Millised töökohad tulevikus säilivad?

Tulevikus jääb töökohti vähemaks

Mida aeg edasi, seda enam räägitakse kodanikupalgast. Seda põhjusel, et mida aeg edasi, seda rohkem töökohti kaob ning kuidagi peab ju inimestele sissetuleku tagama. Kuid mitte kodanikupalgast ei taha ma järgnevalt rääkida, vaid sellest kui palju ja millised töökohad tulevikus alles jäävad.

Alustame lihtsamast, ehk sellest, millised töökohad suure tõenäosusega tulevikus kaovad. Sellisteks töökohtadeks on eelkõige tootmistööd, mida on võimalik lihtsasti asendada robotidega. Samuti muud tööd, mida arvutite arenedes ja piisavalt nutika programmide olemasolul on võimalik masinatega asendada. Ka lihtsamad tööd teenindussektoris asenduvad näiteks iseteeninduskassadega. Viimane on juba praegu Eestiski üsna lihtsalt nähtaval.
Lühidalt olgu siis välja toodud nimekirjana:

• Tootmistööline/liinitööline
• Bussi-, trolli-, trammi-, rongi- ja taksojuhid.
• Kassapidajad supermarketites.

Samas on palju selliseid ameteid, mis tulevikus suure tõenäosusega alles jäävad. Tegemist on ametitega, mis nõuavad kõrget intelligentsust, loovust ja mis kõige olulisem, inimliku lähedust. Loovust arvutile õpetada ei saa (on küll "Watson" superarvuti, aga massidesse ei jõua selline tase kunagi) ning inimliku lähedust ei hakka masin kunagi asendama. Seetõttu võib vägagi suure tõenäosusega öelda, et  ka 20 aasta pärast on järgmised töökohad kindlasti olemas:

• Õppejõud, õpetaja, kasvataja
• Õde, arst
• Psühholoog, psühhiaater
• Insener
• Kokk
• Kunstnik, näitleja, muusik, kirjanik

Kahe viimase kategooria allesjäämise puhul võib esile tuua just loovusfaktorit. Robot võib küll köögis teha asju valmisretsepti järgi (McDonaldsis näiteks) tavalist toitu, aga lihast ja luust kokk oskab lisada selle "erilise faktori" ning vastavalt oludele ka  üht-teist muuta iga roa juures.

Näitlejate ja muusikutega on aga nii, et laval tahame ikka näha esinemas inimest, mitte masinat. Vaevalt, et "Romeo ja Julia" oleks nii hingemattev, kui see oleks ette kantud kahe Honda Asimo poolt.

Vaadates aga allesjäävate töökohtade nimekirja üldise pilguga, siis selgub, et inimesed peavad järjest rohkem panema rõhku haridusele ja elukestvale õppele. Ning mitte ainult akadeemilisele haridusele, vaid ka üldisele haritusele ning sotsiaalsetele oskustele, sest just viimane eristab inimest masinast enim. Lühidalt kokku võttes, kui soovitakse ka tulevikus olla tööjõuturul konkurentsivõimeline, siis tuleb osata millegagi eristuda. 

Õnnetus ei hüüa tulles

Buss rattata
Foto: Maris Rumberg, Postimees

Eilsest Postimehest (04.02.2017) [1] võis lugeda, et see aasta on aset leidnud juba kaks juhtumit, kus Tallinna linnaliini bussilt on sõidu ajal rattas alt ära tulnud.

Tegemist on vähemalt minu jaoks äärmiselt muret tekitava faktiga. Selliste intsidentide toimumist võib pidada suureks turvariskiks, nii bussiga reisjatele kui ka teistele liikluses olevatele inimestele . Seni on küll kõik õnnetused lõppenud õnnelikult, aga lõputult ei pruugi see nii minna.

Hämmastav on ka see, et TLT (Tallinna Linnatranspordi AS) esindaja täiesti rahumeeli väidab, et selliseid asju juhtub kolm-neli korda aastas (Tuginedes PM-s nähtud kommenaatrile). Mina arvan, et aastas ei tohiks olla ühtegi sellist juhtumit. Force majure vastu muidugi ei saa ning mingi hetk tõesti võib juhtuda, aga mitu korda aastas näib ikkagi palju. Lähenedes asjale aga musta huumoriga, siis võib öelda, et selle aasta norm on juba peaaegu täis.

