Tartu Motoshow 2014

Porsche Macan Turbo Martini värvides

Sel sügisel võtsin ma ennast lõpuks kokku ja käisin ära esimest korda elus Tartu Motoshow`l. Autofännina ei jää mul lihtsalt muud üle, Tallinnas pole autonäitust peetud juba 2008. aastat.

Palju maksad, vähe saad
Mis on põhiline emotsioon? Kahjuks peab ütlema, et pettumus. Miks? Põhjus väga lihtne, piletihinda arvestades pakutakse ikka äärmiselt vähe. Tudengitele sooduspiletit ei olnud, seega pidi tasuma täishinna, mis laupäeval, 27.09, oli 7 €. Kuna see summa ei ole minu jaoks väike, siis oleksin tahtnud näha selle raha eest oluliselt rohkem.

Lisaks eksponaatide vähesusele jäi silma veel üks tugev puudus. Nimelt eksponaadid kordusid hallides. Imelik oli näha, et Fiat automargina. oli esindatud kahes eri kohas. Kuidas suhtuda, kui autonäitusel on 3 Fiat 500-t, 2 Fiat Freemonti ja mitu škoda Octaviat (Ka škoda oli mitmel pool esindatud), samas pole ühtegi Hyundaid, Suzukit, Daciat, Lexust ja Citroeni. (Ning mitmeid teisi esindamata automarki) Jääb mulje, et see pole mitte autonäitus, vaid reklaamkogunemine suureimatele-rikkaimatele  automüüjatele.

Positiivsest küljest ka
Samas ei olnud kõik näituse juures üdinisti halb.Oli helgeid momente ka.
Näiteks oli väga lahe, et näitusel oli esindatud Tesla Model S (85 kWh akuga mudel) kus sai ka sees istuda, sellist võimalust ikka iga päev ei teki.
Samuti nägi oma silmaga ära uudismudelid, mida siinses liikluses igapäevaselt vast kohtama ei hakka. Üheks nendest oli uus Renault Twingo, mis alates sellest põlvkonnast on tagamootoriga.(Tingituna sellest, et jagab põhja Smart ForFour`iga) Lahe kiiks väikeautode hulgas.
Samuti oli uudiseks BMW 2-seeria Gran Tourer, mis mitmetele premium-markide väikeautodele kohaselt on väljast suurem kui seest. Samas näeb see lahe välja ja pakub valikus võimsaid mootoreid.

Autosport au sees
Lisaks tänavasõiduautodele oli vaatamist ka autospordi sõpradele. Näha oli mitmeid kiirendusspordi autosid. Tundub, et kiirendussport on jätkuvalt Eestis populaarne ja ainult kasvatab populaarsust. Mitmele veerandmiili autole pakkus publikuhuvi osas konkurentsi Formula Student Team Tallinn`a ehitatud elektrivormel, mis oli samuti näitusel esindatud (Ja mis saavutas see aasta üldvõidu Itaalias)

Ka olid messil väljas tuuningdetailide pakkujad. Põhiliselt veljemüüjad. Kahju, et Eestist pole kadunud kultus, et mida suuremad plekk-ketad sul auto all verevad, seda kõvem vend oled. See ei ole teps nii.

Kokkuvõteks
Üht-teist huvitavat näitusel vaadata oli ja täitsa plindrisse ma ei jäänud, kuid selleks, et ka tulevikus sinna sattuda peaks kas eksponaatide arv tõusma või peaks pileti hind allapoole tulema. Kui emba-kumba ei juhtu, siis minu uuesti minek on kahtluse all, sest ka Tartusse edasi-tagasi sõit maksab omajagu ja mulle meeldiks, kui elamus ja hind oleks omavahel õiglases korrelatsioonis.

