Tipikate rongkäik

Rongkäik liikumas mööda Kaarli puisteed.
(Foto PM online`ist)

Nii nagu on juba traditsiooniks kujunenud, toimus ka see aasta tudengite rongkäik Toompeale ja sealt Reaalkooli juure Reaalipoisi mälestusmärgi juurde.

Kuna TTÜ tudengid kutsuvad antud üritust Tipikate rongkäiguks, siis vastavalt sellele ka artikli pealkiri, kuid ei maksa nimest lasta end eksitada, rongkäigus osaleb tavaliselt ka suurel hulgal TLÜ tudengeid ja erinevate korporatsioonide liimeid.

Lühidalt siis rongkäigust endast. Kõigepealt kogunesid inimesed 6.40 Raekoja platsile, seal seati inimesed kenasti rivvi ja jagati soovijatele kätte laululehed. Umbes 7:00 paiku hakati liikuma mööda Harju tänavat ja üles Patkuli treppidest Toompea lossi poole. Nii nagu ikka, tuli ka see aasta tükk aega kannatlikult oodata Ene Ergma kõnet ja piduliku lipuheiskamist. Vähemasti see aasta oli kõnet kuulda, eelmisel aastal olid väikesed helitehnilise probleemid, mistõttu paljudel, sealhulgas minul, kõne kuulmata jäi.

Pärast seda liiguti mäest alla ja mööda Kaarli ning Estonia puisteed liikudes suunduti Reaalkooli juurde, kus mälestusmärgile asetati pärg ja lauldi mõned laulud. Sellega ürituse nö ametlik osa lõppes ja seejärel suunduti pubisse Dubliner, mis oli TTÜ tudengitele kinni pandud. Seal said siis tudengid sooja naha vahele ning natuke süüa ja juua. On traditsiooniks kujunenud, et peale rongkäiku toimub Tipikate koosistumine, kus tudengid saavd mõnusalt omavahel juttu puhuda. Näiteks kahel eelneval aastal on see toimunud Beerhouse´is.

Ise osalesin antud üritusel juba kolmandat korda, rohkem osaleda pole saanud, sest olen alles kolmandal kursusel. Naudin iga aasta seda üritust, kuna iga aasta leian pärastisel koosistumisel grupi inimesi, kellega jutt jooksma hakkab. Lausa nii hästi, et ajaliselt moodustab koositumine minu jaoks tavaliselt üle 2/3 rongkäigu ajast. Tahaks loota, et see traditsioon jätkub veel piki aastaid.

Kunsti ja kehalise kasvatuse hindamisest koolides

Kunsti ilu on vaataja silmades

Seoses läheneva õpetajate streigiga on hakatud rääkima ka õppetööst, selle kvaliteedist ja korraldamisest. Ühe taolise artikli juures märkasin ma kommentaari, mille sisu oli, et kunst pole hinnatav, kuidas saab hinnata õpilase tööd, kui igaüks mõistab kunsti isemoodi.

Nõustun väitega ja arvan, et kunst ja ka kehaline kasvatus peaksid olema arvestuse ained ja seda kuni gümnaasiumi lõpuni. Ehk siis hindamise skaala on arvestatud - mittearvestatud.

Rääkides nüüd lähemalt kunstiõpetusest, siis leian, et hinnete panemine selles aines on üks faktoritest, mis tapab loovuse. Ei saa panna inimesele kehvemat hinnet kui ta tahab joonistada rattaid kandilisena ja joonlauda kõverana. Võib-olla just veidrustest kasvab välja midagi uut geniaalset. Kui on vaja õpetada mingeid konkreetseid oskusi, siis saab seda teha näiteks ka teistes ainetes, perspektiivi saab näiteks õpetada joonestamises. Kunstiõpetus peaks olema just selline aine, kus laps saab välja elada oma emotsioone ja loomingulisust, ilma, et teda kritiseeritaks või hinnataks mingi lati järgi. just hinnete panemine soodustab minu meelest kunstiõpetuses nn halli telliskivi töid, mis näevad välja küll esteetilised, kuid on oma kompositsioonilt väga sarnased.

Ka kehaline võiks olla minu meelest arvestuse aine. Kõik inimesed ei ole looja poolt loodud võrdsena, inimesed on oma füüsiselt vägagi erinevad, seda eriti teismeeas. Leian, et kehaline kasvatus peaks eelkõige panema noore lugu pidama oma kehast ja tervisest ning lugu pidama ausast spordist. Tähtis pole see, et sa nüüd jookseksid mingi distantsi konkreetse ajaga või hüppaksid nii ja nii mitu meetrit kaugust, tähtis on see, et õpilane annaks endast maksimumi ja areneks ning oleks järjepidav. Skaala A-MA aitaks õpilaste motivatsiooni üleval hoida, kuna oletame, et keegi, kes püüab igast väest, aga on nõrk, saab pidevalt ainult kahtesi-kolmesi normide järgi, siis lõpuks tapab see teotahte ja õpilane enam ei üritagi.

