Taaskord Lorentsi saagast

Peeter Lorents,
Foto: Küllike Rooväli, Postimees

Eile ilmus järjekordne artikkel seoses kevadel aset leidnud juhtumiga, kus IT Kolledži õppejõud Peeter Lorents kukkutas eksamil läbi 135 tudengit. Seekordse uudise sisu seisnes selles, et IT Kolledži juhtkond ei leidnud Peeter Lorentsi käitumises ja tegevuses eksimusi, tunnistades seega legitiimseks 135 tudengi põrumise. Küll aga anti läbikukkunud tudengitele võimalus tasuta korduseksam sooritada. [1]

Kirjutasin oma blogis antud juhtumist ka juuni lõpus. Ka tookord leidsin, et suuremat süüd tuleb näha läbikukkunud tudengitel. Praeguseni ei ole ma oma seisukohta muutnud. Minu arvamust ja veendumust tugevdab see, kui vaadata, millised on kommentaarid viidatud Postimehe artikli all. Kuigi õppejõud on leidnud, et nende tudengite teadmised ei vasta nõuetele, kuigi kooli juhtkond on sama leidnud ja tagatipuks on antud tasuta lisaeksami võimalus, siis osa kõlupäid on ikka arvamusel, et neil on õigus ja nad peaks justkui niisama eksamitelt läbi lastama.

Sarnaselt kevadele oli korduseksamil palju läbikukkujaid, kuigi oli ka neid, kes eksami edukalt sooritasid. (Kommentaaride põhjal oleks kordueksam justkui juba toimunud - autori märkus) Seega kipub vägisi jääma mulje, et mõni on endale valinud ülejõu käiva eriala. On väga kaheldav, et Lorentsi aine on ainus, milles IT Kolledžis läbi põrutakse, muidugi nii massiline põrumine on harukordne, mistõttu ka antud juhtum suure kella külge pandi. Kui ikka tudeng näeb, et ainetega hakkama ei saa, siis tuleks vaadata kõigepealt peeglisse, mitte süüdistada õppejõudu. Kuigi ka õppejõul võib olla oma osa kujunenud tulemuses, siis suurem osa jääb siiski eksami sooritanud tudengite õlule.

Peamise vabandusena toovad kommenteerivad tudengid välja seda, et eksamil küsiti hoopis midagi muud kui tunnis arutatud. Huvitav, et selline asi alles eksamil avastati. Üldjuhul annavad õppejõud kordamisküsimused eksamiks tunduvalt enne eksami aega, mistõttu peaks tudengitele jääma piisavalt ajalist ressurssi, et võrrelda oma küsimusi aine konspektiga ja ebakõlade ilmnemisel konsulteerida õppejõuga. Seega saab süüdistada vaid iseennast, kui valmistumine jäeti liiga hilisele ajale. Kui õppejõud ei andnud kordamisküsimusi, siis oleks tulnud küsida. Küsija suu pihta ei lööda.

[1] http://www.postimees.ee/1367172/it-kolledz-ei-tuvastanud-lorentsi-kaitumises-vigu

Tuutor olla on tore (ja oluline)

Sellise T-särgi järgi tunneb ära TTÜ tuutori

Juba kolmandat aastat järjest olen ma tuutoriks TTÜ-s. See aasta, tõsi küll, kutsutakse tuutoreid tugitudengiteks. Tuutor (tugitudeng) on vanema kursuse tudeng, kes on toeks esimese kursuse tudengitele, rebastele. Ta annab asjakohast nõu õppeainete, õppejõudude, deklareerimise ja muu vajaliku osas ning on vajadusel ka moraalseks toeks.

Aastad annavad kogemuse ning selle aasta tuutoritundides tundsin end juba suhteliselt mugavalt, kuna teadsin, kuidas asjad kulgeda võivad ning millised küsimused kerkivad. Paraku veel kogenumaks ma muutuda ei saa, kuna järgmiseks sügiseks olen ehk loodetavasti juba lõpetanud.
Tuutor olla on hea mitmel põhjusel. Esiteks saab olla kasulik teistele tudengitele läbi abi ja nõu osutamise. Tuleb kasuks, kui on soov karmavõlga vähendada. Teiseks on tuutoriks olemine hea võimalus jääda silma ning luua kontakte teiste tudengitega, kuna läbi tuutorluse puutub vanem tudeng kokku väga suure hulga noorte inimestega.

