Doktoranditoetuse kajastamisest meedias

Viimastel päevadel on tänuväärselt saanud meedias taas kajastamist doktoranditoetuse teema. Viimane on mulle oluline mitte ainult sellepärast, et olen ise doktorant, vaid ka sellepärast, et minu hinnangul on tegu Eesti haridus- ja teadusmaastiku seisukohast üsna olulise küsimusega.

Et jõuda selleni, millest praegune meediakajastus alguse on saanud, tuleb rääkida mõne sõnaga taustsüsteemist. Eelmise aasta lõpus vahetus valitsus, mille raames muudeti ka koalitsioonilepingut. Muude muudatuste raames lubati tõsta ka senist doktoranditoetus kahekordseks. Aga nüüd, mõned nädalad tagasi, selgus, et valitsus on oma lubadusest taganenud ja tõus tuleb vaid ca 50%. Ilmselgelt põhjustas see pahameele tormi, sest isegi kahekordne tõus pole ausalt öeldes piisav, et korvata viimaste aastate tõstmata jätmisi.

Kui doktoranditoetus 2004. aastal kehtestati, oli selle suurus 6000 EEK (383 €), mis moodustas toonasest keskmisest palgast 80%. Seejärel püsis toetus 10 aastat muutumatuna, seni, kuni 01.01.2015 tõusis toetus 422 €-ni. Sellise suurusega on see ka praegu. Täna moodustab see keskmisest palgast alla 40%. Seega, isegi kui tõus oleks kahekordne, siis jääks see alla omaaegsele suhtelisele suurusele, ehk 80%-le keskmisest. Doktoranditoetuse tõus poole võrra tähendab aga seda, et uus toetus oleks ligikaudu pool keskmisest palgast. Kindlasti mitte see, mida tippspetsialist vääriks. 

Nüüd aga meediakajastuse juurde. Alguse tegi lahti Krista Aru (EVA) arupärimine 07.06.2017 Riigikogu infotunnis. Sellele järgnes artikkel DELFI-s neljapäeval, 08.06.2017. Samal päeval ilmus ka Eesti Noorte Teaduste Akadeemia (ENTA) pöördumine samas küsimuses Postimehes. Lisaks mainiksin ma siinkohal ka Silvia-Kristiin Kase (TÜ Üliõpilaskonna aseesimees) varasemat arvamusartiklit samal teemal, mis ilmus 30. mail. Seega on kajastus antud teemal toimunud mitmel rindel paljude inimeste poolt. See näitab, et tegemist on olulise küsimusega ning jääb vaid loota, et Valitsus teeb sellest omad järeldused. Kui inimesi ning teaduse ja hariduse arendamist tõepoolest väärtustatakse, siis oleks tarvis seda ka kuidagi näha.

Doktoranditoetuse otsustav tõus oleks siinkohal heaks märgiks, küll ei ole aga seda selle tõstmine lubatust oluliselt väiksemas mahus. Tõsta saab kas nii palju kui lubati või isegi rohkem. Vastasel juhul ei saavutata eesmärke, mida antud tõusuga saavutada loodetakse. Ka tuleb kindlasti mainida, et toetuse tõusmisel selle aasta lõpus näeb positiivseid tulemeid alles aastate pärast. Haridussüsteem on nagu tanker, mis suure inertsiga ning mille kurssi muuta väga raske. Seetõttu tulebki vältida halbu otsuseid, sest nende korrigeerimine on väga keeruline.

Tipikate marss Toompeale oli tore

Eesti lipp lehvimas Pika Hermani tornis 24.02.2015
Foto: DELFI, Hendrik Osula

Tänane päev oli mulle juba kuues kord osa võtta sellisest üritusest nagu Tipikate marss Toompeale.
Neile, kes TTÜ tudengid ei ole, olgu lühidalt öeldud, et tegemist on üritusega, kus hommikul sõidetakse koos trolliga Toompeale, vaadatakse ära lipu heiskamine Pika Hermani torni, kuulatakse ära Riigikogu esimehe kõne, marsitakse koos seejärel Reaalipoisi monumendi juurde et pärjad asetada, peale seda Vabadussõja võidusamba juurde (samuti pärgade asetamiseks) ja lõpuks pubisse sooja tee ja piruka juurde.

