Kiiruse piiramisest Eesti teedel

Selliseid märke Eesti teedel see suvi ei kohta

Hiljuti käis Eesti meediast läbi uudis, et tingituna olukorra halvenemisest liikluses jäetakse sellel aastal ära 100 km/h lõigud. Samas 110 km/h lõigud jäävad. (kohtades, kus on neljarealine tee)
See uudis tekitas osades inimestes palju nurinat, kuid ei tohiks seda teha, sest kui rahulikult asja üle mõtelda, siis on tegemist üsna ratsionaalse otsusega.

Ise leian, et see on üsna OK otsus ja mina ennast sellest kõigutada ei lase. Järgenavlt toon välja punktid, miks minu jaoks ei ole vahet, kas suurim piirkiirus on 90 km/h või 100 km/h.
Või siis miks ma pigem pooldan 90 km/h jäämist.

•  Kui märk näitab suurimaks lubatud kiiruseks 90 km/h või 100 km/h, siis näitab see seda, et nii suur on suurim lubatud sõidukiirus. SEE MÄRK EI TÄHENDA, ET NII KIIRESTI PEAB SÕITMA. Siiski pole osad liiklejad sellest aru saanud ja liiguvad nii kiiresti kui lubatud ja vahel ka kiiremini. Kiputakse unustama, et liikluseeskiri sätestab, et sõidukiirus tuleb valida vastavalt ilmastikuoludele, teeoludele ja vastavuses oma kogemuse ja oskustega. Kõigepealt tuleb silmas pidada oma oskusi ja olusi ja alles siis märgist juhenduda.
• Ajaline võit 10 km/h suurema (tipp)kiiruse puhul on olematu. Seda juba seetõttu, et te ei sõida pidevalt 100 km/h või 90 km/h. Vahepeal on ka kurvid, ristmikud, jalakäijate ülekäigu kohad jne Seega kujuneb keskmine kiirus mõnevõrra madalamaks ja suurim lubatud kiirus mõjutab seda vähe. Leian, et 2-3 minutit võitu (Suurema tõenäosusega te rohkem ei võida sõites Tallinnast Tartusse) ei ole väärt riski.
• Suurema piirkiiruse juures on ka peatumisteekond suurem (peatumisteekond on reageerimisteekond + pidurdusteekond) Kui teele satub jalakäija või põder siis võivad tähendada need esmapilgul tühised meetrid vahet elul ja surmal. 
• Õnnetuses mõjuvad jõud suurenevad järsult ka kiiruse väikesel tõusul. Seda väidet saab ilmestada läbi lihtsa kineetilise energia valemi. E =mv2. Kiirusel 90 km/h on kiirus 25 m/s ja kiirusel 100 km/h 27,7 m/s. Oletame, et auto mass on 1000 kg. Seega on esimesel juhul kineetiline energia 625 000 J, teisel juhul 767290 J. Vahe on 1,22 kordne. Seega suurendades kiirust 10 km/h, suurenevad õnnetuse korral jõud 22%, mis tähendab ka 22% suuremat riski tõsiselt viga saada.

Loodetavasti panevad need punktid lugejaid natukene rohkem mõtlema ja vähem kriitikat pilduma piirkiiruse piiramise teemadel.

Patriotism Rootsi moodi

Saab 9-5

Täna juhtusin mööda käima Tallinnas asuvast Ericssoni tehasest ja nägin midagi sellist, mis mind mõnevõrra üllatas. Midagi sellist, mida naljalt iga päev ei näe.

Kõik autod ühte moodi
Nimelt märkasin, et kõik autod, mis olid pargitud nii-öelda bosside poolele, olid KÕIK eranditult Rootsi autod, ehk siis kõik, umbes 20 reas olevat autot, olid kas Volvod või Saabid. Eriti huvitav oli näha just suurt hulka uusi Saabe, sest Saabide tootmine on praeguseks lõpetatud ning liikluspildis neid naljalt ei näe.