Kuna ma juba postituse pealkirjas mainisin tuutorluse olulisust, siis toon välja need punktid, mis muudavad tuutorluse oluliseks (ning millega ka mina nõustun):

• Tuutorlus aitab vähendada väljalangevust. Kui rebasteni jõuab asjakohane info õigel ajal, siis on palju väiksem oht, et nad näiteks punase joone päeva unustavad ja läbi selle rumalasti välja langevad. Vajaliku infot on alguses palju ning see võib tekitada palju segadust. Seetõttu on oluline, et oleks tuutorid, kes kõike vajalikku aitaks rõhutada ja korrutada. 
• Samuti aitavad tuutorid värskeid tudengeid end paremini ülikooli ellu sisse elada ja läbi selle end mugavamalt tunda. Uus keskkond võib värskele tudengitele mõjuda vahest veidi hirmutavana, eriti kui tullakse teisest linnast ja kõik on võõras. Sellisel juhul tulebki mängu tuutor, kes on esimeseks sõbralikuks ja toetavaks kontaktiks ülikoolis.

Kuigi ma ise enam väga kaua tuutor/tugitudeng olla ei saa, siis usun, et kasu saab olla minust tulevikuski. Nimelt annaksin hea meelega edasi oma kogemusi tuutorina teistele tuutoritele, et nende elu oleks sellevõrra lihtsam. Kui nad üldse soovivad minu kogemusi. :) Aga kui küsitakse, annan hea meelega nõu. Usun, et tuutoriks olemise kogemusest olen kindlasti võitnud, mitte kaotanud.

Rail Balticu Eesti vaksal Laagrisse

Arvatavasti sellised rongid hakkavad eestlasi Varssavi vedama

Täna ilmus Postimehe veebiväljaandes järjekordne uudis Rail Baltic teemal [1], milles oli juttu sellest, et välja on valitud ja avalikustamiseks valmis esimesed trassivariandid. Artiklis on mainitud, et tulevane Tallinna vaksal võiks asuda Ülemistel. Sellega seoses tahaksin kirja panna oma mõtted ja selgitada, miks ei pruugi olla Ülemiste vaksali asukohana olla parim valik.

Ülemiste puudused
Kes korragi Ülemiste kanti sattunud, teavad, et seal on väga kitsas. Ühel pool asub lennujaam ja teisel pool Ülemiste järv. Vahelt jookseb kitsa niidina Tallinn-Tartu maantee. Samuti jäävad ümbrusesse Ülemiste kaubanduskeskus ja Ülemiste ärikeskus. Seega mina küll ei kujuta ette kuhu võiks tulla tulevase Ülemiste vaksali ehitusplats. Viimasegi vaba platsi sealkandis hõivas üks peagi kerkiv kaubanduskeskus.
Lisaks sellele on Ülemiste liikluskoormus juba praegu talumatu. Kui aga praegusele liiklusele lisanduks Eestist välja sõitvad ja siia tulevad turistid ning nendega seotud liiklus, siis arvatavasti ootaks ees väikene liiklus-apokalüpsis.
Seetõttu panen ise ette, et palju paremaks asukohaks on Laagri. Täpsemalt peale Laagri Maksimarketit, Tallinna piiri ääres.

Miks rajada vaksal Laagrisse?
Järgnevalt toon välja punktid, miks minu meelest on Laagri tulevase vaksali asupaigana parem kui Ülemiste.

