Ei uuele kaubanduskeskusele (vol II)

Mustamäele rajatav uus kaubanduskeskus Tammsaare tee poolt vaadatuna
Allikas: Postimees

Selle aasta veebruaris kirjutasin ma oma blogis sellest, et Mustamäele kavandatakse uut kaubanduskeskust.
Sellest ajast alates on üsna palju vett merre voolanud.sest täna avastasin netis sirvides üllatuslikult, et projektiga liigutakse edasi ja juba homme lüüakse kopp maase.

Tuleb välja, et minu mõtteid (aga ma arvan, et ma pole ainuke inimene, kes nii mõtleb) pole kuulda võetud. (Pea) Ainus positiivne asi uue keskuse juures on see, et sinna tuleb ka kobarkino. Lisaks lubatakse kaubanduskeskusesse mitmeid uusi söögikohti, mis loodetavasti pole tavapärased Hesburgerid, Chopsticksid või Peetri Pizzad, kena oleks ka midagi nooblimat Mustamäele saada. Samuti pidi keskusesse tulema MyFitness (jõusaali kett).

Küll aga on kahju sellest, et (endiselt) ei ole Mustamäel korraliku avaliku ujulat ega jäähalli. Plaanitava Rimi asemel oleks võinud küll projektis ette näha ühe korraliku veekeskuse kus olemas nii basseinid kui saunad. Samuti oleks kena olnud näha jäähalli, Curlingu ja kiiruisutamise võimalusega. Ka Bowlingusaalist tuntakse puudust pärast Magistrali Bowlingu sulgemist. Usun, et nimetatud objekte näeks Mustamäelased suurema rõõmuga kui järjekordset Rimi koos sinna juurde kuuluvate odavhilbu brändidega.

Paraku, kes maksab, tellib muusika ja ju siis arendajad näevad, et veel üks supermarket koos sinna juurde kuuluvate (juba tavapäraste) brändi poodidega ära mahub. Hea nägemine, sest mina ei näe. Miks, sellest olen juba pikemalt juttu teinud juttu alguses viidatud postituses.

Vaadates asja ka positiivsemas valguses, siis on hea, et kole-garaažid asenduvad millegi nägusamaga. Kuigi kole-ehitisi, millest Mustamäel lahti võiks saada, on oi-oi kui palju veel. Tõsi, uus kaubanduskeskus pole mingi arhitektuuri šedööver, kuid kindlasti parem kui see mis oli enne.
Huvitav on hakata jälgima ka seda, millised kauplused on sunnitud uksed sulgema peale uue kaubanduskeskuse valmimist. Ise leian, et kõigepealt kaovad ära järgmised kauplused:

• ABC 6 ehk Tammsaare tee äärne Grossi Toidukaubad
• ABC 7 ehk Sääse Maxima X
• Kiili tänava Säästumarket

Kaubanduskeskus ise valmib alles aasta pärast, kuid seni saab huviga oodata ja vaadata, mis saab.

Huvitav nädalavahetus TehnoHack´il

Töötav Tesla generaator

Eelmisel nädalavahetusel, 24.10-26.10, osalesin Skeemipesa korraldatud tootearendusvõistlusel Tehnohack. TehnoHacki näol oli tegemist üritusega, kus 48 tunni jooksul tuli valmis ehitada töötav seade, nii riistvara, kui sinna juurde käiv tarkvara (kui see on vajalik). Üritus toimus Mektory majas ning osalevaid meeskondi oli üle 20.

