Lõbus matemaatika

Geenius, kes lõi Khan Academy - Salman Khan

Kõik meist on mingi periood tegelenud matemaatika ülesannetega mis tunduvad rasked ja mis võtavad isu edasi tegutseda. Kuid matemaatika ei pea olema ilmtingimata kuiv ja igav, see võib olla ka fun ning paljusid teemasid matemaatikas on tegelikult võimalik hästi lihtsalt seletada. Ma ei teadnud, kui lihtne ja fun võib matemaatika olla seni kuni ma puutusin kokku sellise kohaga nagu Khan Academy. (www.khanacademy.org) Siin kohal pean tänama oma sõpra, kes mind selle saidiga tutvustas, jäägu tema nimeks Mister M.

Mis on Khan Academy?
Khan Academy on interaktiivne veebikeskkond, kuhu on üles laetud üle 3000 video matemaatika, füüsika, keemia ja muude teaduste teemal. Kirsiks koogil on aga rohkem kui 300 ülesandest koosnev matemaatika harjutusväljak.  Iga ülesande lahendamise eest saab punkte, samuti saab erinevaid märke teatud saavutuste eest. Mida suuremad saavutused, seda uhkemad märgid. Järgmise taseme ülesannete juurde saab siirduda alles siis, kui eelmise taseme ülesanded on sooritatud. Samuti tuleb ülesandeid iga teatud aja tagant korrata. Seega pikema-ajalisel kasutamisel peaks materjal üsna korralikult kinnistuma. Harjutusväljak katab sisuliselt kõike mida üks inimene võib matemaatikast vajada, alates naturaalarvude liitmisest kuni L´Hospitali reegliteni. Tulevikus lubatakse aga harjutusväljakut veelgi täiendada ning uusi videosi lisandub põhimõtteliselt iga päev.

Fun-iks muudab selle minu jaoks just see märkide ja punktide süsteem, kuna tahtmine on saada järjest uhkemaid märke, siis tekib kerge võistluslik hasart. See on ka hea võimalus sõpradel omavahel oma progressi võrrelda. Lisaks on see hea keskkond matemaatikaõpetajatele. Nad saavad olla oma klassi õpilastele coachiks ning seeläbi jälgida kes millega kui palju tegeleb ning kes millega hädas on. See võimaldab paindlikult konsultatsioone anda ning analüüsida millele õpetamisel rohkem rõhku panna. Ma ei ütle, et see sait võiks asendada matemaatikatunde, kuid kindlasti oleks selle keskkonna kasutamine suurepärane täiendus süsteemile, mis matemaatika alastele oskustele saaks ainult kasuks tulla.

Energeetiline reede

Ehitatav Enefit 280 tehas Auveres Narva lähistel.
Pilt tehtud mõnda aega tagasi.
Praegusel kujul jaam hoopis valminum.

Läinud reedel, 16. märtsil sain osaleda ühel väga toredal ekskursioonil. Nimelt korraldas Eesti Energia ekskursiooni nendele tublidele ja aktiivsetele tudengitele kes võtsid vaevaks ennast registreeruda Võti Tulevikku messil.

Ekskursioon ise sai alguse hommikul kell 8. Reisieelset elevust rikkus vaid sombune ilm, päikesepaisteline oleks olnud palju kenam. Igatahes, algas päev kogunemisega. Juba alguses oli näha, et reisiseltskond tuleb väike. Lõpuks kogunes meid 11, kui ma mööda ei pane. Sellest on kahju, et nii vähesed tudengid võtavad vaevaks kasutada sellist võimalust. Sa saad näha kohta, mida muidu ei näe, saad näidata end ettevõtele ja seda kõike veel tasuta. Noh, nagu öeldakse, pole mõistus oma teha. Ise leian, et sellistest võimalustest tuleks kahe käega kinni haarata.

