Konverents "Haridus inimestele"

Konverentsi moderaatoriks oli Kalle Pilt Eesti Vabaerakonnast
Foto: Taavi Simson

Tudengi elu möödub suvel vaikselt, vähemalt minul. Tehakse tööd, sporditakse või hängitakse sõpradega. Seetõttu on väga teretulnud võimalused teha midagi erinevat või harivat. Just sellel põhjusel viibisin ma täna Tartus konverentsil "Haridus inimestele" mille korraldajaks oli Eesti Vabaerakond.

Millega siis tegu oli? Kui nimi seda mõnele inimesele kohe ära ei ütle, siis tegemist oli haridusteemalise konverentsiga, kus käsitleti Eesti koolihariduse hetkeolukorda, kitsaskohti, võimalusi ja tulevikku. Kokku kanti tänase ühepäevase konverentsi jooksul ette 5 ettekannet.

Esimeseks esinejaks oli Silje Uusna Haridus- ja teadusministeeriumist, kes rääkis lühidalt haridusseadustiku uuendamise lähtekohtadest. Nimelt läheb lähitulevikus uuendamisele Haridusseadus, sest praegune versioon on kehtiv juba aastast 1992, (sic!) mis tähendab, et viimane aeg on asuda uuendamise ja kaasajastamise juurde. Samuti mööndi, et on liigselt teisi haridusega seotud määrusi ja seadusi ning nende arvu tuleks vähendada ja sisu ühtlustada, et haridusega inimestel oleks võimalik kergemini saada terviklik pilt.

Teiseks esinejaks oli Ave Tamra, kes on seotud Pikakannu kooliga. Olgu veel mainitud, et antud esineja esines läbi Skype`i. Tema rääkis põhiliselt kogukonna ja kooli seostest. Nimelt loobus kohalik omavalitsus mõned aastad tagasi Pikakannu kooli toetamisest ning kuna lapsevanemad ei soovinud kooli sulgemist, siis võttis kohalik elanikkond kooli haldamise üle. Lapsevanemad ise tegelevad kooli remondiga, õpetajate leidmisega jne. Tegemist on väga hea näitega sellest, kuidas väikese koguonna siiras ja asjalik koostöö ja ühtne vaim võivad viia suurte tulemusteni.

Kolmandaks esinejaks oli Heiki Krips Tartu Ülikooli Pedagoogika osakonnast. Tema ettekanne keskendus klassi juhatamisele ja juhtimisele koolis. Lähemalt öeldes rääkis ta psühholoogilisest vaatevinklist erinevatest juhtimisstiilidest õpetajate ning direktorite poolt ning nende positiivset või negatiivset mõju õpilastele ja õpetajatele.

Neljandaks esinejaks oli Pille Liblik Haridus- ja Teadusministeeriumist, kes on algatuse Huvitav Kool kordinaator. Tema ettekanne seisnes Huvitava Kooli algatuse sisu lähemas lahtirääkimises. Lühidalt öeldes on tegu organisatsioonide, ideede ja inimeste kogumikuga, kes seisavad selle eest, et koolis antav haridus oleks huvitavam (sellest ka algatuse nimi), mitmekülgsem, suurema kasuteguriga. (Tööturul ja päris elus) Huvitav Kool algatusega on liitunud näiteks MTÜ KAE kool, Noored Kooli, Tagasi Kooli jpt.

Viimaseks, viiendaks esinejaks oli Merike Kaste, kes on uue, Tartus äsjaavatud Tartu Kritjan Jaak Petersoni Gümnaasiumi direktor. Tema ettekande sisu keskendus põhiliselt uue kooli saamisloole ning mida nimetatud uus kool endast kujuneb. Olgu näiteks välja toodud, et antud kool tekkis kolme teiste Tartu gümnaasiumi gümnaasiumiosade liitumisel ning antud koolis kasutatakse sarnaselt Hugo Treffneri Gümnaasiumile moodulõpet.

Mina igatahes jäin tänase üritusega väga rahule ning leian, et sain targemaks ning minu silmaring avardus veidikene, vähemalt haridusteemaliste küsimuste osas.

Lõpetuseks link Eesti Vabaerakonna poolt tehtud haridusteemalisele videole: http://www.youtube.com/watch?v=hCW6RxaBD_c

Päästkem haridustemplid hävingust

Akadeemia tee 30 asuv endine koolimaja
Allikas: Delfi

Täna ilmus Delfis ja ka Postimees-online`is uudis sellest, et süüdatud on Akadeemia tee 30 aadressil asuv endine koolimaja. Tõtt-öelda on selliseid uudiseid väga kurvastav lugeda ja pidevalt on lootus, et selliseid uudiseid enam lugema-nägema ei pea.

Paraku leidub ikka ja jälle tõbrastest mölakaid (paremini pole mul soovi antud olendeid nimetada) kelle meelest on "väga vaimukas" vanu, kasutuseta koolimaju süüdata. Just koolimaju, mitmuses, sest pidevate sarisüütamiste ohver on ka endine Õismäe Humanitaargümnaasium aadressil Õismäe tee 130. Need kaks koolimaja on antud aastanumbri sees juba korduvalt põlenud ja tekkib vägisi küsimus, et kas tõesti ei suuda politsei midagi ette võtta ja süütajatega karmimalt ringi käia. Samuti tekkib küsimus, et miks kohalik omavalitsus pole suutnud organiseerida koolimajade juurde tõhusamat valvet.

Jääb loota, et 37. keskkooli hoone ei lange samasuguse saatuse ohvriks, sest alates sellest sügisest jääb ka see koolimaja tühjaks. Paraku ütleb mingi kahtlev hääl minu sees, et on oht "trendi" jätkumiseks. Välja arvatud juhul, kui on lõpuks õppust võetud varasemast ja leitakse uued omanikud või uus rakendus vanale koolimajale.

Siinkohal tekibki küsimus, et miks üldse lastakse vanadel koolimajadel tühjalt seista ja topitakse olemasolevad tihkelt rahvast täis. Miks ei leita hoonetele uut rakendust või uusi omanike, kuigi selleks on võimalused olemas? Ja kui leitaksegi, et renoveerimine on liiga kallis või halduskulud liiga suured, miks siis antud hooneid ära ei lammutata, vaid jäetakse tondilossidena seisma ja rüüstajate ning vandaalide meelevalda? Minule, kui haridusest lugupidavale inimesele on valus lugeda uudiseid, et see või teine koolimaja on jälle põlema pandud.

Kas tõesti pole noortel enam mingit austust hariduse ja ühisvara vastu või on hoopis tegu tellimustööga, et teha ruumi uutele, "vajalikematele" hoonetele? Igal juhul loodan, et keegi siiski midagi ette võtab ja vanad koolimajad saavad endale uue hingamise või vähemalt päästetakse need häbiväärsest eksistentsist.