Mida on selles positiivset?
Leian, et kodumaise toodangu (On ju ka Ericsson Rootsi päritolu) eelistamine on üks viis, kuidas näidata üles patriotismi. Kuigi omamaine toodang ei pruugi olla alati see parim valik, siis tasuks sellegi poolest eelistada teatud juhtudel kodumaist toodangut. Seda sellepärast, et tarbides kodumaist toodangut, saavad tööd riigis olevad inimesed ja tulud jäävad riiki sisse. Ehk siis lühidalt sõnastatuna - kodumaise toodangu tarbimine aitab turgutada siseriikliku majandust.

Mida oleks sellest näitest õppida eestlastel?
Eestalstel tasuks sellest näitest üht-teist kõrva taha panna. Kui ostetakse lihtsalt väljendatult Poola kartuleid ja Hispaania tomateid ning ka tööstuskaupade osas vaadatakse välisriikide tootjate poole, siis ei maksa imestada, et majandus Eestis kiratseb. Otse loomulikult ei saa kõiki asju osta eestimaiseid, seda juba seetõttu, et kõiki asju Eestis ei toodeta, kuid vähemalt põllumajandustoodete ja mõne muu lihtsama kaubaartikli puhul võiks eelistada Maarjamaa pinnal valmistatut.

Taas kord elektriautodest

Kütuseelemendi toel liikuv Honda FCX Clarity

Inimesed, kes on mu blogiga juba varem tutvunud, on märganud, et olen kirjutanud mitmeid sissekandeid elektriautode teemal. Kuigi alguses, eriti eelmisel sügisel, olin elektriautode suhtes optimistlikum, siis nüüd on minu ind nende suhtes mõnevõrra jahtunud.
Peamiseks põhjuseks sellele on negatiivsete külgede, mida küll teati olemas olevat, palju tugevamini esinemine kui esialgu kardeti. Esiteks siis talvine läbisõit, milleks kujunes ainult 40-50 km suurimate külmadega, samas kui levitati infot, et alla 70-80 km ei tohiks läbisõit ühe laadimisega langeda. Teiseks  suureks miinuseks oli üsna kasutu salongisoojendus, millest tulenevalt pidid elektriautode kasutajad sõitma talvel mütsi ja kinnastega. Kui uskuda meedias levitatud infot. Põhjamaises kliimas on see suureks miinuseks, sest sõltumata sellest kas omanik sõidab elektriautoga või tavalise autoga, ootab ta sellelt mugavusi.
Võimsamat salongisoojendust aga panna ei saa, sest siis sööks see veel rohkem akusi ja autonoomsus langeks veelgi. Siinkohal tahangi jõuda oma jutu ivani. Elektriautodel iseenesest pole viga midagi, kuid neil on üks suur Achilleuse kand, nimelt akud. Kui tahata suuremat läbisõitu, siis on tarvis rohkem akusi. Rohkem akusi aga tõstab auto tühimassi. See omakorda tingib selle, et rahuldava dünaamika saamiseks on vaja võimsamat mootorit. Võimsam mootor tarbib rohkem energiat. Et seda suuremat energiavajadust rahuldada, on tarvis suuremat akupakki. Nagu näha tekib siin kinnine ring. Teatud osa lahendusest on akude mahutavuse suurendamine, täpsemini nende energiatiheduse suurendamine, mille ühik oli, kui ma ei eksi, W*h/kg.
Paraku ei saa ka seda lõputult teha, kuna ühelt poolt piirab hind ja teiselt poolt praegune teaduse tase ja materjalide omadused. Kuid kui nõrga kohaga, akudega, midagi ette võtta ei saa, kas see tähendab siis elektriautode mõtetuks kuulutamist?
Päris nii minu meelest ei ole. Elektriautod võivad saada oma vajaliku energia ka kütuselemendist. Hästi lihtsalt lahtiseletatuna tähendab kütuseelement seda, et autoga on kaasas vesinik, katalüsaatori pinnal (milleks minu teada on plaatina plaat) reageerib see õhus oleva hapnikuga ja selle tulemusena tekib elekter. Jäägiks on ainult veeaur antud protsessi tulemusena, seega keskkonda ei rikuta.
Kütuselemendiga liikuvad autod on paremad, kuna vesinikupaak koos elementidega kaalub vähem kui suur akudepakk ja võimaldab seejuures palju suuremat läbisõitu. Umbes 350-400 km praeguste tehnoloogiate juures. Samas on nad kallimad, kui akudega elektriautod, vesiniku kättesaadavus on piiratud hetkel ning see on kallis ja on ka mõned turvariskid. Näiteks vesinikupaak ise. Nimelt hoitakse gaasilist vesiniku 350-700 barilise rõhu all. Tuleb teha hulk tööd enne seda, enne kui saab olla kindel, et paagid on veakindlad ja ohutud suurtes massides kasutamiseks.
Samas kütuseelementidega autodel perspektiivi on. Just hiljuti teatas Hyundai, et kavatseb juba järgmine aasta toota 1000 vesinikuautot. See on tunduvalt varem võrreldes teiste tootjatega, kes arendavad kütuseelemendiga autosid. Honda, Toyota ja teised plaanivad (suurema) tootmiseni jõuda 2015  aastal. Siiski tuleb möönata, et Honda on juba väikest viisi kütuseelemendiga autosid tootnud. Nimelt on ehitatud mõnikümmend autot FCX Clarity.