Kui buss oli kohale jõudnud, võeti peale veel pirukad ja joogid TTÜ sööklast ning siis võeti suund Jõhvi. Sinna ka peale paaritunnist sõitu lõpuks jõuti. Jõhvis asus meie ekskursiooni esimene külastuskoht. Nimelt üks osa Eesti Energia Tehnoloogiatööstusest. Seal tegeletakse erinevate soojustehniliste seadmete ja muude suurte metallkonstruktsioonide projekteerimisega, konstrueerimisega ning EE kaevandustes töötavate seadmete ja sõidukite remondiga. Sinna kohale jõudes kostitati meid kõigepealt kohvi ja pirukatega. (Mis sest, et meil endal oli bussis ka, logistika vist vähe "longas", aga ei hullu.) Sellesamase kohvipausi käigus seletati lähemalt ka mis ettevõtmisega seal siis tegemist on. Sain teada huvitava fakti, et selle asutuse eelkäijaks oli Energoremont, mis asutati 1959. aastal. Peale kohvipausi istutai meile pähe ilusad valged kiivrid ning seejärel seadsime sammud tuurile. Kõigepealt külastasime kontoriosa, kus töötasid insenerid ilusti rivis laudade taga ja klõbistasid usinasti oma arvutites. Põgusa vestluse käigus giidiga saime teada, et suurem osa töötajaid kõneleb seal vene keelt ning praktikale tulles saab selle üsna kiiresti selgeks, isegi kui sa seda enne eriti ei oska. Mis ma oskan öelda, Ida-Virumaal töötamise võlud ja valud. Siinkohal ei maksaks arvata, et eesti keelt üldse ei kuule, seda lihtsalt kasutatakse vähem kui keskmine tudeng harjunud on. Siis vaatlesime erinevaid tšehhe. Kõigepealt suurte metalldetailide lõiketöötlemise (plasmalõikus antud juhul) ja painutamise tšehh. Seejärel vaatlesime tšehhi kus oli igat sorti masinaid mida ma elus esimest korda oma silmaga nägin. (radiaalpuurpink siis) Seal oli kõike alates freesidest lõpetades karusseltreipinkidega. Kerge irooniaga võib öelda, et kui te ei leia sobiliku masinat sealt, siis ei leia te seda ka mujalt Eestist. Siis nägime termotöötluse töökoda kus tegeltakse karastamise, tsementiitimise ja kõige muu tähtsaga. Esimest korda õnnestus näha sellisel kujul töökoda. Ka TTÜs on paar karastusahju, kuid need on nagu nukuköögid võrreldes sellega mida ma seal nägin. Peale seda käisime vaatlemas veel ka värvimistöökoda ning masinate remonditöökoda. Viimases õnnestus näha ka ühte puurseadmega vankrit, mis nägi välja nii nagu oleks 99% elust elatud ning vanuseks piltlikult öeldes sajand. Ilmeks näide sellest, kui masin töötab peaaegu 24/7, vähemalt nii on "keiss" osade kaevandustes töötavate masinatega. Seejärel suunduti tagasi peamaja juurde, kus tagastasime kivrid ning asusime sõitma järgmis objekti suunas.

Ekskursiooni teiseks sihtkohaks oli Auvere, kus asub Eesti Energia poolt ehitatav uus Enefit-280 õlitehas. Neile, kes pole Eesti geograafiaga väga kodus, siis neile teadmiseks, et tegelikult asub uus õlitehas otse Eesti Elektrijaama taga vana õlitehase kõrval. Ehitus on peaaegu valmis. Ainult mõned viimistlevad tööd ja häälestus. Meile öeldi, et kui kõik läheb hästi, siis aasta lõpus annab tehas juba toodangut. Kui kohale jõudsime, siis oli väike viperus, nimelt läksime alguses kogemata sisse valest kohast, kuid ei hullu, uuesti bussipeale ning juba mõne minuti pärast olime õige tõkkepuu taga. Bussilt maha tulles tuli vastu meile üks ekskursiooni saatjatest, kelle esimene küsimus oli, et kuidas on meil lood vene keelega. Iva seisnes selles, et meile määratud kohapealne giid, kes pidi meile seletama tehase tööpõhimõtet ja kes pidi meile ringkäigu tegema, oskas ainult vene keelt. Võite isegi eeldada, mida me oma vene keele oskuse kohta ütlesime. No mis siis ikka, kogunesime kontorisse, mis oli kokku pandud kümnetest sinistest konteineritest, mida tavaliselt võib ehitusplatsil märgata. Enefiti ehitusplatsil oli neid aga lausa sadu, kõik alates eluruumidest ja kontoritest lõpetades sööklaga oli tehtud konteineritest komplekteeritud blokidesse. Nii me seal siis kontoris maha istusime ja ootasime, mis juhtuma hakkab. Siis tuli meie giid ja alustas oma esitlusega. Bussile vastu tulnud isik proovis küll tõlkida alguses meile eesti keelde teksti, kuid varsti loobus, kuna ei osanud isegi kõiki erialaseid termineid eesti keelde panna. Pärast pisikest ajurünnakut leiti noor blond neiu, kes hakkas vene keelt meie jaoks inglise keelde tõlkima. Nagu arvata võite, siis paremat tulemit sellest väga palju ei tulnud. Selline kurb-koomiline vahejuhtum siis. Kuid sellest hullu pole, sest olgu see tekst inglise, vene või eestikeeles, teemast on ikka keeruline simese hooga aru saada. Põhimõtest ja põhiosadest oli võimalik aru saada ka kenade värviliste piltide järgi mis seinale kuvati.

