soojad ja tervisliku õhuga ruumid ning moodsad mänguväljakud õues olemise nautimiseks. 
• Avalike spordiväljakute korda tegemine ning vajadusel uute rajamine. Vanasti oli majade vahel palju korvpalli või võrkpalli platse, mis praeguseks lagunenud või kadunud. Nende kordategemisel tekib noortel võimalusel sportida ja tervist edendada kaubanduskeskustes "hängimise" või arvutis istumise asemel. Aktiivne liikumine arendab lisaks füüsilisele tervisele ka vaimset.
• Huvitegevuse kohtade arendamine ning võimaluste laiendamine nii noortele kui vanadele. Ideaalne oleks selline koht, kuhu saaks koondada nii noorte huvitegevuse (huvikooliringid) kui ka seeniorite koosviibimise (päevakeskus). Erinevate põlvkondade vaheline suhtlus tugevdab kogukonnatunnet ning aitab sisustada aega.

Kui on küsimusi mõne konkreetse teema või valdkonna kohta, siis nende kohta vastan hea meelega kommentaarides. 

Doktoranditoetuse artikkel Postimehes

Ma ei ole pea poolteist kuud oma blogisse kirjutanud. Pole eriti põhjust olnud, kuna vahepeal ei ole ühtegi head ideed tulnud ega põhjapanevat sündmust toimunud. Kuid täna on küll põhjust üle pika aja oma "veebipäevikusse" kirjutada.

Nimelt avaldati täna Postimehe veebilehel arvamusrubriigis minu kirjutatud artikkel. Ülipisikeste muudatustega kusjuures, mis on tegelikult üsna harukordne. Antud artikkel valmis EÜLi (Eesti Üliõpilaskondade Liit)  palvel ning kuna ma ise olen soovinud juba pika aega doktoranditoetuse nimel võidelda, siis otseloomulikult vastasin ma "jah". Sellist võimalust ei saa käest lasta, kuna minu blogi loevad tõtt-öelda vähesed inimesed, kuid Postimeest siiski üsna paljud. Nii saan oma sõnumi ka laiemale publikule edasi anda.

Artikli valmimine ja avaldamine on ajastatud praegusesse hetke sellepärast, et hiljuti avati uuesti koalitsioonileping, mistõttu nüüd on õige aeg teha häält nendel, kelle huvid esialgsest koalitsioonilepingust välja jäid. Jääb vaid loota, et nüüd siiski saavad EÜLi eesmärgid, sealhulgas doktoranditoetuse tõstmine, vähemalt mingil määral täidetud.

Praeguse tagasiside põhjal on mitmed inimesed minu artikliga väga rahule jäänud, mida mul autorina on positiivne kuulda. Veel positiivsemalt oleksin ma meelestatud siis, kui see artikkel aitab ka mingisuguste tulemusteni jõuda.

Kui ideest saab reaalsus...

Minu disainitud võtmehoidja

17. märtsil toimus TTÜs avatud uste päev ning kuna ma olen alati suur huviline taolistel üritustel, siis astusin korraks ka ise läbi. Muidu oli minu jaoks nähtu tavapärane, kuid Keemia- ja materjalitehnoloogia teaduskonna boksi juures õnnestus mul väikese üllatuse otsa komistada. Nimelt nägin ma seal võtmehoidjat, mis minu disainitud ning mida ma enam eriti ei lootnudki tootmises näha.

Rääkides asjast lähemalt, siis 2013. aasta kevadel korraldas Keemia- ja materjalitehnoloogia teaduskond välja konkurssi leidmaks sobivaimat meenet oma teaduskonnale. Huvilisena võtsin konkursist osa minagi, kuigi olen ise mehaanikateaduskonna inimene. Üllatusena sain hiljem teada, et mul on õnnestunud konkurss võita, kuigi minu ideeks oli kõigest lihtlabane võtmehoidja.

Aususe huvides olgu mainitud, et esialgne kavand erines natukene lõpptootest (kuigi mitte väga palju, kolbide motiiv näiteks on säilinud originaalsena), nimelt tuli tehnilistest piirangutest tingituna kavandit veidi muuta: Vähendada läbimõõtu, muuta detaili õhemaks jne. Viimase kavandiga võrreldes on lõpptootele juurde tulnud vaid ülemine vertikaalne liist. Arvan, et jäikuse huvides, et kolvid ära ei murduks rõnga sees, on ju tegemist vaid 2,5 mm paksuse detailiga.

Et saan hoida enda disainitud võtmehoidjat omas käes, pakub suurt rahuldust. Mitte miski ei tee inseneri õnnelikumaks, kui näha oma projekteeritud toodet reaalsuses füüsilisel kujul ja edukalt toimivana. Tahaks loota, et selliseid edusamme tuleb mul ette ka tulevikus.

Suured tänud kõigile minu valijatele

Mustamäe-Nõmme ringkonna laua lauakaunistus.
Klotsid Kamahouse`ilt, idee minult.

Täna oli see tähtis päev, kui selgusid 2015. aasta Riigikogu valimiste tulemused. Mul on hea meel selle üle, et minu erakond, Eesti vabaerakond, sai Riigikokku sisse ja seda lausa 8 inimesega. Samuti on mul hea meel selle üle, et Riigikokku sai minu koduringkonna, Mustamäe-Nõmme, kandidaat Ain Lutsepp.

