Uusaasta ennustused 2015

Skoda Tr15, troll mida varsti linnapildis enam ei näe

Aasta 2014 on kohe-kohe lõppemas ja nii nagu iga aasta lõpus tavaks, võib ka sel aastal näha telekanalitel ja internetis erinevate maagide ja tähetarkade ennustusi tulevase aasta kohta. Mõtlesin, et paneksin ka ise kirja mõned ennustused seoses aastaga 2015.

Kuna ma olen tehnikahuviline ja reaal-valdkonna haridusega inimene, siis tulevad minu ennustused suurelt jaolt seoses transpordi- ja tehnikavaldkonnaga.

• Tallinnast kaob veel vähemalt üks trolliliin. Seda eelkõige seoses sellega, et kantakse maha vanu škoda trolle. Võib eeldada, et kõigepealt läheb kaotamisele trolliliin nr. 9, kuna see on kõige pikem ja selle ülevalpidamine kõige kallim. Kui suletavaid trolliliine on rohkem kui üks, siis võib suure tõenäosusega väita, et lisaks trolliliinile nr.9 läheb kaduviku teed ka liin nr. 4.
• Liikluses hukkunute arv jääb alla 80. Seda esiteks seetõttu, et teed muutuvad tasapisi järjest paremaks ning autod turvalisemaks, teiseks ka seetõttu et lollide arv, kes teisi võiks surnuks sõita ühiskonnas muudkui väheneb.
• 2015. aasta lõpuks pole endiselt alustatud Haabersti ringristmiku rekonstrueerimist ega Põhjaväila väljaehitamist. Millest on muidugi kahju, sest antud umbsõlmed Tallinna liikluses jäävad veel tükiks ajaks.
• Tallinn-Helsingi ja Tallinn-Stockholmi laevapiletide hinnad tõusevad aasta lõpuks rohkem kui 15% Ühest küljest mõjutavad seda inflatsioon ning surve palgakasvule, teiselt poolt aitavad kaasa sellele 01.01.2015 karmistuvad nõuded laevakütusele.
• Pikaajalise remonti satub veel üks Stadleri "porgand", tekib surve täiendavate koosseisude juurde soetamiseks. Õnnetuse tingib juhtide jätkav hoolimatus raudtee ülesõitude ületamisel ning Eesti Raudtee ja Elroni passiivsus ülesõitude ohutuse täiendamisel (semafoorid, tõkkepuud, võsalõikus jne...).
• Müüakse vähem kui 100 elektriautot, tingituna madalatest kütusehindadest ning ELMO toetuse kadumisest.
• Suletakse mitmeid väiksemaid maakondlike bussiliine või hõrendatakse graafikut. Piletihinnad tõusevad. Väiksematest kohtadest linna jõudmine muutub veel raskemaks.

See kui paljud neist ennustustest ka täppi lähevad, see selgub järgneva 12 kuu jooksul.

Ilusat vana-aasta lõppu, hea blogilugeja.

Aasta Auto valimistest

III põlvkonna Renault Twingo

Kuna ma pole tükk aega oma blogisse midagi otseselt autoteemalist kirjutanud, siis mõtlesin selle pisikese vea täna parandada.

Teemaks valisin Aasta Auto valimised, nii Eestis, Euroopas kui mujal maailmas. Nimelt valiti selle aasta Eesti Aasta Autoks (2015) Renault Twingo ning selline otsus tekitas paljudes inimestes teatud viisil hämmastust.

Seetõttu sooviksingi kirjutada (neile, kellele sellise auto valimine üllatuslikult tuli), et kui valitakse Aasta Autot, siis tegu pole ei populaarsuskonkurssiga ega iludusvõistlusega, mistõttu müüginumbrid või välimus tulemust seal väga ei mõjuta, kuigi võib, kui sõel väga tihe on.
Kui valitakse Aasta Autot, mis tahes riigis või kontinendil, siis määravaks on tehniline uuenduslikus, edasiminek võrreldes eelkäijatega, keskkonnasõbralikus, turvalisus, juhitavus, mugavus jne.