Reaalainete populaarsusest

Einsteini sarnaseks reaalteaduste spetsialistiks
saamine pole paraku noorte eestlaste
esimeste prioriteetide hulgas.

Mõni päev tagasi jäi mulle veebiavarustes rännates silma artikkel, mille sisuks oli, et Eestis on mureks noorte vähene huvi reaalainete õppimise vastu. Huvitav küll, aga minu jaoks taoline asi küll uudisena ei tule. Antud mure on olnud Eestis juba aastaid, võib juba öelda, et aastakümneid, sest reaalalade populaarsuse langus sai laias laastus alguse juba 90-ndatel.
Sellele vaatamata treitakse iga aasta valmis suurel hulgal taolisi artikleid, millele heal juhul järgneb ka teatud arutelu. Tegudeni, mis viiks olukorra paranemiseni aga jõutud ei ole.

Tahaksin siinkohas kirja panna mõned oma mõtted, mis on viinud minu meelest taolise olukorrani. Üks suurtest mõjutajatest on meedia. Põhimõteliselt kogu meedia; ajakirjad, televisioon, raadio ja internet, haibivad "staare" ja pehmemate alade esindajaid. Viimastel aastatel on jooksnud tele-ekraanil lugematul hulgal tõsielusarju, näiteks Eesti Tippmodell, Eesti otsib superstaari, Tantsud tähtedega, Buss, Baar, Džunglistaar, Kohver jne. Pea kõikide nende saadete sisu võib üldiselt kokku võtta nii, et tule, ole ilus ja särav ning sa võidad. Samas sarju, mis räägiks teadlastest ning inseneridest või propageeriks ka tõsisemaid teadusi nagu näiteks matemaatika või füüsika, on äärmiselt vähe. Praegugi oskan nimetada vaid Rakett 69-t ja Püramiidi tipus. Kanal 2-s olev Galileo on kusagil poole peal teaduse ja lõbumaailma vahel.

Kuidas see on siis seotud vähese huviga reaalteaduste vastu? Asi on nimelt selles, et kogu selles staarimaanias ja kõmuajakirjanduse valguses võib noorele jääda ekslik mulje, et lihtsalt olles kena, aktiivne, kuulus ja/või tutvustega, siis sellest piisab elus läbilöömiseks. Mõned ka muidugi löövad nii läbi, aga selliseid on mõned üksikud. Samas reaalainete õppimine tõepoolest on keeruline ning sellele tuleb aega ja vaeva pühendada. Et inimene on juba oma loomult laisk, siis kiputakse valima pehmeid alasi ja minema kergema väljapääsu leidmise teelt, sest sellist suhtumist meedia ju tegelikult propageerib.