See aasta oli hea see, et ilm oli soe. mäletan aastat 2011, kui tekliga väljas olles oleks peaaegu kõrvad peast külmetanud. Kui nüüd vihma ka poleks sadanud ja päike paistnuks, oleks täitsa priima olnud. Külmetamise oht on eelkõige seetõttu, et enne hümni ja Riigikogu esimehe kõnet tuleb tükk aega ühe koha peal parajaks passida. Kui liiga hilja tulla, ei pruugi lossihoovis enam ruumi olla. Või on parimad kohad läinud.

Ei saa öelda, et see aasta oleks kuidagi eriline (sündmuste mõttes) olnud, selles mõttes, et midagi tavatut ei juhtunud, kõik (omapärased) elemendid olid paigas nagu ikka, sealhulgas:

• troll läheb Keemia peatuses rahvast puupüsti täis ja ime, et veel edasigi liigub
• isamaaliste laulude laulmine trollis, kusjuures kõvasti, valesti ja mitmehäälselt
• tuututavad autod Reaalipoisi juures, kes üritavad kõigest väest läbi saada, kuigi näevad, et üritus ja inimmass on ees
• õlle ja siidri klaasid juuakse pubis ära kiiremini, kui ettekandjad neid täis jõuavad lasta

Pubist rääkides, siis seal läks nii nagu ikka, kõige enam aega üritusest. (Ja oli kõige huvitavam osa üritusest) Alguses küll tuli omaette nohiseda, aga siis õnnestus asuda vestlusesse kaasdoktorantidega teaduskonnast. Pubi plussiks oli see, et see aasta oli telekal hääl maha keeratud. Mul on muidu siiamaani eelmisest aastast flashback`id "tõn-tõ-tõn-tõ-tõn-tõn-tõn, "Tervist, härra president" tõn-tõ-tõn....." Vaesed sõdurid, kes seda koha peal peavad läbi elama :)

Riigikogu valimiste süsteem vajab muudatusi

Osasid paragrahve oleks tarvis muuta, et muuta vlimissüsteemi õiglasemaks.

Kuigi 2015. aasta Riigikogu valimistel on osalemas 10 erakonda ja nendest 6 on välja tulnud täisnimekirjadega, ei ole kõik sugugi nii hiilgav demokraatlikus süsteemis kui paistab. Paljude jaoks on tulnud osalemine väga raskelt ja jäänud pea olemata. Siit veel edasi minnes tuleb silmas pidada, et vaid väga vähesed neist osutuvad ka reaalselt valituks. Ehk isegi liiga vähesed. Sellest mõttest tingituna paneksin kirja mõned oma mõtted, kuidas minu arvates saaks Riigikogu valimiste süsteemi paremaks muuta.

1. Valimiskünnis erakondadele tuleb alandada 4%-ni.
Praegu kehtiva süsteemi järgi on valimiskünnis 5%. Ehk on see liiga kõrge, sest kuidas muidu seletada olukorda, et Riigikogus on hetkel vaid 4 erakonda. Selleks, et aga ühiskond oleks esindatud Riigikogus võimalikult laiapõhjaliselt, on tarvis vähemalt 5-6 erakonda. Selleks, et seda aga saavutada, oleks mõistlik langetada valimiskünnist.
4% võiks valimiskünnis olla sellepärast, et see on lihtne, üheselt arusaadav täisarv. 4% on piisav, et esindada kindlat hulka inimesi. Näiteks 2013. aasta KOV valimistel sai Vaba Tallinna Kodanik just 4% häältest, mis häälte arvuna tähendas 8 500 häält. Arvan, et keegi ei vaidle vastu, et see on juba piisav arv hääli, et näidata ära, et tegu on pädevate inimstega, kes väärivad kohta esinduskogus.

