Konverents "Haridus inimestele"

Konverentsi moderaatoriks oli Kalle Pilt Eesti Vabaerakonnast
Foto: Taavi Simson

Tudengi elu möödub suvel vaikselt, vähemalt minul. Tehakse tööd, sporditakse või hängitakse sõpradega. Seetõttu on väga teretulnud võimalused teha midagi erinevat või harivat. Just sellel põhjusel viibisin ma täna Tartus konverentsil "Haridus inimestele" mille korraldajaks oli Eesti Vabaerakond.

Millega siis tegu oli? Kui nimi seda mõnele inimesele kohe ära ei ütle, siis tegemist oli haridusteemalise konverentsiga, kus käsitleti Eesti koolihariduse hetkeolukorda, kitsaskohti, võimalusi ja tulevikku. Kokku kanti tänase ühepäevase konverentsi jooksul ette 5 ettekannet.

Esimeseks esinejaks oli Silje Uusna Haridus- ja teadusministeeriumist, kes rääkis lühidalt haridusseadustiku uuendamise lähtekohtadest. Nimelt läheb lähitulevikus uuendamisele Haridusseadus, sest praegune versioon on kehtiv juba aastast 1992, (sic!) mis tähendab, et viimane aeg on asuda uuendamise ja kaasajastamise juurde. Samuti mööndi, et on liigselt teisi haridusega seotud määrusi ja seadusi ning nende arvu tuleks vähendada ja sisu ühtlustada, et haridusega inimestel oleks võimalik kergemini saada terviklik pilt.

Teiseks esinejaks oli Ave Tamra, kes on seotud Pikakannu kooliga. Olgu veel mainitud, et antud esineja esines läbi Skype`i. Tema rääkis põhiliselt kogukonna ja kooli seostest. Nimelt loobus kohalik omavalitsus mõned aastad tagasi Pikakannu kooli toetamisest ning kuna lapsevanemad ei soovinud kooli sulgemist, siis võttis kohalik elanikkond kooli haldamise üle. Lapsevanemad ise tegelevad kooli remondiga, õpetajate leidmisega jne. Tegemist on väga hea näitega sellest, kuidas väikese koguonna siiras ja asjalik koostöö ja ühtne vaim võivad viia suurte tulemusteni.

Kolmandaks esinejaks oli Heiki Krips Tartu Ülikooli Pedagoogika osakonnast. Tema ettekanne keskendus klassi juhatamisele ja juhtimisele koolis. Lähemalt öeldes rääkis ta psühholoogilisest vaatevinklist erinevatest juhtimisstiilidest õpetajate ning direktorite poolt ning nende positiivset või negatiivset mõju õpilastele ja õpetajatele.

Neljandaks esinejaks oli Pille Liblik Haridus- ja Teadusministeeriumist, kes on algatuse Huvitav Kool kordinaator. Tema ettekanne seisnes Huvitava Kooli algatuse sisu lähemas lahtirääkimises. Lühidalt öeldes on tegu organisatsioonide, ideede ja inimeste kogumikuga, kes seisavad selle eest, et koolis antav haridus oleks huvitavam (sellest ka algatuse nimi), mitmekülgsem, suurema kasuteguriga. (Tööturul ja päris elus) Huvitav Kool algatusega on liitunud näiteks MTÜ KAE kool, Noored Kooli, Tagasi Kooli jpt.

Viimaseks, viiendaks esinejaks oli Merike Kaste, kes on uue, Tartus äsjaavatud Tartu Kritjan Jaak Petersoni Gümnaasiumi direktor. Tema ettekande sisu keskendus põhiliselt uue kooli saamisloole ning mida nimetatud uus kool endast kujuneb. Olgu näiteks välja toodud, et antud kool tekkis kolme teiste Tartu gümnaasiumi gümnaasiumiosade liitumisel ning antud koolis kasutatakse sarnaselt Hugo Treffneri Gümnaasiumile moodulõpet.

Mina igatahes jäin tänase üritusega väga rahule ning leian, et sain targemaks ning minu silmaring avardus veidikene, vähemalt haridusteemaliste küsimuste osas.

