Sõnavabadusest

"Je suis Charlie" - "Mina olen Charlie"
Väljend, mida viimastel päevadel meedias palju näha on olnud.

7. jaanuaril 2015 šokeeris vaba demokraatliku maailma Pariisis toimunud terrorirünnak satiirilise ajalehe Charlie Hedbo toimetusele, mille käigus sai surma 12 inimest. Ründajateks olid islamiäärmuslased ning ajendiks olid antud väljaandes avaldatud Muhamedi kujutavad ja islamiteemalised karikatuurid.

Kõigepealt sooviks avaldada kaastunnet hukkunute omastele ning nende sõpradele ja tuttavatele. Terrorismile ja teistelt elu võtmisele ei ole mingit õigustust, olgu ajend milline tahes.

Samas tuletas antud sündmus meile kõigile  teravalt meelde, et vahel on sõnaõigusel ja vabal eneseväljendusel väga kõrge hind, eriti siis kui me kippume antud õigusega liiale minema. Ei tohi unustada, et suurte õigustega kaasnevad ka suured kohustused. Tuleb jälgida, et sõnad ja teod, mida me teeme, ei teeks haiget ega solvaks meie kõrval olevaid inimesi. Ehkki sõnavabadus tähendab justkui seda, et võime öelda mida tahame kelle kohta tahame millal tahame, siis samaaegselt on meil kohus seda tehes jääda väärikaks ning säilitada ka lugupidamine ja austus inimese suhtes, kelle kohta me midagi lausume.

Vaadates pilte, mida on aegade jooksul Charlie Hedbo külgedel avaldatud, siis võib öelda, et tegemist oli õnnetusega, mis hüüdis tulles. Kui sa elad riigis, kus elab väga suur moslemi kogukond ning sa avaldad pilte, mis pilavad nende kõige pühamat kuju, siis võib olla kindel, et varem või hiljem sellel mingisugused tagajärjed on. See muidugi ei õigusta seda, mis töötajate suhtes toime pandi, kuid ma usun, et antud sündmust oleks saanud ära hoida. Põhiliselt läbi selle, et oma huumoriga oleks peetud rohkem piiri. Ühte ja sama sõnumit võib anda edasi mitmel moel ning sellsite teemade puhul, mis puudutab erinevaid vähemusrahvuseid, usulahke ja teisi tundlike teemasid, tuleks valida delikaatsem tee. Kui sa räägid ühest ja samast asjast veidikene teistmoodi (või oled sunnitud seda teatud mõttes tegema), siis see ei ole sõnaõiguse piiramine, vaid kaine mõistuse rakendamine ja teiste suhtes austuse säilitamine. Nalja saab teha ka nii, et see, kelle suhtes nalja tehakse, saab naerda.

Radikaalse islami naeruvääristamine võib ju pakkuda mõnele väikese naeru, kuid ei vii probleemide lahendamisele kuidagi lähemale. Pigem vastupidi, nii liigutakse kaugemale. Kui soovitakse lahendada probleeme Lähis-Idas, näiteks ISIS, siis tuleb istuda laua taha, võrdväärsete partneritena ning sisukat ja teineteist austavat dialoogi pidades. lahendusteni jõuda.