Mina olin meeskonnas (kuhu kuulusid peale minu ka tudengid ja õppejõud energeetika teaduskonnast), mis ehitas valmis töötava Tesla generaatori. mis see on, saab näha kõrval olevalt pildilt.
Kui väga lühidalt lahti seletada, siis Tesla generaator muudab tavasagedusega ja tavapingega voolu kõrgpingega ja suure sagedusega vooluks, mis võimaldab demonstreerida kaarlahendust. Kui sisse läheb 230 V ja 50 Hz, siis toroidil (torukujulise ristläbilõikega ring) on pinge juba >100 kV ning sagedus üle 1 MHz. Voolutugevus toroidil jääb mõne milliampri piiresse.
Kuna elekter pole kunagi olnud minu tugevaim külg, siis ei maksa mult küsida, kuidas see protsess täpselt toimub. meelde jäi vaid fakt, et primaarahel peab olema sekundaarahelaga resonantsis, seda reguleeritakse mahtuvuse ja induktiivsusega, vastasel juhul kaarlahendust ei teki.

Kuigi osalustasu ürituse eest oli soolane, 25 €, olen ma investeeringuga rahul. Sain oma nädalavahetuse harivalt veeta ning uusi inimesi ja ideid näha. Lisaks sain üle tüki aja puu- ja metallitöö praktikat ning reaalselt tööpinkide taga töötada. See ka väärt kogemus omaette. Samuti oli hinna sees toitlustus. nii et money well payed.

Kuna mulle sellised tootearenduse võistlused väga meeldivad (seekordne ei olnud mulle kaugeltki esimene), siis ootan ma juba huviga järgmise toimumist. Loodetavasti on mul selleks ajaks ka mõni omapoolne idee välja käia, kuigi mul pole sugugi kahju taas mõne teise meeskonnaga liituda.

P.S Kui lääne tehnika veab alt, tuleb appi vana hea nõukaaegne raud. Valminud seade kasutab vana, 13 kg kaaluvat, õlitrafot, näha pildil tagaplaanill kahe sarvega. Mis siin kosta, vana robustne tehnika peab vahetevahel valule paremini vastu kui moodne viimseni optimeeritud tehnika.

Koolilähedane huviharidus - leiame talendid ülesse

Huviharidus on suurepärane võimalus lastel avastada milles nad head on

Peab ausalt ütlema, et mind mõnevõrra torgivad kampaaniad stiilis "Talendid koju". Esiteks seepärast, et talendid on ära lastud minna, neile on antud hea motivatsioon lahkuda ning kui nad poleks lahkunud, poleks neid tarvis ka tagasi kutsuda. Teiseks, me ei pea otsima talente kaugelt. Meie enda kodumaa, Eesti, on täis talente, noori ja vanu. Häda on vaid selles, et kogu seda ümbritsevat talenti ei osata märgata ega ära kasutada.

Albert Einstein on öelnud "Me kõik oleme geeniused, aga kui sa hindad kala tema võime järgi mööda puud ronida, elab ta terve oma elu teadmisega, et ta on rumal". Ühesõnaga, kõik meist on head milleski, tuleb see miski vaid osata üles leida. Talenti on võimalik märgata ja arendada juba nooruses, õigemini seda peakski tegema võimalikult varakult.
Seetõttu on parim aeg avastada see, milles keegi hea on, juba koolis, et inimene saaks oma tugevaid külgi varakult arendama hakata ning ta saaks suunata töö ja karjääri juurde, mis talle hiljem pettumust ei valmista.

Tähtis roll õpetajatel
Koolis veedab laps palju aega oma varajasest elust. Seega on õpetajatel võimalus, aga teatud määral ka ehk kohustus, märgata milline laps milles hea on. (Tunnistan, et tänapäevaste giga-klasside juures on see muidugi mõnevõrra raskendatud) See võimaldab anda soovitusi noorele, millega tegeleda, samas vajadusel anda ka nõu lapsevanematele ning informeerida neid lapse huvidest ja tugevatest külgedest.
Õpetaja võib küll soovitada lapsele, millega tegeleda, aga selle tegevuse tegemise jaoks peavad olemas olema ka võimalused: koht, aeg, instrumendid, juhendajad jne. Siinkohal tuleb mängu sõna huviharidus, millest ma sooviks lähemalt rääkida.