Kuid kui hakkata mõtlema mis või kes on antud juhtumites süüdi, siis tuumpõhjuseks on tunnetuslikult tasuta ühistransport. Ei maksa valesti aru saada, mulle (ja arvatavasti ka paljudele teistele) tasuta ühistransport väga meeldib. Fakt, et pileti eest maksma ei pea, annab aastas suure kokkuhoiu. Samas tuleb arvestada, et tasuta ühistranspordil on ka varjuküljed. Eelkõige vähenev võimekus soetada uut veeremit ja maksta piisavat palka nii juhtidele kui ka mehaanikutele. Kaks eelpool nimetatud põhjust annavadki kokku tõenäose vastuse sellele, miks rattad järjest sagedamini alt ära lendavad.

Kui mehaanikute palk on väike ja/või töökoormus väga suur, siis polegi motivatsiooni teha oma tööd hästi. See muidugi ei vabanda korralikult kinnitamata rattamutreid ning tõsisemate intsidentide korral tuleb leida vastutaja.

Ka juhtidel on oma osa, sest liikluseeskiri nõuab, et juht veenduks enne sõidu alustamist sõiduki liikluskõlbulikuses. Muidugi tuleb aru saada, et alati pole see võimalik, eriti tihedate graafikute juures. Lisaks ei hakka kõik vead välisel vaatlusel silma. Ei saa ju oodata, et bussijuht iga ringi järel mutrivõtmega rattad üle käib. See on absurd, seda ei saa oodata. Kuid sellegi poolest tasub ka juhtide südametunnistusele koputada ning isegi kui on mingi kahtlus, siis teavitada mehaanikuid ja/või dispetšerit.

Lendavate rataste küsimus pole ainult ohutuse küsimus, vaid ka usalduse ja turvatunde küsimus. Mis kasu on tasuta ühistranspordist, kui inimesed mingi hetk enam seda kasutada ei julge, vaid pigem oma isikliku auto kasuks otsustavad. Ei maksa unustada, et lendavad rattad pole Tallinna busside ainus mure, mõni on otsustanud keset sõitu ka süttida. [2]

Põhjus, miks sellele kõigele tähelepanu juhtida, seisneb selles, et antud juhtumite arv näib ajas suurenema, mitte kahanema ning kui ühiskonnas nähakse mõnda negatiivset trendi, siis on igati asjakohane sellele osutada. Oma osa võib muidugi olla ka tugevnevas sotsiaalmeedias, mis järjest enamate inimesteni jõuab ning kodanikuaktiivsuse tõusus, kõik tähelepanuväärsem saab praegu nutitelefoniga üles võetud ja meediasse ka riputatud.

[1] http://tallinncity.postimees.ee/4000931/jaerjekordsel-tallinna-linnaliinibussil-tuli-ratas-alt
[2] http://www.delfi.ee/news/paevauudised/krimi/videod-ja-fotod-tallinnas-kalevi-bussipeatuses-poles-buss-liiklus-on-hairitud?id=67737571

Artikkel, mida ei avaldatud

Mustamäe vapp

Jaanuari alguses saatsin ma Mustamäe kohaliku lehte (Mustamäe Leht) arvamusartikli, mis kahjuks ei näinud avaldamist ei 15.01 ega ka mitte 01.02 lehes. Mõneti on see kummaline, sest tegemist oli üsna tagasihoidliku ja lihtsa arvamusega, mis puudutab kohaliku elu. Et ma olen inimene, kes ei soovi lõputult oodata, siis panen selle arvamusartikli üles siia, omaenda blogisse. Siis saab juba igaüks ise otsustada kas tegemist asjaliku ja vajaliku arvamusega või mitte. 

P.S Peatoimetaja oli viisakas ja soovitas mul ajalehes "Pealinn" õnne proovida, aga peale mõningast kaalumist otsustasin mitte hakkata proovima. Kui juba linnaosas ei lähe antud artikkel läbi, siis vaevalt, et ülelinnalises leheski.

