See on päris suur arv ning paneb mõtlema, kuidas selleni on jõutud, kuidas selle teadmisega edasi elada ning mida teha olukorra parandamiseks.
Kuigi ma ei pea ennast majanduseksperdiks ega suureks inimeste tundjaks, siis sellise numbri tagant näen ma kahte suurt põhjust: madalad palgad ja karmid töötingimused, mis ei motiveeri noori esimest (või järgmist) tööd otsima ning piisav heaolu tase ühiskonnas.
Saavutatud on piisav heaolu?
Alustame viimasest. Piisav heaolu tase tähendab seda, et noorel on katus pea kohal, riided seljas ja toit laual ning peres töötavad vanemad suudavad seda oma lastele võimaldada ilma, et nemad peaksid tööl käima. Sellistes tingimustes ei pruugigi mõned noored tunda vajadust tööle minekuks. Milleks, kui kodus on niigi kõik olemas ja eluks vajalik tagatud. Kui põhjus seisneb eelkõige selles, siis peavad vanemad ise kõigepealt peeglisse vaatama. Kui muud välised tegurid tööle minemist ei piira ja on tarvis noorele elu õpetada, siis on tarvis mõnikord "karmi armastust" näidata.
Mida varem seda tehakse, seda parem, sest korralike tööharjumuste väljakujunemiseks ning reaalsest elust ettekujutuse saamiseks tuleks esimeste tööotstega alustada juba varajasest east. Selleks sobib suurepäraselt kasvõi õpilasmalev, kus teenistus ei pruugi olla motiveeriv, kuid annab noorele ettekujutuse tööst ning raha väärtusest. Rääkimata sellest, et tööstaaž ja makstud sotsiaalmaks mõjutavad tulevast pensionit (kui see tulevikus üldse eksisteerib).
Tõõjõuturu mõjurid
Mugavustsoon ning kodune heaolu on siiski harva selleks peamiseks piiravaks põhjuseks. Paljud noored ei taha (või ei saa) ka seepärast tööle minna, et pakutavad palgad pole kuigi kõrged või on tööülesanded raskete või ebameeldivate killast. Loomulikult ei saagi noor tööd alustav inimene oodata kohe alguses kõrget palka, kuid osad neist võivad tunnetada, et arvestades elukallidust ei ole palk piisav, et õigustada enda lõhkirabelemist. Tunnetatakse, et nõutav töö ja pakutav tasu pole tasakaalus või ei garanteeri tööle minek piisavalt palju kõrgemat elustandardit võrreldes kojujäämisega. Esimest võimendab nii mõnigi kord ebarealistlik palgasoov (millele kindlasti on kaasa aidanud meedia), eriti korrelatsioonis oma oskustega ja haridusega. Ning see pole tegelikult ainult noorte viga, vaid omane igas eas tööotsijatele [2]. Tõsi, ea kasvades muutuvad soovid siiski maalähedasemaks, kasvõi kogemuse najal.
Kuigi ka tööandjad võiksid vaadata natukene peeglisse. Kuidas saab noor omada töökogemust, kui ei anta esimestki tööd kogemuse kogumiseks. Nimelt oodatakse tihti nii mõneltki töökohalt varasemat töökogemust, mis seab koheselt raskemasse olukorda noored tööturul. Tuleb aru saada, et kõik me alustame kunagi algusest ning noorele tööotsijale ei saa liiga kõrget latti ette seada, sest viimane võib osutuda takistavaks või lihtsalt demotiveerivaks. Siinkohal tuleb mainida, et esineb ka teistsugust absurdi. Öeldakse, et inimene on ülekvalfitseeritud. No tõesti. Kui inimene on valmis parema haridusega vabatahtlikult lihtsamat tööd tegema, siis miks mitte selleks võimalus anda. Võib-olla mõeldakse seda isegi hästi teatud situatsioonides, aga tuleb alati arvestada töövõtja motivatsiooniga miks töökohta soovitakse vastu võtta.
Mis saab olukorrast tulevikus?
Mis saab edasi? Raske öelda. Kuid uudise valguses, et eksisteerib 30 000 inimest kes ei õpi ega tööta, on raske uskuda näiteks sellisesse meetmesse nagu kodanikupalk. Mitte, et mul oleks midagi otseselt kodanikupalga vastu, kuid tundub, et kui selline asi kehtestataks, siis oleks veel vähem motivatsiooni inimestel muretseda endale töö või vajadusepõhine haridus. Tuntud tõde on see, et liigutama hakkatakse siiski alles siis kui king juba korralikult pitsitab Tõsi, alati ei piisa ka tahtest või olemasolevast kvalifikatsioonist, vaid mõjutama pääsevad ka teised tegurid.
Võiks siiski eeldada, et selliste noorte arv tulevikus siiski väheneb. Eelkõige tingituna sellest, et tööealiste (ja töölkäivate inimeste) arv ühiskonnas väheneb, samal ajal kui ülalpeetavate arv suureneb. See seab surve alla sotsiaalsüsteemi (pensionid, tervishoid) mistõttu võib tulevikus pension kas väheneda või kaduda hoopis ning ka arstiabi minna kallimaks, tekkida omaosalus. Ka sellised privileegid nagu tasuta (või nagu mina ütlen, õppemaksuta) kõrgharidus suure tõenäosusega tulevikus kaovad. Eelnev peaks aga olema juba piisavaks motivaatoriks end kokku võtta ja töö otsida, kasvõi minimaalse inimväärse elustandardi tagamiseks.
[1] http://epl.delfi.ee/news/eesti/eesti-nahtamatute-generatsioon-kumned-tuhanded-noored-kes-ei-kai-koolis-ega-tool?id=77205096
[2] http://www.aripaev.ee/uudised/2016/11/22/uuring-toolesoovijate-oskused-ei-vasta-palgasoovile
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar