Millised töökohad tulevikus säilivad?

Tulevikus jääb töökohti vähemaks

Mida aeg edasi, seda enam räägitakse kodanikupalgast. Seda põhjusel, et mida aeg edasi, seda rohkem töökohti kaob ning kuidagi peab ju inimestele sissetuleku tagama. Kuid mitte kodanikupalgast ei taha ma järgnevalt rääkida, vaid sellest kui palju ja millised töökohad tulevikus alles jäävad.

Alustame lihtsamast, ehk sellest, millised töökohad suure tõenäosusega tulevikus kaovad. Sellisteks töökohtadeks on eelkõige tootmistööd, mida on võimalik lihtsasti asendada robotidega. Samuti muud tööd, mida arvutite arenedes ja piisavalt nutika programmide olemasolul on võimalik masinatega asendada. Ka lihtsamad tööd teenindussektoris asenduvad näiteks iseteeninduskassadega. Viimane on juba praegu Eestiski üsna lihtsalt nähtaval.
Lühidalt olgu siis välja toodud nimekirjana:

• Tootmistööline/liinitööline
• Bussi-, trolli-, trammi-, rongi- ja taksojuhid.
• Kassapidajad supermarketites.

Samas on palju selliseid ameteid, mis tulevikus suure tõenäosusega alles jäävad. Tegemist on ametitega, mis nõuavad kõrget intelligentsust, loovust ja mis kõige olulisem, inimliku lähedust. Loovust arvutile õpetada ei saa (on küll "Watson" superarvuti, aga massidesse ei jõua selline tase kunagi) ning inimliku lähedust ei hakka masin kunagi asendama. Seetõttu võib vägagi suure tõenäosusega öelda, et  ka 20 aasta pärast on järgmised töökohad kindlasti olemas:

• Õppejõud, õpetaja, kasvataja
• Õde, arst
• Psühholoog, psühhiaater
• Insener
• Kokk
• Kunstnik, näitleja, muusik, kirjanik

Kahe viimase kategooria allesjäämise puhul võib esile tuua just loovusfaktorit. Robot võib küll köögis teha asju valmisretsepti järgi (McDonaldsis näiteks) tavalist toitu, aga lihast ja luust kokk oskab lisada selle "erilise faktori" ning vastavalt oludele ka  üht-teist muuta iga roa juures.

Näitlejate ja muusikutega on aga nii, et laval tahame ikka näha esinemas inimest, mitte masinat. Vaevalt, et "Romeo ja Julia" oleks nii hingemattev, kui see oleks ette kantud kahe Honda Asimo poolt.

Vaadates aga allesjäävate töökohtade nimekirja üldise pilguga, siis selgub, et inimesed peavad järjest rohkem panema rõhku haridusele ja elukestvale õppele. Ning mitte ainult akadeemilisele haridusele, vaid ka üldisele haritusele ning sotsiaalsetele oskustele, sest just viimane eristab inimest masinast enim. Lühidalt kokku võttes, kui soovitakse ka tulevikus olla tööjõuturul konkurentsivõimeline, siis tuleb osata millegagi eristuda.