Siinkohal tuletan ma hea sõnaga meelde enda kehalise õpetajat, kes kasutas hindamiseks küll hindeid, kuid kes arvestas väga palju õpilaste motivatsiooni ja püüdlikusega, normatiivid olid tema jaoks enamasti juhindumiseks, kuigi ka neid ta vaatas. Jääb meelde, et selle õpetaja tundi mindi hea meelega, liigutati end aktiivselt ja õhkkond oli pingevaba. Samuti jäi alles konkurentsi ja võistluslikuse moment. Kahjuks kõigil õpetajaga niimoodi ei vea, mistõttu näeks parandusvõimalust väikeses hindamissüsteemi korrigeerimises, kuigi kui õpetajaga pole üldse vedanud, ei aita ka see.

Mõtteid Sügisjooksust (ja muust rahvaspordist)

Sügisjooksul on alati hulgaliselt osalejaid

Olen ise spordifänn, kuid viimati osalesin Sügisjooksul 2009. aastal. 2010 ja 2011 aasta jäid vahele, seda mitte ainult ajafaktori tõttu, vaid ka hinna tõttu.

Sügisjooksu osalemistasud see aasta on sõltuvalt distantsist ja registreerimisajast 15-45 €. Need on üsna krõbedad hinnad.
Üleüldse on rahvasport kalliks läinud, mitte ainult Sügisjooks, vaid ka teised suuremad rahvaspordi üritused.Paljudel huvilistel jääb seetõttu osalemata, sest on palju tarvilikemaid kulutusi kui üks spordiüritus.

On arusaadav, et korraldajad tahavad saada tasu, maksavad kiibid, numbrid, jooogipunktid jne. Kuid tegelikult ajab hinna ülesse igasugune (minu arust natuke pointless) nänn mis jagatakse ürituste ajal. Sügisjooksu puhul siis Tallinki (2009 a Viking Line) kinkekaardid, mida paljud ei kasuta, ning veel mõned kinkekaardid, 2009. aastal anti kaasa ka Nike´i või Adidase kinkekaart.

Minu ettepanek oleks, et pakkuda inimestele soodsamat registreerimisvõimalust, selle arvel, et ta loobub pudist-padist mis ei ole otseselt võistlemisega seotud. Loobumisotsusest saaks teada anda registreerimisankeedis. Ise oleksin nõus näiteks 5 € maksma jooksmise eest, kui 20+ € mis nõutakse, on lihtsalt liig. Eriti tudengi jaoks.

Lisaks veel mõte, et kui Tallink, SEB ja teised firmad soovivad toetada sporti ja tervislike eluviise, siis toetagu korraldajaid nii palju, et nad saaksid hinda (veel) allapoole tuua. Samuti peaks toetama riik, öeldakse ju, et eestlaste tervis pole kõige paremas korras, eluiga lühike ning inimesed on järjest rohkem rasvas. Kui toetada sporti, teha see (majanduslikult) võimalikuks võimalikult paljudele, siis aitaks see kaasa olukorra parandamisele.

Ootan ka lugejate mõtteid antud teemal ja ideid kuidas tuua veel suuremad rahvamassid spordini. Ise leian, et kui õnnestuks hinnataset kasvõi poole võrra alla tuua, siis paarikümne protsendine tõus osalejate arvus oleks garanteeritud.

Doonorite vastuvõtt Tallinna Raekojas

Küünlajalg-skulptuur "Ingel heategijatele"

18. veebruaril toimus iga-aastane doonorite pidulik vastuvõtt Tallinna Raekojas. Üllatuseks endale olin isegi kutsutute hulgas sellel aastal.
See aasta kutsuti noori doonoreid vanuses 18-25, kes on olnud aktiivsed ja doonoreid, kes on alustanud vereloovutamisega peale 54. eluaastat. Kokku oli kutsutuid üle 100, kahjuks kõik kutsutud tulla ei saanud.