Ärme ehita Mustamäed liiga täis

Antud arvamust motiveerimis mind kirjutama ajalehes „Pealinn“ nähtud artikkel „Mustamäe linnaosa valitsuse asukohale plaanitakse mahukat uusehitist“, mis ilmus 06.12.2016. Artiklis mainiti et praeguse Mustamäe linnaosa valitsuse hoone asemel soovitakse tulevikus rajada elu- ja ärihooned, eluhoone tuleks esialgsete plaanide kohaselt 15-korruseline (Viimane info pärineb FB grupist Mustamäe elanike teated).

Kuigi uute elupindade rajamine iseenesest on igati tervitatav, siis muret teeb maht ja tihedus millega uusi elupindasid Mustamäele rajatakse. Heaks näiteks siin on Sipelgapesa elurajoon, mis koosneb 8-korruselistest majadest ning kus majad on ehitatud teineteisele väga lähestikku. Kuigi maitseid ja suhtumisi on erinevaid, siis julgeks väita, et nii suur asutustihedus ei ole hea, kasvõi privaatsuse seisukohast. Ei ole väga tore, kui kõrvalmaja elanik saab sinu aknast sisse vaadata. Lisaks toob väga suur elanike tihedus endaga kaasa ka teisi probleeme, näiteks parkimine ning ümbritsevate tänavate ja teede liikluskoormus, õhusaaste, varjatud päiksevalgus, müra jne.

Sellest lähtuvalt võiks uutele planeeringutele lube andes mõelda sellele, kuidas see mõjutab ümbritsevat keskkonda ja eluolu ning vaadata, et väikesele alale ei satuks elama koos liiga palju inimesi. Pigem tuleks vaadata, et inimesi rohkem hajutada. Võimalusi selleks on, sest näiteks endise Kadaka aiandi juures on vaba territooriumi küll, kuhu saaks vajadusel plaanida uusi elumaju. Lisaks tuleks planeeringutes ette näha rohkem rohealasid ja kõrghaljastust võrreldes senisega.

Eelnevale tuginedes ei soovitaks ma endise (hetkel praeguse) LOV maja asemel teha elumaja, vaid pigem luua ühiskondliku kasutusega hoone. Näiteks noorte huvikeskus. Nõmmel on Nurme tänava noortemaja ja Kristiines Kullo, miks ei võiks olla suurel ja uhkel linnaosal, nagu seda on Mustamäe, eraldi huvikeskust. Teine võimalus on luua selline asutus endise 37. keskkooli majja, mis minu teadmiste kohaselt hetkel tühjana seisab. Tõsi, sellise plaani teostamine eeldab mõlemal juhul tõsiseid renoveerimis ja/või rekonstrueerimistöid, kuid asi on seda väärt, sest noortesse investeerides investeerime me tulevikku. 

Kelle asi on palju keegi teenib

´Pilt viidatud DELFI artiklist
Allikas: DELFI

Oma tänast lühidat ja lihtsat pühapäevast blogipostitust inspireeris mind kirjutama eile DELFI-s ilmunud Janek Mäggi artikkel [1]

Lühidalt öeldes oli artikli sisuks, et praegu saab president Kersti Kaljulaid lisaks presidendi ametipalgale ka toetust Euroopa kontrollikojast 12 000 € eest kuus ning inimesed ei pruugi pidada seda õigeks.

Tõesti, mõned ei pruugi pidada seda õigeks või õiglaseks, kuid samas ei ole eriti mõistlik tuhnida teiste rahakotis ning uurida ja puurida palju keegi teenib. Üldjuhul on inimesed oma sissetuleku raske tööga välja teeninud ning on põhjused, miks nende sissetulek on suurem kui teistel. Olgu siis selleks suurem vastutus, parem haridus või lihtsalt kõrge ühiskondlik positsioon.