2. Valimiskünnis üksikkandidaatidele tuleb alandada 1%-ni.
Kuna üksikkandidaat on võrreldes erakondadega nõrgemas seisus valimiste ajal, siis peaks üksikkandidaatidele sätestatud valimiskünnis olema madalamal võrreldes erakondadele kehtestatud valimiskünnisega. Nõrgem olek väljendub eelkõige selles, et üksikkandidaadi rahalised vahendid on oluliselt piiratumad, mistõttu ei saa ta teha endale massilist välikampaaniat plakatite, voldikute, telkide ning tele- ja radioreklaami näol. Samuti on üksikkandidaadi ajaline ressurss piiratum, et ennast võimalikele valijatele tutvustada. Sellest tingituna võrdsustaks madalam valimiskünnis üksikkandidaatidele mänguvälja valimiste ajal.
Miks just 1%? Aga seepärast, et 1% häältest tähendab ühte kohta Riigikogus ja rohkem positsioone üks inimene endale võtta ei saa. On aga absurd, et üksinda Riigikokku kandideeriv inimene peaks korjama mitme erakonna liikme jagu hääli. Indiviidi tasemel peab valimissüsteem olema võrdne.

3. Lubada erakondade valimisliidud Riigikogu valimistel.
Lisaks liiga kõrgele valimiskünnisele on väikeste erakondade mureks killustatus. Hääled jagunevad nende vahel, kuna kellelgi pole piisavalt suurt tuntust ja/või ressurssi, et endale reklaami teha. Seetõttu peaks olema lubatud erakondade vahelised valimisliidud, nii nagu see oli 90-ndatel. Nii on lootust, et saadakse ühiselt sisse ning ka tuntuid inimesi on võimalik niimoodi lihtsamini nimekirja panna. Samuti väheneb ressursside küsimus, kui leivad ühte kappi pannakse.

4. Valimiskautsjon langetada 195 € peale.
Praegune valimiskautsjon, mis nendel valimistel on võrdne ühe miinimumpalgaga, s.t 355 €-ga, on liiga kõrge.
Sellise summa tasumine käib paljudele neile, kes hetkel parlamendivälistes erakondades, üle jõu. Seetõttu on kahjuks langetatud mitmeid mittekandideerimise otsuseid. See on aga vale. Inimese võimalus osaleda demokraatlikes protsessides ja valitsemises, ei tohiks jääda majandusliku tsensuse taha.
Samaaegselt ei tohiks olla kautsjon ka liiga väike, et vältida "pullimeeste" kandideerimine ning panna inimesed sügavamalt mõtlema enne seda kui nad langetavad otsuse valimistel osalemise kohta. Sellest tingituna leian, et kuldne kesktee on kehtestada kautsjon, mis on pool miinimumpalgast, tänase seisuga siis 195 €. Antud summa on juba oluliselt jõukohasem kui 355 €, kuid samas mõtleb inimene kaks korda, enne kui sellise raha välja käib.

5. Erakondade rahastamise skeem õiglasemaks
Praegune olukord on selline, kus parlamendierakonnad jagavad omavahel ca 5,4 mln € riigieelarvest tulevat raha aastas, samal ajal kui parlamendivälised erakonnad ei saa maksumaksjatelt midagi ja elatuvad liikmemaksust ja annetustest.  [1][2] Selline olukord ei ole õiglane ja seda tuleks kindlasti muuta.
Mina omalt poolt pakuksin välja mõned punktid, mis muudaks süsteemi õiglasemaks nii parlamendivälistele erakondadele kui ka maksumaksjale.

• Riigieelarvest jagatavat summat tuleb alandada vähemalt poole võrra. Jagatav summa peab jääma alla 2,7 mln  € aastas.
• Raha tuleb jagada ka Riigikokku mittesaanud erakondadele ja üksikkandidaatidele, vastavalt saadud häälte arvule.
• Seada riigipoolse toetuse saamise eelduseks liikmemaksu korrapärane korjamine. Piiriks võiks olla, et vähemalt 35-40% liikmetest maksab korrapäraselt liikmemaksu.

6. Seada latt kõrgemale Riigikogu liikmele esitatavatele nõuetele

Nii mõnigi kord on kuulda inimeste seas kurtmist, et Riigikogus on liiga palju endisi sportlasi, muusikuid teletähti ja muid tuntud nägusi, samal ajal on spetsialiste vähem kui võiks. Tuleb tunnistada, et selle väitega võib mõnel määral nõustuda. Sellest tingituna leian, et Riigikogu liikmele võiks lisaks praegusega kehtestada järgmised täiendavad nõuded:

• Kõrghariduse (vähemalt bakalaureus) või rakenduskõrghariduse olemaolu
• Vähemalt 3 aastat järjepidevat töökogemus era- või avalikus sektoris. Seda selleks, et vältida otse noortekogust soojale kohale saamine.