Vastuvõtt ise oli kena ja lihtne, alguses jagati kõigile kutsututele kätte meene, milleks oli OÜ Järvakandi toodetud klaasist küünlajalg-skulptuur.
Seejärel pidasid kõned Ülo Lomp, Riin Kullaste, Mart Laar ja Sergei Nazarenko. Kõnede vahepeal esinesid doonoritele EMTA tudengid, kes minu meelest esinesid suurepäraselt. Samuti kuulutati välja parim doonorlust arendav omavalitsus, kelleks 2011. aastal sai Rakvere, seejuures anti sõna Rakvere esindajale. Auhinnaks anti suur doonorikruus. Pidulikule osale järgnes pisikene söögilaud kohvi ja suupistetega.
Põhjus, miks ma sellest üritusest oma blogis kirjutan on see, et minu meelest on selline traditsioon suurepärane viis öelda doonoritele aitäh. Paljud doonorid teevad seda mida nad teevad vabast tahtest, ilma midagi vastu ootamata. Sellegi poolest on tore, kui vahetevahel tublimaid otsesõnu tänatakse ja tunnustatakse.

Lisaks õnnestus mul sellel üritusel esimest korda näha reaalses elus Punase Risti medalit. Klassi ei suutnud tuvastada. (Doonoritele jagatakse üldiselt kas III või V klassi Punase Risti medal, sõltuvalt loovutuskordade arvust) Päris elus näeb see medal oluliselt ilusam välja kui piltide peal.

Alternatiivsed energiaallikad autodel I

Auto võib olla nii roheline kui ka praktiline

Viimasel ajal on elektriautod saanud Eesti meedias palju negatiivset kajastust. Samuti on tõusnud tugevasti bensiini ja diisli hinnad tanklates ning suure tõenäosusega tõusevad tugevasti veel kuna EL plaanib peatada nafta(toodete) impordi Iraanist. Seega tabasin ma ennast ühes loengus mõtlemas (Juhuslikult sattus olema keskkonna loeng, seega mõtted osaliselt tunniga ikkagi klapisid) kas on veel alternatiive bensiinile ja diislile ning akudesse salvestatud elektrienergiale autode liikuma panekuks. Järele mõeldes selgus, et alternatiive on tegelikult üsna palju, nende kasulikus ja hind on muidugi iseasi.

Alternatiivid, mida ma suutsin välja mõelda ja meelde tuletada, on järgmised.

1. Vesinik vedelal kujul. Võimalik on kasutada vesiniku vedelal kujul ja põletada seda sisepõlemismootorites. See variant eksisteerib juba reaalses elus. Näiteks on valmistatud mudelit BMW Hydrogen 7 umbes 100 tükki katsetamise eesmärgil. (http://en.wikipedia.org/wiki/BMW_Hydrogen_7) Kuigi vesiniku, erinevalt naftast, võib pidada piirituks ressursiks, siis selle tootmine ja hoiustamine vedelal kujul on väga kallis. Ka on vesiniku energiatihedus oluliselt väiksem kui nafta baasil tehtud kütustel, mistõttu vesiniku kulu on suurem ja kütusepaagid tuleb ehitada oluliselt suuremaks. Lisaks veel kütusepaagi termoisolatsioon, kuna vedelat lämmastiku hoiustatakse pea absoluutse nulli lähedaste temperatuuride juures. Kahjuks ei leidnud esmasel vaatlusel infot selle kohta, milline on heitgaaside kogus vesiniku põletamisel võrreldes tavalise bensiiniga, kuid kui leian selle kohta infot, toon selle välja mõnes oma tulevases artiklis.

2. Vesinik gaasilisel kujul. Kütuseelement. Gaasiline vesinik reageerib kütuseelemendis hapnikuga ja selle tulemusena tekkib elekter, "heitmeks" on puhas vesi. Esimene kütuseelemendiga auto on ka juba tootmises, Honda FCX Clarity (http://en.wikipedia.org/wiki/Honda_FCX_Clarity) Kütuselemendiga auto on nagu tavaline elektriauto, ainult selle vahega, et energia tagavara pole mitte akudes vaid gaasilise vesiniku paagis. Võrreldes vedela vesinikuga on gaasilise vesiniku hoiustamine odavam, kuid kõrge tootmishind jääb endiselt. Samuti on häda selles, et selleks, et vesinikust jätkuks piisavalt kaugele sõitmiseks, peab olema seda paagis üsna palju, s.t seda tuleb hoida väga suure rõhu all. Mina näiteks ei tunne ennast väga mugavalt teadmisega, et minu seljataga on 700 korda normaalsest õhurõhust kõrgema survega paagis äärmiselt plahvatusohtlik gaas. Teisalt jälle, küttuseelemendiga saab juba praegu läbida enam-vähem kaks korda suuremaid distantse võrreldes elektriautodega, mis töötavad akudel (i-Miev, Leaf). Lisaks vesiniku kõrgele hinnale pärsib fuel-cell autode levikut vesinikutanklate väike arv ja kütuseelementide väga kõrge hind, kere ja elektrimootor ise ei maksa suurt midagi.