Huviharidus, mis see on?
Ühest definitsiooni huviharidusele on anda raske. Mina defineeriks huviharidust kui õppekava välist akadeemilist ja praktilist haridust, mis pakub sellega tegelejale huvi ning arendab teda intellektuaalselt.
Huviharidust võib olla mitmesugust. Tegemist võib olla spordiga, näiteks korvpall, jalgpall, tennis, ujumine. Samas võib tegu olla ka aju treeniva tegevusega, näiteks male, kabe, renju, pranglimne jne. On ka kolmas variant, mõne aine süvaõppe või mõne sellise õppeaine omandamine, mis tavapärasesse õppekavva ei kuulu.
Millega ka tegu ei oleks, on põhirõhk sellel, et tegu on arendava tegevusega, mis laseb noorel tegeleda sellega, mis pakub talle huvi või milles ta soovib tugevamaks saada. Usun, et ükski laps või lapsevanem ütleks ära sellisest asjast. Ometi on mitmeid põhjuseid, mis paljud noored ei jõua kunagi huvihariduseni.

Huvihariduse valukohad - koht ja hind
Kui tuua välja huvihariduse valukohad Eestis, peamised põhjused miks ei saa piisavalt noori huvihariduse juurde, siis ise nimetaksin ma aega ja hinda.
Paljud huviringid ei asu kooli juures. See tähendab, et kui noor soovib tegeleda huviharidusega, siis peab ta peale tundide lõpetamist minema kusagile mujale. See aga toob kaasa endaga ka aja- ning rahalise kulu (ühistranspordi näol) Kuna aga noor võib olla ajaga piiratud (eriti 8-9 klass, kus koormus kuni 34 h nädalas) ning ka pere rahalised võimalused pruugivad olla kasinad, siis võib see saada üheks (mitte küll ülemäära otsustavaks) teguriks huviharidusest kõrvale jäämisel. Seetõttu leian, et üheks abistavaks teguriks oleks see, kui kogu huviharidus toodaks kooli juurde, et noor saaks käia huviringis omaenda koolimajas. Tõsi, kõike ringe, nagu ujumine, jäähoki, kardisõit, ei saa tuua kooli juurde, kuid suurema osa alade puhul pole see takistueks.
Teiseks, ja palju tugevamaks, murekohaks on hind. Ringid on lihtsalt nii kalliks muutunud, et paljud vanemad ei saa lapsi sinna saata, kuna raha lihtsalt ei jätku. Tasuks meelest pidada, et (statistika järgi) Eestis teenib c.a 20% töölkäijatest miinimumilähedast palka. Ja isegi mediaanpalga juures ei ole midagi hõisata. Sellest johtuvalt oleks hea, kui riik võimaldaks igale lapsele vähemalt ühe ringi võimaluse, s.t iga laps saab käia soovi korral ühes ringis tasuta, riigi kulul. Mõistlikuse piirides muidugi, ei saa ju niimoodi, et kõik hakkavad ühtäkki kardisportlaseks, akvalangistiks või muuks taoliseks (Kuigi vaevalt kõigil selleks huvi ongi, isegi kui tasuta).
Mina pakun, et see mõistlik piir võiks olla 500 € aastas õpilase kohta, eeldusel, et ringis käiakse 10 kuud aastas ja ühe kuu maksumus on 50 €.Suvel kaks kuud puhatakse. Toetuse maksmine võiks toimuda kuni 18. eluaastani või kuni gümnaasiumi lõpetamiseni.

Miks just huviharidus on oluline?
Huviharidus ei ole mitte ainult talentide kasvulava, vaid see evib ka teisi positiivseid külgi. Näiteks aitab see noortel sisustada aega, sisukalt kusjuures. Nii jääb vähem aega kodus interneti ja teleka taga istumiseks ning väljas hulkumiseks. See omakorda vähendab võimalusi, et noor rumalustega tegeleb või halba seltskonda sattub. (samas need ohud jäävad, on huviharidus või ei ole) Seega omab huviharidus ka positiivset sotsiaalaspekti, tugevdab (sise)julgeolekut ning vähendab pinget ennetamistegevusega tegelevatele sihtrühmadele.
Lisaks on huvitegevus, eriti spordi näol, heaks võimaluseks noorele elada välja oma energiat ja sotsiaalseid pingeid. Mis tähendab, et ta ei ela neid pingeid enam välja oma koolikaaslaste peal. Koolivägivald peaks selle tulemusel vähenema. Taas positiivne efekt.

