Vabaerakonna doonoriaktsioon oli edukas

Rõõmsalt sidemetes. Neli juba andnud, kaks veel toolis.
Vasakult paremale: Taavi Simson, Maris Meriste, Moonika Haukanõmm, Ivika Puust, Tiia Välk Nool
Pildilt puuduvad Jaanus Luka, Veana Heinmets ja Georg Kirsberg

21. jaanuari õhtul, kui väljas oli juba pimedaks läinud, otsustas rühm Vabaerakonna liikmeid teha koos midagi toredat. Nii otsustatigi minna Ädala 2 asuvasse PERHi Verekeskusesse ühiselt verd andma ja inimestele head tegema.
Inimesi oli omajagu, kokku oli meid kaheksa. Üks fotograaf ja seitse doonorit, kellest kuus said verd anda. Seega igati õnnestunud aktsioon. Paralleelelt andis Tartus verd teine grupp Vabaerakonna doonoreid, seega võib öelda, et tegu oli üleriigilise aktsiooniga. Great success!.
Mulle endale jäid üritusest igatahes positiivsed mälestused ning ka teised inimesed olid heatujuliselt meelestatud, seega on lootust, et sarnast aktsiooni õnnestub ehk korrata ka tulevikus. Ainuke asi, mida ehk veidi kahetseda on see, et pärast oleks võinud valida ikka suure šokolaadi, mina aga valisin šokolaadimedali ja helkuri. Koju jõudes oli see šokolaad juba unustatud :)

Siinkohal kasutan veel võimalust ja kutsun teisigi inimesi minema doonoriks. Doonoriveri on äärmiselt oluline patsientide ravis, näiteks raskete operatsioonide või sünnituste juures, kuna verd tehislikult toota ei saa. Lisaks on Eestis doonoreid praegu umbes 2,8 % elanikkonnast, mis jääb alla WHO poolt soovitatud 4%-le. Seega on täiendus doonorite ridadesse igati teretulnud.
Vereloovutust ei maksa kuidagi peljata. Tegelikult on see isegi täitsa mõnus. Samuti on verekeskuse töötajad igati toredad.Vereandmisest saab hea enesetunde, teadmise, et on aidatud päästa elu ja tagatipuks saab peale vereloovutust endale ka väikese kruusi, šokolaadi või uue paari sokke või kindaid.

Kel soov doonoriks minna on, tasub muidugi tutvuda piirangute ja nõuetega:
http://www.verekeskus.ee/?op=body&id=11
http://www.verekeskus.ee/?op=body&id=138

Miinimumpalgast, tulumaksust ja tulumaksuvaba miinimumist

Riik peab maksumaksjate rahaga heaperemehelikult ringi käima

Nii nagu Eestis tavaks saanud (aga ka teistes riikides kipub niimoodi olema), tulevad vaesed poliitikutele meelde enne valimisi. Kahju muidugi, et ülejäänud neli aastat on need inimesed justkui unustuse hõlmas. Sellega seoses kerkivad iga kord esile teemadena miinimumpalk, tulumaks ja tulumaksuvaba miinimum. Antud teemad on sees iga erakonna programmi majanduse osas nagu aamen kirikus.
Kuna käes on jälle valimiste periood ning nimetatud teemadel käib jälle tuline arutelu, õigemini teineteise ületrumpamine lubadustega, mõtlesin, et paneksin ka omaenda seisukohad antud küsimustes kirja. Nii teavad inimesed, kes minu poolt hääletavad, mida minult oodata on.

Miinimumpalk
Mul ei ole midagi selle vastu, et inimestel oleks kõrge elatusstandard ja hea sissetulek, kuid ma kohe mitte ei saa jätta ütlemata, et Sotsiaaldemokraatide lubadus 800-eurosest miinimumpalgast on puhas mull. Räägimata Keskerakonna poolt õhku visatud 1000 €.
Peame vaatama praegust olukorda riigis. Hetkel töötab miinimumpalga või selle lähedase töötasu eest kümneid tuhandeid inimesi.Sellest võib järeldada, et praegune tööturg on orienteeritu odavale kvalifikatsioonita tööjõule. Kui nüüd liiga järsku ja liiga palju miinimumpalka tõsta, siis me mitte ei tõsta inimeste heaolu, vaid teeme asjad hullemaks, kuna kümned tuhanded jääksid lihtsalt ilma tööta. See jutt ei ole mõeldud hirmutamiseks, see on reaalsus.
Sellest kõigest tingituna leian, et miinimumpalga tõus peaks toimuma sellises tempos, mis võimaldab firmadel kohaneda, leida viisid toote või teenuse lisandväärtuse tõstmiseks ning töötajate ümber- ja täiendõppeks.
Praegune poliitika näeb ette miinimumpalga tõusu 10% aastas. Seda võib tunduda vähe, seda võib tunduda palju, kuid tegelikuses on see ka suhteliselt maksimum, mida Eesti majandussüsteem vastu peab, ilma kahjudeta, minu tunnetuse järgi. Siiski võiks kaaluda ka tõusu 12-13% aastas, kuid mitte rohkem, selleks, et vältida liiga suuri koondamiste lainet ja inflatsiooni.
Kuna inimesed üldjuhul protsentidesse väga ei taha süveneda, siis ma panen puust ja punaselt kirja, mida see tähendab. Praegu on miinimumpalk Eestis 390 €. (alates 01.01.2015)
Kui tõstame miinimumpalka 10% aastas, siis 01.01.2019 on miinimumpalk 571 € aastas.
Kui tõstame miinimumpalka 13% aastas, siis 01.01.2019 on miinimumpalk 636 € aastas.
571 € ise on juba oluliselt parem kui 390 €, iseasi, kuidas käitub vahepeal inflatsioon. Siiski on tegemist summaga, millega võiks juba rahule jääda.
Teatud punktist alates võiks aga loobuda miinimumpalga teatud numbriga määramisest ja siduda selle mingi muu majandusliku näitajaga. Minu meelest võiks miinimumpalk olla 60% eelneva aasta III kvartali brutomediaanpalgast. Kuna eelmine aasta oli brutomediaanpalk ca 750 €, siis miinimumpalk peaks tänavu olema selle loogika järgi 450 €. Seega on, kuhu tõusta.