3. Vedelgaas. Ka Eestis levinud. Tanklavõrgustik on Eestis olemas, c.a 20 tanklat (minu teada) kus saab vedelgaasi tankida. Gaasiseade on odav, vanema põlvkonna mudeli, mis sobib vanematele autodele, saab kätte juba umbes 1000 euroga. Uuematele autodele sobivad seadmed on mõnevõrra kallimad. Ümberehitus on lihtne ja kiire. Vedelgaasi plussiks on odavam hind võrreldes bensiiniga, kui ei eksi, siis umbes 0,8 € liiter, mis teeb vedelgaasi 40 % odavamaks. Samas vedelgaasi kasutades kütusekulu kasvab, samas odavama hinna tõttu tasub ümberehitus ikkagi ennast ära. Asja miinus on see, et gaas loetakse taastumatude maavarude hulka, ka tuleb gaas Eestise Venemaalt, mistõttu võib tulevikus gaasi hind teha ootamatuid hüppeid.

4. Maagaas, ehk siis gaas gaasilisel kujul. CNG. Eestis on hetkel ainult kaks maagaasi tanklat, üks Tallinnas ja teine Tartus. Siiski on Eestis surugaasi kasutava auto kasutamine võimalik, ka on osadel tootjatel surugaasil töötavad mudelid juba toodangus. Näiteks Opel Zafira Tourer (http://media.opel.com/content/media/intl/en/opel/news.detail.html/content/Pages/news/intl/en/2011/OPEL/12_08_opel_zafira_tourer_cng)

5. Puugaas. Puugaasigeneraatoriga varustatud seadmed. Piltlikult öeldes paned puid alla ja auto sõidab. Kuigi kütus on taastuv, odav ja laialdaselt käest võtta, siis takistab sellise lahenduse kasutust väike võimsus, suur mass ja suured mõõtmed. Ka kütus võtab (veel kasutamata kujul) palju ruumi. Kellel huvi reaalse puugaasil töötava auto vastu, lugegu läbi järgmine artikell: http://www.tehnikamaailm.ee/est/cars/misc/2009/07/?headerID=1525

6. Piiritus ja biokütused. On küll odavamd kui bensiin ja diisel ning neid tehakse taastuvatest ressursidest, (suhkruroog, mais, raps, kartul jne) siis arvan, et biokütused (s.h piiritus) on tupiktee, kuna nende valmistamiseks kasutatakse toitu. Arvestades maailmas järjest suurenevat näljahäda ja kvaliteetse põllumaa hulga vähenemist, siis selline lahendus ei ole jätkusuutlik. Siiski, biokütusel töötavaid autosi on arendanud mitmed autotoojad. Suurim biokütustel töötavate autodega katsetaja oli Saab (kes on nüüd pankrotis), kes on valmistanud nii E85 kui ka E100-l töötavaid autosi. Number näitab siis piirituse hulka protsentides kütuses. Ka Eestis müüdi mingi periood E85 kütust, miskil salapärasel põhjusel sellest loobuti. Müüjaks oli Kristiine Statoil.

7. Päikeseenergia. Päikesepaneelide abil saadakse elekter, mis paneb auto liikuma. Praeguse päikesepaneelide arengu taseme juures ei ole väga jätkusuutlik. Sportliku hobina ja katsesõidukitena iseenesest vahva. Lisaks patareide tehnoloogilisele tasemele piirab kasutust see, mitu päeva aastas päike paistab ja millise intensiivsusega. Eesti igatahes kasutuskohana langeks ära. Plussiks muidugi see, et ei ole stepslist sõltuvuses, laadimine toimub kogu aeg. Samas mingi vaheaku peab autol siiski olema.

8. Suruõhk. Tanklates laaditakse suruõhku, mis sõites paneb liikuma silindrid. Üsna lihtne ja lollikindel süsteem. Samas evib sarnaseid probleeme fuel-cell ja CNG autodega. Suruõhul töötavatest autodest kirjutas mõnda aega tagasi TM: http://www.tehnikamaailm.ee/est/cars/misc/2005/01/?headerID=243

Rohkem mõeldavaid-teostatavaid alternatiive meelde ei tulnud. Eeltoodud näidetest plaanin aga tulevikus natukene põhjalikumalt pajatada, enne seda on aga tarvis mõtteid koguda ja materjali uurida.