Lõpetuseks link Eesti Vabaerakonna poolt tehtud haridusteemalisele videole: http://www.youtube.com/watch?v=hCW6RxaBD_c

Päästkem haridustemplid hävingust

Akadeemia tee 30 asuv endine koolimaja
Allikas: Delfi

Täna ilmus Delfis ja ka Postimees-online`is uudis sellest, et süüdatud on Akadeemia tee 30 aadressil asuv endine koolimaja. Tõtt-öelda on selliseid uudiseid väga kurvastav lugeda ja pidevalt on lootus, et selliseid uudiseid enam lugema-nägema ei pea.

Paraku leidub ikka ja jälle tõbrastest mölakaid (paremini pole mul soovi antud olendeid nimetada) kelle meelest on "väga vaimukas" vanu, kasutuseta koolimaju süüdata. Just koolimaju, mitmuses, sest pidevate sarisüütamiste ohver on ka endine Õismäe Humanitaargümnaasium aadressil Õismäe tee 130. Need kaks koolimaja on antud aastanumbri sees juba korduvalt põlenud ja tekkib vägisi küsimus, et kas tõesti ei suuda politsei midagi ette võtta ja süütajatega karmimalt ringi käia. Samuti tekkib küsimus, et miks kohalik omavalitsus pole suutnud organiseerida koolimajade juurde tõhusamat valvet.

Jääb loota, et 37. keskkooli hoone ei lange samasuguse saatuse ohvriks, sest alates sellest sügisest jääb ka see koolimaja tühjaks. Paraku ütleb mingi kahtlev hääl minu sees, et on oht "trendi" jätkumiseks. Välja arvatud juhul, kui on lõpuks õppust võetud varasemast ja leitakse uued omanikud või uus rakendus vanale koolimajale.

Siinkohal tekibki küsimus, et miks üldse lastakse vanadel koolimajadel tühjalt seista ja topitakse olemasolevad tihkelt rahvast täis. Miks ei leita hoonetele uut rakendust või uusi omanike, kuigi selleks on võimalused olemas? Ja kui leitaksegi, et renoveerimine on liiga kallis või halduskulud liiga suured, miks siis antud hooneid ära ei lammutata, vaid jäetakse tondilossidena seisma ja rüüstajate ning vandaalide meelevalda? Minule, kui haridusest lugupidavale inimesele on valus lugeda uudiseid, et see või teine koolimaja on jälle põlema pandud.

Kas tõesti pole noortel enam mingit austust hariduse ja ühisvara vastu või on hoopis tegu tellimustööga, et teha ruumi uutele, "vajalikematele" hoonetele? Igal juhul loodan, et keegi siiski midagi ette võtab ja vanad koolimajad saavad endale uue hingamise või vähemalt päästetakse need häbiväärsest eksistentsist.

Uus nimi, vanad tegijad

Aadressil Vabaduse pst 39 asub uus burksipalee

Eelmisel reedel juhtusin istumisele sõprade seltskonda. Kõikide muude jutude kõrval, mida seal räägiti, mainiti, et Vabaduse puiesteel on hiljuti avatud üks uus söögikoht, Diner. Muidu ma poleks sellest eriti välja teinudki, kuna ma ei ole selline tüüp, kes käiks väga tihti väljas söömas, eriti kodust kaugemates kohtades, kuid oli üks fakt, mis sundis antud uudisele suuremat tähelepanu pöörama. Nimelt väitsid vestluskaaslased, et selle koha kokkadeks on endised grillmeistrid Vesivärava Grillist. Kuna aga minu blogi pikemaajalised lugejad teavad, et ma ei suuda öelda "ei" heale burksile, siis lihtsalt olin sunnitud antud koha kohta täpsemalt järgi uurima.

Siinkohaks olgu vahepalaks mainitud, et on kahju Vesivärava Grillist, mis alates eelmise aasta lõpust on läbinud tõelise allakäigu spiraali. Kõik endised head kokkad ja teenidajad on sealt minema läinud või minema peletatud ja viimasel ajal häid uudised kahjuks antud koha kohta ei kuule. See selleks.