7. Riigikogus tohiks olla vaid kaks järjestiku ametiaega
Selleks, et Riigikogu liime töö ei muutuks "eluaegseks", tuleks kehtestada piirang, et Riigikogus tohib olla vaid kaks ametiaega järjest. Seejärel tuleb üks koosseis teha vahet või lõplikult mõne uue väljakutse juurde siirduda.
Kahe ametiaja piirang tagaks ka piisava rotatsiooni Riigikogus, kuna teatud hetkest alates lihtsalt tuleb uutele nägudele ruumi teha. Samas tagab kaks ametiaega järjest Riigikogus olemise võimalus selle, et toimib teatud järjepidevus ja uude koosseisu jäävad ka juba mõned kogenumad liikmed.

8. Siduda Riigikogu liikme palk miinimumpalgaga ja kaotada kuluhüvitised
Selleks, et Riigikogu oleks rohkem motiveeritud tegema midagi ka vaesemate heaks, võiks siduda Riigikogu liikme palga miinimumpalgaga. Kui senini on olnud Riigikogu liikme palk umbes 4 Eesti keskmist, siis uus viis oleks näiteks 10 miinimumpalka.
Samuti võiks täiesti ära kaotada sellise mõiste nagu kuluhüvitised ning nende asemel lihtsalt tõsta Riigikogu liikme palka summa võrra, milline on keskmise Riigikogu liikme keskmine kuluhüvitiste saamise määr senini. Selline võtte aitaks muuta Riigikogu liikme teenistust läbipaistvamaks, ainsaks sissetulekuks palk ja ei midagi muud.

9. Tuleb üle minna üleriigilistele avatud nimekirjadele.
Kuna Eesti on nii väike riik, siis võiks kaaluda Riigikogu valimiste ajaks ühe üleriigilise piirkonna kehtestamist. Täpselt nii, nagu see on Euroopa Parlamendi valimistel. Ütlen ausalt, et ma pole selle ideega novaator, antud lahenduse on välja pakkunud teisedki inimesed. [3]
Samuti võiks kehtida üleriigiline avatud nimekiri, see tähendab, et Riigikokku saavad vaid 101 esimest enim hääli saanud inimest sõltumata erakondlikust kuuluvusest. Niimoodi välistataks mõnesaja häälega tundmatu inimese sisse saamine ja teisalt sunniks see poliitikuid ka oma kodukohast kaugemal olevate piirkondade muredele tähelepanu pöörama, kuna avatud nimekirjade puhul hakkab lugema iga hääl.
Samuti kaob suurerakondadel sellise muudatuse järel mõte treida "häältemagneteid" kuna isegi kui esimesed saavad palju hääli, siis tagumised saavad jälle väga vähe ning jäävad Riigikogust välja, sisse saavad aga häältearvult kusagil keskel olevad inimesed.

10. Asendusliige valitakse vastavalt häälte arvule, mitte üldnimekirjale.
Tugevalt seotud eelmise punktiga. Asendusliige määratakse selle muudatuse alusel nii, et sisse saavad üleriigilises avatud nimekirjas 102, 103, 104 jne olevad inimesed. Erakondlikud üldnimekirjad kaotaksid nii oma mõtte (Erakondlikud üldnimekirjad jääksid vaid selle mõttega, et näha kes millise erakonna koosseisus kandideerib) ja kaoks võimalus soosida omasid jopesid, s.t ettepoole pannakse "paremaid inimesi" ja välja jäävad need, kes reaalselt hääli korjanud või mõtetega panustanud.
Väike konks on sees, et kui näiteks valitusse läheb kolm Vabaerakonna liiget, siis asendusliikmed võetakse nende seast, kes on Vabaerakonna liikmetena kolm enim hääli saanud inimest mitte esialgu sissesaanutest. See peaks aitama vältida olukorda, et mõne erakonna mõjuvõim (kohtade arv) Riigikogus endas väheneb valitsusse minekuga.