Elektriautodest vol. 4

Lugedes tänast Autolehte (15.02.2012, nr 489) jäi mulle silma foorumi leheküljel Tõnu Trammi (Whatcar.ee peatoimetaja) lühike arvamus, mille pikemat versiooni on võimalik lugeda Delfist (http://forte.delfi.ee/news/auto/sotsiaaltootaja-meil-on-rangelt-keelatud-halvustada-elektriautosid.d?id=63923851).

Tema kirjatüki peamine mõte seisneb selles, et ta on kõnelenud ühe oma tuttava sotsiaaltöötajaga, kes kasutab elektriautot. Too sotsiaaltöötaja väidab, et olukord elektriautodega on veel hullem kui meedias ilmunud uudiste põhjal paistab. Sellest aga rääkida ei tohi, see on kõrgemalt poolt ära keelatud. Sotsiaalministeeriumis on antud isegi vastav koolitus, kuidas meediaga "suhelda" elektriautode teemal.
Ehk siis otsesõnu öeldes, elektriautode kohta on antud käsk valetada, või kui seda valetamiseks nimetada ei saa, siis tõe tugevaks moonutamiseks. Arusaadavatel põhjustel ei ole välja toodud sotsiaaltöötaja nime, kellega kõneldi.

Seda lühikest kirjatüki lugedes olin kergelt šokeeritud. On ju tegelikult kõigi inimeste huvides omada võimalikult adekvaatset infot elektriautode kohta, isegi tootjal, et ta saaks oma toodangut täiustada. Selliste asjade väljatulek kindlasti ei aita kaasa elektriautode müügile tavainimeste seas (Need kes kasutavad ostmiseks riigipoolset toetust, mitte ei ole mõne KOV töötajad) mis on niigi kasin antud momendil. Kuna müügiprogrammi lõpuni on jäänud ainult 10,5 kuud (Ostutoetuse taotlemise võimalus kuni 31.12.2012) siis järjest süveneb kahtlus, et suur hulk raha ja elektriautosi võib piltlikult öeldes tuulde minna. Sellest on väga kahju, sest ma ise pean lugu ressursside võimalikult efektiivsest kasutamisest.

Milles siis põhiprobleemid seisnevad? Põhiliselt kurdetakse (ka ametlikult) kolme probleemi.

1. Lühike läbisõit. Eestis ülekäinud lühiajaline külmalaine näitas, et kui kraadiklaas langeb alla kahekümne-kahekümneviie külmakraadi, siis kahaneb läbisõit koguni 40-50 km-ni, kuigi osad optimistlikud allikad on väitnud, et kahanemine jääb 70-80 km kanti.

2. Akude külmumine. Kui elektriautot pole külmas tükk aega sisse lülitatud (Minu meelest termin "käivitamine" pole elektriautode puhul kohane) siis auto tööle ei hakka. Selleks aga, et akud oleksid soojas, tuleks hoida elektriautot öö läbi juhtme otsas. Seda aga ei juleta teha, kuna laadimisjuhe on haruldane ja kallis ning pikanäpumehi ikka ledub. Ka ei saa autosid ajada ööseks soojadesse garaažidesse, kuna paljude KOV hoonete juures selline asi lihtsalt puudub.

3. Autos tuleb sõita kinnaste ja mütsiga. Lugedes veebiavarustes erinevaid kommentaare elektriautode salongisoojenduse kohta pean möönama, et jääb mulje justkui oleks tegemist iluvidinaga, sest paistab, et praktilist väärtust antud seade autos ei oma.

Kuid tunneli lõpus on ka veidike valgust paistmas. Samas Autolehs on artikkel sellest, et Eestisse on jõudnud Mitsubishi elektriauto täiendatud versioon, mis on võimsama mootori, kvaliteetsema salongiga ja uuema laadijaga. (Tough luck neil, kellel vanem versioon, kugi jah, mingit suurt hüpet toimunud pole) Uuem laadija on nõrgem kui eelmine, mis tähendab, et laadimine võtab kauem aega, kuid seda tehti (laadijat nõrgemaks siis) eesmärgiga kaitsta kodust elektrisüsteemi. Nimelt kardeti, et osad majapidamised ei pea 16A laadijale vastu, seega muudeti laadija 10A-seks. Kel suurem huvi uuendatud versiooni vastu, sel soovitan selle nädala AL-e muretseda ja vastav kirjatükk läbi lugeda.

Õpetajate streigist

Täna (13.02) võib mitmetelt uudiste lehekülgedelt internetist lugeda uudist, et õpetajad plaanivad teha oma streigi kuni kolme päeva pikkuse. Ütleksin, et tublid on. Lõpuks ometi toimuvad streigid-protestid, millel on tõsiseltvõetavust ja mida ehk ka võimukandjate poolt märgatakse.