Teine punkt, mis pelutab noori eemale, on tunnustuse puudumine ja on seotud eelneva jutuga. Nimelt tahab iga inimene, sõltumata sellest kas ta on laulja või insener, et teda tähele pandaks. Kuna aga eelnevast punktist lähtuvalt võib öelda, et teadusspetsialistedele ja spetsialistidele üldse pööratakse Eestis teenimatult vähe tähelepanu, siis valivad noored müügimehe, majanduse või mõne muu pehme eriala lihtsalt mõttega, et siis on suurem tõenäosus silma paista.

Et oma mõtet tõestada, siis küsiks inimeste käest, kui paljudele ütlevad midagi nimed Björn Koop ja Rein Luik? Arvatavasti vähe. Ometi on tegemist rahvusvaheliselt hinnatud Eesti spetsialistidega. Kuid nime Getter Jaani teavad pea kõik eestlased. Nii, et point proven.
Mina näen asja lahendusena seda, et ühiskond tervikuna peaks väärtushinnanguid mõnevõrra ümber hindama. Ka meedia peaks rohkem ennast kontrollima ning vaatama, mida lastakse teleekraanile või mida avaldatakse paberil, sest meedial on ehk isegi suurem võim inimeste käitumise üle kui arvata võiks.

P.S Täna kirjutab EPL Online õpilaskodude murest. Teemast, millest mina juba tükk aega tagasi oma blogis kirjutasin. Tore, et ka avalik meedia on hakanud selle teema osas ärkama. Artikkel on ise siin: http://www.epl.ee/news/arvamus/2400-gumnasisti-hakkaks-elama-opilaskodus.d?id=64232251

Kodumaine kiirtoit

Fazeri rukkiburger, mille leiab Selveri pagariletist

Olen juba pikalt mõelnud, et võiks eksisteerida kodumaine kiirtoidukett. Seoses viimasel ajal levinud uudistega Subway laienemisest Eestisse mõtlesin oma ideest natukene lähemalt kirjutada.

Mida ma siis silmas pean, kui ütlen kodumaine. Kõigepealt pean muidugi silmas toidu toorainet, ehk siis liha, piim, juust, leib, sai ja puu- ning köögiviljad tuleksid kodumaisetelt tootjatelt. Ideaalvariandis võiks tegu olla lausa mahetoodetega, mis tulevad talupidajatelt. See küll tähendaks kõrgemat hinda võrreldes teiste kettidega, kuid tervislikus ja värskus on seda väärt. Lisaks see, et kodumaiste tootjate toodangut kasutades jääb raha riiki ja on majanduslikuks abiks siinsetele inimestele.

Lisaks pean kodumaisuse all silmas seda, et ka kõik muu restorani(de) juures oleks kodumaine. Alates sellest, et söögikohad oleks projekteeritud Eesti arhitektide poolt ja ehitatud eestimaisest toorest, näiteks paekivi, lõpetades sellega, et mööbel ja valgustus oleks tehtud Eesti ettevõtete poolt.
Artikli juures kujtasin ma Fazeri rukkiburgerit just seepärast, kuna leian, et kiirtoti võib olla ka tervislik ja toitel, lisaks sellele, et on kiire ja maitsev. Seetõttu näengi, et tulevases restoranis kasutatakse saiade asemel rukkikukleid. Lisaks sellele, et see on tervislik on see hea reklaam Eesti rahvuslikule toidule. See aitaks ka juurde võita klientide hulgas turiste, kellele meeldib proovida uusi ja eksklusiivseid asju. On ju teada, et muus maailmas on rukkileib suhteliselt vähe tuntud asi.
Kuid lisaks burgeritele peab ju söögikoht ka midagi muud pakkuma. Näiteks kartuleid. Üldiselt on kiirtoiukohtades kartulid õlis fritüüritud. Samas leian, et palju tervislikum oleks neid küpsetada ahjus ja siis hoida kindlal temperatuuril soojas kapis. Ka peavad restoranis olema joogid, kuid tavalise kombinatsiooni Coca-Cola, Fanta ja Sprite asemel võiks eestimaises restoranis olla piim, jogurt, kasemahl ja kummelitee, näiteks.