Doktoranditoetusest

Doktorandi töökeskkond - nina raamatutes

Täna hommikul märkasin Haridusministeeriumi kodulehte vaadates ühte huvitavat uudist. [1] Nimelt lubatakse alates järgmise aasta 1. jaanuarist tõsta doktoranditoetust 10% võrra, seniselt 383,47 €-lt 422 €-ni. Lisaks laieneb doktorantidele veel teatav hulk soodustusi.

Siinkohal kiitus Haridusministeeriumile, et lõpuks ometi, üle pika aja, doktorantide toetuseks midagi ära tehakse. Samm paremuse poole igatahes.
Samas täiesti rahule antud sammudega jääda ei saa. Vähemalt mitte siis, kui need on tehtud sellises ulatuses.Miks?

Põhjus on järgnev. Nimelt on praegune õppetoetus, 383,47 € (6000 EEK) kehtestatud aastal 2004. Tollal moodustas see summa ligikaudu 80% keskmisest palgast. Keskmine palk 2014 aasta II kvartalis oli 1023 €. Seega on sellest 80% saanud 37,5%. Märgatav langus suhtarvudes.
Lisaks on toimunud elu kallinemine, millest annavad märku inflatsioon ja THI. [2] Võttes arvese THI-d, mis on saadaval Eesti Panga statistikas, siis selleks, et saada sellist elukvaliteeti, mis oli 2004 aastal saavutatav 383,47 €-ga, peaks toetus olema praegu 582,97 €. Ümardatuna 583 €.

Kuigi 583 € ei moodusta enam 80% keskmisest, oleks see hea lävend sellele, milline doktoranditoetus võiks olla. Täpsemalt öeldes peaks olema, aga veel ei ole. Siinkohal teeksingi hea meelega ettepaneku tõsta doktoranditoetus 1. jaanuarist 2016  583 €-ni. Usun, et riigieelarvest ollakse võimeline selliseid vahendeid leidma.

Nüüd ehk tuntakse huvi, et miks doktoranditoetust tõsta? Sellele küsimusele on lihtne leida vastust, kui mõelda, et kes on doktorant ja millega ta tegeleb. Doktorandi näol on tegemist noore teadustöötajaga, kellest hiljem saab teadlane või õppejõud. Esimesel juhul hakkab ta panustama riigi teaduse arengusse, tööstusinnovatsiooni ja SKP-sse, teisel juhul saab temast õpetajate õpetaja, s.t inimene kes õpetab inimesi kes hakkavad hiljem õpetama.
Mõlemal juhul oleks eelistatud, kui selles rollis on parimatest parimad. Et see sünniks tuleb neid parimaid millegagi motiveerida ja samas anda ka võimalus ära elada nii, et nad millegi muuga tegelema ei peaks, vaid saaks keskenduda täiskohaga õppimisele ja teadustööle. Selge on see, et see kõik saab sündida vaid siis kui on garanteeritud töötasu mis on kõrgharidusega spetsialisti väärimine. Usun, et on arusaadav, et 422 € ei ole see summa, ammugi siis mitte 383,47 € mis kehtib praegu.
Minu pakutud 583 € pole samuti ideaal, aga ta aitaks teha suure sammu positiivsuse suunas.

[1] http://www.hm.ee/et/uudised/valitsus-saatis-riigikogusse-doktorantide-sotsiaalsete-garantiide-tagamise-eelnou
[2] http://statistika.eestipank.ee/?lng=et#listMenu/2053/treeMenu/MAJANDUSKOOND

Eesti Vabaerakonna Asutav Kogu

Nagu "halo" ümber pea. Logo ja liige justkui üks.

20. septembril toimus Tallinna Tehnikaülikooli juures, innovatsiooni ja ettevõtluskeskuse MEKTORY majas Eesti Vabaerakonna asutav üldkoosolek. 

Koosolekul toimus MTÜ (MTÜ Eesti Vabaerakonna Algatusrühm) reorganiseerumine erakonnaks ning läbi viidi kõik sellega seotud tähtsamad toimingud. Kinnitati põhikiri, erakonna programm, sümboolika ja liikmemaks. Samuti toimusid valimised erakonna juhtorganitesse. Valiti esimees, 10 liiget juhatusse, 5 liiget aukohtusse ja 3 liiget revisjonikomisjoni.