Ise sain ma noore, esmakordselt kandideeriva ja mitte just tuntud kandidaadina 69 häält. Siinkohal tahaksin tänada kõiki inimesi, kes mind usaldasid ning mind väärt kandidaadiks pidasid ja mulle oma hääle andsid. Suur-suur aitäh teile.

Kuigi see tulemus ei olnud selline, nagu ma ise oleks lootnud, (sihiks oli seatud 100+ häält) siis kogenumad erakonnakaaslased lohutasid mind sellega, et algaja kohta on tegu päris hea tulemusega ning kurvastada ei tasu. Arvan, et tasub neid uskuda, kuid ikkagi oleks hing ihanud veidi enamat. Väikest pettumust tundsin, kuid positiivne peoõhkkond ei lasknud tujul täitsa nulli minna. Samas, homme on juba uus päev ning paljud valimised on veel alles tulemas.

Riigikogu valimiste süsteem vajab muudatusi

Osasid paragrahve oleks tarvis muuta, et muuta vlimissüsteemi õiglasemaks.

Kuigi 2015. aasta Riigikogu valimistel on osalemas 10 erakonda ja nendest 6 on välja tulnud täisnimekirjadega, ei ole kõik sugugi nii hiilgav demokraatlikus süsteemis kui paistab. Paljude jaoks on tulnud osalemine väga raskelt ja jäänud pea olemata. Siit veel edasi minnes tuleb silmas pidada, et vaid väga vähesed neist osutuvad ka reaalselt valituks. Ehk isegi liiga vähesed. Sellest mõttest tingituna paneksin kirja mõned oma mõtted, kuidas minu arvates saaks Riigikogu valimiste süsteemi paremaks muuta.

1. Valimiskünnis erakondadele tuleb alandada 4%-ni.
Praegu kehtiva süsteemi järgi on valimiskünnis 5%. Ehk on see liiga kõrge, sest kuidas muidu seletada olukorda, et Riigikogus on hetkel vaid 4 erakonda. Selleks, et aga ühiskond oleks esindatud Riigikogus võimalikult laiapõhjaliselt, on tarvis vähemalt 5-6 erakonda. Selleks, et seda aga saavutada, oleks mõistlik langetada valimiskünnist.
4% võiks valimiskünnis olla sellepärast, et see on lihtne, üheselt arusaadav täisarv. 4% on piisav, et esindada kindlat hulka inimesi. Näiteks 2013. aasta KOV valimistel sai Vaba Tallinna Kodanik just 4% häältest, mis häälte arvuna tähendas 8 500 häält. Arvan, et keegi ei vaidle vastu, et see on juba piisav arv hääli, et näidata ära, et tegu on pädevate inimstega, kes väärivad kohta esinduskogus.

2. Valimiskünnis üksikkandidaatidele tuleb alandada 1%-ni.
Kuna üksikkandidaat on võrreldes erakondadega nõrgemas seisus valimiste ajal, siis peaks üksikkandidaatidele sätestatud valimiskünnis olema madalamal võrreldes erakondadele kehtestatud valimiskünnisega. Nõrgem olek väljendub eelkõige selles, et üksikkandidaadi rahalised vahendid on oluliselt piiratumad, mistõttu ei saa ta teha endale massilist välikampaaniat plakatite, voldikute, telkide ning tele- ja radioreklaami näol. Samuti on üksikkandidaadi ajaline ressurss piiratum, et ennast võimalikele valijatele tutvustada. Sellest tingituna võrdsustaks madalam valimiskünnis üksikkandidaatidele mänguvälja valimiste ajal.
Miks just 1%? Aga seepärast, et 1% häältest tähendab ühte kohta Riigikogus ja rohkem positsioone üks inimene endale võtta ei saa. On aga absurd, et üksinda Riigikokku kandideeriv inimene peaks korjama mitme erakonna liikme jagu hääli. Indiviidi tasemel peab valimissüsteem olema võrdne.

3. Lubada erakondade valimisliidud Riigikogu valimistel.
Lisaks liiga kõrgele valimiskünnisele on väikeste erakondade mureks killustatus. Hääled jagunevad nende vahel, kuna kellelgi pole piisavalt suurt tuntust ja/või ressurssi, et endale reklaami teha. Seetõttu peaks olema lubatud erakondade vahelised valimisliidud, nii nagu see oli 90-ndatel. Nii on lootust, et saadakse ühiselt sisse ning ka tuntuid inimesi on võimalik niimoodi lihtsamini nimekirja panna. Samuti väheneb ressursside küsimus, kui leivad ühte kappi pannakse.

4. Valimiskautsjon langetada 195 € peale.
Praegune valimiskautsjon, mis nendel valimistel on võrdne ühe miinimumpalgaga, s.t 355 €-ga, on liiga kõrge.
Sellise summa tasumine käib paljudele neile, kes hetkel parlamendivälistes erakondades, üle jõu. Seetõttu on kahjuks langetatud mitmeid mittekandideerimise otsuseid. See on aga vale. Inimese võimalus osaleda demokraatlikes protsessides ja valitsemises, ei tohiks jääda majandusliku tsensuse taha.
Samaaegselt ei tohiks olla kautsjon ka liiga väike, et vältida "pullimeeste" kandideerimine ning panna inimesed sügavamalt mõtlema enne seda kui nad langetavad otsuse valimistel osalemise kohta. Sellest tingituna leian, et kuldne kesktee on kehtestada kautsjon, mis on pool miinimumpalgast, tänase seisuga siis 195 €. Antud summa on juba oluliselt jõukohasem kui 355 €, kuid samas mõtleb inimene kaks korda, enne kui sellise raha välja käib.

5. Erakondade rahastamise skeem õiglasemaks
Praegune olukord on selline, kus parlamendierakonnad jagavad omavahel ca 5,4 mln € riigieelarvest tulevat raha aastas, samal ajal kui parlamendivälised erakonnad ei saa maksumaksjatelt midagi ja elatuvad liikmemaksust ja annetustest.  [1][2] Selline olukord ei ole õiglane ja seda tuleks kindlasti muuta.
Mina omalt poolt pakuksin välja mõned punktid, mis muudaks süsteemi õiglasemaks nii parlamendivälistele erakondadele kui ka maksumaksjale.

• Riigieelarvest jagatavat summat tuleb alandada vähemalt poole võrra. Jagatav summa peab jääma alla 2,7 mln  € aastas.
• Raha tuleb jagada ka Riigikokku mittesaanud erakondadele ja üksikkandidaatidele, vastavalt saadud häälte arvule.
• Seada riigipoolse toetuse saamise eelduseks liikmemaksu korrapärane korjamine. Piiriks võiks olla, et vähemalt 35-40% liikmetest maksab korrapäraselt liikmemaksu.

6. Seada latt kõrgemale Riigikogu liikmele esitatavatele nõuetele

Nii mõnigi kord on kuulda inimeste seas kurtmist, et Riigikogus on liiga palju endisi sportlasi, muusikuid teletähti ja muid tuntud nägusi, samal ajal on spetsialiste vähem kui võiks. Tuleb tunnistada, et selle väitega võib mõnel määral nõustuda. Sellest tingituna leian, et Riigikogu liikmele võiks lisaks praegusega kehtestada järgmised täiendavad nõuded:

• Kõrghariduse (vähemalt bakalaureus) või rakenduskõrghariduse olemaolu
• Vähemalt 3 aastat järjepidevat töökogemus era- või avalikus sektoris. Seda selleks, et vältida otse noortekogust soojale kohale saamine.

7. Riigikogus tohiks olla vaid kaks järjestiku ametiaega
Selleks, et Riigikogu liime töö ei muutuks "eluaegseks", tuleks kehtestada piirang, et Riigikogus tohib olla vaid kaks ametiaega järjest. Seejärel tuleb üks koosseis teha vahet või lõplikult mõne uue väljakutse juurde siirduda.
Kahe ametiaja piirang tagaks ka piisava rotatsiooni Riigikogus, kuna teatud hetkest alates lihtsalt tuleb uutele nägudele ruumi teha. Samas tagab kaks ametiaega järjest Riigikogus olemise võimalus selle, et toimib teatud järjepidevus ja uude koosseisu jäävad ka juba mõned kogenumad liikmed.

8. Siduda Riigikogu liikme palk miinimumpalgaga ja kaotada kuluhüvitised
Selleks, et Riigikogu oleks rohkem motiveeritud tegema midagi ka vaesemate heaks, võiks siduda Riigikogu liikme palga miinimumpalgaga. Kui senini on olnud Riigikogu liikme palk umbes 4 Eesti keskmist, siis uus viis oleks näiteks 10 miinimumpalka.
Samuti võiks täiesti ära kaotada sellise mõiste nagu kuluhüvitised ning nende asemel lihtsalt tõsta Riigikogu liikme palka summa võrra, milline on keskmise Riigikogu liikme keskmine kuluhüvitiste saamise määr senini. Selline võtte aitaks muuta Riigikogu liikme teenistust läbipaistvamaks, ainsaks sissetulekuks palk ja ei midagi muud.

9. Tuleb üle minna üleriigilistele avatud nimekirjadele.
Kuna Eesti on nii väike riik, siis võiks kaaluda Riigikogu valimiste ajaks ühe üleriigilise piirkonna kehtestamist. Täpselt nii, nagu see on Euroopa Parlamendi valimistel. Ütlen ausalt, et ma pole selle ideega novaator, antud lahenduse on välja pakkunud teisedki inimesed. [3]
Samuti võiks kehtida üleriigiline avatud nimekiri, see tähendab, et Riigikokku saavad vaid 101 esimest enim hääli saanud inimest sõltumata erakondlikust kuuluvusest. Niimoodi välistataks mõnesaja häälega tundmatu inimese sisse saamine ja teisalt sunniks see poliitikuid ka oma kodukohast kaugemal olevate piirkondade muredele tähelepanu pöörama, kuna avatud nimekirjade puhul hakkab lugema iga hääl.
Samuti kaob suurerakondadel sellise muudatuse järel mõte treida "häältemagneteid" kuna isegi kui esimesed saavad palju hääli, siis tagumised saavad jälle väga vähe ning jäävad Riigikogust välja, sisse saavad aga häältearvult kusagil keskel olevad inimesed.

10. Asendusliige valitakse vastavalt häälte arvule, mitte üldnimekirjale.
Tugevalt seotud eelmise punktiga. Asendusliige määratakse selle muudatuse alusel nii, et sisse saavad üleriigilises avatud nimekirjas 102, 103, 104 jne olevad inimesed. Erakondlikud üldnimekirjad kaotaksid nii oma mõtte (Erakondlikud üldnimekirjad jääksid vaid selle mõttega, et näha kes millise erakonna koosseisus kandideerib) ja kaoks võimalus soosida omasid jopesid, s.t ettepoole pannakse "paremaid inimesi" ja välja jäävad need, kes reaalselt hääli korjanud või mõtetega panustanud.
Väike konks on sees, et kui näiteks valitusse läheb kolm Vabaerakonna liiget, siis asendusliikmed võetakse nende seast, kes on Vabaerakonna liikmetena kolm enim hääli saanud inimest mitte esialgu sissesaanutest. See peaks aitama vältida olukorda, et mõne erakonna mõjuvõim (kohtade arv) Riigikogus endas väheneb valitsusse minekuga.

Jokker: Vastuhääle andmise võimalus ebameeldivale kandidaadile
Järgnev mõte on selline, mis paljudele võib meeldida ja paljudele kindlasti ei meeldi ning mille reaalne läbiminek valimisseadusesse on kõige ebatõenäolisem. Nimelt võiks valimiste ajal olla valimissedelil lisaks poolthääle lahtrile ka vastuhääle lahter. Vastuhääle lahtrisse saaks kirjutada selle kandidaadi numbri ringkonna või üleriigilisest nimekirjast (Kuidas valimisseadus parasjagu kehtib) keda kohe kindlasti võimu juures näha ei taheta. Antud täiendusega valimiste süsteemi juures lubataks ka negatiivne häälte saldo, s.t vastuhääli on rohkem kui poolthääli. See näitaks selgelt ära, et antud isik on ebapopulaarne ja ta ei tohiks inimeste hinnangul võimu juurde pääseda. Taas pole tegemist päris minu enda ideega, vaid antud varianti on aegade jooksul välja pakutud teiste inimeste poolt. Nimetatud muudatus tooks kaasa selle, et poliitik ei saaks ühte valjagruppi soosides teisi inimeste gruppe täiesti "üle lasta", vaid ta peab jõudu mööda arvestama kõigi huvide ja arvamustega. See aga tooks kaasa õiglasema ja ausama poliitika.

Artikkel viimati muudetud 15.02.2015 kell 21:45 (V versioon)

[1] http://uudised.err.ee/v/eesti/5edfb7ac-5382-4ece-b36c-d0bfec8772c5
[2] http://uudised.err.ee/v/eesti/5e322d05-9ad6-4124-ba17-50fa78469f9f'
[3] http://www.aripaev.ee/arvamused/2015/02/13/eesti-ei-vaja-sisepiire

Kandidaat nr. 607 - Taavi Simson

Valmis on saanud minu kampaaniavideo, mis tutvustab minu platvormi 2015. aasta Riigikogu valimisteks. Antud videos ma räägin, mille eest ma seisan, miks ning mida täpsemalt ma plaanin selle heaks ellu viia. Olen Eesti Vabaerakonna kandidaat Mustamäe-Nõmme ringkonnas ning minu kandidaadinumber on 607.

Kellel on soov minuga isiklikult kohtuda, siis selleks on järgmised võimalused:

• Pühapäev, 08.02.2015, kell 16:00 Nurri Kassikohvikus Tartu mnt 24
• Neljapäev, 12.02.2014, kell 18:00, Pööning, Akadeemia tee 24, ENLi korraldatud RNK3 Varivalimisdebatil (Valimisdebati teemaks on "Õiglane valimisiga")

P.S Platvormiga seoses tekivatele küsimuustele olen ma hea meelega valmis vastama kommentaarides.

Vabaerakonna doonoriaktsioon oli edukas

Rõõmsalt sidemetes. Neli juba andnud, kaks veel toolis.
Vasakult paremale: Taavi Simson, Maris Meriste, Moonika Haukanõmm, Ivika Puust, Tiia Välk Nool
Pildilt puuduvad Jaanus Luka, Veana Heinmets ja Georg Kirsberg

21. jaanuari õhtul, kui väljas oli juba pimedaks läinud, otsustas rühm Vabaerakonna liikmeid teha koos midagi toredat. Nii otsustatigi minna Ädala 2 asuvasse PERHi Verekeskusesse ühiselt verd andma ja inimestele head tegema.
Inimesi oli omajagu, kokku oli meid kaheksa. Üks fotograaf ja seitse doonorit, kellest kuus said verd anda. Seega igati õnnestunud aktsioon. Paralleelelt andis Tartus verd teine grupp Vabaerakonna doonoreid, seega võib öelda, et tegu oli üleriigilise aktsiooniga. Great success!.
Mulle endale jäid üritusest igatahes positiivsed mälestused ning ka teised inimesed olid heatujuliselt meelestatud, seega on lootust, et sarnast aktsiooni õnnestub ehk korrata ka tulevikus. Ainuke asi, mida ehk veidi kahetseda on see, et pärast oleks võinud valida ikka suure šokolaadi, mina aga valisin šokolaadimedali ja helkuri. Koju jõudes oli see šokolaad juba unustatud :)

Siinkohal kasutan veel võimalust ja kutsun teisigi inimesi minema doonoriks. Doonoriveri on äärmiselt oluline patsientide ravis, näiteks raskete operatsioonide või sünnituste juures, kuna verd tehislikult toota ei saa. Lisaks on Eestis doonoreid praegu umbes 2,8 % elanikkonnast, mis jääb alla WHO poolt soovitatud 4%-le. Seega on täiendus doonorite ridadesse igati teretulnud.
Vereloovutust ei maksa kuidagi peljata. Tegelikult on see isegi täitsa mõnus. Samuti on verekeskuse töötajad igati toredad.Vereandmisest saab hea enesetunde, teadmise, et on aidatud päästa elu ja tagatipuks saab peale vereloovutust endale ka väikese kruusi, šokolaadi või uue paari sokke või kindaid.