Pärast ettekannet pandi meile pähe kiivrid ja anti selga helkurvestid - ohutus ennekõige. Siis seadsime sammud valmiva objekti enda poole. Enefit 280-st saab siis uus Eesti Energia tehas, mille toodanguks on põlevkiviõli ja madala oktaanarvuga bensiin. Meile seletati, et autole kõlblik bensiin peab evima suuremat oktaanarvu, selle jaoks on vaja aga rafineerimistehast, mis peaks valmima umbes 2016. Seega autokütuse masstootmisest Eestis saame rääkida alles mõne aasta pärast, kuid valgus tunneli lõpus juba paistab. Lühidalt öeldes vaatasime hoonet seest ja väljas, selle tähtsamaid sõlmi. Kõige kõrgem punkt, kuhu me ronisime, oli "ainult" 20 meetrit, kuid sellest piisas, et mul endal jalg kergelt tudisema hakkab. Nimelt tehakse ju jalgealune pind sellsitel objektidel sõrestikmetallist ja kui sa näed enda jalge all 20 meetrit sisuliselt vaba maad, siis õõnsaks võtab kergelt küll. Trepp ise asus hoone välisküljel. Ehitis ise on veel tublisti kõrgem, täpse kõrguse jään võlgu, ütleme, et üle kolmekümne meetri kindlasti. Igatahes väljast vaadatuna võtab see ehitis ahhetama. Pärast tiiru ehitusobjektil seadsime sammud sööklasse. Lõuna oli väga hea, sest portsud on seal suured ja maitse üsna OK. Söökla, nagu kõik muugi seal platsil, oli kokku pandud konteineritest, nii nagu ma ka varem mainisin. Seetõttu seal ruumiga väga priisata pole, kuid lühiajaliselt kannatab täitsa olla. Peale lõunat käisime veel korra nö kontoris, Seal tagastasime kiivrid ja vestid ning jagasime muljeid nähtuks, seda siis omamoodi eesti-inglise-vene keelse vestluse käigus. Enne lahkumist anti veel igale osalejale meene milleks oli kiletatud A4 värvifoto valmivast objektist. Seejärel läksime bussipeale ja asusime tagasiteele Tallinnasse, kuhu jõudsime umbes pool kuus õhtul.

Minule jäid igatahes positiivsed ja meeldejäävad muljed antud ekskursioonist ja loodan, et tulevikus avaneb vel võimalusi taolistel osaleda.

Madala haridustaseme probleemidest Eestis

Puupead ühiskonnas - kas Eesti tulevik?

Juhtusin eile lugema "Eesti Päevalehe" veebiversioonist artiklit "Iga neljas Eesti noor astub ellu vaid napi põhikoolitunnistusega." Selles artiklis jäi silma kaks fakti, mida mainiti. Esiteks on 27 protsendil 18-30 aastastest noortest (vaid) põhiharidus. Teiseks, 8000-l neist 27 protsendist suisa lõpetamata põhiharidus.

Selle artikliga seoses tekkis mul tahtmine veel kord tagasi pöörduda eelmise, gümnaasiumireformi puudutava, artikli juurde. Kuidas me saame eeldada, et noored õpivad edasi, kui juurdepääs järgmistele haridustasemetele on raskendatud? Selle all pean silmas tulevast gümnaasiumite kaugust väikeasulatest ja õppekohti gümnaasiumis.
Tõsi, gümnaasiumi kaugus või seal olevate kohtade arv määrab praegu väheste noorte saatuse. Praegu on põhiliseks mureks motivatsioon või see, et tingituna rasketest majanduslikest tingimustest tuleb minna varakult tööturule, et endale ja/või oma perele elatist teenida.

See on paraku aga tupiktee, sest madal haridustase tähendab seda, et karjääriredelil väga kõrgele tõusta ei saa. See aga toob automaatselt kaasa selle, et töötasu on madal. Madal töötasu tähendab seda, et kogu summa kulub üürile, kommunaalmaksetele, toidule, riietele jne. Kõrvale ei õnnestu midagi panna või saab kõrvale panna väga vähe. See aga tähendab seda, et noor jääbki töö orjaks, edasiõppimise võimalused kahanevad iga mööduva aastaga, sest mida pikem paus jääb õpingutesse, seda raskem on uuesti alustada.