• Maa hind on Laagri kandis odavam kui Ülemistel, seega saab ehituseks vajaliku krundi kätte oluliselt soodsamalt kui kesklinnas Ülemiste kandis. Lisaks sellele on oht omandivaidlusteks palju väiksem, kuna Laagri kandis on maaomanike arvatavasti vähem ning usutavasti neil nii suuri pretensioone ei ole oma maatükki müümisel.
• Ruumi on rohkem, mistõttu ehitamisel ei pea arvestama iga viimase kui ruutsentimeetriga. See annab arhitektidele vabamad käed, võimaldab ehitada avarama vaksalihoone ning on võimalus rajada rohkem parkimiskohti, millest võib tulevikus palju abi olla.
• Ligidusse jääb Tallinn-Pärnu maantee, mistõttu saaks vaksali ühendada kaugliinide bussijaamaga. Sinna saaks suunata Riia, Vilnuse ja Peterburi bussid. Peterburi bussid saaksid Narva maanteele natuke edasi sõites ja siis Saue juurest Vasakule Tallinna ringteele liikudes.Bussijaama ja rongijaama ühendamine võimaldaks seda, et Peterburist bussiga tulijad saavad kohe mugavalt samas hoones rongile ümber istuda. 
• Ligidusest läheb mööda Tallinn-Keila elektriraudtee. Rajades jalakäijate tunneli Urda peatusest vaksalini, on võimalik Riiast, Vilnusest ja Varssavist saabunutel kohe ümber istuda ja sõita mugavalt kesklinna. Siinkohal oleks abiks ka see, kui Elektriraudtee pikendaks kaheharulist raudteed Pääskülast Udrani, mis võimaldaks selleks tarbeks rongidel tihedamalt käia.
• Läheduses on hotell (Salzburg) ja poed (Maksimarket ja Rimi), seetõttu on saabunud turistil kõik käe-jala ulatuses. Ka Ülemistel oleksid poed lähedal, kuid hotell(id) jäävad natukene kaugemale kui Laagris.
• Lühem distants (Riiani), see muudab raudtee ehituse kiiremaks ja odavamaks. Samuti jäävad ära ehitusvaidlused Tallinna linna sees.
• Kohaliku elu elavdamine. Vaksal annaks Laagrile kui (peaaegu) Tallinna osale uue hingamise. Looks töökohti antud piirkonda ning ärgitaks kohalike rohkem paikseks jääma.

Kui lugedes tekkib mõtteid või kommentaare, siis võib oma arvamusest kirjutada kommentaaride all. Argumenteeritud diskussioon on alati teretulnud.

[1] http://www.postimees.ee/1353676/rail-balticu-trassivariandid-avalikustamiseks-valmis

Elektriautode teemaline näitus Tartus AHHAA keskuses

Elektriauto Mitsubishi i-MiEVi akupakk ja mootor

Sellel reedel õnnestus mul lõpuks ometi ära käia Tartus AHHAA keskuses, et näha ära seal avatud elektriautode teemaline näitus. Kuna olen ise suur elektriautode huviline ning ka Rakett 69-ga seotud (mis omakorda AHHAAga seotud), siis oli kassas istuv noor neiu mind nõus hea meelega tasuta sisse laskma. Olen talle selle eest ääretult tänulik. Muidugi väikese vastuteenena soovitati mul seda näitust oma blogis või mõnes artiklis ka propageerida. Seda ma siis nüüd teengi. Kirjutanud oleks ma sellest näitusest niikuinii, kuid nüüd vastuteenena plaanin kirjutada vähekene pikemalt kui ehk esialgu plaanis oli.

Küllaldaselt huvitavat lugemist
Kuigi elektriautode teemaline väljapanek võtab enda alla vaid väikese osa kuplialuse saali pindalast, on seal vaatamist ja käega katsumist küllaga. Infotahvlid on selged ja lihtsad ning sealt saab huvitavat infot nii tehnikakauge noor kui ka põhjalikum autohuviline. Umbes 10-l infotahvlil (täpselt üle ei lugenud) võib lugeda järgnevat infot: bensiinimootoriga Mitsubishi i kirjeldus, elektrimootoriga Mitsubishi i-MiEVi kirjeldus, elektriautode lühiajalugu, elektrimootori tööpõhimõte, ELMO programmi sisu, kestvus ja senine edukus (müüdud autode arv) Lisaks veel muud huvitavat infot.

Käsi külge ja nina sisse
Lisaks informatiivsetele stendidele oli väljapanekul ka mitu eksponaati, mida sai käega katsuda ja kuhu sai nina ligemalt juurde pista. Järgnevalt annan nende eksponaatide lühikirjelduse.

