Elamusi SEB Sügisjooksult 2014

Nagu tavapäraselt, oli ka selle aasta Sügisjooks osalejaterohke.

See aasta osalesin kolmandat korda ning teist korda järjest SEB Sügisjooksul. Antud üritus on see üks kord aastas, kui ma viitsin võta jalad kõhu alt välja ning teha korralikult sporti. Sport, nagu teada, on tervis ning tervist tuleb hoida. Seega poolkohustuslik üritus mulle justkui, kuid see selleks.

Enim meelitab antud võistlusel osalema just see rahvarohkus ja melu, mis seal iga aasta on.Sarnaselt Tartu Maratoniga võib ka selle ürituse kohta öelda Rahvaspordi üritus suure R tähega. Aga ka see, et saad teada reaalse aja, oma taseme ning on võimalus võrrelda teiste inimestega. Hea indikaator oma jooksutasemele ja tervisele.

Selle aasta starti ma siiski suurte ootustega ei läinud. Põhiliselt seetõttu, et ma enne starti absoluutselt trenni ei teinud. Sellest johtuvalt ennustasin ma enda lõpuajaks 1:05:00-1:10:00 enne starti, rohkemaks ei ole jõudu ma kartsin. (Eelmise aasta aeg oli mul 1:01:59) Kuid pärast starti avastasin, et mul läheb tegelikult päris hästi, esimesed kilomeetrid läksid tempos 05:50-06:00 kilomeetri kohta. Imekombel õnnestus seda tempot lõpuni hoida ja viimasel kilomeetril isegi tempot lisada. Sellest johtuvalt kujunes mul lõpuajaks 58:28 (brutoaeg tänase seisuga) Kuid kuna viimasesse lõpuspurti läks viimanegi energia, siis pärast finišeerimist tundsin, et isegi püsti seismine nõuab jõupingutust. Tähendab, endast on antud maksimum. Õnneks jagatakse peale finišeerimist ka jooki, pähkleid ja kohupiimapastat. Need aitasid mul kenas vähemalt osa oma energiat taastada, kuid isegi praegu, neid ridu kirjutades, tunnen end ikkagi tühjaks imetud käsnana. Rahvasportlase võlud ja valud.

Järgmistel aastatel tahaks oma tulemust veelgi parandada, või siis ette võtta juba poolmaratoni, milleks ma juba aastaid hoogu võtan, kuid mille puhul laiscus condites ikka ja jälle maha murrab. Siiski, vähemasti sihid peavad olema, on mille poole püüelda.

Mõtteid Sügisjooksust (ja muust rahvaspordist)

Sügisjooksul on alati hulgaliselt osalejaid

Olen ise spordifänn, kuid viimati osalesin Sügisjooksul 2009. aastal. 2010 ja 2011 aasta jäid vahele, seda mitte ainult ajafaktori tõttu, vaid ka hinna tõttu.

Sügisjooksu osalemistasud see aasta on sõltuvalt distantsist ja registreerimisajast 15-45 €. Need on üsna krõbedad hinnad.
Üleüldse on rahvasport kalliks läinud, mitte ainult Sügisjooks, vaid ka teised suuremad rahvaspordi üritused.Paljudel huvilistel jääb seetõttu osalemata, sest on palju tarvilikemaid kulutusi kui üks spordiüritus.

On arusaadav, et korraldajad tahavad saada tasu, maksavad kiibid, numbrid, jooogipunktid jne. Kuid tegelikult ajab hinna ülesse igasugune (minu arust natuke pointless) nänn mis jagatakse ürituste ajal. Sügisjooksu puhul siis Tallinki (2009 a Viking Line) kinkekaardid, mida paljud ei kasuta, ning veel mõned kinkekaardid, 2009. aastal anti kaasa ka Nike´i või Adidase kinkekaart.

Minu ettepanek oleks, et pakkuda inimestele soodsamat registreerimisvõimalust, selle arvel, et ta loobub pudist-padist mis ei ole otseselt võistlemisega seotud. Loobumisotsusest saaks teada anda registreerimisankeedis. Ise oleksin nõus näiteks 5 € maksma jooksmise eest, kui 20+ € mis nõutakse, on lihtsalt liig. Eriti tudengi jaoks.

Lisaks veel mõte, et kui Tallink, SEB ja teised firmad soovivad toetada sporti ja tervislike eluviise, siis toetagu korraldajaid nii palju, et nad saaksid hinda (veel) allapoole tuua. Samuti peaks toetama riik, öeldakse ju, et eestlaste tervis pole kõige paremas korras, eluiga lühike ning inimesed on järjest rohkem rasvas. Kui toetada sporti, teha see (majanduslikult) võimalikuks võimalikult paljudele, siis aitaks see kaasa olukorra parandamisele.

Ootan ka lugejate mõtteid antud teemal ja ideid kuidas tuua veel suuremad rahvamassid spordini. Ise leian, et kui õnnestuks hinnataset kasvõi poole võrra alla tuua, siis paarikümne protsendine tõus osalejate arvus oleks garanteeritud.