Motivatsiooniga on see lugu, et asi on kinni inimese enda väärtushinnangutes ja koduses kasvatuses. Samas näen vähemalt ise süüd ka meedial, mis kultiveerib lihtsa elu arusaama ja pettekujutlema, et raha tuleb kergelt kätte. Selle all pean silmas igasuguste "staaride" ja "ärimeeste" propageerimist. Kuid mitte ainult kasvatus ja väärtushinnangud ei mõjuta motivatsiooni, vaid ka haridussüsteem ise. On mõistetav, et kuivade faktide õppimine võib eriti teismeeas olla üks kontimurdev tegevus. Aga just põhiliselt faktiõppele on praegused põhikoolide ja gümnaasiumite õppekavad üles ehitatud. Kahjuks ei oska ma öelda, mis oleks otsene rohi, et ravida noorte motivatsioonipuudust ja äratada nende huvi tunnis räägitava vastu. Ainsad meetodid, mida ma oskaks soovitada, on eluliste näidete kasutamine, kus teadmisi rakendada (eriti matemaatikas ja füüsikas on see oluline) ning kaasaegsete õppevahendite ja meedotide kasutamine nagu Powerpoint esitlused, videod, külalisesinejad, rühmatööd jne.

Põhjus, miks ma üldse hakkasin seda kirjatüki kirjutama, on see, et mind šokeerib madala haridustasemega inimeste hulk Eestis. Olen teadnud senini, et kehva haridusega inimeste hulk on Eestis suur, kuid ma poleks osanud arvata, et seis on nii hull. Selle probleemiga peab tulevikus Eesti tõsiselt tegelema, (tegeleb ka praegu, aga kas siis ei tegeleta piisavalt, või kasutatakse probleemide lahendamiseks ebasobivaid meetmeid, mine võta nüüd kinni) sest madalast haridustasemest johtuvalt kerkivad esile mitmed tõsised probleemid, mis pärsivad majanduse arengut ja ühiskonna heaolu üldiselt.

Peamised probleemid, mis kaasnevad inimeste üldise madala haridustasemega, on töötus ja oskustööjõu puudus. Eestis on ka praegu imelik situatsioon, kus on kümneid tuhandeid töötuid, samas kui mitmed kõrgtehnoloogilised firmad kurdavad oskustööjõu puuduse üle. See tähendab, et inimestele oleks küll võimalik pakkuda tööd, aga inimestel pole piisavat haridustaset või nõutavaid oskusi. Töötusega omakorda kaasnevad järgmised mured, esiteks tuleb töötutele maksta toetusi, see on suur koormus riigikassale, lisaks tekitab pikaajaline töötus stressi ja käegalöömise tunnet ning seetõttu pikaajalise suure töötuse tingimustes suureneb kuritegevus, mis omakorda lisab koormust riigi erinevatele struktuuridele.

Töötust aitaks leevendada ja tööjõu puuduse probleemi kahandada kvaliteetse ümber- ja täiendõppe süsteemi olemasolu. See tegelikult ka praegu eksisteerib. On olemas täiskasvanute gümnaasiumid ja töötukassa pakub töötutele erinevaid koolitusi. Kuid see süsteem ainult leevendab muresi. Praegune süsteem lihtsalt ei jõua ümber- ja täiendkoolitust pakkuda piisavas mahus piisavalt kiirest kuna põhiharidusega inimeste hulk on lihtsalt nii meeletu. Seega tuleks selle murega hakata tegelema juba enne selle tekkimist, ehk siis põhikoolis. Kuidas vähendada siis põhikoolis väljalangevust, seda ennetada?

Ühte meetodit ma juba kirjeldasin, ehk siis elukohased näited, kaasaegsed õppevahendid ja rohkem õpilaste kaasamine tundi rühmatööde kaudu. Tehakse seda muidugi ka praegu, aga leian, et võiks tegeleda veel suuremas mahus. Lisaks on veel samme, mida minu meelest võiks rakendada, juhul kui riigi majanduslik seisukord seda  muidugi võimaldab.

1) Piisavad sotsiaaltoetused majanduslike raskustega peredele, et õpilane saaks soetada kõik hädapäraselt vajamineva ja ei peaks olema sunnitud tööle minema.

2) Rohkem individuaalsust.Põhiharidusega noored on loobunud koolis raskes eas ja mõnikord piisaks edasiõppimiseks-pingutamiseks sellest, et keegi kuulaks ära või annaks nõu. Muidugi peaks olema selle jaoks koolipsühholoog, kuid iga kool seda luksust vist endale lubada ei saa (Vähemasti mina pole kuulnud, et igas Eesti koolis oleks koolipsühholoog), samuti ei julge noor alati ise oma murega minna ja vajab pisikest tõuget. Ka on rohkem individuaalsust vaja seetõttu, et mõnele õpilasele on vaja ülesannet pikemalt-põhjalikumalt lahti seletada, kuna kõik pole ühtviisi kiire taibuga. Ei kujuta samas ette kuidas seda individuaalsust saavutada, kui HM tahab "efektiivsuse" sildi all õpetajate arvu vähendada, ehk siis üks õpetaja peab tundi andma suurele arvule õpilastele.