On veel üks pisike asi, mis mind tavaliste kiirsöögi kohtade puhul häirib. Nimelt tohutu paberi ja papi raiskamine. Kõigepealt reklaam, mis pannakse kõikidele kandikutele. Seda ju loevad tegelikult väga vähesed. Siis veel see, et kõik toidud alates burgeritest kuni pirukateni on mähitud paberisse ning joogid on pappnõudes. See on tegelikult ressursside suur kulutamine. Seetõttu leiangi, et palju parem ning ka soliidsem on serveerida toitu taldrikutelt ning jooke klaasides. See taas muudab söögielamuse natuke kallimaks (nõud ju maksavad palju ning nad kipuvad aeg-ajalt ka katki minema) kuid asi on seda väärt, kuna päris nõudelt söömine muudab kindlasti koha ilmet väärtuslikumaks.

Viimane asi mida tahaksin oma idee juures mainida, on näiteks elektriautode laadimise võimalus restorani juures samal ajal kui omanik sees sööb. Ideaalvariandis võiks pakkuda suure eine ostjale tasuta laadimist. Kuna elektriautod Eestisse niikuinii tulevad, siis võiks olla koht, kus omanik saaks laadimise ajal olla soojas ja samas midagi kasuliku teha. Mõnevõrra sarnane kontseptsioon on Jazz pesulatel. Nimelt on mitme Jazz pesula juures ka Hesburgeri söögikoht, kus omanikud saavad auto pesemise ajal keha kinnitada. Seda võib muidugi vaadata ka vastupidi, inimene tuleb sööma ja laseb vahelduse mõttes autot pesta.

Ma muidugi ei tea, kas ma olen ainus, kes on mõelnud kodumaisele kiirsöögikohale, kuid kahjuks pole keegi veel senini seda teostanud. Praeguste kiirsöögikohtade (McDonalds, Hesburger jne) suurim viga on see, et nende puhul läheb siisemakstav raha riigist välja, esiteks toorainete ostmiseks ja teiseks frantsiisilepingute tõttu, kuna nende näol pole tegemist ju kodumaiste brändidega.

Säästlikest autodest

Selle sajandi alguses toodetud säästlik VW Lupo 1.2 TDI

Üle pika aja tuli tahtmine kirjutada põhjalikumalt autode teemal. Seekord siis räägiksin põhjalikumalt elektriautodest ja diiselautodest, täpsemalt sellest, miks eelistada diiselautot elektrimootoriga autole. Et asi oleks selgem, toon diiselmootoriga autode eelised välja punktidena.

1.Ühe paagitäie diisliga pikem distants. Kuna tänapäevased diiselmootorid on üsna ökonoomsed, siis on võimalik paljude diiselautodega läbida ühe paagitäiega üle 1000 kilomeetri. Samas elektriautot tuleb laadida iga 100 km tagant, Eesti külmades talvedes lausa iga 50 km tagant. Maakeeli tähendab see seda, et sõites näiteks Tallinnast Tartusse, tuleb elektriautoga teha mitu peatust, mis kulutab aega, samas diiselmootoriga autoga võib sõita mitu korda edasi-tagasi ilma tankla poole vaatamata.

2. Diiselmootoriga auto on odavam. Võrreldes elektriautoga on sama suur või suurem diiselauto lausa kaks korda odavam. Kui varustus muuta võrreldavaks, siis on hinnavahe natukene väiksem, kuid siiski selgelt tuntav. Näiteks maksab diiselmootoriga škoda Octavia 20 000 € ringis, samas kui Mitsubishi i-Miev maksab 35 000 € ja Nissan Leaf umbes 39 000 €. (Elektriautode hinnad ilma toetuseta) Isegi kui arvesse võtta elektri ja diisli hinnavahet ning kulutusi hooldusele, siis elektriauto ei suuda ennast õigustada.

