Tartu Motoshow 2014

Porsche Macan Turbo Martini värvides

Sel sügisel võtsin ma ennast lõpuks kokku ja käisin ära esimest korda elus Tartu Motoshow`l. Autofännina ei jää mul lihtsalt muud üle, Tallinnas pole autonäitust peetud juba 2008. aastat.

Palju maksad, vähe saad
Mis on põhiline emotsioon? Kahjuks peab ütlema, et pettumus. Miks? Põhjus väga lihtne, piletihinda arvestades pakutakse ikka äärmiselt vähe. Tudengitele sooduspiletit ei olnud, seega pidi tasuma täishinna, mis laupäeval, 27.09, oli 7 €. Kuna see summa ei ole minu jaoks väike, siis oleksin tahtnud näha selle raha eest oluliselt rohkem.

Lisaks eksponaatide vähesusele jäi silma veel üks tugev puudus. Nimelt eksponaadid kordusid hallides. Imelik oli näha, et Fiat automargina. oli esindatud kahes eri kohas. Kuidas suhtuda, kui autonäitusel on 3 Fiat 500-t, 2 Fiat Freemonti ja mitu škoda Octaviat (Ka škoda oli mitmel pool esindatud), samas pole ühtegi Hyundaid, Suzukit, Daciat, Lexust ja Citroeni. (Ning mitmeid teisi esindamata automarki) Jääb mulje, et see pole mitte autonäitus, vaid reklaamkogunemine suureimatele-rikkaimatele  automüüjatele.

Positiivsest küljest ka
Samas ei olnud kõik näituse juures üdinisti halb.Oli helgeid momente ka.
Näiteks oli väga lahe, et näitusel oli esindatud Tesla Model S (85 kWh akuga mudel) kus sai ka sees istuda, sellist võimalust ikka iga päev ei teki.
Samuti nägi oma silmaga ära uudismudelid, mida siinses liikluses igapäevaselt vast kohtama ei hakka. Üheks nendest oli uus Renault Twingo, mis alates sellest põlvkonnast on tagamootoriga.(Tingituna sellest, et jagab põhja Smart ForFour`iga) Lahe kiiks väikeautode hulgas.
Samuti oli uudiseks BMW 2-seeria Gran Tourer, mis mitmetele premium-markide väikeautodele kohaselt on väljast suurem kui seest. Samas näeb see lahe välja ja pakub valikus võimsaid mootoreid.

Autosport au sees
Lisaks tänavasõiduautodele oli vaatamist ka autospordi sõpradele. Näha oli mitmeid kiirendusspordi autosid. Tundub, et kiirendussport on jätkuvalt Eestis populaarne ja ainult kasvatab populaarsust. Mitmele veerandmiili autole pakkus publikuhuvi osas konkurentsi Formula Student Team Tallinn`a ehitatud elektrivormel, mis oli samuti näitusel esindatud (Ja mis saavutas see aasta üldvõidu Itaalias)

Ka olid messil väljas tuuningdetailide pakkujad. Põhiliselt veljemüüjad. Kahju, et Eestist pole kadunud kultus, et mida suuremad plekk-ketad sul auto all verevad, seda kõvem vend oled. See ei ole teps nii.

Kokkuvõteks
Üht-teist huvitavat näitusel vaadata oli ja täitsa plindrisse ma ei jäänud, kuid selleks, et ka tulevikus sinna sattuda peaks kas eksponaatide arv tõusma või peaks pileti hind allapoole tulema. Kui emba-kumba ei juhtu, siis minu uuesti minek on kahtluse all, sest ka Tartusse edasi-tagasi sõit maksab omajagu ja mulle meeldiks, kui elamus ja hind oleks omavahel õiglases korrelatsioonis.

Doktoranditoetusest

Doktorandi töökeskkond - nina raamatutes

Täna hommikul märkasin Haridusministeeriumi kodulehte vaadates ühte huvitavat uudist. [1] Nimelt lubatakse alates järgmise aasta 1. jaanuarist tõsta doktoranditoetust 10% võrra, seniselt 383,47 €-lt 422 €-ni. Lisaks laieneb doktorantidele veel teatav hulk soodustusi.