Tulumaks
Alustan sellest, et mina astmelist tulumaksu ei poolda. Inimesi ei tohi karistada selle eest, et nad on haritumad, edukamad ja teenivad selle eest paremat töötasu. Seetõttu olen veendunud, et ühetaoline tulumaks, nagu on senini olnud, peaks jääma. Küsimus on vaid protsendis. Kuna on vaja leida katte kuludele, mis tekivad tulumaksuvaba miinimumi tõstmisel, siis on selge, et see protsent peab olema suurem kui praegune 20%. Samas ei tohi tõsta seda protsenti ka liige kõrgele. Tunnetuslikult eeldan, et optimaalne tulumaksu protsent uues maksusüsteemis võiks jääda vahemikku 22-24.

Tulumaksuvaba miinimum
Nii nagu miinimumpalga puhul, pooldan ka tulumaksuvaba miinimumi puhul kindla suhtarvu kasutamist, mitte fikseeritut summat. Kui miinimumpalga puhul pidasin õigustatuks 60% eelneva aasta III kvartali brutomediaanpalgast, siis tulumaksuvaba miinimum võiks olla omakorda 60% miinimumpalgast.
Tulumaksuvaba miinimumi tõstmine jätab inimeste rahakoti oluliselt rohkem raha kui tulumaksu langetamine, seda eriti vaesemate inimeste hulgas.

Kui tulumaksuvaba miinimumi ei puudutata ja tulumaksu langetatakse, siis käärid rikaste ja vaeste vahel suurenevad. Kui tulumaksuvaba miinimumi tõsta ja ja tõsta ka tulumaksu, siis käärid vähenevad.
Kääride vähendamine aga ei ole populism, vaid siiski oluline teema, kuna kaine mõistusega vaadeldes aitab sotsiaalsete lõhede vähendamine maandada pingeid ühiskonnas ja erinevate ühiskonna gruppide vahel.

Riigikogu valimiste reklaamklipp

Minust valminud väike reklaamklipp Riigikogu valimiste kampaaniaks. Suur tänu minu poolt kõigile asjaosalistele, tänu kellele see klipp valmis ja tänavatele jõudis. Klipp ise peaks olema nähtav 15.01-20.01 Kadaka Selveri ja Tondi-Tammsaare tee ristmiku juures olevatel suurtel ekraanidel.
Antud klipp on heaks võimaluseks natukenegi rohkem pilti saada valimiste ajal, mis loodetavasti kajastub teatud määral ka häälte arvus.

Täiendav informatsioon 17.01.2015 seisuga:
Kahjuks on selgunud, et minu, aga ka paljude teiste EVA kandidaatide, klipid tänavatele siiski ei jõua erinevatel põhjustel. Seega on minu klipp paraku vaadeldav vaid minu blogis ja YouTube`i kanalis. Kuid ei hullu, raskused ongi mõeldud võitmiseks ning küll leiab mõne teise tee veidi rohkem pilti saada.

Vabaerakond kinnitas oma valimisnimekirja

Mina Eesti Vabaerakonna Asutaval Kogul 20.09.2014

Täna, 11.01.2015, toimus Kamahouse`is Eesti Vabaerakonna erakorraline üldkoosolek, kus kinnitati erakonna üldnimekiri ja ringkondade nimekirjad 2015 aasta Riigikogu valimisteks. Samuti kinnitati programmimuudatused ja peaministri kandidaat.

Minu jaoks seisnes tänase päeva tähtsus suuresti selles, et sain teada oma koha üldnimekirjas. Oma kohta ringkonna nimekirjas teadsin juba veidi varasemalt. Olgu siis mainitud, et oma ringkonnas, mis on Mustamäe-Nõmme, olen ma 6. kohal ning üleriigilises üldnimekirjas 62. kohal. (Alates 13.01.2015 on minu koht üldnimekirjas 61)
Pole ju tegelikult sugugi paha noore algaja kandidaadi kohta. Kõrgemat kohta polekski ehk mõtet taga ajada, sest antud valimised on mulle eelkõige teadmiste ja kogemuste kogumiseks.