Twingo puhul on määravaks saanud (minu hinnangu järgi) just tehniline uuenduslikus. Tegemist on ühe vähestega tänapäevastest väikeautodest, millel on tagamootor ja tagavedu. Oskate nimetada veel mõnda? Ei? No ise tooksin näidetena Smart forFour ja Mitsubishi i-MiEV.
Täna tagamootorile ja tagaveole saab esirattad pöörata väga suure nurga alla, mis annab suurepärase manööverdamisvõime, mida ühelt linnaautolt justnimelt oodataksegi.

Muude näitajate puhul kipub Twingo jääma suhteliselt tavapäraseks, mistõttu tuleb nentida, et žüriile (Eestis) võis see imponeerida "See-miski" faktoriga. On küll tõsi, et ka madal hind ja hea välimus on Twingo plussideks, kuid nagu ma juba eelpool välja tõin, siis ei tohiks need kriteeriumid olla põhilised Aasta Auto valimisel.
Kuna alati saaks asju paremini teha, siis tooksin välja, et Twingo puhul võiks valikus olla ka väike diiselmootor ja/või automaatkast. Samuti ei teeks paha elektriversioon. Lisaks oleks võinud ka ette väikese pagasiruumi moodustada, kui mootor juba taga on.

Mõtteid "Teeviit 2014" messilt

"Teeviit 2014" logo
Allikas: Google

See aasta oli mulle juba kolmas käia messil Teeviit. Vähemasti ma ei mäleta, et oleksin käinud antud messil ka varasematel aastatel. Messil olin kohal kusjuures nii reedel kui ka laupäeval ning vaatamist ja uudistamist jagus mulle endale mõlemal päeval.

Hea meelega jagan oma mõtteid nähtust ja kogetust, sellest mis kõige rohkem meeldis ja mis enim meelde jäi.