Siinkohal kiitus Haridusministeeriumile, et lõpuks ometi, üle pika aja, doktorantide toetuseks midagi ära tehakse. Samm paremuse poole igatahes.
Samas täiesti rahule antud sammudega jääda ei saa. Vähemalt mitte siis, kui need on tehtud sellises ulatuses.Miks?

Põhjus on järgnev. Nimelt on praegune õppetoetus, 383,47 € (6000 EEK) kehtestatud aastal 2004. Tollal moodustas see summa ligikaudu 80% keskmisest palgast. Keskmine palk 2014 aasta II kvartalis oli 1023 €. Seega on sellest 80% saanud 37,5%. Märgatav langus suhtarvudes.
Lisaks on toimunud elu kallinemine, millest annavad märku inflatsioon ja THI. [2] Võttes arvese THI-d, mis on saadaval Eesti Panga statistikas, siis selleks, et saada sellist elukvaliteeti, mis oli 2004 aastal saavutatav 383,47 €-ga, peaks toetus olema praegu 582,97 €. Ümardatuna 583 €.

Kuigi 583 € ei moodusta enam 80% keskmisest, oleks see hea lävend sellele, milline doktoranditoetus võiks olla. Täpsemalt öeldes peaks olema, aga veel ei ole. Siinkohal teeksingi hea meelega ettepaneku tõsta doktoranditoetus 1. jaanuarist 2016  583 €-ni. Usun, et riigieelarvest ollakse võimeline selliseid vahendeid leidma.

Nüüd ehk tuntakse huvi, et miks doktoranditoetust tõsta? Sellele küsimusele on lihtne leida vastust, kui mõelda, et kes on doktorant ja millega ta tegeleb. Doktorandi näol on tegemist noore teadustöötajaga, kellest hiljem saab teadlane või õppejõud. Esimesel juhul hakkab ta panustama riigi teaduse arengusse, tööstusinnovatsiooni ja SKP-sse, teisel juhul saab temast õpetajate õpetaja, s.t inimene kes õpetab inimesi kes hakkavad hiljem õpetama.
Mõlemal juhul oleks eelistatud, kui selles rollis on parimatest parimad. Et see sünniks tuleb neid parimaid millegagi motiveerida ja samas anda ka võimalus ära elada nii, et nad millegi muuga tegelema ei peaks, vaid saaks keskenduda täiskohaga õppimisele ja teadustööle. Selge on see, et see kõik saab sündida vaid siis kui on garanteeritud töötasu mis on kõrgharidusega spetsialisti väärimine. Usun, et on arusaadav, et 422 € ei ole see summa, ammugi siis mitte 383,47 € mis kehtib praegu.
Minu pakutud 583 € pole samuti ideaal, aga ta aitaks teha suure sammu positiivsuse suunas.

[1] http://www.hm.ee/et/uudised/valitsus-saatis-riigikogusse-doktorantide-sotsiaalsete-garantiide-tagamise-eelnou
[2] http://statistika.eestipank.ee/?lng=et#listMenu/2053/treeMenu/MAJANDUSKOOND

Eesti Vabaerakonna Asutav Kogu

Nagu "halo" ümber pea. Logo ja liige justkui üks.

20. septembril toimus Tallinna Tehnikaülikooli juures, innovatsiooni ja ettevõtluskeskuse MEKTORY majas Eesti Vabaerakonna asutav üldkoosolek. 

Koosolekul toimus MTÜ (MTÜ Eesti Vabaerakonna Algatusrühm) reorganiseerumine erakonnaks ning läbi viidi kõik sellega seotud tähtsamad toimingud. Kinnitati põhikiri, erakonna programm, sümboolika ja liikmemaks. Samuti toimusid valimised erakonna juhtorganitesse. Valiti esimees, 10 liiget juhatusse, 5 liiget aukohtusse ja 3 liiget revisjonikomisjoni.