Presidenti, ega ka mitte valitsuse ega Riigikogu liikmeid ei peaks kritiseerima selle põhjal palju nad teenivad (kuluhüvitised on muidugi eraldi teema), vaid selle põhjal mida nad on teinud hästi ja mida halvasti. Kuna nimetatud isikute esmane roll on riigi heaolu eest seismine, siis ainus kriitika, mis on õigustatud, on eelkõige nende igapäevase töö suhtes.

Ütlen ausalt, et mind ei häiri, et osad inimesed teenivad minust kordades rohkem, seni kuni nad teevad oma tööd hästi ja pühendumusega. Muidugi ei saa ma eitada, et minagi mõnikord tunnen, et keegi saab ebaõiglast tasu. Selline arvamus võib olla teatud määral õigustatud, aga selles on ka omajagu subjektiivsust.

Lõpetuseks. Ärge muretsege palju teenib inimene teie kõrval, mõelge parem sellele, mida teha selleks, et omaenda sissetulekut ja elujärge parandada.

[1] http://epl.delfi.ee/news/arvamus/janek-maggi-12-000-eurosest-toetusest-kaljulaidi-karjaar-on-omane-esimese-polve-monarhile?id=77056868

Arvamusliidriks 140 tähemärgiga?

Twitteri logo

Twitter on üks omamoodi leiutis. Sa võid postitada mida iganes, seni kuni see jääb 140 tähemärgi sisse. Minule, kes on harjunud kirjutama pikalt ja põhjalikult, on see kummaline piirang. Ometi on Twitteril üle maailma miljoneid kasutajaid ning see on üsna populaarne rakendus.

Siiski olen tähele pannud, et Twitteril on ka omad võlud. Twitteri säuts on asjakohane, kui lugemiseks ja süübimiseks pole pikalt aega, kuid tähtis sõnum on vaja kiirelt ja konkreetselt edastada. Seetõttu on Twitteri säutsud suurepäraseks vaatajate arvamuse edastamise viisiks teleekraanil.

Seda on märganud ka ETV saadete tegijad, kes on võimaldanud telepublikul oma mõtteid "Foorumi" ja "Suud Puhtaks" saadetes edastada just Twitteri säutsude abil. Ka ma ise olen seda võimalust aeg-ajalt kasutanud ja säutsunud. Kuigi mõnikord tahaks, et saaks öelda midagi pikemalt. Tervikliku mõtet on kuradima raske 140 tähemärgi sisse mahutada. Samas, kui ma näen, kui kiirelt säutsud teleekraanilt läbi käivad, siis ega inimesed vist pikemaid lauseid lugeda ei jõuaks ega viitsiks ka. Infoühiskonna viga, inimeesd muutuvad laisemaks ja kärsitumaks.

Kuid Twitteri plusspooled ei tule välja mitte ainult teleekraanil, vaid ka mujal. Kuna Twitteri säutsud on üsna lühidad ja kiiresti hoomatavad, siis on selle (kui info edastuse viisi) avastanud enda jaoks ka poliitikud, kes enda koostatud välkmõtteid ja teravusi selle kaudu edastavad. Meedia ja fännid aga korjavad need kiiresti üles ja teatud juhtudel lähevad need lausa viraalseks. Olgu siinkohal näitena toodud kasvõi Eesti endine president Toomas Hendrik Ilves või praegune USA president Donald Trump, kes on tuntud selle poolest, et on suutnud Twitteri enda kasuks tööle panna.

Kaks eelmist väljatoodud isikut (tegelikult on neid näiteid sadu ja tuhandeid) tõestavad suurepäraselt, et ka sellist lihtsat vahendit nagu Twitter kasutades on võimalik omal moel arvamusliidriks saada. Tõsiseid ja põhjalike arvamusartikleid ei hakka säutsud muidugi kunagi asendama, kuid heaks ja kiireks tähelepanu saamise meetodiks on need sellegipoolest.

Tunnistan, et mingil hetkel olin enda jaoks Twitteri maha kandnud ja lausa "surnuks" kuulutanud, kuid aeg on sundinud mind enda arvamust korrigeerima. Muutuvas ühiskonnas muutub Twitter järjest paremini sobituvaks meediakanaliks. Paistab, et Twitteri loojad siiski on omal ajal teatud mõttes visionäärid olnud.