Kel soov doonoriks minna on, tasub muidugi tutvuda piirangute ja nõuetega:
http://www.verekeskus.ee/?op=body&id=11
http://www.verekeskus.ee/?op=body&id=138

Miinimumpalgast, tulumaksust ja tulumaksuvaba miinimumist

Riik peab maksumaksjate rahaga heaperemehelikult ringi käima

Nii nagu Eestis tavaks saanud (aga ka teistes riikides kipub niimoodi olema), tulevad vaesed poliitikutele meelde enne valimisi. Kahju muidugi, et ülejäänud neli aastat on need inimesed justkui unustuse hõlmas. Sellega seoses kerkivad iga kord esile teemadena miinimumpalk, tulumaks ja tulumaksuvaba miinimum. Antud teemad on sees iga erakonna programmi majanduse osas nagu aamen kirikus.
Kuna käes on jälle valimiste periood ning nimetatud teemadel käib jälle tuline arutelu, õigemini teineteise ületrumpamine lubadustega, mõtlesin, et paneksin ka omaenda seisukohad antud küsimustes kirja. Nii teavad inimesed, kes minu poolt hääletavad, mida minult oodata on.

Miinimumpalk
Mul ei ole midagi selle vastu, et inimestel oleks kõrge elatusstandard ja hea sissetulek, kuid ma kohe mitte ei saa jätta ütlemata, et Sotsiaaldemokraatide lubadus 800-eurosest miinimumpalgast on puhas mull. Räägimata Keskerakonna poolt õhku visatud 1000 €.
Peame vaatama praegust olukorda riigis. Hetkel töötab miinimumpalga või selle lähedase töötasu eest kümneid tuhandeid inimesi.Sellest võib järeldada, et praegune tööturg on orienteeritu odavale kvalifikatsioonita tööjõule. Kui nüüd liiga järsku ja liiga palju miinimumpalka tõsta, siis me mitte ei tõsta inimeste heaolu, vaid teeme asjad hullemaks, kuna kümned tuhanded jääksid lihtsalt ilma tööta. See jutt ei ole mõeldud hirmutamiseks, see on reaalsus.
Sellest kõigest tingituna leian, et miinimumpalga tõus peaks toimuma sellises tempos, mis võimaldab firmadel kohaneda, leida viisid toote või teenuse lisandväärtuse tõstmiseks ning töötajate ümber- ja täiendõppeks.
Praegune poliitika näeb ette miinimumpalga tõusu 10% aastas. Seda võib tunduda vähe, seda võib tunduda palju, kuid tegelikuses on see ka suhteliselt maksimum, mida Eesti majandussüsteem vastu peab, ilma kahjudeta, minu tunnetuse järgi. Siiski võiks kaaluda ka tõusu 12-13% aastas, kuid mitte rohkem, selleks, et vältida liiga suuri koondamiste lainet ja inflatsiooni.
Kuna inimesed üldjuhul protsentidesse väga ei taha süveneda, siis ma panen puust ja punaselt kirja, mida see tähendab. Praegu on miinimumpalk Eestis 390 €. (alates 01.01.2015)
Kui tõstame miinimumpalka 10% aastas, siis 01.01.2019 on miinimumpalk 571 € aastas.
Kui tõstame miinimumpalka 13% aastas, siis 01.01.2019 on miinimumpalk 636 € aastas.
571 € ise on juba oluliselt parem kui 390 €, iseasi, kuidas käitub vahepeal inflatsioon. Siiski on tegemist summaga, millega võiks juba rahule jääda.
Teatud punktist alates võiks aga loobuda miinimumpalga teatud numbriga määramisest ja siduda selle mingi muu majandusliku näitajaga. Minu meelest võiks miinimumpalk olla 60% eelneva aasta III kvartali brutomediaanpalgast. Kuna eelmine aasta oli brutomediaanpalk ca 750 €, siis miinimumpalk peaks tänavu olema selle loogika järgi 450 €. Seega on, kuhu tõusta.

Tulumaks
Alustan sellest, et mina astmelist tulumaksu ei poolda. Inimesi ei tohi karistada selle eest, et nad on haritumad, edukamad ja teenivad selle eest paremat töötasu. Seetõttu olen veendunud, et ühetaoline tulumaks, nagu on senini olnud, peaks jääma. Küsimus on vaid protsendis. Kuna on vaja leida katte kuludele, mis tekivad tulumaksuvaba miinimumi tõstmisel, siis on selge, et see protsent peab olema suurem kui praegune 20%. Samas ei tohi tõsta seda protsenti ka liige kõrgele. Tunnetuslikult eeldan, et optimaalne tulumaksu protsent uues maksusüsteemis võiks jääda vahemikku 22-24.