Niisiis, kõigepealt alustasin sellest, et tegin kohale väikese Google otsingu. Oh meid, tänapäevaseid, internetist sõltuvaid nõrki noori. Sain targemaks, et antud koht tõesti eksisteerib. Aadressiks on tal Vabaduse puiestee 39. Söögikoht asub endise kohvik Iris asukohas, see peaks Nõmmelastele ja Mustamäelastele rohkem ütlema. Kuna aga mina ei teadnud enne midagi antud kohvikust ega ka uuest kohast, siis pidin täiendavalt "guugeldama" kus see Vabaduse pst 39 kaardil täpselt asub. See välja uuritud, sai pandud riidesse ja seatud sammud bussipeatuse poole. Mainin vahele, et kohta ma külastasin pühapäeval. Jätan siinkohal lugejad painamata detailidega ja alustan kohe sellest kui olin jõudnud antud burksimekani.

Juba sisenedes on aru saada, et oled jõudnud õigesse kohta. Taustal mängib juke-box ning mööbel ja lauanõud (eriti salvaka hoidjad) on sellised, et tekib tunne nagu sa oleksid rekkajuht 70-ndate USAs ning sinu tööks on pikad otsad mööda vanad head Route 66. Ka järjekorrad ja sees olev inimeste arv annab aimu, et tegemist võib olla endiste Vesivärava kuttide kohaga, s.t publikut on murdu ja puudust ei jää. Suur edasiminek on see, et uus koht tegutseb siseruumides, mis tähendab, et nüüd saab Eesti parimat burgerit nautida talvel. Ah jaa, burger. Menüü on suur, burgerite valik oli kusagil 10 ja 20 vahel ning igast burgerist on olemas ka angus versioon. Andke andeks minu asjatundmatus, kuid ma ei oska siiamaani lahti seletada, mis too on. Ka hinnaklass on mõistlik, jäädes enamiku burgerite puhul 3.50 € ja 8 € vahele. Olgu siinkohal öeldud, et see on soodus pakkumine, sest iga burgeri vahel on c.a 250 grammine loomahakklihast pihv.

Tellisin siis burgeri ära, minu puhul sai tehtud kindla peale minek ja valitud klassikaline peekoniburger ning seejärel istusin lauda. Nagu tavaliselt, tuleb arvestada ooteajaga vähemalt 15 minutit. Õnneks igavlema ma ei pidanud, kuna juhuse tahtel õnnestus näha seal ühte koolikaaslast kellega õnnestus juttu puhuda kuni minu burger saabus. Pikalt ei hakkanud ma ootama ning lõin kohe hambad sisse. Esimene suutäis proovitud, tabas mind õudne nostalgialaks ning mõnus olemine, burger on (endiselt, kui Vesivärava ajad sisse lugeda) super, maitesv ning valmistatud värskest toormaterjalist. 

Burgeri söömise järel olin ma igati tulemisega rahul. Kuid ma ei tea, kas asi on minus või on burgerid suuremaks läinud, kuid viimane osa burgerist läks sisse juba raskustega, lihtsalt nii hästi täitis kõhtu. Kaalujälgijatele ja kalorifoobidele seda kohta seega paraku soovitada ei saa. Ise aga kasutan esimesel võimalusel (s.t kui õppetoetus üle tuleb) uuesti antud koha teenuseid, sest usun, et antud pleiss on raudselt väärt uuesti ja uuesti külastamist.

Veelkord loodusteaduste riigieksamist

Loodusteadused

Kuna minu eelmine postitus teemal kutsuda ellu loodusteaduste riigieksam on äratanud inimestes omajagu tähelepanu, siis mõtlesin antud teemal veelkord peatuda.
Lühidalt seisnes minu idee selles, et gümnaasiumi astet lõpetav noor peaks praegusele kolmele eksamile (eesti keel, inglise keel ja matemaatika) lisaks sooritama loodusteaduste eksami, mis sisaldaks füüsikat, keemiat, bioloogiat ja geograafiat. Seda selleks, et korvata kuidagi eelpool nimetatud ainetes kaotatud riigieksameid.

