Progress, või siis mitte?

CAF tramm
Allikas: DELFI

Olles inimene, kes tunneb huvi nii tehnika, transpordi kui keskkonna-sõbralike tehnoloogiate vastu, loen tihti huviga selle valdkonna uudiseid ja artikleid. Tänagi juhtus mulle silme alla üks selline. Nimelt artikkel, mis räägib uutest Tallinna trammidest. 

Mureks see, et kuigi tegemist uute trammidega, mis toodetud EL-is (Hispaanias), on ometi nendega palju muret ning nad kipuvad tihti rikkis olema. Põhjuseid ma siinkohal kommenteerida ei oska, sest tänu DELFI "toredale" majandusmudelile näeb tavaline netikasutaja vaid paari esimest lõiku.

Selliseid uudiseid on kahju lugeda, sest kui teoorias peaks olema uutest trammidest palju abi ja nad peaksid olema töökindlamad kui teised Tallinna trammid, mis toodetud kolm aastakümmet tagasi riigis, mida täna isegi ei eksisteeri (Tatra KT4, Tšehhoslovakia), siis reaalsuses kipub hoopis vana raud (mitte segi ajada mõistega vanaraud) olema see, mis viib inimesed kindlamalt punktist A punkti B. Muuseas, ka Tallinna vanad trammid läbivad tasapisi uuenduskuuri ning lähiajal peaks esimesed tõsise remondi läbinud trammid Tallinna jõudma.

Kahju kui peab pettuma, kui see (uute trammide headus) nii ei ole, tahaks ju loota, et uus on parem kui vana. Lisaks on uute trammide puhul mureks ka müra, mitte detsibellide tõttu, aga kõrgema sagedusega hääle tõttu, mille tõttu nad näiliselt mürarikkamad on. Samas, kui nad parasjagu tehnilise rikkega ei seisa, on tegemist päris heade trammidega. Nad on ruumikamad kui vanad, talvel palju soojemad ning ratastooli ja lapsevankritega inimestele on nad palju mugavamad.

Siiski tekib mõte, kas mitte Stadleri (firma, kellelt pärit meie "porgandid") tramme poleks omal ajal pidanud CAF-idele eelistama. Kel mälu korras, mäletab, et ka Stadleri trammid olid üheks valikuks omal ajal. Minevikku aga paraku muuta ei saa, küll aga saab sellest õppida. Üks asi, mida kõrva taha panna, on see, kuidas teha hankeid. Mitte ainult selle hanke puhul pole tulnud õppetund, et odavaim lahendus pole parim. Hange peab keskenduma ikka kvaliteedile ja õpptulemusele, kogu elutsükli kulutustele.

Lisaks, kui on mingi jupp, mis pidevalt katki läheb, siis kas poleks mõteks käskida tehast arendada uus töökindlam jupp, selle asemel, et seda pidevalt välja vahetada. Garantii, muuseas, lõpeb ühel hetkel ja mingi hetk peame hakkama omade kulude ja kirjadega neid detaile vahetama. Trammi jupid pole aga odavad.

Tulles aga pealkirjas püstitatud küsimuse juurde, siis uute trammide tulek on kindlasti progress. Küll aga ei ole progress see, kui nad tihti rikki lähevad ja mingil hetkel selletõttu trammiliikluse teenindamine kannatab. Seega jääb vaid loota, et töökindluse osas mingil hetkel edusamme tehakse ja suuri probleeme esineb tulevikus vähem.

P.S Olen ise juhtumisi ühe uue trammi, nr. 515 "Koidula" ristiisa. Isegi TLT-st tänutäheks saadud termokruus on selle eest ette näidata.

Tramm Tartusse - jah või ei?

CAF tramm Tallinnas
Allikas: ERR

Viimastel päevadel on meedias olnud juttu mõtest rajada ka Tartusse trammiliiklus. Kuna transport on üks nendest valdkondadest, mis mulle üldjuhul huvi pakub, siis mõtlesin isegi mõned read kirja panna sellel teemal.

Kuigi ma olen rohelise transpordi pooldaja, sealhulgas ka trammiliikluse, siis olen sellele vaatamata mõningati skepitiline selles suhtes, kas trammiliin Tartus kunagi ka valmib ning kas see ka majanduslikult otstarbekas on.

Põhjus seisneb selles, et trammitee rajamine on väga kallis ja ka ajamahukas ettevõtmine. vaadakem või kui keeruline ja kulukas on trammitee pikenduse rajamine Tallinna lennujaamani või Kopli trammitee renoveerimine. Kopli suunal on vähemasti vana rada olemas, aga Tartus tuleks tegemist alustada täitsa nullist juba tihedalt asustatud piirkonnas, mis muudab muidu keerulise ülesande veelgi keerulisemaks.

Lisaks tähendab suur kapitalipaigutus (ka EL-i toetusega, kui see tuleks, on omaosalus hoomatav) seda, et investeering tuleb tagasi teenida ning kuna piletihinda ei saa ajada lakke, siis tähendab see seda, et reisijaid peab olema väga palju. Kas Tartus on trammiliini õigustamiseks piisavalt reisijaid? Pead ei annaks, aga julgeks kahelda. Tartu on ikkagi Tallinnast neli korda väiksem linn ning ega Tallinnaski trammiliiklus just mingil kullasoonel asu.

Ka on distantsid Tartus väiksemad, mistõttu saab paljud käigud teha jala või bussiga. Viimane peaks Tartus olema üsna mugav, kuna vähemasti ise pole ma märganud Tartus Tallinnaga võrreldavaid ummikuid, liiklus näib hoopis rahulikum. Kui juba bussid saavad rahulikult liikuda ning nad pole ülekoormatud (taas pole vähemalt ise kuulnud), siis pole ka tõele au andes vajadust täiendava transpordiliigi järele. Iga investeering, eriti maksumaksja rahade eest tehtav, tasub ikka läbi mõelda ja teha siis, kui selle järele on tõesti vajadus.

Kuid kui soovitakse ilmtingimata panustada transporti, siis jagan hea meelega mõningaid mõtteid, kuhu investeerida:

• CNG bussid. Mõned on juba Tarus olemas ning seega kogemus selles valdkonnas käepärast võtta.
• Kütuseelemendiga bussid. Miks mitte olla Eestis ja ka mujal maailmas esirinnas ning katsetada uusi tehnoloogiaid? Kuigi mulle silmajäänud info kohaselt võivad Pärnu ja Tallinn siinkohal ette jõuda.
• Elektribussid. Kui juba elektriautod ja elektritaksod on meil Eestis olemas, siis saab liikuda vaid ülespoole (loe: suuremaks).
• Laiendada elektriautode laadimise võrku.
• Piisab ka lihtsalt busside juurdesoetamisest ning graafiku tihendamisest (seal kus vaja), et muuta inimeste elu veel mugavamaks.