Arvan, et õpetajad on oma nõutud 20% palgatõusu igati ära teeninud. Õpetaja töö ei ole kerge, see hakkab hommikul vara ja lõpeb hilja õhtul. Lisaks koolis veedetud ajale peab õpetaja hiljem parandama ka koduseid töid, kontrolltöid, valmistama ette tundide materjale ja tegelema veel muu saja asjaga mis õlule pandud. Lisaks peab õpetaja tihtilugu koolis täitma ka sotsiaaltöötaja rolli, olema nii mõnelegi õpilasele toeks ja tegelema kasvatustööga, mis osades kodudes on tegemata jäetud. Selle kõige eest saada head palka on igati õigustatud ootus.

Häirivad kommentaarid stiilis, et õpetajatel ju nii palju vaba aega, kolm kuud suvel puhkust. Leian, et sellised inimesed ei oma arvatavasti ühtegi õpetajat tutvusringkonnas. Kuid ei peagi omama, kui loogiliselt mõelda, saab koormusest aru küll. Õpetajate aasta lõpeb juuni lõpus koos eksamite parandamise ja põhi- ning keskkooli osa lõpuaktustega. Õpetajate aasta algab juba augusti alguses või keskpaigas kui hakkab uue õppeaasta materjalide ettevalmistamine, tunniplaanide koostamine jne. Vahepealsesse aega võivad vabalt kuuluda täiendkoolitused, seega võib õpetajate puhkuse aeg kujuneda isegi lühemaks kui mõnel muul ametialal.

Nõustun väitega, et praegu teevad paljud õpetajad oma tööd missioonitundest. Mis muud ajendit saabki olla? Küsimus pole mitte ainult palgas vaid ka ELi "tolerastlikus" poliitikas mis soosib vabakasvatust ja suuri õigusi, millest tingituna on õpetajate kohustuste-õiguste tasakaal tugevalt kreenis ning mitmetes juhtumites (need mis avalikuse ette jõuavad) õpilane vs õpetaja kipub kaotajaks jääma viimane.

Hoian pöialt, et streik kujuneks edukaks ning õpetajatel õnnestuks saada soovitud palgatõus, kuid lisaks sellele soovitaksin neil seista ka oma õiguste eest, et need paremini oleks läbi mõeldud ja ka kirja pandud. Kindlasti ei poolda ma nn Tootsi aja tagasitulekut, kus pahad poisid pandi herneste peale põlvitama, kuid ega praegust koolis toimuvat ka normaalseks lugeda ei saa. Muuseas, vabakasvatuse viljad on jõudnud ka ülikoolidesse, aga sellest mõnes tuleviku artiklis.
Karta, et õpilastel streigi tõttu midagi õpimata jääb, ei maksa karta. Arvestades nö harju keskmise kooli õppimise efektiivsust ei ole kolm päeva küll mingi suur kaotus.

Fosforiidi kaevandamisest Eestis

Olen juba pika aega soovinud kirjutada fosforiidi kaevandamise alast arvamusartiklit. Kuna täna potsatas minu postkasti selle kuu "Inseneeria" kus parasjagu just fosforiidi kaevandamist mainitud, siis mõtlesin lõpuks idee teoks teha.

Millega tegu ja palju on?
Niisiis fosforiit. Tegemist on maavaraga, mida Eestis leidub suurel hulgal. On allikaid, mis väidavad, et Eesti fosforiidivarud on maailmas suuruselt teised, kuid arvestades Eesti territooriumi suurust, siis antud faktis ma natukene kahtlen, samas ümber lükata ma seda ka ei oska. Kindlaks on tehtud, et fosforiidi tarbevaru Eestis (Siin peetakse vist silmas kogust, mida saab kindlasti kaevandada) on 2,9 mlrd tonni. See tähendab, et isegi väga suurte kaevanduste rajamise korral võiksime me seda maavara käsitleda kui piiritut.
Eestis kaevandatakse aastas umbes 15 mln tonni põlevkivi. Kui fosforiiti kaevandataks samas mahus, siis jätkuks meil seda vähemalt kaheks sajandiks. Tegelikuses kauemakski, sest nii suuri toodangumahte arvatavasti kunagi ei saavutata.

Miks kaevandada?
Miks siis ikkagi kaevandada. Tooksin välja selle, mis minu meelest selles head on.