Teatud mõttes "piitsaks"
Minu järgnev mõttekäik võib tunduda küll must-valgena, kuid mina saan asjast aru järgnevalt. Kui tehakse üleriigilised eksamid vaid kolmes aines, siis hakkavad koolid "drillima" õpilasi just neis ainetes ja teised ained jäetakse justkui vaeslapse ossa. Eriti tõenäoline on sellise olukorra tekkimine koolides, kus majanduslikud ressursid on väga piiratud ja tuleb teha valikud, millistele ainetele ja õpetajatele rohkem rõhku panna.
Kui aga teised ained jäetakse nii öelda vaeslapse ossa, siis on ilmselge, et nende kvaliteet kannatab. See on aga kurjast, sest teadmised loodusteadustest on maailmapildi kujunemisel äärmiselt oluliselt. Ka ühiskonnateaduste, ajaloo ja ühiskonnaõpetuse rolli hariduses ei tohiks alahinnata.
Selleks, et koolidel ei tekiks "püksikummi lõdvaks laskmise" võimalust, peaks olema mingi riiklik mehhanism, piits kui nii võtta, mis motiveeriks koole, sõltumata humanitaar- või reaalkallakust rohkem rõhku panema loodusteaduste alase hariduse kvaliteedile ja sisule.

Kvaliteet, mitte kvantiteet
Kui ma nüüd kirjutasin, et ka humanitaarkallakuga koolid peaksid rohkem rõhku panema loodusteadustele, siis ma ei mõtle selle all kindlasti seda, et nüüd peaks vastava valdkonna tunde rohkem juurde tekitama. Ei. Hoopis vastupidi. Olles olnud hariduses sees juba 17 aastat, olen jõudnud kindlale veendumusele, et lähtuda tuleb põhimõttest - kvalieet, mitte kvaniteet. See tähendab seda, et selle asemel, et hakata manipuleerima tundide arvuga, tuleb keskenduda sellele mida õpetada ja kuidas õpetada. Oma arvamuse selles osas, mida peaksid abituriendid kooli lõpetamisel loodusteadustest teadma, panin ma kirja oma eelmises postituses ja ma ei hakkaks antud momendil rohkem sellel peatuma. Niikuinii on tegemist sellise teemaga mis nõuab pikki vaidlusi enne kui jõutakse spetsialistide poolt mingitele ühistele kindlatele seisukohtadele sisu osas. Küll aga jagaksin hea meelega oma veendumusi selles osas, kuidas neid teadmisi edasi anda. Oskuslike meetmete puhul on võimalik ka väikeste tundide arvuga anda edasi palju kvaliteetset materjali nii, et see õpilastele ka meelde jääks.

