Doktoranditoetuse tõusu nõuavad teisedki

Õuna on peetud ikka üheks hariduse sümboliks.

Doktoranditoetusest olen oma blogis kirjutanud varemgi. Sellele vaatamata sooviks ma selle teema veelkord üles võtta. Seda põhjusel, et (nagu selgub) ma ei ole ainus, kes selle teema ülevalhoidmise eest häälekalt võitleb.

Nimelt juhtus mulle täna näppu 19. märtsi Eesti Päevaleht.(Nr. 54) 10. leheküljel, arvamuse rubriigis jäi mulle silma väike uudisnupp, mille oli kirjutanud Liina Hirv, kes on Tartu Ülikooli üliõpilasesinduse aseesimees. Uudisnupp ise kandis pealkirja "Doktoranditoetust tuleb tõsta".

Kuigi tekst ise oli lühike, andis see probleemi sisu üsna hästi edasi. Tsiteeriksin otse ühte punkti, mis väga hästi annab edasi probleemi ja näitab ära, miks on vajalik doktoranditoetuse tõstmine nüüd ja piisavas ulatuses: "Doktoritöö kaitsmiseni jõuab nelja aastaga umbes iga viies doktorant. 2000. aastal oli keskmine doktoriõppe kestus 62 kuud, 2011. aastal juba 80. kuud. Doktoriõppe tulemuslikkuse analüüsi lõppraportist ilmneb, et pooled doktorandid põhjendavad õpingute venimist kooli kõrvalt tehtava palgatööga, mida üldjuhul tehakse majanduslikuks toimetulekuks."

Artiklist selgub veel, et EÜL (Eesti Üliõpilaskondade Liit) on teinud ettepaneku, et doktoranditoetus võiks olla 80% Eesti keskmisest palgast (nii nagu see oli doktoranditoetuse kehtestamise hetkel 2004. aastal)
See visioon ei erinegi väga minu mõttest, et doktoranditoetus võiks olla 60-80% eelmise aasta III kvartali bruto mediaanpalgast. Kuigi ka mulle meeldiks, et toetus oleks 80% keskmisest palgast, siis tuleb vaadata ka seda, kui vastuvõetav riigieelarvele see on. Doktorantide arv on siiski omajagu suur ja riigieelarve vahendid on piiratud, mis tähendab, et ükskõik kui väga me ei sooviks head teha, tuleb arvestada ka reaalseid võimalusi. Kui aga selgub, et 80% keskmisest palgast doktoranditoetusena on võimalik, siis kindlasti tuleb selline määr ka kehtestada. see on oluline Eesti haridust ja tulevikku silmas pidades.

TTÜ Tudengkonna 94. sünnipäev

TTÜ peahoone (mis on küll vähe uuem kui tudengkond ise)

Eile, 3. oktoobril, peeti Mektory maja suures saalis TTÜ Tudengkonna 94. sünnipäeva. TTÜ Tudengkonna sünnipäev, rahvakeeles ka "Sügisball" on pidulik üritus, kus tublimad tudengid saavad kokku ning veedavad mõnusalt aega.

Samuti toimub Tudengkonna sünnipäeval tublimate autasustamine pronks-, hõbe- ja kuldmärkidega. Vastavad teenetemärgid jagatakse välja suurte teenete ees tudengkonnale.(Näiteks mõne tudengiorganisatsiooni toimivaks ja edukaks muutmine või mõne suure tudengiürituse pikaajaline tipptasemel korraldamine). Ka pronksmärgi saamine nõuab aastatepikkust pühendumist ja palju tööd. Kuldmärgid aga on lausa nii haruldased, et neid igal aastal välja ei jagatagi.

Selle aasta peole olin ka mina kutsutud, nagu ka eelmisel ja veel mõnel aastal. Täpselt mille eest, ei teagi, kuid see polegi vast oluline. Meelde jäi kõige rohkem T-Teatri (TTÜ oma teater) sketš (video kujul), mis oli inspireeritud No99 "Ühtse Eesti Suurkogu" katusestseenist. Päris vaimukas oli. Kahju vaid, et filmida ei lubatud, muidu oleks hea sõpradele ja tuttavatelegi näidata.

Otseloomulikult kuulus sünnipäeva peo juurde ka väike šampuseklaas ja tordiviil. Seega, kui midagi muud peolt ei saa, siis täis kõhu kindlasti. :)
Aja märk on see, et suurt hulka inimesi peolt enam ära ei tunne. Olen juba nii kaua ülikoolis olnud, et inimesed, kellega suhtlesin esimesel aastal koos ülikoolis ja üliõpilasorganisatsioonides, on ammu lõpetanud ja uute väljakutsete juurde siirdunud. Samas mõned neist tulevad siiamaani Tudengkonna sünnipäevadele, mis on tegelikult väga lahe.

Kuna aga nii palju oli uusi olijaid ja vanad olijad olid omades seltskondades (kuhu ei julgenud "vahele hüppata"), siis kahjuks juttu ei jõudnudki eriti kellegagi ajada. Nimelt meeldib mulle suhelda küll, aga alustamine on minu jaoks keeruline, mistõttu vajaks ma uute inimestega tutvumiseks natuke väiksemat seltskonda ja vaiksemat momenti. Muidugi ei tähenda see seda, et ma üldse rääkida ei saanud. Natuke ikka, lihtsalt mitte nii palju nagu ma ise oleks soovinud.