1. Kaendamine loob juurde uusi töökohti. Lisaks otsestele töökohtadele kaevanduses lisandub töökohti ka transpordisektoris, sest kaevandatu vajab vedamist, masinaehitus sektoris, sest kaevandus vajab seadmeid ja tehnikat, lisaks veel ehitussektor, majandussektor jne. Ühesõnaga suurel hulgal uusi töökohti, kindlasti üle tuhande.
2. Fosforiidi kaevandamine aitab parandada ekspordi-impordi suhet. Esiteks väheneb fosforiidil põhinevate toodete import riiki, teiseks suureneb kaupade eksport, mis viiakse riigist välja.
3. Kaevanduse ligidal paraneb infrastruktuur, luuakse uusi teid, elektrivõrke ja veevõrke, sellest võidab ka kohalik elanikkond.

Pole põhjust vast seista
Muidugi on fosfriidi kaevandamisel ka vastaseid. Ainuke tõsiseltvõetav argument on keskkonnahoid ja reostuse oht ning ka see ei ole kuigi vettpidav kuna kaevandamise tehnoloogia on muutunud võrreldes fosforiidisõja ajaga oluliselt täiuslikumaks ja keskkonda säästvamaks. Samuti pööratakse tänapäeval ohutusreeglitele ja keskkonna säästmisele oluliselt rohkem tähelepanu.

Neile vastastele, kes ikkagi muretsevad kaevuvee pärast võiks pakuda alternatiivi, et kaevandaja või geoloogiliste uuringute teostaja rajab oma kulude ja kirjadega mures olevate inimeste õuedele puurkaevud. Muid argumente ei tohiks ju inimestel olla. Erinevalt karjäärist on kaevandus maa all, seega kellegi silmailu rikutud ei saa. Lisaks on kaevandamise tehnoloogiat arendatud niivõrd, et ei ole karta ka ma vajumist.

Tulevikus suure tõenäosusega rentaabel
Mõned asjatundjad on öelnud, et praeguste fosforiidihindade juures ei ole kaevandamine rentaabel, kuid see on ju praegu. Ideest kaevandamiseni läheb väga kaua aega, aastakümme või isegi enam. On firmasi, kes sooviksid uurida fosforiidi kaevandamise võimalusi, kuid isegi sellele ollakse miskipärast vastu (VKG juhtum)
Mina leian, et inimesed võiksid olla arusaajamad ja vähemasti uuringuteks loa andma. Uuringud tähendavad paari puuraugu rajamist, mitte seda, et keegi lööb nüüd kusagil koppa maasse ja asub isuga kaevandama. Tuleb arvestada, et juba mõne ajapärast võib fosforiit osutuda nii väärtuslikuks, et selle kaevandamisest on Eestil ainult võita. Selleks aga, et saaks alustada kunagi kaevandamisega, peaks inimesed olema praegu rohkem arusaajamad ja andma loa geoloogilisteks uuringuteks. Kaotada pole midagi, ainult võita.

Arvamus arvamusliidrite artiklist

Täna hommikul soovisin kirjutada midagi uut ja huvitavat oma blogisse ning otsisin selleks tarbeks head ideed. Ühel hetkel sattus minu kätte selle nädala "Arter" (04.02) kus leheküljel 8 on väga huvitav tabel pealkirjaga: "Aastaga arvamusliidriks - jah, see on võimalik!"

Antud tabel oli väga huvitav lugemine kuna oli vürtsitatud tugeva musta huumori ja iroonia võtmes. Vähemasti ma loodan, et artikli (tabeli) autor on mõelnud. Kui kirjutatud on täie tõsidusega, siis paarile punktile sooviksin ma tähelepanu juhtida, millel mu silm ja mõte peatuma jäid.

1. Facebooki kontot mitteomamise kohta öeldakse isiklik intriig. Mina ei näe selles küll mingit intriigi. Kui suur mass teeb midagi ees, siis ei ole kohustust seda järgida. Igaüks peaks toimima oma sisemise parema äranägemise järgi. Ise kasutasin mõni aeg tagasi FB-d, aga enam mitte, kuna esiteks meeldib mulle suhelda inimestega näost-näkku ja teiseks ma ei kasutanud seda eriti tihti.

2. Samuti nimetati isiklikuks intriigiks algharidusega tööandjat. Mina leian, et tööandja oskused ja eetilised väärtushinnangud ei ole otseses seoses haridusega. Ka algharidusega inimene võib osutuda heaks tööandjaks. Seega taas ei mingit "isikliku intriigi"

3. Samuti oli artiklis öeldud: "Valige see, kelle vastu oma arvamusartiklites ristisõtta minna, näiteks...". Leian, et arvamusartiklitega ei pea minema kellegagi "ristisõtta." Arvamuse avaldamine millegi või kellegi suhtes ei tähenda automaatselt vastuollu minekut, vähemasti hea arvamusartikli puhul. Heas arvamusartiklis on argumenteeritud kriitika, kedagi ei taota mutta või kiideta taevani.

