Lehevaatamisi kokku

22.10.16

Eesti Rahva Muuseum on külastamist väärt

Vanaaegne põllutöö masin
Sai täna külastatud hiljuti avatud uut Eesti Rahva Muuseumi. Külastuse järel võin öelda, et mulje oli üsnagi positiivne ning külastamist võib soovitada ka teistele inimestele. Kuigi külastamisega soovitaks ma siiski veidi oodata, sest vähemasti praegu veel on muuseum üsna külastajaterohke ning veidikene oodates on mingil hetkel võimalus eksponaate rahulikumas keskkonnas nautida.

Et mitte venitada oma arvustust liiga pikaks, tooksin esile konkreetsed plussid ja miinused, mis on muidugi antud minu isiklikust vaatenurgast.


Plussid:
  • Eksponaatide lai ampluaa (nii ajalises kui suuruse skaalas). Välja on toodud eksponendid alates kiviajast lõpetades taasiseseisvusmisperioodi ja tänapäevaga. Viimasest tooksin välja eksponendi ekraaniga kus näitab Lennart Meri legendaarset intervjuud Tallinna Lennujaama tualettruumis. Nähtavate esemete hulgas on nii väikeseid kui ka väga suuri. Kõige suurem eksponaat oli elusuuruses suitsusaun. 
  • Palju interaktiivseid eksponente, millele sai ka ise käe külge panna ja lähemalt uurida. Eriti osalustoas. Tõsi, viimases on kahjuks kapid veel üsna tühjad, aga eks need aja jooksul täitu.
  • E-lugerite kasutamine eksponentide selgitava teksti kajastamisel. Nii on võimalik minimaalsel pinnal edasi anda infot kõigis võimalikes keeltes hoides samal ajal kokku pinda ja materjali.
  • Hoone välisarhitektuur on kena ja hakkab juba kaugelt silma. Kuna tegemist on üksiku suure hoonega, eristub see selgelt keskkonnast ja on omaette maamärgiks. Lisaks on hoone ümbruses piisavalt parkimiskohti ning tänuväärselt on parkimine tasuta.
  • Restorani ja kohviku hinnakiri jääb mõistuse piiridesse. Kuigi kohapeal ma seal ei söönud, siis hinnakirjadesse sisse piiludes avastasin, et hinnad polegi nii röögatud kui eeldada oleks võinud ning hinnad ei ületa oluliselt tartu südalinna söögikohti. Tõsi, vähemalt täna nähtud menüü küll nii rahvuslik ei ole nagu ajalehe reklaam on lubanud eeldada. Mulgiputru ja verivorsti, rukkileiba ja kodukalja te menüüst kahjuks (esialgu) ei leia.
Miinused:
  • Piletihind. Muuseumi rajamine on küll kallis ja inimesed tahavad palka, sellest ma saan aru. Aga ikkagi 12 € pileti eest küsida näib liig. Ka grupisoodustus (grupile 10+ liiget on hind 10 € inimene) on olematu. Lisaks on üsna kirves giidi  teenus, mida saavad lubada endale grupid, aga mitte üksikinimesed. 
  • Fuajee on ligikaudu sama suur kui püsiekspeditsiooni alune pind. Olles ise praktilise meelega inimene, näib selline fakt veidikene häirivat. See küll otseselt muuseumile kahju ei tee, aga veidikene väiksema fuajee korral oleks püsiekspositsiooni olnud võimalik panna veel rohkem eksponente.
  • Osade eksponentide sügavm sisu jääb paraku arusaamatuks. Tõsi, osade eksponentide puhul jäi lugemata selle kõrval olev tekst, aga ka teksti olemasolul jääb näiteks mulle arusaamatuks eksponendi sügavam sisu, mis pildistab üles sinu kujutise ja projetseerib selle voodilinale. Kuigi samas on tegemist väga põneva asjaga, mida järgi proovida. lihtsalt kultuurilist sügavat sisu selle juures on raske märgata.
  • Absurdselt kallid meened meenepoes. Otseselt keegi muuseumist ostma ei sunni, aga mõnevõrra absurdsena näib näha meeneid hinnaga üle 2000 €. Tõsi, tegemist oli üksiku meenega, aga ikkagi. Kõige kallimad meened olid reeglina hõbesõled ja hõbeehted. Samas oli ka odavamad meened nagu pastakad, šokolaadid ja piltpostkaardid.
Loodan, et eespool toodud faktid aitavad paremini kaasa otsustamisele kas ja millal ERM-i külastada, kuid nagu sissejuhatuses öeldud, siis vaatamata (praegustele) miinustele siiski soovitaksin antud muuseumi külastada. Kasvõi üks kord. Usun, et pettuma ei pea. 