• Rohkem praktilisi katseid. 90% teadmistest omandab inimene visuaalsel teel. Kui õpilane näeb katset mingist nähtuse toimimisest reaalses elus, siis see jääb talle paremini meelde ja ta saab sellest lihtsamini aru. Veel parem oleks, kui oleks eksperimente, kuhu õpilased saaks ise käe külge panna. Siinkohal tuleks rõhutada, et koolide loodusteaduste alase hariduse rahastamist tuleks parendada, sest praegu jäävad mitmed katsed mitte ainult õpetajate viitsimatuse, vaid ka rahastuse taha, kuna katsevahendid siiski maksavad midagi. Mainiks veel ära, et ideaalis võiks sisaldada loodusteaduste eksam ühte praktilist katset, nii nagu võõrkeele eksam sisaldab suulist osa. Kuigi tegemist oleks meetmega mis tõstaks eksami läbiviimise hinda ja ajakulu, tõstaks see oluliselt eksami sisukust ja kvaliteeti.
• E-õppe võimaluste ulatuslikum kasutamine. Kasutada tasuks veebikeskondi (näiteks Moodle) kuhu õpetajad saaksid üles laadida erinevaid ainega seotud videosid, helifaile, artikleid ajalehtedest ja ajakirjadest jne. Täiendav materjal õpikule aitaks mõnel õpilasel asjadest ehk paremini aru saada, lisaks võimaldaks andekamatel õpilastel end tavapärase õppekavaga oluliselt rohkem täiendada. Ka saaks e-õppe keskkonda panna e-kontrolltöid, mille abil saaks õpilased kontrollida oma teadmisi ja neid täiendada enne päris kontrolltöid. See võimaldaks õpilastel saada paremaid tulemusi õppetöös ja tõstaks nende moraali. Lisaks kõigele muule pooldan e-õppe lahenduste ulatuslikumat kasutamist seetõttu, et tudengina näen, et loengu tüüpi haridus on jäänud ajale jalgu ja ei sobi enam päris hästi XXI sajandi haridussüsteemi. Mina kujutan ideaalis koolitundi ette kõigest kontakttunnina, kus õpilased saavad esitada küsimusi seoses kodus läbiuuritud lugemismaterjaliga või etteantud ülesannetega. Samuti võiks jääda kontakttund keerukamate näidisülesannete koos lahendamise jaoks ning kontrolltööde ja laboritööde sooritamiseks. Ülejäänud õppetöö jaoks võiks jääda siiski kodu ja raamatukogu.

Mida varem, seda parem

Nii nagu sai kirja pandud oma eelmises postituses, siis oleks võimalik loodusteaduste riigieksam läbi viia juba aastal 2015. Kõik on kinni ainult tahtmises. Tuleb vaid leida piisav rahastus,  (Kuigi rääkides noorte inimeste tulevikust, on üldse imelik mainida piisava rahastuse leidmist) moodustada ekspertkomisjon, kes määrab ainete osakaalu eksamil ning küsimuste sisu ja leida hindajad riigieksamite parandamiseks. Ei tundu just väga keeruline. 

Mida kaugemale selle eksami ellukutsumist edasi lükata, seda rohkem kannatab reaalhariduse kvaliteet. Kui ei võeta kuulda minu arvamust, siis usun, et praeguste trendide jätkudes jõuame lihtsalt ükskord seisu, et ülikoolid hakkavad üldhariduskoolidelt küsima: "oot-oot, keda te nüüd siia saadate." Et seda ei juhtuks, tuleb tegutseda juba praegu, ennetusega on tunduvalt odavam ja lihtsam tegeleda, kui tagajärgedega. Nii on see kõikides eluvaldkondades.

Ideid Tallinna liikluse arendamiseks

Selline võib tulevikus välja näha Haabersti ringristmik

Liiklusest Tallinnas on viimasel ajal meedias rohkem räägitud. Peamiseks põhjuseks Pärnu maantee ja seal oleva trammitee remont, mis mitmete liiklejate elu ajutiselt keerukamaks on muutnud. Üks põhjuseid, miks remont taolises kohas nii palju probleeme põhjustab on selles, et endiselt ei ole leitud rohtu sellele, et ühest linna otsast teise liiklevad inimesed ei saa vältida kesklinna. On aga selge, et probleemid enne ei lahene, kui nende lahendamise suunas samme ette ei võeta.

Millised on lahendused?
Kesklinna ummistumise vältimine teoorias ei ole sugugi keeruline. Tuleb vaid lahendada mure, kuidas saada Lasnamäe ja Pirita inimesed Mustamäele ja Õismäele nii, et kesklinnast ei peaks läbi sõitma. Osa Lasnamäe inimestest, need, kes elavad Peterburi tee lähedal saavad, tõsi küll, Mustamäele (ja sealt edasi Õismäele) Järvevana tee kaudu, kuid teistel inimestel on olukord vähe raskem.

Et seda muret lahendada, peaks valmima kaks tähtsat objekti, mis liikluskoormust kesk- ja südalinnas oluliselt leevendaks. Nendeks on Põhjaväil ja Haabersti ringristmik. Mõlemast objektist on linnavalitsus rääkinud ajast, mil mul habeme asemel veel piimaudemed olid, tegudeni pole aga siiamaani jõutud. Kahjuks.