Tulumaksuvaba miinimum
Nii nagu miinimumpalga puhul, pooldan ka tulumaksuvaba miinimumi puhul kindla suhtarvu kasutamist, mitte fikseeritut summat. Kui miinimumpalga puhul pidasin õigustatuks 60% eelneva aasta III kvartali brutomediaanpalgast, siis tulumaksuvaba miinimum võiks olla omakorda 60% miinimumpalgast.
Tulumaksuvaba miinimumi tõstmine jätab inimeste rahakoti oluliselt rohkem raha kui tulumaksu langetamine, seda eriti vaesemate inimeste hulgas.

Kui tulumaksuvaba miinimumi ei puudutata ja tulumaksu langetatakse, siis käärid rikaste ja vaeste vahel suurenevad. Kui tulumaksuvaba miinimumi tõsta ja ja tõsta ka tulumaksu, siis käärid vähenevad.
Kääride vähendamine aga ei ole populism, vaid siiski oluline teema, kuna kaine mõistusega vaadeldes aitab sotsiaalsete lõhede vähendamine maandada pingeid ühiskonnas ja erinevate ühiskonna gruppide vahel.

Riigikogu valimiste reklaamklipp

Minust valminud väike reklaamklipp Riigikogu valimiste kampaaniaks. Suur tänu minu poolt kõigile asjaosalistele, tänu kellele see klipp valmis ja tänavatele jõudis. Klipp ise peaks olema nähtav 15.01-20.01 Kadaka Selveri ja Tondi-Tammsaare tee ristmiku juures olevatel suurtel ekraanidel.
Antud klipp on heaks võimaluseks natukenegi rohkem pilti saada valimiste ajal, mis loodetavasti kajastub teatud määral ka häälte arvus.

Täiendav informatsioon 17.01.2015 seisuga:
Kahjuks on selgunud, et minu, aga ka paljude teiste EVA kandidaatide, klipid tänavatele siiski ei jõua erinevatel põhjustel. Seega on minu klipp paraku vaadeldav vaid minu blogis ja YouTube`i kanalis. Kuid ei hullu, raskused ongi mõeldud võitmiseks ning küll leiab mõne teise tee veidi rohkem pilti saada.

Vabaerakond kinnitas oma valimisnimekirja

Mina Eesti Vabaerakonna Asutaval Kogul 20.09.2014

Täna, 11.01.2015, toimus Kamahouse`is Eesti Vabaerakonna erakorraline üldkoosolek, kus kinnitati erakonna üldnimekiri ja ringkondade nimekirjad 2015 aasta Riigikogu valimisteks. Samuti kinnitati programmimuudatused ja peaministri kandidaat.

Minu jaoks seisnes tänase päeva tähtsus suuresti selles, et sain teada oma koha üldnimekirjas. Oma kohta ringkonna nimekirjas teadsin juba veidi varasemalt. Olgu siis mainitud, et oma ringkonnas, mis on Mustamäe-Nõmme, olen ma 6. kohal ning üleriigilises üldnimekirjas 62. kohal. (Alates 13.01.2015 on minu koht üldnimekirjas 61)
Pole ju tegelikult sugugi paha noore algaja kandidaadi kohta. Kõrgemat kohta polekski ehk mõtet taga ajada, sest antud valimised on mulle eelkõige teadmiste ja kogemuste kogumiseks.

Toon ka siinkohal välja Mustamäe-Nõmme ringkonna nimekirja eesolevatel valimistel.

1. Ain Lutsepp
2. Sergei Metlev
3. Anne Hansberg
4. Tõnu Ploompuu
5. Tarmo Kaldma
6. Taavi Simson
7. Margus Jaago
8. Eda Heinla
9. Jaan Uustalu
10. Ülo Mattheus

Nagu näha, on meie ringkonna nimekiri üsnagi laiahaardeline. On nii mehi kui naisi, vanu kui noori, inimesi reaalaladelt kui ka humanitaaria valdkonnast. Usun, et antud isikute kooslus on piisavalt mitmekülgne, et hoomata kõikide ühiskonnagruppide valupunkte ja soove ning viia ellu Eestile sobiliku ja edasiviivat poliitikat. Kellel soov antud nimekirjas olevate kandidaatidega lähemalt tuttavaks saada, siis 17.01 ja 18.01 toimuvad ringkonna telgiüritused, vastavalt siis Nõmme turu ja Lepistiku bussipeatuse juures.

Loodan, et inimesed võtavad vähemasti vaevaks tutvuda, mida Vabaerakond endast kujutab ja kes on selle liikmed. Hääle andmine oleks muidugi juba väga tore. Miks anda Vabaerakonnale oma hääl te küsite? Tihti kurdetakse, et vanad jõud ei tee seda, mida rahvas ootab, on seisak ja võimust kinni hoimine. Kui aga samal ajal aetakse juttu, et "uued künnist niikuinii ei ületa" ning antakse hääl ikka nendele samadele vanadele, siis ei maksa ka imestada kui muudatusi ei toimu. Kui on soov muudatusteks ning uueks teeks tuleb julgeda kõrvale astuda sisetallatud rajast ning anda võimalus uutele. 

Raamatu "100 autot 2" esitlusest

Raamatud "100 autot 2" virnas Viru Keskuse Rahva Raamatus esitlusel ajal.