Hea oleks mainida, et konkurents valitavatele kohtadele oli tihe, näiteks juhatusse kandideeris 27 inimest. See näitab, et sisekliimaga on erakonnas kõik korras ning inimestel on tunne, et neil on võimalus midagi ära teha ja reaalselt valituks saada.

Lisaks muudele tähtsatele sündmustele olid üldkoosolekul kohal ka külalisesinejad. Ettekandega bioloogilise mitmekesisuse teemal sai sõna prof Ain Heinaru, samuti esines sõnavõtuga Lagle Parek (üks ERSP võtmeisikutest). Skype`i teel edastas tervitussõnad Talguerakonna rajaja Anzori Barkalaja.

Õhtu lõppes väikese kohvi- ja tordilauaga, mille käigus said erakonna liikmed vabamas õhkkonnas sotsialiseeruda ja teineteist paremini tundma õppida. Samuti anti õhtul edasi õnnitlusi värskelt valitud esimehele (kelleks valiti Andres Herkel), juhatuse liikmetele, aukohtu liikmetele ja revisjonikomisjoni liikmetele.

Paljalt Asutava Koguga erakonna tegevus aga seisma ei jää. Järgmine samm on valmistumine Riigikogu valimisteks, kus Eesti Vabaerakond loodab välja tulla täispikkuses nimekirjaga, s.o 125 inimest. Jätkub erakonna programmi lihvimine ja täiustamine, uute liikmete leidmine ning olemasolevate rakendamine.

Elamusi SEB Sügisjooksult 2014

Nagu tavapäraselt, oli ka selle aasta Sügisjooks osalejaterohke.

See aasta osalesin kolmandat korda ning teist korda järjest SEB Sügisjooksul. Antud üritus on see üks kord aastas, kui ma viitsin võta jalad kõhu alt välja ning teha korralikult sporti. Sport, nagu teada, on tervis ning tervist tuleb hoida. Seega poolkohustuslik üritus mulle justkui, kuid see selleks.

Enim meelitab antud võistlusel osalema just see rahvarohkus ja melu, mis seal iga aasta on.Sarnaselt Tartu Maratoniga võib ka selle ürituse kohta öelda Rahvaspordi üritus suure R tähega. Aga ka see, et saad teada reaalse aja, oma taseme ning on võimalus võrrelda teiste inimestega. Hea indikaator oma jooksutasemele ja tervisele.

Selle aasta starti ma siiski suurte ootustega ei läinud. Põhiliselt seetõttu, et ma enne starti absoluutselt trenni ei teinud. Sellest johtuvalt ennustasin ma enda lõpuajaks 1:05:00-1:10:00 enne starti, rohkemaks ei ole jõudu ma kartsin. (Eelmise aasta aeg oli mul 1:01:59) Kuid pärast starti avastasin, et mul läheb tegelikult päris hästi, esimesed kilomeetrid läksid tempos 05:50-06:00 kilomeetri kohta. Imekombel õnnestus seda tempot lõpuni hoida ja viimasel kilomeetril isegi tempot lisada. Sellest johtuvalt kujunes mul lõpuajaks 58:28 (brutoaeg tänase seisuga) Kuid kuna viimasesse lõpuspurti läks viimanegi energia, siis pärast finišeerimist tundsin, et isegi püsti seismine nõuab jõupingutust. Tähendab, endast on antud maksimum. Õnneks jagatakse peale finišeerimist ka jooki, pähkleid ja kohupiimapastat. Need aitasid mul kenas vähemalt osa oma energiat taastada, kuid isegi praegu, neid ridu kirjutades, tunnen end ikkagi tühjaks imetud käsnana. Rahvasportlase võlud ja valud.