Põhjaväilast
Põhjaväil looks just eelkõige Pirita elanikele võimaluse möödasõiduks kesklinnast. Paraku on selle rajamine seotud mitmete takistustega. Esiteks tuleks osa teed ehitada merre, s.t rajada praeguste Kadrioru majade taha merre teetamm, kuna kusagile mujale enam tee kahjuks ei mahu. Antud piirkond on lihtsalt nii täis ehitatud. See tähendab, et kokku tuleb puutuda insenertehniliste probleemidega, millega just igapäevaselt kokku ei puututa. Teine probleem on see, et kuidas mahutada ära tulev liiklus Telliskivi piirkonda? Hetkel on sealkandis tee väga kitsas ning majad kohe tee ääres. Tunneli või silla või teetammiga, nagu Kadriorus, seal probleemi ei lahenda. Tegelikult ongi ainus võimalus teeäärne kinnisvara kokku osta, majad maha lammutada ja siis (vähemalt) kaks sõidurada ja kergliiklusteed juurde ehitada. Paraku tõstab selline teguviis Põhjaväila hinda veelgi. Rääkimata sellest, et elanikud on kindlasti väga tugevalt vastu minema kolimisele ja kergesti oma kinnisvarast ei loobu.

Paraku on Põhjaväil siiski investeering, mida ei saa vältida ja mille pidev tuleviku lükkamine toob ainult kahju. Ummikud kesklinnas, kesklinna teede remont, inimeste kaotsiminev aeg, närvid ja tervis. kõik see läheb lõpuks kallimaks kui on investeering, mida nõuab Põhjaväil. Millal see valmida võiks, seda on raske ennustada. Arvestades kui kaua läks aega Ülemiste liiklussõlme projekteerimise ja ehitamisega, siis enne 2020. aastat kindlasti selle valmimist ei näe, isegi kui täna ilmutataks poliitilist tahet ja antaks projektile käik sisse. Siia aga on maetud teine kurb kala. Tundub, et hetkel tahe selle objekti järele puudub, näiteks räägitakse, et järgmisena võetakse ette Haabersti ringristmik, mis on ka väga tähtis ning ootab samuti juba pikki aastaid valmimise järjekorras.. Samas tuleb see kindlasti valmis teha enne kui kaob võimalus kasutada ELi rahasid, sest omal käel Põhjaväila valmis tegemine on äärmiselt keeruline.

Haabersti ringristmik
Mainiksin kohe ära, et minu silmis peaks Haabersti ringristmik tulema koos tunneliga Kopli poolsaare ja Rocca al Mare vahel (võimaliku väljumisega Al Mare Bowlingu juures), mis võimaldaks Põhja-Tallinna liikluse kulgemist Õismäele ilma kesklinna piirkonda läbimata. Praegu selline võimalus puudub. (Põhimõtteliselt võib Sõle - Paldiski aamntee ristmiku juba tinglikult kesklinnaks lugeda)

Lisaks sellele peaks Haabersti ringristmiku uuendamine sisaldama Rannamõisa tee laiendamist neljarajaliseks Tabasaluni, või vähemalt Kakumäe Selverini, sest just see tee on minu meelest üheks pudelikaeltest antud piirkonnas.

Samuti peaks ülekäigud tulevikus asendama seal jalakäijate tunneliga, et liiklusvool oleks antud kohas sujuvam ning liiklusõnnetusi oleks vähem. Hetkel on Haabersti ringristmik kõige õnnetusterohkem ristmik Eestis ning pole lahtlustki, et selles osas tuleks midagi ette võtta.

Kõige selle juures sooviksin, et Haabersti ringristmik suudetaks renoveerida niimoodi, et ringi keskel olev rohelus säiliks. Tallinnas peaaegu puuduvad liiklussõlmed, kus oleks ka veidi rohelust. Haabersti võiks jääda selles osas meeldivaks erandiks. Selle kõige juures saan aru, et suure tõenäosusega on vajadus mitmetasandilisuse järgi. Kuid mitmetasandilisuse võib saavutada ka tunneli(te) abil.