• Bensiisinimootoriga Mitsubishi i mootor, käigukast, vedrustus ja bensiinipaak. Isegi mitmetele suurematele autofännidele võib teadmata olla fakt, et Mitsubishi elektriauto i-MiEV baseerub sama firma pisiautol i. Sarnaselt elektriautoga paiknevad ka bensiinimootoriga autol kõik tähtsamad komponendid tagaosas. Kuna auto ise on väike, on seda ka mootor. Töömahuks vaid 660 kuupsentimeetrit. On üllatav, ka minu jaoks, et selline mootor ja ülekanne on suudetud teha nii väikeseks. Mitsubishi i kulub ise Jaapani Kei klassi autode hulka, mis jaapani arusaamade mööda tähendab väikest linnaautot. Kei klass tähendab, et maksimaalne pikkus võib olla 340 cm, laius 148 cm ja kõrgus 200 cm. Maksimaalne töömaht on 660 kuupsentimeetrit ja maksimaalne võimsus 47 kW. [1] 
• Elektrimootoriga Mitsubishi i-MiEVi mootor, ülekanne ja akupakk. Akupakk, nagu näha ka ülalpool toodud pildist, on nii suur, et ma lausa imestan, kuidas insenerid on suutnud selle auto alla paigutada nii, et ruumikus ei kannataks. Samuti on akupakk see, mis on süüdi sellest, et elektriauto on oluliselt raskem kui bensiinimootoriga auto. i-MiEV akupakk kaalub täislaetult umbes 200 kg. Positiivseks küljeks on see, et kogu see lisaraskus asub põhja all, mistõttu juhitavus kannatada ei saa. Teistpidi tuleb jälle veidi kaalusäästu, kuna elektrimootor koos ülekandega peaks minu teada olema natukene kergem kui bensiinimootor koos käigukastiga.
• Elusuuruses Mitsubishi i-MiEV mille sees on sõidusimulaator. Antud eksponaati ma omal käel järgi ei proovinud, kuna sinna oli suur tung mudilaste poolt ning ma ei hakkanud vahele trügima. Igal juhul paistis tegu olema populaarse atraktsiooniga, seega võib järeldada, et asjalik. Kui tuuleklaasile kuvatav ekraanpilt ja mõned lisajuhtmed välja arvata oli tegu igati tavalise elusuuruses i-MiEViga. Seega, kel tahtmist elektriautost ja selle suurusest ning ruumikusest paremat ettekujutust saada, siis tasub sellele autole julgelt ligi astuda.
• Elusuuruses kiirlaadija ja kodulaadijad. Kohe i-MiEVi kõrval asus täissuuruses kiirlaadija ja teisel pool autot kaks kodulaadijat. Seega on ära näidatud, millega neid imevahendeid siis laetakse. Ohutuse huvides on muidugi tegemist mittetöötavate eksponaatidega, kuid välimuse detailides on nad igati sarnased oma päriselu sõsaratega. 

Saab ka sõita

Lisaks stendide vaatamisele ja komponentide lähemalt uurimisele on AHHAA keskuse külastajatel võimalus ka reaalselt elektriautodega sõita. Selle jaoks on AHHAA keskuse ette pargitud kaks elektriautot: Nissan Leaf ja Mitsubishi i-MiEV. Seega, kel soov proovida elektriautot päriselt, siis võimalus on olemas. Ise ma seda võimalust ei kasutanud, kuna erinevate asjaolude tõttu oli minu aeg limiteeritud, kuid inimestel, kel aega ja huvi, soovitan kindlasti võimalusest haarata.

Lõpetuseks ütlen, et minu meelest on tegu toreda ja huvitava näitusega ning võimaluse korral külastaks ma seda veel. Samuti soovitan ma antud näitust külastada kõigil neil, kel vähekenegi huvi elektriautode vastu. Näitus ise peaks jääma avatuks 2014. aasta lõpuni, AHHAA keskuse kodulehel oleva info põhjal.

[1] http://en.wikipedia.org/wiki/Kei_car#660.C2.A0cc_era