• Kõige esimesena peab mainima vast TTÜ stendi, sest seal ma ju õpin. seega ei saa antud õppeasutusest üle ega ümber. Kuigi ma otseselt seal midagi ei uudistanud (kui keemiateaduskonna ja metamaatika-loodusteaduskonna stend välja arvata), siis oli tore näha mitmeid tuttavaid nägusid. Oma aastate jooksul TTÜs on õnnestunud nii mõnegi tudengiga tuttavaks saada ja tore on aeg-ajalt mõni sõna juttu puhuda.
• Kõige vahvam oli suur kaherattaline aparaat (rattad suurema läbimõõduga kui ma ise) TTÜ stendi kõrval, mille nimi mulle kahjuks meelde ei jäänud. Peab tõdema, et sõitmine antud riistapuuga oli kõige fun`im kogemus messil minu jaoks. Samas nõudis selle juhtimine ka parajat brainpowerit, kuna oma konstruktsiooniliste eripärade tõttu ei taha see hästi paigal püsida, eriti pidurdamise ja kohaltvõtmise hetkedel. Kuid ülicool on see, et sellega saab teha 360 kohapeal ning sa istud sõnaotseses mõttes rataste vahel, raata ise on ümber raami.
• Peaaegu sama vahva, kuid mitte nii vahva oli võimalus sõita Segwayga. Ka see on tore aparaat millega saab liikuda edaspidi, siis tagurpidi, siis jälle edasipidi ja siis jälle tagurpidi. Lõpuks teed veel paar 360-t otsa. Peab ütlema, et suurtel messidel ühest hallist teise saamisel on Segway üks ütlemata meeldiv abivahend. Ainus asi, mis pole selle juures meeldiv, on hind, mis seletab ka seda, miks antud vahvat riistapuud paljud endale soetanud pole.
• Teistmoodi vahvad olid Tartu Tervishoiu Kõrgkooli ja Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli stendid. Mõlemas sai võtta mannekeenilt (õigemi mannekeeni käelt) verd. (Asi, mis iga Teeviida korral on minu jaoks must do, kuna tundub nii huvitav). Samuti sai mõõta enda erinevaid füüsilisi parameetreid. Näiteks Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli boksis mõõdeti keharasvasuse protsenti, samas kui kõrval Tartu Tervishoiu Kõrgkooli boksis sai mõõta hemoglobiini, veresuhkrut, vererõhku ja pulsi. Samuti sai harjutada seal elustamist, oskus, mida iga inimene vähemalt teoreetiliselt võiks teada. Kuna Tartu boksi külastasin mõlemal päeval ja ajasin seal ka pikemalt juttu, siis loodan, et ma sealseid inimesi liiga ära ei tüüdanud. Sorri, lihtsalt tervishoid ja meditsiin on minu lemmikvaldkond nr. 2 autode ja tehnika kõrval.
• Võimalik oli selga proovida ka sõdurivarustust, seda siis ajateenistust tutvustaval väljapanekul. Kuigi ma olen seda ka minevikus teinud, siis proovisin ikkagi ka ise järele. Sama raske kui vanasti. Pikemale matkale ise sellise kandamiga vabatahtlikult ei läheks. Samas täitsa kokku ei vajunud ning kannaksin ära küll kui vaja on.
• Ühes stendis sai harjutada golfi, mis oli ka üsna huvitav kogemus. Kuigi ka golfi on olnud elus varasemalt võimalik proovida (2005. aastal Jõelähtmel Õpilasmalevas), siis oli ikka huvi käsi külge panna. Mis välja tuli, oli see, et käe-silma koordinatsioon pole just kiita. Kahel korral kolmest virutasin ma pallist mööda, kuid ei hullu, kogemus oli ikkagi positiivne. Kindel on aga see, et proffi minust golfis ei saa.
• Viimase põneva detailina tooksin välja, et messil oli hästi palju maskotte. Sellised suured, pehmed ja toredad. Kõige vahvam oli minu meelest vast Lastefondi maskott (suur pruun karu, informatsiooniks). Disainiauhinna annaksin ma siiski BillyBoy maskotile, ausõna, tahaks näha tegelast, kes selle kujunduse välja mõtles.

Raamatu "100 autot 2" esitlusest

Raamatud "100 autot 2" virnas Viru Keskuse Rahva Raamatus esitlusel ajal.

Selle nädala neljapäeval oli mul au olla kutsutud esimest korda elus raamatuesitlusele. Nimelt oli mind kutsutud raamatu "100 autot 2" esitlusele, mis leidis aset Viru Keskuse Rahva Raamatus. Kutsujaks oli raamatu autor, Margus-Hans Kuuse isiklikult.

Põhjus, miks ma olin kutsutute seas, on tegelikult üsna lihtne. Nimelt oli ka minul mängida pisikene roll antud raamatu ilmumises. Umbes poolteist aastat tagasi lasin ma Autolehe foorumis lahti uitmõte, et võiks ilmuda raamatu "100 autot" uusversioon, mis oli lapsepõlves muide üks mu lemmikraamatutest. Foorumi kasutajatele see mõte meeldis ja sel teemal tekkis pikk ja põhjalik arutelu. Selle arutelu ja positiivse tagasiside tulemusena saigi uue teose tegemine vajaliku tõuke, kuna potentsiaalsed kirjastajad nägi, et võimalike huvilisi jätkub piisavalt.

Teose avaldamise puhul sain ma ka ise ühe autori poolt signeeritud eksemplari omanikuks ning nüüd seisab see raamat mul riiulis aukohal. Kavatsen hoida seda raamatut kui kullatera ja teisi luban ligi ainult siidikinnastega, piltlikult öeldes. See raamat ei ole mitte ainult huvitav lugemine mulle, kuid ka tõestus sellele, et ka pisim panus võib vahetevahel sündmuste kulgu väga palju mõjutada.