Veel lahendusi?
Iseenesest on veel üks lahendus, mis välistaks vajaduse uute kallite liiklussõlmede järele. Selleks on rajada metroo ringliin Tallinna alla. Kulgeda võiks see nii.: algaks Kopli poolsaare juurest, läheks läbi Reisisadama juurest, sealt Pirita rannahooneni, sealt keeraks Lasnamäe peale (Kiirtrammi endise depooni). Lasnamäe juurest tuleks piki kanalit Kadrioru alguse juurde,  sealt Viru keskuse alt läbi, siis Pärnu maantee alt Mustamäeni (Järvevana-Pärnu mnt ristmik-> Tammsaare tee), Mustamäelt Väike-Õismäeni ja sealt Rocca Al Mare kaudu taas Kopli poolsaareni.

Kuigi metroo on väga kallis, aitaks see tunduvalt vähendada liikluskoormust maa peal, kiirendaks inimeste tööle jõudmist ning aitaks kaasa ka keskkonnahoiule teataval määral, kuna metroo näol on tegemist elektritranspordiga. Samuti looks metroo ehitus ja selle käigus hoidmine juurde hulganisti uusi töökohte.

Idee loodusteaduste riigieksamist

Loodusteadused

Alates sellest aastast on kasutusel uus riigieksamite süsteem. Gümnaasiumi lõpetamiseks on vajalik sooritada vaid kolm eksamit: eesti keel, inglise keel ja matemaatika. See tähendab, et jäävad olemata mitmed riigieksamid, mis senini toimunud: ajalugu, ühiskonnaõpetus, geograafia, bioloogia, keemia, füüsika, vene keel ja saksa keel. Teadmisi on aga vaja nendeski ainetes ja neid teadmisi tuleks ka kuidagi kontrollida.

Reaalteadused au sisse
Väga palju on viimastel aastatel olnud juttu reaalteaduste olulisusest ning sellest, et nende õpetamisele tuleks koolis rõhku panna. Olles ise reaalteaduste huviline ning nähes, mis toimub Eesti haridussüsteemis, nõustun antud väitega ning toetan reaalalade populariseerimist kahe käega. Seetõttu tundubki mulle äärmiselt kummastav, et alles on jäetud vaid ühe reaalala, matemaatika, riigieksam ning teiste ainete eksamid on sealjuures ära kaotatud. Riik töötab justkui omaenda sõnadele vastu. Selleks, et oleks tugev reaalhariduse tase, peab olemas olema kontroll selle taseme üle, võimalus seda mõõta. Kui kaovad ära vastavate ainete riigieksamid, siis vastav kontrollmehhanism kaob. Seetõttu panen ma omalt poolt ette kutsuda neljanda riigieksamina ellu loodusteaduste riigieksam.

Loodusteaduste riigieksam - mis loom see on?
Loodusteaduste riigieksam, nagu nimigi ütleb, mõõdaks teadmisi loodusteadustes - füüsikas, keemias, bioloogias ja geograafias. Kuna kõikides koolides antud aineid süvendatud kujul ei õpita (kahjuks) siis võiks eksam mõõta iga aine puhul vastava aine minimaalse riikliku õppekava sisust arusaamist. Osakaal ainete vahel võiks olla 25/25/25/25 ehk siis füüsika annab 25 %, keemia annab 25 %, bioloogia annab 25 % ja geograafia annab 25 %. Teemad, mis käsitletakse antud eksamil, võiks olla võimalikult eluliselt. Seda selleks, et ellu astuv noor gümnaasiumilõpetaja omaks võimalikult terviklikku, maalähedast ja elutervet maailmapilti.

Mida eksamil küsida?
Kui ma olen juba välja käinud mõte loodusteaduste riigieksamist, siis oleks ka igati aus, kui ma tooksin välja valdkonnad ja küsimused, mida antud eksam käsitleda võiks.