Järgmistel aastatel tahaks oma tulemust veelgi parandada, või siis ette võtta juba poolmaratoni, milleks ma juba aastaid hoogu võtan, kuid mille puhul laiscus condites ikka ja jälle maha murrab. Siiski, vähemasti sihid peavad olema, on mille poole püüelda.

Konverents "Haridus inimestele"

Konverentsi moderaatoriks oli Kalle Pilt Eesti Vabaerakonnast
Foto: Taavi Simson

Tudengi elu möödub suvel vaikselt, vähemalt minul. Tehakse tööd, sporditakse või hängitakse sõpradega. Seetõttu on väga teretulnud võimalused teha midagi erinevat või harivat. Just sellel põhjusel viibisin ma täna Tartus konverentsil "Haridus inimestele" mille korraldajaks oli Eesti Vabaerakond.

Millega siis tegu oli? Kui nimi seda mõnele inimesele kohe ära ei ütle, siis tegemist oli haridusteemalise konverentsiga, kus käsitleti Eesti koolihariduse hetkeolukorda, kitsaskohti, võimalusi ja tulevikku. Kokku kanti tänase ühepäevase konverentsi jooksul ette 5 ettekannet.

Esimeseks esinejaks oli Silje Uusna Haridus- ja teadusministeeriumist, kes rääkis lühidalt haridusseadustiku uuendamise lähtekohtadest. Nimelt läheb lähitulevikus uuendamisele Haridusseadus, sest praegune versioon on kehtiv juba aastast 1992, (sic!) mis tähendab, et viimane aeg on asuda uuendamise ja kaasajastamise juurde. Samuti mööndi, et on liigselt teisi haridusega seotud määrusi ja seadusi ning nende arvu tuleks vähendada ja sisu ühtlustada, et haridusega inimestel oleks võimalik kergemini saada terviklik pilt.

Teiseks esinejaks oli Ave Tamra, kes on seotud Pikakannu kooliga. Olgu veel mainitud, et antud esineja esines läbi Skype`i. Tema rääkis põhiliselt kogukonna ja kooli seostest. Nimelt loobus kohalik omavalitsus mõned aastad tagasi Pikakannu kooli toetamisest ning kuna lapsevanemad ei soovinud kooli sulgemist, siis võttis kohalik elanikkond kooli haldamise üle. Lapsevanemad ise tegelevad kooli remondiga, õpetajate leidmisega jne. Tegemist on väga hea näitega sellest, kuidas väikese koguonna siiras ja asjalik koostöö ja ühtne vaim võivad viia suurte tulemusteni.

Kolmandaks esinejaks oli Heiki Krips Tartu Ülikooli Pedagoogika osakonnast. Tema ettekanne keskendus klassi juhatamisele ja juhtimisele koolis. Lähemalt öeldes rääkis ta psühholoogilisest vaatevinklist erinevatest juhtimisstiilidest õpetajate ning direktorite poolt ning nende positiivset või negatiivset mõju õpilastele ja õpetajatele.

Neljandaks esinejaks oli Pille Liblik Haridus- ja Teadusministeeriumist, kes on algatuse Huvitav Kool kordinaator. Tema ettekanne seisnes Huvitava Kooli algatuse sisu lähemas lahtirääkimises. Lühidalt öeldes on tegu organisatsioonide, ideede ja inimeste kogumikuga, kes seisavad selle eest, et koolis antav haridus oleks huvitavam (sellest ka algatuse nimi), mitmekülgsem, suurema kasuteguriga. (Tööturul ja päris elus) Huvitav Kool algatusega on liitunud näiteks MTÜ KAE kool, Noored Kooli, Tagasi Kooli jpt.

Viimaseks, viiendaks esinejaks oli Merike Kaste, kes on uue, Tartus äsjaavatud Tartu Kritjan Jaak Petersoni Gümnaasiumi direktor. Tema ettekande sisu keskendus põhiliselt uue kooli saamisloole ning mida nimetatud uus kool endast kujuneb. Olgu näiteks välja toodud, et antud kool tekkis kolme teiste Tartu gümnaasiumi gümnaasiumiosade liitumisel ning antud koolis kasutatakse sarnaselt Hugo Treffneri Gümnaasiumile moodulõpet.