Imeline ribi Dinerist

Dineri ribi

Inimesed, kes aastate jooksul mu blogi regulaarselt lugenud, teavad vast juba väga hästi, et Diner (Vabaduse pst 39) minu lemmiksöögikohtade hulka kuulub.

Seetõttu külastan seda sagedasti ning kindlasti siis kui menüüsse midagi uut ja huvitavt ilmub. Nii ka seekord. Käisin proovimas Dineri ribi (9,50 €), mis selle aasta algusest Tallinna Dineri põhimenüüs on,

Pilt räägib ehk juba iseenda eest, aga olgu siis ka sõnadesse pandud - tegemist on imepärase kulinaarse kogemusega, mis äraproovimist väärt ning igati oma hinda õigustab.

Ports on nii suur, et vaevu jõuab ära süüa. Ka suuremat kasvu inimene leiab Dineri ribide näol roa mis kõhu kerge vaevaga täidab. Samuti on see suurepärane maitseelamus mis lisaks kõigele muule pakub laia valikut vajalike toitaineid, nii valke (lihast) kui ka vitamiine rikkalikust salatipadjast.

Salat sisaldab nii paprikat, kurki, tomatit, rukolat, redist, punast sibulat kui ka jalapenot. Kuna salatiprots on rikkalik, siis veganid ei pea muretsema, et nad sooritavad vihateo oma keha vastu proovides neid suurepäraseid ribisid. Kui siiski jääb kahtlus, võib lihapoole anda oma poiss- või tüdruksõbrale, ka salatist endast piisab, et kõht korralikult täis saada.

Tulles tagasi lihatüki juurde, siis tooks esile, et lisaks sellele, et see on parajalt suur (kindlalt üle 250 g) on see ka mõnusalt pehme ja hästi maitsestatud. Kuid ega Dineri puhul midagi muud ei ootakski, neil liharoogadega juba pikaldased kogemused.

Long story short - minge ja proovige, usun, et te ei kahetse.

Väärt avastamist Paldiskis

Amandus Adamsoni ateljeemuuseum Paldiskis

Täna tegin vahelduseks midagi kultuurset vahelduseks ning külastasin väikese seltskonnaga koos Paldiskit. Viimati sattusin Paldiski kanti 2009. aastal, seega päris ammu ning oli põnev sinna kanti taas sattuda.

Külastasime Amandus Adamsoni ateljeemuuseumi, mis asub Paldiski raudteejaamast ca 500 meetri kaugusel aadressil Adamsoni 3.
Arhitektuuriliselt on maja väga ilus ning ka seestpoolt pakub huvitavat vaatamist. Giid oli väga asjalik ja positiivne ning selgitas põhjalikult. Piletihind seejuures on väga sõbralik, täiskasvanule 2,5 € ja õpilasele,  tudengile ning pensionärile 1 €. Muuseum on avatud E-P 11:00-16:00. Muuseumi koduleht on http://www.amandusadamson.eu/index.php

Lisaks külastasime Peetri Tolli nimelist trahterit. (koduleht http://peetritoll.ee/) Taas oli tegemist väga toreda kohaga, kus hea teenindus ning huvitav interjöör. Ka söögid olid asjalikud ja portsjonid mõistlikult suured, kuigi hinnaklass oli veidi kõrgem kui oskaks oodata väljaspool Tallinna asuvalt söögikohalt.

Linnas ringi liikudes õnnestus kõige muu hulgas ära näha linna uusim kirik (Radoneži õigeusu kirik), mis näeb väljaspoolt täitsa kena välja ja on kõige muu hulgas meeldejääv. http://www.hramy.ee/Paldiski_Church-of-St-Sergius-of-Radonezh_est.html

Kokkuvõtlikult võib öelda, et Paldiskis on vaatamist ja külastamist väärt kohti küll, seega tasub see mingil hetkel enda reisisihtkohtade hulka lülitada küll. Tõsi, silma jäi ka mahajäetud ja lagunenud maju linnapildis, kuid selle kõrval on siiski ka palju positiivset.