• Füüsika: Newtoni II seadus, et noored saaksid aru, miks maanteel kiirustamine on vale. Võimsus, et saadaks aru, et V8 mootor pole otstarbekas Eestis, termodünaamika ja ringprotsess, et saadaks aru kust energia tuleb ning miks on tarvis maju soojustada ning energiat kokku hoida.
• Keemia: Galvaanilised paarid, et ei pandaks kokku vask- ja alumiinium juhtmeid. Happed ja alused ning nende mõju inimesele ja keskkonnale, et ei tehtaks kahju endale ega ümbritsevale. Tähtsaimate kemikaalide saamine, et tekiks ettekujutus, kuidas üks või teine igapäevane aine meie elus tekib.
• Bioloogia: DNA, dominantsed ja retsesiivsed geenid, et paremini mõista pärilikust. Valkude, rasvade jne toime organismis, et mõistetaks paremini tervisliku toitumise ja tervislike eluviiside vajadust.
• Goegraafia: Eesti kaart, Eesti majandus ja eesti demograafia. Euroopa kaart, ELi liikmesmaad, nende pealinnad, majanduslik tase, rahvaarv ja muu tähtsam statistika. Seda selleks, et tuntaks oma kodumaad ja tähtsaimaid liite, kuhu Eesti kuulub.

Millal võiks eksami ellu kutsuda?

Minu poolest juba 2015. aasta kevadel. Kui suudeti ühe aasta ümber muuta endine eksamisüsteem praeguseks, siis ei tohiks olla probleem lisada aastaga praegusele kolmele eksamile neljas.

Yummy-funny pancake party

Pancakes are yummy

I`m a guy, who is usually the quiet type. I don`t go out much. Therefore, everytime I have a chance to go out or I`m invited somewhere, it`s a big thing for me.

On Tuesday, 4th of March, I was walking around my Uni (Tallinn University of Technology). I don`t do that much anymore, because I have no lessons and I´m concentrating on writing my thesis. So I was walking around and just for kicks, I stepped into Students House. It`a place in Uni where studentns can relax, chill, sit down, learn, play games and have a drink. And suddenly someone said "Hello"

When I turned my head to see where this greeting was coming from, I saw a group of foreign exchange students. We have plenty of those in TUT since we are opened and well known university, probably. So they greeted my and invited me to play cards. I joined, because I had nothing better to do at the moment and it looked like fun. So we played cardgames, had a chat and so on. When we finished, they suddenly gave my a flaier and invited me to a pancake party on Friday 7th. I was quite suprised, because like I said earlier, I don`t get invited out a lot and these people had just met me. I took the flayer and accepted the invitation, I may be the "Socially akward penguin" type of guy, but I`m also kind of "yes-man" type of guy, who when given a chance, grasps it.

On Friday evening I made myself neat and clean and stepped towars the place When I arrived, it came out that I was amongst the first ones. Typical me. Hosts and other people greeted me and introduced themselves, unfortunately I have already forgotten most of names, I have a bad memory for names, but good memory for faces. After that they asked me what kind of pancakes I like. It was a pancake party after all and they were already busy making them. So I ordered my pancakes with ham and cheese, I like salty pancakes more than sweet ones. They made very good pancakes, I liked them. But there is a small twist. I put Nutella, whipped cream and bananas on my ham and cheese pancake. Others were like "What the hell, you actually like this way" And I was like "Yes I do, I`m crazy like that." And honestly cheese-ham-Nutella-whipped cream-banana combo realy is tasty, atleast I like it.

After the panckes were eaten, games played and all the people had arrived, we sat down for a group discussion. The discussion was about Jesus and how some people have found God for themeselves. Turned out that some members of the group were Christians. I`m not a very religious person, but it was still interesting for me to listen. It`s great that some people truely believe in something, have someone or something to rely on and are not afraid to share their views and opinions. One of the host later admited that this event was published as a pancake party on purpose, otherwise some wouldn`t have come. Maybe this is true, if I had been invited to a group discussion instead of chill and relax party I would have hesitated. But now that I know these people, and they seem nice, I would go to an event hosted by them, because know I know that they are cool and good persons.