Toon ka siinkohal välja Mustamäe-Nõmme ringkonna nimekirja eesolevatel valimistel.

1. Ain Lutsepp
2. Sergei Metlev
3. Anne Hansberg
4. Tõnu Ploompuu
5. Tarmo Kaldma
6. Taavi Simson
7. Margus Jaago
8. Eda Heinla
9. Jaan Uustalu
10. Ülo Mattheus

Nagu näha, on meie ringkonna nimekiri üsnagi laiahaardeline. On nii mehi kui naisi, vanu kui noori, inimesi reaalaladelt kui ka humanitaaria valdkonnast. Usun, et antud isikute kooslus on piisavalt mitmekülgne, et hoomata kõikide ühiskonnagruppide valupunkte ja soove ning viia ellu Eestile sobiliku ja edasiviivat poliitikat. Kellel soov antud nimekirjas olevate kandidaatidega lähemalt tuttavaks saada, siis 17.01 ja 18.01 toimuvad ringkonna telgiüritused, vastavalt siis Nõmme turu ja Lepistiku bussipeatuse juures.

Loodan, et inimesed võtavad vähemasti vaevaks tutvuda, mida Vabaerakond endast kujutab ja kes on selle liikmed. Hääle andmine oleks muidugi juba väga tore. Miks anda Vabaerakonnale oma hääl te küsite? Tihti kurdetakse, et vanad jõud ei tee seda, mida rahvas ootab, on seisak ja võimust kinni hoimine. Kui aga samal ajal aetakse juttu, et "uued künnist niikuinii ei ületa" ning antakse hääl ikka nendele samadele vanadele, siis ei maksa ka imestada kui muudatusi ei toimu. Kui on soov muudatusteks ning uueks teeks tuleb julgeda kõrvale astuda sisetallatud rajast ning anda võimalus uutele. 

Sõnavabadusest

"Je suis Charlie" - "Mina olen Charlie"
Väljend, mida viimastel päevadel meedias palju näha on olnud.

7. jaanuaril 2015 šokeeris vaba demokraatliku maailma Pariisis toimunud terrorirünnak satiirilise ajalehe Charlie Hedbo toimetusele, mille käigus sai surma 12 inimest. Ründajateks olid islamiäärmuslased ning ajendiks olid antud väljaandes avaldatud Muhamedi kujutavad ja islamiteemalised karikatuurid.

Kõigepealt sooviks avaldada kaastunnet hukkunute omastele ning nende sõpradele ja tuttavatele. Terrorismile ja teistelt elu võtmisele ei ole mingit õigustust, olgu ajend milline tahes.

Samas tuletas antud sündmus meile kõigile  teravalt meelde, et vahel on sõnaõigusel ja vabal eneseväljendusel väga kõrge hind, eriti siis kui me kippume antud õigusega liiale minema. Ei tohi unustada, et suurte õigustega kaasnevad ka suured kohustused. Tuleb jälgida, et sõnad ja teod, mida me teeme, ei teeks haiget ega solvaks meie kõrval olevaid inimesi. Ehkki sõnavabadus tähendab justkui seda, et võime öelda mida tahame kelle kohta tahame millal tahame, siis samaaegselt on meil kohus seda tehes jääda väärikaks ning säilitada ka lugupidamine ja austus inimese suhtes, kelle kohta me midagi lausume.

Vaadates pilte, mida on aegade jooksul Charlie Hedbo külgedel avaldatud, siis võib öelda, et tegemist oli õnnetusega, mis hüüdis tulles. Kui sa elad riigis, kus elab väga suur moslemi kogukond ning sa avaldad pilte, mis pilavad nende kõige pühamat kuju, siis võib olla kindel, et varem või hiljem sellel mingisugused tagajärjed on. See muidugi ei õigusta seda, mis töötajate suhtes toime pandi, kuid ma usun, et antud sündmust oleks saanud ära hoida. Põhiliselt läbi selle, et oma huumoriga oleks peetud rohkem piiri. Ühte ja sama sõnumit võib anda edasi mitmel moel ning sellsite teemade puhul, mis puudutab erinevaid vähemusrahvuseid, usulahke ja teisi tundlike teemasid, tuleks valida delikaatsem tee. Kui sa räägid ühest ja samast asjast veidikene teistmoodi (või oled sunnitud seda teatud mõttes tegema), siis see ei ole sõnaõiguse piiramine, vaid kaine mõistuse rakendamine ja teiste suhtes austuse säilitamine. Nalja saab teha ka nii, et see, kelle suhtes nalja tehakse, saab naerda.

Radikaalse islami naeruvääristamine võib ju pakkuda mõnele väikese naeru, kuid ei vii probleemide lahendamisele kuidagi lähemale. Pigem vastupidi, nii liigutakse kaugemale. Kui soovitakse lahendada probleeme Lähis-Idas, näiteks ISIS, siis tuleb istuda laua taha, võrdväärsete partneritena ning sisukat ja teineteist austavat dialoogi pidades. lahendusteni jõuda.