9.10.16

Terapeutiline jalutamine (ehk mine metsa)

Pääsküla raba
Foto: erakogu
Omadest kogemustest võin öelda, et mitte miski ei aita paremini mõtteid koguda kui värskes õhus jalutamine. Seega, kui on tahtmine närve puhata ja mõtteid mõlgutada, ei ole midagi keerukamat kui minna metsa patseerima.

Kõige paremini kogunevad mõtted jalutades üksinda, rahus ja vaikuses, vaadates looduse ilu, kuulates linnulaulu või märgates oravakest. Kuid ka rahva seas tervisesporti tehes on võimalik lõõgastuda ja tervisele head teha. Seepärast käisingi täna 86. Pääsküla Rabajooksul. Kepikõndi tegemas. Õnnestus seekord nii ees olla, et üle pika aja sain taas vimpli, neid kipub ainult esimesele tuhandele-pooleteisele jaguma. Üldse oli see mul neljas kord sellisel üritusel käia. Mul nimelt sporditegemisega selline kiiks, et keegi peab kõrval nn motivaatoriks olema, vastasel juhul ma ennast kiiremini liigutada ei raatsi. Niisama jalutamas käin küll sagedasti.

Tervisespordist rääkides, siis metsas jalutamine ei tee head mitte ainult vaimule, vaid aitab ka lisakilod kontrolli all hoida ning mõjub hästi südamele ja lihaskonnale. Seega ma usun, et sellist tegevust soovitaksid kindlasti ka arstid, kui te üldse nende juures käite ja neid kuulda võtate. Mis kõige parem, lihtsalt metsa all jalutamine on täiesti tasuta, on vaid tarvis aega investeerida. Tõsi, ka Pääsküla Rabajooks kuulub tasuta spordiürituste alla, kuid neid ei tule paraku (s.o tasuta spordiüritusi) eriti tihti ette.

3.10.16

Kuidas blogi oma elu elama hakkab

Esimest korda pärast enam kui üheksa kuu pikkust pausi kirjutan ma oma blogisse. Nii pikk paus pole kindlasti tulnud mitte ideepuudusest, vaid nüüd ma lihtsalt kasutan rohkem teisi kanaleid. Näiteks tudengilehte "Studioosus" ja toredat needust nimega Facebook.

Isegi nüüd motiveeris mind kirjutama midagi muud kui tavapärane ideepuhang. Nimelt sisse logides ja vaadates lugemise statistikat, siis avastasin, et minu blogi lugemine pole sugugi nulli langenud. Vaatamata sellele, et ma pole mitu kuud midagi avaldanud, leidub minu blogil ikkagi lugejaid. Seda siis vanemate artiklite arvel.

Ja see on mõneti huvitav, sest mitmed loetumad artiklid minu blogis on hea mitu aastat vanad. Sellele vaatamata leitakse need otsinguga internetist üles (või lihtsalt eksitakse kogemata nende peale). Oma rolli mängib vast ka see, et mul on tavaks kasutada iga avaldatud artikli juures maksimaalselt palju otsingusõnu, mida inimesed võivad kasutada. Näib, et see on toiminud. Kuid nagu ikka, on asjal ka teine külg. See on elav näide, et isegi kui sa oma blogi "hülgad", hakkab see ikkagi mingil kujul oma elu elama. Elektroonilises maailmas on see normaalne, kuid see on midagi sellist, millega igat postitust ja mõtet jagades peab arvestama.

Kindlasti ma selle pärast ei põe, pigem on isegi hea meel selle üle. Kõik, mis ma olen avaldanud, olen üldiselt läbi mõelnud ja usun, et kahetsema ei pea. Mõnes mõttes on ju tore, et blogi teeb sinu eest tööd kui sa ise eemal oled. Kõikide inimeste blogid selle tasemeni ei küüni. Igatahes nüüd olen teadmise võrra rikkam, et heale vundamendile rajatud maja püsib tublisti edasi ka siis, kui see mõneks ajaks veidi unarusse on jäänud.