Selle nädala neljapäeval oli mul au olla kutsutud esimest korda elus raamatuesitlusele. Nimelt oli mind kutsutud raamatu "100 autot 2" esitlusele, mis leidis aset Viru Keskuse Rahva Raamatus. Kutsujaks oli raamatu autor, Margus-Hans Kuuse isiklikult.

Põhjus, miks ma olin kutsutute seas, on tegelikult üsna lihtne. Nimelt oli ka minul mängida pisikene roll antud raamatu ilmumises. Umbes poolteist aastat tagasi lasin ma Autolehe foorumis lahti uitmõte, et võiks ilmuda raamatu "100 autot" uusversioon, mis oli lapsepõlves muide üks mu lemmikraamatutest. Foorumi kasutajatele see mõte meeldis ja sel teemal tekkis pikk ja põhjalik arutelu. Selle arutelu ja positiivse tagasiside tulemusena saigi uue teose tegemine vajaliku tõuke, kuna potentsiaalsed kirjastajad nägi, et võimalike huvilisi jätkub piisavalt.

Teose avaldamise puhul sain ma ka ise ühe autori poolt signeeritud eksemplari omanikuks ning nüüd seisab see raamat mul riiulis aukohal. Kavatsen hoida seda raamatut kui kullatera ja teisi luban ligi ainult siidikinnastega, piltlikult öeldes. See raamat ei ole mitte ainult huvitav lugemine mulle, kuid ka tõestus sellele, et ka pisim panus võib vahetevahel sündmuste kulgu väga palju mõjutada.

Miks ma kandideerin Riigikokku

Mina Eesti Vabaerakonna Asutaval kogul

Hiljuti jõudsin ma oma elus ühe tähtsa otsuseni. Nimelt kandideerin ma tulevastel valimistel Riigikokku Eesti Vabaerakonna ridades Mustamäe-Nõmme ringkonnas. Miks Riigikokku ja miks Eesti Vabaerakond?

Riigikogu on Eesti Vabariigi kõige tähtsam seadusandlik organ, seal olevatel isikutel on suur võim ja veel suurem vastutus ning Riigikogu liikmeks olek on au ja privileeg. Kuid mitte see ei ole peamine põhjus miks ma olen valinud Riigikogu kohaks kuhu kandideerida. Mind motiveerib soov midagi reaalselt ära teha, soov panustada reaalselt sellesse, et homne Eesti on parem Eesti ning omada reaalselt ka võimu ja võimalusi selleks. Sest olgem ausad, võimuta inimeste hääl on Eestis jäänud nõrgaks ning kuigi ka võimu juures otseselt olemata on võimalik palju head korda saata, on võimalused tegudeks Riigikogus olles selleks palju suuremad.

Vabaerakonna olen ma valinud, sest Vabaerakond on väike ja paindlik. “Suurte dinosauruste” hulgas kaoks minu hääl ja mõte massi sisse ära, kuid Vabaerakonnas olles saan ma oma ideed teha kuuldavaks. Vabaerakond on justkui tore väike pere, kus kõik kõiki tunnevad ja oma ideid ja arvamusi saab vabalt väljendada kartmata kriitikat või seda, et ideed kaovad kuhugi ära enne õigesse kohta välja jõudmist. Vabaerakonna olen valinud ka tasakaalukuse pärast, Vabaerakond ei tõsta esile ega tee maha ühtegi rahvusliku ega sotsiaalset gruppi, Vabaerakond vaatab Eestit ja eestimaalasi ühtse tervikuna.

Vabaerakonda on pannud mind valima ja seal kandideerima ka väike trots. Mäletan, et kevadel ütles mulle üks mu sõpradest “Taavi, kui sa midagi ära tahad teha, pead astuma Keskerakonda”. On kurvastav, et inimesed näevad ainsa võimalusena midagi ära teha liituda vanade ja suurtega ning on kaotanud usu uutesse ja värsketesse jõududesse ning nende areenile saamise võimalusse. Tahan tõestada, et kõik ei ole veel kadunud ning uutel inimestel ja erakondadel on võimalus esile tõusta, peab vaid usku olema (ja ka häälega toetama).

Rääkides platvormist, minu isiklikust platvormist, siis olen valinud hariduse valdkonnaks, mille eest seista. Heast haridusest ja haritud kodanikest saab alguse tugev riik. Targad kodanikud teavad, mida on tarvis teha, et saada majanduslikult edukaks, luua toimiv pere ning mitte lasta end mõjutada demagoogial ja propagandal.

Toimivaks tugevaks haridussüsteemiks on tarvis, et oleks piisavalt häid õpetajaid ja õppejõude. Kuigi õpetajate palkade heaks on viimastel aastatel palju tehtud, siis noorteadurite ja algajate õppejõudude palkadest on räägitud väga vähe. Loodan, et saan siinkohal midagi muuta, sest just viimati nimetatud osalevad ka koolidesse minevate õpetajate väljakoolitamisel ning kui õpetajate õpetaja on nõrk, ei saa ka õpetaja ise palju tugevam olla. Lisaks algajate õppejõudude (assistentide) ja teadustöötajate palkadele soovin kaasa rääkida doktoranditoetuse kasvule, kuna see on jäänud alates kehtestamise hetkest protsentuaalselt järjest väiksemaks suhestatuna palkadesse. (mediaanpalk, keskmine palk)

Kuid lisaks kõrgharidusele on tarvis tegutseda ka põhiharidusega. Leian, et huviharidusel on tähtis roll tavapärase akadeemilise hariduse kõrval ning seetõttu tuleb tegutseda, et see oleks võimalikult koolilähedane, et laps ei peaks kaugele minema ning olema tasuta. Tasuta seepärast, et paljud lapsevanemad ei saa oma lapsi majanduslikel põhjustel panna erinevatesse ringidesse. On aga vale, et inimesel jääks mingi osa haridusest saamata pelgalt majanduslikel põhjustel.