Jokker: Vastuhääle andmise võimalus ebameeldivale kandidaadile
Järgnev mõte on selline, mis paljudele võib meeldida ja paljudele kindlasti ei meeldi ning mille reaalne läbiminek valimisseadusesse on kõige ebatõenäolisem. Nimelt võiks valimiste ajal olla valimissedelil lisaks poolthääle lahtrile ka vastuhääle lahter. Vastuhääle lahtrisse saaks kirjutada selle kandidaadi numbri ringkonna või üleriigilisest nimekirjast (Kuidas valimisseadus parasjagu kehtib) keda kohe kindlasti võimu juures näha ei taheta. Antud täiendusega valimiste süsteemi juures lubataks ka negatiivne häälte saldo, s.t vastuhääli on rohkem kui poolthääli. See näitaks selgelt ära, et antud isik on ebapopulaarne ja ta ei tohiks inimeste hinnangul võimu juurde pääseda. Taas pole tegemist päris minu enda ideega, vaid antud varianti on aegade jooksul välja pakutud teiste inimeste poolt. Nimetatud muudatus tooks kaasa selle, et poliitik ei saaks ühte valjagruppi soosides teisi inimeste gruppe täiesti "üle lasta", vaid ta peab jõudu mööda arvestama kõigi huvide ja arvamustega. See aga tooks kaasa õiglasema ja ausama poliitika.

Artikkel viimati muudetud 15.02.2015 kell 21:45 (V versioon)

[1] http://uudised.err.ee/v/eesti/5edfb7ac-5382-4ece-b36c-d0bfec8772c5
[2] http://uudised.err.ee/v/eesti/5e322d05-9ad6-4124-ba17-50fa78469f9f'
[3] http://www.aripaev.ee/arvamused/2015/02/13/eesti-ei-vaja-sisepiire

Kandidaat nr. 607 - Taavi Simson

Valmis on saanud minu kampaaniavideo, mis tutvustab minu platvormi 2015. aasta Riigikogu valimisteks. Antud videos ma räägin, mille eest ma seisan, miks ning mida täpsemalt ma plaanin selle heaks ellu viia. Olen Eesti Vabaerakonna kandidaat Mustamäe-Nõmme ringkonnas ning minu kandidaadinumber on 607.

Kellel on soov minuga isiklikult kohtuda, siis selleks on järgmised võimalused:

• Pühapäev, 08.02.2015, kell 16:00 Nurri Kassikohvikus Tartu mnt 24
• Neljapäev, 12.02.2014, kell 18:00, Pööning, Akadeemia tee 24, ENLi korraldatud RNK3 Varivalimisdebatil (Valimisdebati teemaks on "Õiglane valimisiga")

P.S Platvormiga seoses tekivatele küsimuustele olen ma hea meelega valmis vastama kommentaarides.

Riigikogu valimiste reklaamklipp

Minust valminud väike reklaamklipp Riigikogu valimiste kampaaniaks. Suur tänu minu poolt kõigile asjaosalistele, tänu kellele see klipp valmis ja tänavatele jõudis. Klipp ise peaks olema nähtav 15.01-20.01 Kadaka Selveri ja Tondi-Tammsaare tee ristmiku juures olevatel suurtel ekraanidel.
Antud klipp on heaks võimaluseks natukenegi rohkem pilti saada valimiste ajal, mis loodetavasti kajastub teatud määral ka häälte arvus.

Täiendav informatsioon 17.01.2015 seisuga:
Kahjuks on selgunud, et minu, aga ka paljude teiste EVA kandidaatide, klipid tänavatele siiski ei jõua erinevatel põhjustel. Seega on minu klipp paraku vaadeldav vaid minu blogis ja YouTube`i kanalis. Kuid ei hullu, raskused ongi mõeldud võitmiseks ning küll leiab mõne teise tee veidi rohkem pilti saada.

Miks ma kandideerin Riigikokku

Mina Eesti Vabaerakonna Asutaval kogul

Hiljuti jõudsin ma oma elus ühe tähtsa otsuseni. Nimelt kandideerin ma tulevastel valimistel Riigikokku Eesti Vabaerakonna ridades Mustamäe-Nõmme ringkonnas. Miks Riigikokku ja miks Eesti Vabaerakond?