3) Viimane mõte on mul selline kiirelt tulnud uitmõte, kuid ka see võib midagi aidata.Nimelt anda ka põhikoolis vajaduse korral võimaluse valida mida õppida ja mida mitte. Ehk siis kui õpilasele ei meeldi matemaatika, kuid talle meeldib ajalugu ja ta teab, mida sellega teha, siis anda talle võimalus puhtalt ajaloole keskenduda. Ehk saab siis temast kunagi suurepärane giid või muuseumitöötaja, mitte elus pettunud labidamees, kes kiristab hambaid matemaatikas põrumise pärast. See tuletab mulle meelde ka ühte Einsteini ütlust, mis käis umbes nii: "Iga inimene on geenius, lihtsalt rumalana tunduvad inimesed pole leidnud oma õiget rakendust."

Mõtteid gümnaasiumireformist

Pink Floyd  "Another brick in the wall" - Kas Eesti hariduse tulevik?

Viimasel ajal, eriti seoses õpetajate streigiga, on uuesti aktiivsemalt meediapilti tõusnud gümnaasiumite reformimine Eestis.

Põhipunkt, mida reform ette näeb, on see, et gümnaasiumite arvu kärbitakse praeguselt umbes 220-lt 80-le. Reformaatorite visioonis saab olema tuleviku gümnaasiumis 3 pralleeli, igas 28 õpilast, ehk siis 252 õpilast gümnaasiumi kohta. Kiire matemaatika näitab, et ideaaltingimustel on seega gümnaasiumihariduse omandamise võimalus korraga 252*80 = 20160 õpilasel, ehk siis 6720-l ühel aastal sündinutel.

Kuna iseseisvusaastatel on sündinud umbes 15 000 last aastas, tähendab see seda, et gümnaasiumiharidust võimaldatakse ainult 45% noortele. Muidugi võib ajada klassid suuremaks kui 28 õpilast, kuid siis kannataks õppekvaliteet (veelgi).

On mitmeid põhjuseid, miks ma olen taolisele reformile vastu:

1. Liiga suured klassikollektiivid ei lase tekkida korraliku ühtsustunnet. Olles ise läbi elu õppinud suurtes klaasides, 30+ õpilast, tean öelda, et väga vabalt on võimalik, et suurtes klassides sa mõne inimesega peaaegu et ei räägigi aastate jooksul. Samas klassisisene õhkkond mõjutab inimeste psüühikat ja seeläbi ka tervist. Ma küll ei suuda seda tõestada konkreetsete faktidega, kuid leian, et väiksemas kollektiivis õppimine on tervislikum. Samuti aitab väiksem arv õpilasi õpetajal individuaalsemalt läheneda. See on erti oluline näiteks keeletundides.

2. Kui läheb gümnaasiumite kaotamiseks, siis kaovad ennekõike just väikesed maagümnaasiumid. Mis tähendab seda, et väikese maakoha lapsed peavad hakkama koolis käima suurtes maakonnakeskustes. See tähendab aga igapäevast liikumist kuni mõnikümmend kilomeetrit. Kui antud piirkonnas puudub veel korralik rongi- või bussiühendus, muutub olukord eriti keeruliseks. Samuti pole paljudel maal elavatel lapsevanematel sellist raha, mida panna lapse (laste) transpordi alla iga kuu. Ka pole igas peres autot. See tähendab aga seda, et paljude noorte jaoks lõigatakse haridustee ära, lihtsalt majanduslikel põhjustel. See ei ole arukas, kuna niigi on Eesti meeste haridustase madal ja kvalifitseeritud tööjõu puudus suur. Gümnaasiumireform praegusel kujul ainult süvendab sotsiaalseid, haridusega seonduvaid, probleeme. Seega, kui minnakse edasi gümnaasiumireformiga, on tähtis, et HM (haridusministeerium) näeks ette ka tasuta koolibusside võrgu rajamise. Just nimelt tasuta. Leian, et bussiühenduste rajamine tuleb odavam kui õpilaskodude rajamine. Püüan seda järgnevate lihtsustatud arvutustega tõestada.