Hariduse vallas on mul mõtteid veelgi, paraku ei mahu need siia lühikesse teksti ära. Küll aga on huvilistel esitada täiendavaid küsimusi programmi ja kandideerimise kohta kommentaarides.

21. sajandi rahvakunst

Minu kõige populaarsem meem praeguse seisuga

Inimesed on läbi aegade leidnud erinevaid viise enese väljendamiseks. Ennast näidatakse, et saada tähelepanu või siis tunnustust oma oskustele, kuid vabalt võib põhjuseks olla veel midagi muud.

Üks eneseväljenduse viise on kunst. Moodsal ajal, kus järjest enam inimesi kolinud interneti, on populaarseks kunsti vormiks meem.

Meem on vaimukas pilt, foto või GIF, millele lisatud humoorikas ja sisu seletav tekst. Enamuse meeme leiab naljalehelt 9GAG, mida ma ka ise üsna sageli külastan. 9GAG on hea võimalus paariks tunniks reaalsusest põgeneda ja veidike ka naerutatud saada.

Mingil hetkel tekkis aga tunne, et ma mitte ainult ei soovi loomingut nautida, vaid tahan ka ise aktiivselt loomeprotsessis osaleda. Seetõttu tegin 9GAGi oma konto ja olen aeg-ajalt ülesse laadinud päris oma meeme. Plusse on need omajagu saanud, kuid kahjuks mitte nii palju, et Trending või Hot lehele pääseda, loodetavasti see siiski ka ükskord juhtub. Need, kes tahavad minu loominguga lähemalt tutvuda, saavad seda teha siit.

Oma meemide juures püüan väljendada oma seisukohti või siis juhtumisi minuga. Vahest panen ka oma meemidesse mõtteteri ja tundeid, mida tekitavad minus teiste meemide nägemine. Kuna inimmõistus on piiritu kaev, siis võib minult tulevikus oodata veel sadu meeme, enne kui mul ideed otsa saavad. Kahtlen, et need otsa saavad, enne kasvan suureks ja tüdinen 9GAGIST, ehk.

Rakett 69

Saatesarja "Rakett 69" logo

Tähelepanelikumad televaatajad ehk märkavad, et sel hooajal (2012) saab mind näha ETV teadust populariseerivas saatesarjas "Rakett 69."

Kuigi hooaeg pole veel alanud, siis otsustasin kirja panna mõned oma mõtted seoses antud sarjaga ja saadud kogemusega. Sisu ma muidugi ei reeda, see jäägu inimestele endale avastada. Millest aga rääkida sooviksin, on järgmine.

Minu meelest on tegu väga huvitava sarjaga mis üsna hästi täidab oma eesmärki - teaduse ja hariduse populariseerimine. Läbi selle sarja saab noor näha, et teadus ei olegi alati üks kuiv värk, vaid võib vahel üsna fun olla. Kõik on kinni mõtlemises.
Sari ei ole mitte ainult huvitav vaadata, vaid ka osaleda on üsna huvitav. Selle perioodi jooksul, mil mina sarjas sain osaleda, oli mul üsna huvitav ja tore. Lisaks võistluslikule momendile sain uusi teadmisi, mida mul varem ei olnud. Ka see on midagi väärt.
Kuid kõige parem asi antud sarja juures on inimesed. Tänu sellele sarjale sain tutvuda mitmete noorte ja huvitavate inimestega. Tegu oli väga intelligentsete ja positiivsete koolinoortega, kes suhtuvad õppimisse ning haridusse tõsiselt ning kellel on ka kooliväliselt lai silmaring. Selliste inimestega oli lust suhelda ja võistelda. Siinkohal minu soovitus tulevastele Rakettis osalejatele - osalege kindlasti, isegi kui te ei võida, siis saate kindlasti uusi teadmisi ja mitmeid toredaid sõpru ja tutvusi.

Selle postituse kommentaariumis on lugejatel võimalus küsida mult küsimusi seoses Rakett 69 saates osalemisega. Kõik küsimused ja mõtted on teretulnud.

Minu uus blogi

Blogida või mitte - selles on küsimus

Alates tänasest kuulun ka mina tuhandete ja miljonite blogipidajate ridadesse. Blogi pidamine on suurepärane võimalus väljendada oma mõtteid ja vaateid tsensuurimata ja kärpimata kujul. Blogi pidamine on vahetu ja jõuab otse inimesteni. Seetõttu mulle blogi pidamine kui selline ka huvitav tundub.

Millest ma siis kirjutan? Põhiliselt teemadel mis tunduvad mulle hingelähedased ja mille puhul oskan ma ka sõna sekka öelda tingituna oma haridusest ja lugemusest. Nendeks teemadeks on või saavad olema elektriautod, alternatiivsed energiaallikad, ühistransport, energeetika, haridus jne. Igal juhul loodan, et minu postitused saavad olema huvitavad lugeda ning minu blogi saab mitu andunud järgijat.