Riigikogu on Eesti Vabariigi kõige tähtsam seadusandlik organ, seal olevatel isikutel on suur võim ja veel suurem vastutus ning Riigikogu liikmeks olek on au ja privileeg. Kuid mitte see ei ole peamine põhjus miks ma olen valinud Riigikogu kohaks kuhu kandideerida. Mind motiveerib soov midagi reaalselt ära teha, soov panustada reaalselt sellesse, et homne Eesti on parem Eesti ning omada reaalselt ka võimu ja võimalusi selleks. Sest olgem ausad, võimuta inimeste hääl on Eestis jäänud nõrgaks ning kuigi ka võimu juures otseselt olemata on võimalik palju head korda saata, on võimalused tegudeks Riigikogus olles selleks palju suuremad.

Vabaerakonna olen ma valinud, sest Vabaerakond on väike ja paindlik. “Suurte dinosauruste” hulgas kaoks minu hääl ja mõte massi sisse ära, kuid Vabaerakonnas olles saan ma oma ideed teha kuuldavaks. Vabaerakond on justkui tore väike pere, kus kõik kõiki tunnevad ja oma ideid ja arvamusi saab vabalt väljendada kartmata kriitikat või seda, et ideed kaovad kuhugi ära enne õigesse kohta välja jõudmist. Vabaerakonna olen valinud ka tasakaalukuse pärast, Vabaerakond ei tõsta esile ega tee maha ühtegi rahvusliku ega sotsiaalset gruppi, Vabaerakond vaatab Eestit ja eestimaalasi ühtse tervikuna.

Vabaerakonda on pannud mind valima ja seal kandideerima ka väike trots. Mäletan, et kevadel ütles mulle üks mu sõpradest “Taavi, kui sa midagi ära tahad teha, pead astuma Keskerakonda”. On kurvastav, et inimesed näevad ainsa võimalusena midagi ära teha liituda vanade ja suurtega ning on kaotanud usu uutesse ja värsketesse jõududesse ning nende areenile saamise võimalusse. Tahan tõestada, et kõik ei ole veel kadunud ning uutel inimestel ja erakondadel on võimalus esile tõusta, peab vaid usku olema (ja ka häälega toetama).

Rääkides platvormist, minu isiklikust platvormist, siis olen valinud hariduse valdkonnaks, mille eest seista. Heast haridusest ja haritud kodanikest saab alguse tugev riik. Targad kodanikud teavad, mida on tarvis teha, et saada majanduslikult edukaks, luua toimiv pere ning mitte lasta end mõjutada demagoogial ja propagandal.

Toimivaks tugevaks haridussüsteemiks on tarvis, et oleks piisavalt häid õpetajaid ja õppejõude. Kuigi õpetajate palkade heaks on viimastel aastatel palju tehtud, siis noorteadurite ja algajate õppejõudude palkadest on räägitud väga vähe. Loodan, et saan siinkohal midagi muuta, sest just viimati nimetatud osalevad ka koolidesse minevate õpetajate väljakoolitamisel ning kui õpetajate õpetaja on nõrk, ei saa ka õpetaja ise palju tugevam olla. Lisaks algajate õppejõudude (assistentide) ja teadustöötajate palkadele soovin kaasa rääkida doktoranditoetuse kasvule, kuna see on jäänud alates kehtestamise hetkest protsentuaalselt järjest väiksemaks suhestatuna palkadesse. (mediaanpalk, keskmine palk)

Kuid lisaks kõrgharidusele on tarvis tegutseda ka põhiharidusega. Leian, et huviharidusel on tähtis roll tavapärase akadeemilise hariduse kõrval ning seetõttu tuleb tegutseda, et see oleks võimalikult koolilähedane, et laps ei peaks kaugele minema ning olema tasuta. Tasuta seepärast, et paljud lapsevanemad ei saa oma lapsi majanduslikel põhjustel panna erinevatesse ringidesse. On aga vale, et inimesel jääks mingi osa haridusest saamata pelgalt majanduslikel põhjustel.

Hariduse vallas on mul mõtteid veelgi, paraku ei mahu need siia lühikesse teksti ära. Küll aga on huvilistel esitada täiendavaid küsimusi programmi ja kandideerimise kohta kommentaarides.