Üks TTÜ ühikas mahutab minu mäletamist mööda c.a 200 õpilast. Uusim ühikas, mis avati 2009. aastal maksis vanas rahas umbes 250 000 000 kr, ehk siis 16 000 000 €. Oletame, et iga õpilaskodu peab mahutama pool sellest, ehk siis 100-120 õpilast. (Kõik ju õpilaskodu kohta ei vaja). see teeks ühe õpilaskodu hinnaks c.a 8 000 000 €. Kõigi allesjäävate gümnaasiumite juurde õpilaskodu ehitama ei pea (suurtes linnades) ja ei saakski, kuna kooli ümbrus täis ehitatud. Kuid oletame, et õpilaskodu on vaja poolte allesjäävate gümnaasiumite juurde, seega 40 õpilaskodu. Lihtne korrutustehe näitab, et vajalik summa on sellisel juhul 40*8 000 000 = 320 000 000 € ehk umbes 5 mlrd krooni vanas rahas. See on absurdne summa ja on siililegi selge, et odavam on rajada koolibusside võrk ja/või pidada üleval praegust gümnaasiumitevõrku.

3. Veel üks asi, mis mind häirib on just vajadus õpilaskodude järele. 10. klassi minev õpilane on üldjuhul umbes 16-aastane. Leian, et see on liiga vara, et inimene peaks olema sunnitud pere juurest ära kolima. 16-aastane inimene on veel sotsiaalse küpsemise järgus, sellises hilises murdeeas, mistõttu on pere ja toetavate inimeste lähedus endiselt väga oluline. Kui see noor inimene peab nüüd eemale kolima perest ja ta ei tunneta lähedaste inimeste teotust, siis võib see suurendada koolistressi ja seeläbi kahjustada pikemas plaanis inimese tervist. Lisaks veel see, et isegi kui õpilaskodu koht võimaldatakse tasuta (milles ma Eesti puhul julgen kahelda) siis toidu eest tuleb ikka maksta ja tervise huvides peab inimene sööma kolm korda päevas. Käies kodukoha lähedases koolis, jääb kooli arvele vaid üks söögikord päevas. Kolm korda päevas aga kooli juures söömine paneb õpilase, õigemini tema vanemate, rahakotile tugeva põntsu. Tuleb meeles pidada, et erinevalt tudengitest gümnaasiumiõpilased tööl ei käi, seda eriti seetõttu,, et neid töökohti, mis sobiks nende haridustasemele, on vähe. Samuti on gümnaasiumis õppimisel koormus suur, mistõttu töötamiseks aega nagu ei jäägi.

4. Gümnaasiumireformi järsul rakendamisel jääks tööta suur hulk õpetajaud. Ütleme, et igas kaotatavas gümnaasiumis õpib praegu 50-100 õpilast. Seega õpetajaid on umbes 20 kooli kohta. Kui ära kaob 220-80 = 140 gümnaasiumi, siis tähendab see seda, et 2800 õpetajat jäävad tööta, lisaks veel abipersonal nagu kokkad, koristajad, kooliõed, turvatöötajad, raamatukogu hoidjad jne. Arvestades töötute niigi suurt määra, ei ole uute töötute juurde tekitamine arukas. See tõstab riigi koormust, kuna on vaja maksta töötuhüvitisi ja muid sotsiaalseid toetusi, samas jääb maksuraha vähemaks. Lisaks tekitab suur (eriti kõrgharitute) koondamine pingeid ühiskonnas. Olgu, ehk ei ole olukord nii hull, kuna osad õpetajaid saavad minna teenitult pensionile ja osad saavad tööd suurenevates gümnaasiumites, kuid suur hulk töötuid jääb sellegi poolest.

5. Johtuvalt eelmisest punktist. Kuidas sa meelitad tööle noori õpetajaid, kui on saadetud selge signaal, et lähiaastatel hakkame kärpima nii mis tolmab. Väike palk niigi peletab eemale noori õpetajakutsest huvitunuid, demotivaatorite lisamine ei ole seega kuigi arukas.
Kuna olen selgitanud põhjalikult põhjuseid, miks ma reformile vastu olen, siis seletan ka, kuidas ma näen asja lahendust. Minu meelest on asi lihtne. Reform toimub tegelikult ise, orgaaniliselt. Paljudes koolides jäävad õpetajad liiga vanaks ajapikku, mistõttu nad lähevad pensionile ja väiksematesse koolidesse enam õpetajaid ei jää. Ka on väikeste maakohtade iive tugevalt negatiivne, mistõttu pole juba lähitulevikus kellelegi kooli avada ja kool kaob. Need vähesedki allesjäänud, rikkam osa neist, läheb niigi linna õppima, seega vähemalt teatud määral on gümnaasiumite mure iselahenev. Ka on mõte, et võiks olla "kirik keset küla" ehk siis gümnaasiumite arvu vähendatakse jõumeetdil, kuid miinimumsuurust tuuakse allapoole. Minu variant on näiteks 24 õpilast klassis ja 2 paralleeli, see teeb 144 õpilast gümnaasiumiastmes, ehk siis 144/252 = 57% praegu plaanitust.