4. Siis oli tabelis selline fraas: "Ettevaatust, ärge rünnake neid, kellest jõud nagunii üle ei käi (või kellelt võib saada valusa vastulöögi), näiteks..." Jääb arusaamatuks miks selline lõik üldse tabelis oli. Seaduste järgi eksisteerib Eestis sõnavabadus, mis tähendab seda, et seni kuni inimese kirjutatu ei solva ega laima kedagi ega sea kedagi ohtu või ei lähe tugevasse vastuollu üldiselt levinud ühiskondlike normidega, võib inimene kirjutada seda mida parasjagu heaks arvab. Sõnavabadus on must-valgel kirjas ka põhiseaduses, seega vähemalt teooria järgi kedagi kartma küll ei peaks.

5. Samuti väidab antud artilkel, et selleks, et artikkel meelde jääks, tuleks rünnatavat (Ehk siis isikut, kellest on artikkel) kirjeldada järgmiste sõnadega ja siis järgneb loetelu äärmusesse kalduvatest ja must-valgetest ning sisututest iseloomustustest. Arvan, et pole nii, selleks, et artikkel jääks meelde, tuleb isikut, keda artiklis kirjeldatakse, iseloomustada adekvaatselt ja tõeselt ning vältida isikliku arvamust persoonist ja siltide kleepimist.

Võiks kommenteerida veel teisigi kohti selles artiklis, kuid sellisel juhul veniks mu postitus liiga pikaks ja muutuks raskesti loetavaks, kuid minu meelest oli see artikkel selline, et sellest annaks veel mitu artklit kirjutada. Kirsiks tordi peal oli muidugi tagajärgede kirjeldamine, juhul kui järgite juhendit "Arteri" soovitatud kujul, nende seas Elu24 sattumine ja KMA lemmiklapseks muutumine.
Lõppsõnaks ütleksin, et ma loodan väga, et ma ise ei kujune selliseks autoriks nagu antud artiklis kirjeldatud ning mu sõnadel on siiski sisu ja mõtet millest ka lugeja midagi võidab.

Arvutite keelamisest loengus TTÜ-s

TTÜ peahoone

Täna koju jõudes juhtusin internetis ühe huvitava artikli peale. Nimelt on TTÜ avaliku halduse instituut keelanud alates tänasest sülearvutite, iPadid ja nutitelefonide kasutamise loengus. (põhjalikumalt selgitatud http://www.postimees.ee/724032/ttus-keelati-loengutes-arvutite-ja-nutitelefonide-kasutamine/)

Ühest küljest tervitan ma seda ideed, sest loengus ollakse ikkagi selleks, et kuulata õppejõudu ning tean ka omadest kogemustest, et üldjuhul sülearvutit konspekteerimiseks ei kasutata. Ammugi siis iPadi või iPhone´i milledega sisuliselt ei saagi konspekteerida, isegi kui tahaks.

Nii nagu öeldud artiklis ja ka kommentaarides on ära mainitud, siis avatud süleris on lahti pigem 9GAG, FB, Orkut või mõni uudiste sait, mitte Word või Excel.
Tudengid vabandavad seda üldjuhul sellega, et õppejõu poolt esitatav materjal on igav või raskesti jälgitav. Sellisel juhul küsiks, et milleks üldse loengusse tulla, parem juba jääda koju või ühikasse, sest taktikast, et osa (huvitava osa) materjalist jätan meelde, osa mitte ei tule reaalsuses midagi välja. Kui juba loengu algusest on olnud tähelepanu arvutiekraanil, siis poole pealt loengu sisusse süveneda on keeruline, kui mitte võimatu.

Tuleb nõustuda samas, et mõnda loengut ongi raske jälgida ja tähelepanu kontsentreerida, kuid ülikoolis käivad siiski täiskasvanud inimesed, kes peaksid olema juba nii suured, et suudavad istuda 1,5 tundi vaikselt ja kannatlikult ning kuulata esitatavat. Kui see siiski võimatuna näib, siis võib ju kasutada diktofoni (Mõte jäi silma viidatud artikli kommentaare lugedes) ja pärast mõtestatult loengu üle kuulata.

Viimaks tuntud tõe kordamine, et loengud on vabatahtlikud (v.a esimene semester) ning kui on tunne, et ei suuda loengut jälgida, siis võikski jääda eemale. Seda taktikat paljud vist kasutavadki, kuidas muidu mõista olukordi, kus loengusse tuleb umbes kümme inimest sajast.