Ära süüdista mängu, vaid mängijat

GTAs saab teha kõike, mida hing ihaldab. Kuid see on ikkagi kõigest mäng.

Järgnevat väikest mõtteavaldust motiveeris mind kirja panema 19. mail Postimehes ilmunud artikkel: "Kui mäng muutub reaalsuseks".

Viidatud artiklis on tõstatatud probleem, et arvutimäng "GTA V" on kättesaadav ka alla 18-aastastele, vaatamata sellele, et mäng omab PEGI 18 reitingut. Antud reiting tähendab seda, et mäng sisaldab sellisel määral vägivalda, ropendamist, alastust ja muid faktoried, mis muudavad selle mängu alaealistele üsnagi sobimatuks.

Alustades juriidilistest nüansidest, siis ei saa Eestis keelduda lastele sellise mängu müümisest, sest ükski Eesti seadus ei reguleeri mängude müüki ja kättesaadavust, erinevalt siis alkoholi- ja tubakatoodetest. Lisaks ei hakka ükski müüja loobuma vabatahtlikult tulust, sest sellest sõltub poe käive ja müüja enda palk.
Teiseks pole sellistest piirangutest tegelikult mingit kasu, sest kui isa või ema ostab selle mängu koduarvutile, siis väike laps pääseb niikuinii sellele ligi. Pole mõtet piirata ühe toote müüki, mille lõpp-tarbijat ja lõpp-tarbimist mingilgi määral kontrollida ei saa.

Kuid seadused seadusteks, räägiks olulisemast. Probleem pole mitte selles, et mäng on vägivaldne (uskuge või mitte, aga selliseid mänge on ikka väga palju, pole GTA ainuke patune), vaid selles, et mängu mängijad on kaotanud reaalsustaju ja sotsiaalse närvi. Ei suudeta vahet teha virtuaalsel maailmal ja reaalsel maailmal.
Sellisel juhul pole süüdi mitte mäng, vaid vanemad, kes ei leia lapse jaoks aega või ei oska teda kasvatada, valesti valitud sõbrad ja ennekõike inimene ise.

Süüdistades mängu tuletaksin meelde kuulsast kõnekäändu: "Relvad ei tapa inimesi, inimesed tapavad inimesi". Seega mäng on viimane mida süüdistada. Muuseas, GTA mängus ei pea ilmtingimata tapma (kuigi osades missioonides tuleb ka seda teha) või maniakaalselt liiklusreegleid eirates sõitma. Paljud valikud on tegelikult mängija enda teha ning kui mängija teebki karmimad valikud, siis on see mängija, mitte mängu mure.

Probleeme tuleks otsida pigem sealt, miks on noored selliseks muutunud ja miks neil üldse tekkib tahe selliseid mänge mängida ja neis ennast maksimaalselt välja elada. Just sealt peaksid hakkama psühholoogid (ja ühiskond üldiselt) probleeme ja vastuseid otsima, mitte sealt, kes kellele milliseid arvutimänge müüd.

P.S Olen isegi elu jooksul mänginud mitmeid erinevaid GTA versioone ja üllatus-üllatus, olen sellele vaatamata täiesti normaalne ja arukas inimene.

Hariv lugemine pedagoogika huvilistele

Hariv lugemine kõigile pedagoogikavaldkonna huvilistele

Viimasel ajal, õigemini juba hea hulk aastaid, pole ma tõsisemalt kokku puutunud ilukirjanduse ja pehmemaid valdkondi käsitlevate õpikutega.
Minu luguemisvara piirdub üldiselt erinevate tehnikalaste teatmeteoste, populaarteaduslike ajakirjade ja päevalehtedega.

Seda parem on mul soovitada ühte pedagoogika alast raamatut, mis minus huvi on äratanud. Tegemist on Peep Leppiku raamatuga "Õpetajana kooliilmas ja ilmakoolis". Antud raamat sisaldab palju huvitavaid mõtteid ja tähelepanekuid seoses laste õpetamisega koolis.

Peab ütlema, et ei juhtu just tihti kui sellise valdkonna raamat mind köitma hakkab. Huvitavaks muudab raamatu just autori suur elukogemus ning eluterve ja läbi mõeldud lähenemine erinevatele küsimustele. Autor omab laia silmaringi kuna on palju viidatud teistele autoritele, teiste riikide kogemustele, ajaloolistele faktidele ja nende analüüsile.

Tõtt-öelda poleks ma selle raamatuga ehk kokku puutunudki, aga see raamat anti mulle lugemiseks õppeaine "Pedagoogiline psühholoogia" raames. Kui muidu olen üsna tõrges kohustusliku kirjanduse suhtes, siis antud raamatut olen küll lugenud hea meelega. Kui seda raamatut ei leia ülesse raamatupoodidest, siis tasub pöörduda raamatukogudesse, sest antud raamat on igal juhul uurimist väärt, nii õpilaste, õpetajate, lapsevanemate kui ka ametnike ja poliitikute poolt.