Hea oleks mainida, et konkurents valitavatele kohtadele oli tihe, näiteks juhatusse kandideeris 27 inimest. See näitab, et sisekliimaga on erakonnas kõik korras ning inimestel on tunne, et neil on võimalus midagi ära teha ja reaalselt valituks saada.

Lisaks muudele tähtsatele sündmustele olid üldkoosolekul kohal ka külalisesinejad. Ettekandega bioloogilise mitmekesisuse teemal sai sõna prof Ain Heinaru, samuti esines sõnavõtuga Lagle Parek (üks ERSP võtmeisikutest). Skype`i teel edastas tervitussõnad Talguerakonna rajaja Anzori Barkalaja.

Õhtu lõppes väikese kohvi- ja tordilauaga, mille käigus said erakonna liikmed vabamas õhkkonnas sotsialiseeruda ja teineteist paremini tundma õppida. Samuti anti õhtul edasi õnnitlusi värskelt valitud esimehele (kelleks valiti Andres Herkel), juhatuse liikmetele, aukohtu liikmetele ja revisjonikomisjoni liikmetele.

Paljalt Asutava Koguga erakonna tegevus aga seisma ei jää. Järgmine samm on valmistumine Riigikogu valimisteks, kus Eesti Vabaerakond loodab välja tulla täispikkuses nimekirjaga, s.o 125 inimest. Jätkub erakonna programmi lihvimine ja täiustamine, uute liikmete leidmine ning olemasolevate rakendamine.

Elamusi SEB Sügisjooksult 2014

Nagu tavapäraselt, oli ka selle aasta Sügisjooks osalejaterohke.

See aasta osalesin kolmandat korda ning teist korda järjest SEB Sügisjooksul. Antud üritus on see üks kord aastas, kui ma viitsin võta jalad kõhu alt välja ning teha korralikult sporti. Sport, nagu teada, on tervis ning tervist tuleb hoida. Seega poolkohustuslik üritus mulle justkui, kuid see selleks.

Enim meelitab antud võistlusel osalema just see rahvarohkus ja melu, mis seal iga aasta on.Sarnaselt Tartu Maratoniga võib ka selle ürituse kohta öelda Rahvaspordi üritus suure R tähega. Aga ka see, et saad teada reaalse aja, oma taseme ning on võimalus võrrelda teiste inimestega. Hea indikaator oma jooksutasemele ja tervisele.

Selle aasta starti ma siiski suurte ootustega ei läinud. Põhiliselt seetõttu, et ma enne starti absoluutselt trenni ei teinud. Sellest johtuvalt ennustasin ma enda lõpuajaks 1:05:00-1:10:00 enne starti, rohkemaks ei ole jõudu ma kartsin. (Eelmise aasta aeg oli mul 1:01:59) Kuid pärast starti avastasin, et mul läheb tegelikult päris hästi, esimesed kilomeetrid läksid tempos 05:50-06:00 kilomeetri kohta. Imekombel õnnestus seda tempot lõpuni hoida ja viimasel kilomeetril isegi tempot lisada. Sellest johtuvalt kujunes mul lõpuajaks 58:28 (brutoaeg tänase seisuga) Kuid kuna viimasesse lõpuspurti läks viimanegi energia, siis pärast finišeerimist tundsin, et isegi püsti seismine nõuab jõupingutust. Tähendab, endast on antud maksimum. Õnneks jagatakse peale finišeerimist ka jooki, pähkleid ja kohupiimapastat. Need aitasid mul kenas vähemalt osa oma energiat taastada, kuid isegi praegu, neid ridu kirjutades, tunnen end ikkagi tühjaks imetud käsnana. Rahvasportlase võlud ja valud.

Järgmistel aastatel tahaks oma tulemust veelgi parandada, või siis ette võtta juba poolmaratoni, milleks ma juba aastaid hoogu võtan, kuid mille puhul laiscus condites ikka ja jälle maha murrab. Siiski, vähemasti sihid peavad olema, on mille poole püüelda.