Kust leida rahastus?
Kui enne mainisin, et ringitoetus võiks tulla riigilt, siis oleks aus mainida, et oleks liig oodata riigilt kõigi noorte toetamist ja samas ringiruumide ehitamist ja varustuse soetamist. Siinkohal oleks hea võimalus PPP- partnerluseks (Public private partnership), ehk riigi ja erasektori koostööks. Spordipoed võiks toetada uusi ringe näites sporditarvetega, elektroonikapoed anda IT-ringidele lihtsamaid arvuteid jne. See oleks positiivne reklaam toetajatele ja samas vähendaks koormust lastevanematele, koolidele, HM-ile ning SM-ile.

Väike heategu

Väike heategu jälle tehtud.

Täna tegin ma midagi head (ja huvitavat), nimelt käisin verekeskuses verd loovutamas. Viimasest käimise korrast on möödunud juba neli kuud, kuid kahjuks tihedamini käia ei saa, organism ei taastu nii kiiresti. Muidu käiks hea meelega veelgi tihedamani ja teeks enamgi head. Mis ma oskan öelda, doonorluse pisik on mulle kõvasti sisse kasvanud. Muuseas, seekordne käik oli mulle juba 28. kord, seega on mul päris suur kogemustepagas seljataga.

Tänane käik oli selline nagu ta ikka on (ka doonorluses tekib mingi hetk rutiin), kahju on ainult sellest, et sõbrad, kes esialgu pidid minuga kaasa tulema,  tulla ei saanud (Muidu on tublid ja tihti koos minuga käinud), mis teha, vahest tuleb ette ootamatusi või ongi elutempo nii kiire. Kuid eks siis järgmine kord tule sellevõrra suurem seltskond, ma vähemasti loodan.

Pärast tänast hakkan siis lugema päevi juba järgmise korrani, mis arvatavasti tuleb järgmise aasta jaanuari lõpus või veebruari alguses. Seni aga kutsun oma blogi lugejaid tegema samuti ühte väikest heategu ning käia verd loovutamas. Väike samm teile, aga suur samm päästetutele.

P.S Suur täna verekeskuse õdedele, kes ikka ja jälle raatsivad minust pilti teha, kui ma oma mobla neile pihku pistan.

Midagi teistmoodi

Dineri Rännumehe burger peekoni ja küüslauguga

Täna seadsin üle pika aja taas oma sammud enda lemmiksöögikoha, Dineri (Vabaduse pst 39), poole.
Tuli tahtmine endale midagi head ja paremat vahelduse mõttes lubada.

Plaan oli seekord proovida midagi sellist, mida ma varem proovinud polnud.  Tavaliselt meeldivad mulle Dineri burgeritest üldjuhul peekonit sisaldavad või teravamaitselised burgerid. Samas meeldib mulle ka Rännumehe burger, kuna see on rukkipala vahel ja seega mõnevõrra tervislikum. Täna otsustasin kombineerida paremad mõlemast maailmast, seega tellisin Rännumehe burgeri peekoni ja küüslauguga. (Tavaline Rännumees kumbagi ei sisalda) See läks küll tavapärasest kallimaks (5.50 vs 3.50), kuid head asjad ei tulegi elus odavalt.

