 |
| Umbes nii toimub trammitee remont |
Antud postitus on omamoodi mõtteliseks järjeks minu mõni kuu tagasi tehtud blogipostitusele "Miks asjad nii kaua aega võtavad?" Toona kirjutasin ma sellest, et Haabersti ringristmiku rekonstrueerimine võtab aega ülemõistuse kaua (tööde lõpp sügis 2018), mistõttu ümberkaudsete elanike liikumine on raskendatud pika aega.
Seekord tahaksin kirjutada samas valguses Kopli trammitee remondist. On küll hea, et seda üldse remonditakse, kuid see ei tohiks nii kaua aega võtta. Kui tõesti inimesi igale objektile ei jätku, siis tehtagu üks objekt korraga. Kõigepealt Haabersti ringristmik ja siis Kopli trammitee. Mis on aga reaalsus? Pikk trammitee on kinni mitmeid kuid, aga objektil võib näha üksikuid mehi ja ma tõesti mõtlen üksikuid. Samal ajal kui ülejäänud ehitustanner seisab lihtsalt tühja. Eile olin tunnistajaks olukorrale, kus lõigul Balti jaam-Põhja puiestee õnnestus näha 4 meest! Ja need kõik olid ametis elektriliinide paigaldamisega.
Minu, kui lihtsa inimese loogika ütleb, et arukam on trammiliiklus seista vaid suveks ja siis panna terves pikkuses mehi peale nii palju kui vaja. On selge, et mõned asjad võtavadki aega, näiteks betoonaluse kuivamine, kuid see pole küll OK kui töö seisab pelgalt sellepärast, et töömehi pole.
Üks asi on kohalikele inimesele tekkivad raskused ehitustööde tõttu, kuid teine, hullem asi, on see, et inimesed võõrduvad trammist kui see nii pikka aega ei liigu. Uus trammitee võib ju tore ja mugav olla, aga võib vabalt juhtuda, et valmimise ajaks on osad kasutajad bussi peale ümber harjunud või kasutavad hoopis autot. Autoliiklus on aga midagi sellist mida Tallinnas tahaks vähendada, sest koormus on niigi suur ja laiendamise ruumi pole. Mõnes kohas ei tohiksi laiendada, sest vaba ruumi ja rohelust peab ka linna jääma.
Viimane on eriti teravalt esile kerkinud mainitud Haabersti ringristmikuga seoses (hõberemmelga saaga). Ei ole õige, et paljalt autoteede tarvis või uute majade jaoks ohverdatakse seda vähest rohelust, mis mõnes Tallinna piirkonnas säilinud. Üks asi on visuaalne kahju, kuid teine, tõsisesm asi, on õhu kvaliteedi langus ja mürataseme tõus. Viimased aga mõjutavad inimeste tervist ja sealtkaudu juba tervishoiu süsteemi ja mõju riigieelarvele. Kuigi kalkulatsioonid ei pruugi seda näidata võib nii mõnegi projekti sotsiaalmajanduslik mõju olla hoopis miinusmärgiga, kui seda on valesti teostatud või on oldud prognoosides liiga optimistlikud.