Mina igatahes jäin tänase üritusega väga rahule ning leian, et sain targemaks ning minu silmaring avardus veidikene, vähemalt haridusteemaliste küsimuste osas.

Lõpetuseks link Eesti Vabaerakonna poolt tehtud haridusteemalisele videole: http://www.youtube.com/watch?v=hCW6RxaBD_c

Päästkem haridustemplid hävingust

Akadeemia tee 30 asuv endine koolimaja
Allikas: Delfi

Täna ilmus Delfis ja ka Postimees-online`is uudis sellest, et süüdatud on Akadeemia tee 30 aadressil asuv endine koolimaja. Tõtt-öelda on selliseid uudiseid väga kurvastav lugeda ja pidevalt on lootus, et selliseid uudiseid enam lugema-nägema ei pea.

Paraku leidub ikka ja jälle tõbrastest mölakaid (paremini pole mul soovi antud olendeid nimetada) kelle meelest on "väga vaimukas" vanu, kasutuseta koolimaju süüdata. Just koolimaju, mitmuses, sest pidevate sarisüütamiste ohver on ka endine Õismäe Humanitaargümnaasium aadressil Õismäe tee 130. Need kaks koolimaja on antud aastanumbri sees juba korduvalt põlenud ja tekkib vägisi küsimus, et kas tõesti ei suuda politsei midagi ette võtta ja süütajatega karmimalt ringi käia. Samuti tekkib küsimus, et miks kohalik omavalitsus pole suutnud organiseerida koolimajade juurde tõhusamat valvet.

Jääb loota, et 37. keskkooli hoone ei lange samasuguse saatuse ohvriks, sest alates sellest sügisest jääb ka see koolimaja tühjaks. Paraku ütleb mingi kahtlev hääl minu sees, et on oht "trendi" jätkumiseks. Välja arvatud juhul, kui on lõpuks õppust võetud varasemast ja leitakse uued omanikud või uus rakendus vanale koolimajale.

Siinkohal tekibki küsimus, et miks üldse lastakse vanadel koolimajadel tühjalt seista ja topitakse olemasolevad tihkelt rahvast täis. Miks ei leita hoonetele uut rakendust või uusi omanike, kuigi selleks on võimalused olemas? Ja kui leitaksegi, et renoveerimine on liiga kallis või halduskulud liiga suured, miks siis antud hooneid ära ei lammutata, vaid jäetakse tondilossidena seisma ja rüüstajate ning vandaalide meelevalda? Minule, kui haridusest lugupidavale inimesele on valus lugeda uudiseid, et see või teine koolimaja on jälle põlema pandud.

Kas tõesti pole noortel enam mingit austust hariduse ja ühisvara vastu või on hoopis tegu tellimustööga, et teha ruumi uutele, "vajalikematele" hoonetele? Igal juhul loodan, et keegi siiski midagi ette võtab ja vanad koolimajad saavad endale uue hingamise või vähemalt päästetakse need häbiväärsest eksistentsist.

Uus nimi, vanad tegijad

Aadressil Vabaduse pst 39 asub uus burksipalee

Eelmisel reedel juhtusin istumisele sõprade seltskonda. Kõikide muude jutude kõrval, mida seal räägiti, mainiti, et Vabaduse puiesteel on hiljuti avatud üks uus söögikoht, Diner. Muidu ma poleks sellest eriti välja teinudki, kuna ma ei ole selline tüüp, kes käiks väga tihti väljas söömas, eriti kodust kaugemates kohtades, kuid oli üks fakt, mis sundis antud uudisele suuremat tähelepanu pöörama. Nimelt väitsid vestluskaaslased, et selle koha kokkadeks on endised grillmeistrid Vesivärava Grillist. Kuna aga minu blogi pikemaajalised lugejad teavad, et ma ei suuda öelda "ei" heale burksile, siis lihtsalt olin sunnitud antud koha kohta täpsemalt järgi uurima.