Nii nagu ikka, tuli burgerit oodates omajagu jalga kõigutada. Need, kes loodavad oma toidu kätte saada mõne minutiga, neil Dinerisse ronida ei maksaks. Õnneks sai selle aja kenasti sisustada tassi kohviga, mis nagu teada, on Dineri klietidele tasuta, nö hinna sees.
Kui lõpuks oma tellimuse kätte sain ja hambad sisse lõin, sain aru, et olen teinud õige valiku. Küüslaugu ja peekoni kombinatsioon koos  muu sinna juurde kuuluvaga maitses veel paremini, kui ma oskasin ennustada. Seega jackpot`i panek minu poolt ja julgeks teistelegi seda kombinatsiooni katsetada.

Paastuperioodi sisustasin veel ühe tassi kohviga ja tagasiside lehe täitmisega. Tagasiside lehele õnnestus mul nii palju teksti panna, et kulutasin söögikoha pastaka tühjaks. Sorry. Ka tagasiside lehel kiitsin antud burgerikominatsiooni. Lisaks jagasin veel ühte burgeriideed. Samuti andsin paar kommentaari kuidas antud kohta veel täiuslikumaks muuta. Õnneks said mõtted enne otsa kui lehe serv ette jõudis. Igatahes etteantud kastist jäi küll minu mõtete jaoks väheks. :)

TTÜ Tudengkonna 94. sünnipäev

TTÜ peahoone (mis on küll vähe uuem kui tudengkond ise)

Eile, 3. oktoobril, peeti Mektory maja suures saalis TTÜ Tudengkonna 94. sünnipäeva. TTÜ Tudengkonna sünnipäev, rahvakeeles ka "Sügisball" on pidulik üritus, kus tublimad tudengid saavad kokku ning veedavad mõnusalt aega.

Samuti toimub Tudengkonna sünnipäeval tublimate autasustamine pronks-, hõbe- ja kuldmärkidega. Vastavad teenetemärgid jagatakse välja suurte teenete ees tudengkonnale.(Näiteks mõne tudengiorganisatsiooni toimivaks ja edukaks muutmine või mõne suure tudengiürituse pikaajaline tipptasemel korraldamine). Ka pronksmärgi saamine nõuab aastatepikkust pühendumist ja palju tööd. Kuldmärgid aga on lausa nii haruldased, et neid igal aastal välja ei jagatagi.

Selle aasta peole olin ka mina kutsutud, nagu ka eelmisel ja veel mõnel aastal. Täpselt mille eest, ei teagi, kuid see polegi vast oluline. Meelde jäi kõige rohkem T-Teatri (TTÜ oma teater) sketš (video kujul), mis oli inspireeritud No99 "Ühtse Eesti Suurkogu" katusestseenist. Päris vaimukas oli. Kahju vaid, et filmida ei lubatud, muidu oleks hea sõpradele ja tuttavatelegi näidata.

Otseloomulikult kuulus sünnipäeva peo juurde ka väike šampuseklaas ja tordiviil. Seega, kui midagi muud peolt ei saa, siis täis kõhu kindlasti. :)
Aja märk on see, et suurt hulka inimesi peolt enam ära ei tunne. Olen juba nii kaua ülikoolis olnud, et inimesed, kellega suhtlesin esimesel aastal koos ülikoolis ja üliõpilasorganisatsioonides, on ammu lõpetanud ja uute väljakutsete juurde siirdunud. Samas mõned neist tulevad siiamaani Tudengkonna sünnipäevadele, mis on tegelikult väga lahe.

Kuna aga nii palju oli uusi olijaid ja vanad olijad olid omades seltskondades (kuhu ei julgenud "vahele hüppata"), siis kahjuks juttu ei jõudnudki eriti kellegagi ajada. Nimelt meeldib mulle suhelda küll, aga alustamine on minu jaoks keeruline, mistõttu vajaks ma uute inimestega tutvumiseks natuke väiksemat seltskonda ja vaiksemat momenti. Muidugi ei tähenda see seda, et ma üldse rääkida ei saanud. Natuke ikka, lihtsalt mitte nii palju nagu ma ise oleks soovinud.