Võti tulevikku ja ABB töötuba

Võti Tulevikku logo

6-7 märts toimus juba traditsiooniliseks kujunenud mess Võti Tuleviku. VT on iga aastane mess TTÜ-s, kus tudengitel on võimalus saada kokku tööandjatega. (Neile, kes veel ei tea) Toimuvad erinevad töötoad, ettekanded, saab küsida nõu ja infot otse firma esindajatelt.

Selle aasta VT jäi meelde positiivselt.Just selle poolest, et töötuba oli huvitav. Ise osalesin ABB korraldatud töötoas. Töötoa teemaks oli "Smart Grid" ehk siis nutikas elektrivõrk. Nutikas võrk on selline võrk kus tarbija mitte ainult ei tarbi energiat, vaid tal on võimalus enda üle jääv energia edasi müüa, näiteks ei tarbi ta ise kogu oma tuuliku või päikesepaneeli poolt toodetud elektrit ära.
Pika vestluse käigus tuli natuke juttu ka elektriautodest ja kiirlaadijatest. Kahjuks on nii, et kõik kiirlaadijad tulevad ühe kaabliga. Seega, kui satute laadimisjaama, kus juba auto või kaks ees, siis tuleb veidi kannatust varuda.

Samuti kuulsin ühte huvitavat ideed, mille pakkus välja üks kohapeal olnud tudengitest. Nimelt pani ta ette, et elektriautod laadida raudteeplatvormile ja siis sõidutada näiteks Tartu. Siis jääks ära ajakulu mis kaasneks sellega, et maanteesõidul tuleb autot mitu korda laadida. Iseenesest pole minu meelest antud mõttel viga. Raudteetransport on turvalisem ja reisijad saavad sõidu ajal puhata.

Praegune postitus jäi väheke lühidaks, kuid paraku on väike kevadväsimus ja ajanappus minu üle võimsust võtnud. Kui on vähekenegi meeles, siis kirjutan VT-st ja töötoast kunagi veel, põhjalikumalt.

Tasuta ühistranspordi ideest Tallinnas

Tšehhoslovakias toodetud škoda Tr 15,
mida Tallinna tänavatel liigub (veel) hulgim

Mõnda aega tagasi tuli Tallinna linnavalitsus välja ideega teha alates 2013. aastast ühistransport Tallinnas tasuta kasutada. Ehkki olen ise kokkuhoidlik inimene ja hea meelega kasutaks tasuta sõitmise võimalust, ei kiida ma antud ideed heaks. Põhjused selleks on järgmised:

1. Tasuta sõidu korral sigineb ühistransporti rohkem "bomse" ja sodijaid, kuna kaob kontroll, sest tasuta sõidu korral kaob vajadus MuPo kontrollide järele. MuPo-l, aga ka piletihinnal endal on siiski mõningane disiplineeriv roll.

2. Kannatab ühistranspordi kvaliteet. Niigi on bussi-, trammi- ja trollijuhide palgad väikesed (Muidu nad ju koos õpetajatega ei streigiks) ning infrastruktuuri ja sõidukite seisukord halb. Trammi- ja trollipargi keskmist vanust võib mõõta sõnaotseses mõttes aastakümnetega. Öeldakse, et "tasuta" ühistransport läheb linnale maksma c.a 20 000 000 €. Selle summa eest võiks jätta piletihinnad samaks ja parandada ühistranspordi kvaliteeti. Seda saab teha mitmeti. Mõningaid ideid linnavalitsusele (kuigi kahtlen, et nad satuvad minu blogi lugema):

a) Uute trollide soetamine. Väidetavalt läheb see aasta mahakandmisele 22 trolli, asemele aga on plaanis osta ainult 3. See tähendab, et liinil olevate trollide arv väheneb, oote intervall pikeneb ja liikumine ühest linna otsast teise pikeneb ajaliselt. 20 M € eest saaks soetada ühe korraga 75 uut lühikest või 50 lõõtsaga trolli, mis võimaldaks hoobilt uuendada terve sõidukipargi. Mul pole küll midagi škoda trollide vastu, ausad ja head riistad, aga tõele au andes, nende koht on praeguse seisuga muuseumis, mitte liikluses.