Siinkohaks olgu vahepalaks mainitud, et on kahju Vesivärava Grillist, mis alates eelmise aasta lõpust on läbinud tõelise allakäigu spiraali. Kõik endised head kokkad ja teenidajad on sealt minema läinud või minema peletatud ja viimasel ajal häid uudised kahjuks antud koha kohta ei kuule. See selleks.

Niisiis, kõigepealt alustasin sellest, et tegin kohale väikese Google otsingu. Oh meid, tänapäevaseid, internetist sõltuvaid nõrki noori. Sain targemaks, et antud koht tõesti eksisteerib. Aadressiks on tal Vabaduse puiestee 39. Söögikoht asub endise kohvik Iris asukohas, see peaks Nõmmelastele ja Mustamäelastele rohkem ütlema. Kuna aga mina ei teadnud enne midagi antud kohvikust ega ka uuest kohast, siis pidin täiendavalt "guugeldama" kus see Vabaduse pst 39 kaardil täpselt asub. See välja uuritud, sai pandud riidesse ja seatud sammud bussipeatuse poole. Mainin vahele, et kohta ma külastasin pühapäeval. Jätan siinkohal lugejad painamata detailidega ja alustan kohe sellest kui olin jõudnud antud burksimekani.

Juba sisenedes on aru saada, et oled jõudnud õigesse kohta. Taustal mängib juke-box ning mööbel ja lauanõud (eriti salvaka hoidjad) on sellised, et tekib tunne nagu sa oleksid rekkajuht 70-ndate USAs ning sinu tööks on pikad otsad mööda vanad head Route 66. Ka järjekorrad ja sees olev inimeste arv annab aimu, et tegemist võib olla endiste Vesivärava kuttide kohaga, s.t publikut on murdu ja puudust ei jää. Suur edasiminek on see, et uus koht tegutseb siseruumides, mis tähendab, et nüüd saab Eesti parimat burgerit nautida talvel. Ah jaa, burger. Menüü on suur, burgerite valik oli kusagil 10 ja 20 vahel ning igast burgerist on olemas ka angus versioon. Andke andeks minu asjatundmatus, kuid ma ei oska siiamaani lahti seletada, mis too on. Ka hinnaklass on mõistlik, jäädes enamiku burgerite puhul 3.50 € ja 8 € vahele. Olgu siinkohal öeldud, et see on soodus pakkumine, sest iga burgeri vahel on c.a 250 grammine loomahakklihast pihv.

Tellisin siis burgeri ära, minu puhul sai tehtud kindla peale minek ja valitud klassikaline peekoniburger ning seejärel istusin lauda. Nagu tavaliselt, tuleb arvestada ooteajaga vähemalt 15 minutit. Õnneks igavlema ma ei pidanud, kuna juhuse tahtel õnnestus näha seal ühte koolikaaslast kellega õnnestus juttu puhuda kuni minu burger saabus. Pikalt ei hakkanud ma ootama ning lõin kohe hambad sisse. Esimene suutäis proovitud, tabas mind õudne nostalgialaks ning mõnus olemine, burger on (endiselt, kui Vesivärava ajad sisse lugeda) super, maitesv ning valmistatud värskest toormaterjalist. 

Burgeri söömise järel olin ma igati tulemisega rahul. Kuid ma ei tea, kas asi on minus või on burgerid suuremaks läinud, kuid viimane osa burgerist läks sisse juba raskustega, lihtsalt nii hästi täitis kõhtu. Kaalujälgijatele ja kalorifoobidele seda kohta seega paraku soovitada ei saa. Ise aga kasutan esimesel võimalusel (s.t kui õppetoetus üle tuleb) uuesti antud koha teenuseid, sest usun, et antud pleiss on raudselt väärt uuesti ja uuesti külastamist.