3. Diiselauto on ruumikam. Elektriautodel võtab suure osa ruumi ära akude komplekt ning selle arvel kannatab nii salongi kui pakiruumi ruumikus. Diiselmootoris on ainsaks ruumivõtjaks kütusepaak ning seetõttu jääb reisjatele ja pagasile rohkem ruumi. Lisaks tähendab akude komplekt lisandunud kaalu, mis mõjub kehvasti auto energiatarbele. Esmapilgul ei oskakski aimata, et Mitsubishi elektriauto kaalub 1080 kg. Tavaliselt on selle suurusklassi autod 200-300 kg kergemad.

4. Salong on talvel soe. Kui olete soetanud vähegi kvaliteetse diiselauto, ei pea te muretsema salongi soojenduse pärast talvel. Just külm salong talviti on üks põhiprobleemidest, mida praegu müüdavatele elektriautodele ette heidetakse.

5. (Peagi) saada olev kodumaine kütus. Aastast 2016 luba EE tootma hakata kodumaist diiselkütust. sel ajal kui bensiiniga sõitvad autod seisavad (naftakrisi korral) ja elektriautod lihtsalt ei suuda liikuda (külmad ilmad) siis teie saate muretult liikuda. See viimane punkt on pigem eeliseks bensiiniautode ees. Kuna ka elekter tuleb kodumaisest toorainest, siis sellest aspektist vaadatuna oleks seis 1:1.

Mainiks veel siia lõppu, et ma ei ole elektriautode vastane. Vastupidi, toetan uusi ja innovaatilisi ideid ja lähenemisi. Asi on lihtsalt selles, et ma leian, et Eesti ilmaolude juures on diiselmootor otstarbekam lahendus. Arvan, et elektrimootoriga autod, mis saavad energia akudelt, sobivad rohkem lõunamaisesse kliimasse. Kui elektriautod saaks oma energia kütuseelementidelt (FuelCell) siis oleks hoopis teine tera. Paraku on kütuselementidel töötavad autod veel liiga kallid ja gaasiline vesinik raske saada ning samuti kallis.Kui aga need probleemid suudetakse ületada, siis võib elektriautodel olla (rohkem) lööki.

Lahe StartUp TTÜ-s

StartUp-ide korraldajaks on StartUpGarage

31. märtsil toimus TTÜ Tudengimajas järjekorras juba kolmas StartUp. StartUp on ühepäevane tootearendusvõistlus, kus hommikul saavad inimesed kokku, ideedega inimesed presenteerivad oma ideed ja populaarsemate taha neist moodustuvad meeskonnad. Õhtul valitakse välja parim idee, millele antakse ka mentorite toetus, et sellega edasi minna.

Ise osalesin StartUp-il juba kolmandat korda. Sel korral õnnestus ka enda ideele meeskond taha saada, kuigi jah, ühte lisainimest ei saa päris meeskonnaks lugeda. Igal juhul jäi minu tiim jagama päeva lõpuks viiendat kohta. Võistles üldse seitse tiimi. Teistele ideedele toetajaid taha ei tulnud.

Leian, et StartUp-id on lahedad ja kasulikud üritused, seepärast ma neil osalengi. StartUp on suurepärane koht, kus saavad kokku insenerid, disainerid ja turundajad. Läbi ühepäevase võistluse areneb tublisti kuna ajalimiidist lähtuvalt tuleb kiirelt kohaneda inimestega, keda sa suure tõenäosusega näed esimest korda. Samuti õpid asju nägema teiste alade spetsialistide perspektiivist.
Isegi kui ideest väga asja ei saa (nagu minuga seekord läks) siis osaleda tasub ikka, sest kogemusi saab sellegipoolest. Lisaks on võimalus kohata uusi inimesi ja saada uusi mõtteid tuleviku tarbeks.
Ootan juba huviga sügist StartUp-i. Muuseas, sügisene StartUp, kui hästi läheb, tuleb kahepäevane.