b) Uute trammide soetamine. Trammipargi seisukord on veel hullem kui trollipargi oma. Isegi nn "uued" tammid on tegelikult toodetud 80-ndate lõpus, 90-ndate alguses ja toodud kasutatuna Ida-Saksamaalt. Selle sajandi alguses pandi küll osadele trammidele uued keskosad, kuid see on pigem kosmeetiline muutus. Uut veeremit aga on raskem hankida kui trollide puhul, sest trammid on suurusjärgu võrra kallimad. Üks korralik madalapõhjaline uus tramm maksab umbes 2 000 000 €. Kuid mitte ainult trammid ei vaja uuendamist, vaid ka trammiteed ise. Hull ja halb nende seisukorra kohta öelda on isegi pehme väljendus. Seega, kui kulutada 20 M € trammide ja trammiteede arenguks, siis võiks osta näiteks 5 uut trammi ja renoveerida trammiteed Kopli poolsaare tipust Viru ringini.

c) Maagaasil sõitvate busside soetamine. Maagaasil sõitvad bussid saastavad õhku vähem kui diislil sõitvad bussid ning on vaiksemad. Lisaks on maagaasi põletamine kordades (umbes 2-3 korda) odavam kui diisli kasutamine, seega peaks sellest ideest isegi tulu tõusma.

3. Peamine põhjus miks ma ei toeta tasuta ühistransporti on see, et on palju pakilisemaid kulutusi, mida teha. Selle tasuta ühistranspordiks kuluva raha võiks näiteks kulutada lasteaedade ja koolide remondiks, lasteaiakasvatajate ning õpetajate palkade tõusuks, mänguväljakute korda tegemiseks, laste- ja spordiürituste korraldamiseks jne. Lapsed on riigi tulevik ning nende eest tuleb hoolt kanda ning selleks investeeringuid teha, mitte kulutada raha mõtetule populismile nagu seda tasuta ühistransport on.

Tuumaelektrijaam Eestisse

Moodne tuumajaamja puhas loodus sümbioosis

Minu tänast lühikest sissekannet inspireeris kirjutama neljapäevane keskkonnakaitse ja säästva arengu loeng. Nimelt oli see nädal teemaks energeetika ning taastumatud ja taastuvad energiaallikad. Muuhulgas tuli juttu ka tuumaenergeetikast.

Tuumaenergia on küll taastumatu energia (uraanimaagi kogus on lõplik suurus), kuid selle kasutamine on loodusele sõbralikum, kuna ainus saaste, mis tekib, on veeaur. Ei teki süsihappegaasi, vääveldioksiidi ega lämmastikuühendeid. Muidugi on ka radioaktiivsed jäätmed, mis tekivad jaama töös hoidmise käigus, kuid nende ladustamine on tänapäeva tehnoloogiliste tingimuste juures üsna ohutu.

Peamine põhjus, miks Eestisse peaks minu meelest rajama tuumaelektrijaama on see, et põlevkivi on taastumatu loodusvara, mis kahaneb väga kiiresti. Praeguste trendide juures jätkub seda veel umbes pooleks sajandiks. Selleks ajaks peab olema elektrijaam ja seda toitev maavara, mis suudab rahuldada riigi elektri nõudlust. Ka tekitavad muret saastekvoodid. Kuigi praegu müüme  me saastekvoote, siis lähema dekaadi, maksimum kahe jooksul, peame hakkama neid sisse ostma kui me ei suuda teha otsustavat pööret keskkonnasõbralikuma elektritootmise suunas. Saastekvootide sisseostmine aga tõstab kodutarbijatele ja siinsetele töösturitele elektrihinda, mis viib meie riigi majandusliku konkurentsivõimet allapoole.

On küll räägitud koostööst teiste riikidega, näiteks Eesti Energia (EE) koostöö leedulastega praegu, kuid jaam peaks siiski asuma Eesti territooriumil. Esiteks seetõttu, et kui elektrijaam asub välisriigis, siis me põhimõtteliselt impordime endale vajaliku energiat, see aga viib alla majanduslike näitajaid. (ekspordi-impordi tasakaal) Teiseks, kui transportida elektrit nii pika ma tagant kui Leedust, siis tekivad suured energiakaod liinides, mis tõstab tarbija jaoks hinda. Kui tõesti tahetakse rajada jaam kolme Balti riigi peale kahasse oleks ju palju arukam ehitada see Lätti, mitte Leetu. Kolmandaks on Eestil oma jäätmetest mugav vabaneda, kuna soomlased just tegelevad tuumajäätmete hoidla rajamisega ja Soome on meile üsna ligidal.

Kui rajada Eestisse tuumaelektrijaam ja kasutada seda elektri tootmiseks, siis saaks allesjääva põlevkivi rakendada millekski muuks kasulikuks, näiteks mootorikütuse tootmiseks (mille tehnoloogiat EE ka praegu arendab) See aga suurendaks Eesti majandusliku ja energeetilist julgeolekut veelgi.