 |
| Osasid paragrahve oleks tarvis muuta, et muuta vlimissüsteemi õiglasemaks. |
1. Valimiskünnis erakondadele tuleb alandada 4%-ni.
Praegu kehtiva süsteemi järgi on valimiskünnis 5%. Ehk on see liiga kõrge, sest kuidas muidu seletada olukorda, et Riigikogus on hetkel vaid 4 erakonda. Selleks, et aga ühiskond oleks esindatud Riigikogus võimalikult laiapõhjaliselt, on tarvis vähemalt 5-6 erakonda. Selleks, et seda aga saavutada, oleks mõistlik langetada valimiskünnist.
4% võiks valimiskünnis olla sellepärast, et see on lihtne, üheselt arusaadav täisarv. 4% on piisav, et esindada kindlat hulka inimesi. Näiteks 2013. aasta KOV valimistel sai Vaba Tallinna Kodanik just 4% häältest, mis häälte arvuna tähendas 8 500 häält. Arvan, et keegi ei vaidle vastu, et see on juba piisav arv hääli, et näidata ära, et tegu on pädevate inimstega, kes väärivad kohta esinduskogus.
2. Valimiskünnis üksikkandidaatidele tuleb alandada 1%-ni.
Kuna üksikkandidaat on võrreldes erakondadega nõrgemas seisus valimiste ajal, siis peaks üksikkandidaatidele sätestatud valimiskünnis olema madalamal võrreldes erakondadele kehtestatud valimiskünnisega. Nõrgem olek väljendub eelkõige selles, et üksikkandidaadi rahalised vahendid on oluliselt piiratumad, mistõttu ei saa ta teha endale massilist välikampaaniat plakatite, voldikute, telkide ning tele- ja radioreklaami näol. Samuti on üksikkandidaadi ajaline ressurss piiratum, et ennast võimalikele valijatele tutvustada. Sellest tingituna võrdsustaks madalam valimiskünnis üksikkandidaatidele mänguvälja valimiste ajal.
Miks just 1%? Aga seepärast, et 1% häältest tähendab ühte kohta Riigikogus ja rohkem positsioone üks inimene endale võtta ei saa. On aga absurd, et üksinda Riigikokku kandideeriv inimene peaks korjama mitme erakonna liikme jagu hääli. Indiviidi tasemel peab valimissüsteem olema võrdne.
3. Lubada erakondade valimisliidud Riigikogu valimistel.
Lisaks liiga kõrgele valimiskünnisele on väikeste erakondade mureks killustatus. Hääled jagunevad nende vahel, kuna kellelgi pole piisavalt suurt tuntust ja/või ressurssi, et endale reklaami teha. Seetõttu peaks olema lubatud erakondade vahelised valimisliidud, nii nagu see oli 90-ndatel. Nii on lootust, et saadakse ühiselt sisse ning ka tuntuid inimesi on võimalik niimoodi lihtsamini nimekirja panna. Samuti väheneb ressursside küsimus, kui leivad ühte kappi pannakse.
4. Valimiskautsjon langetada 195 € peale.
Praegune valimiskautsjon, mis nendel valimistel on võrdne ühe miinimumpalgaga, s.t 355 €-ga, on liiga kõrge.
Sellise summa tasumine käib paljudele neile, kes hetkel parlamendivälistes erakondades, üle jõu. Seetõttu on kahjuks langetatud mitmeid mittekandideerimise otsuseid. See on aga vale. Inimese võimalus osaleda demokraatlikes protsessides ja valitsemises, ei tohiks jääda majandusliku tsensuse taha.
Samaaegselt ei tohiks olla kautsjon ka liiga väike, et vältida "pullimeeste" kandideerimine ning panna inimesed sügavamalt mõtlema enne seda kui nad langetavad otsuse valimistel osalemise kohta. Sellest tingituna leian, et kuldne kesktee on kehtestada kautsjon, mis on pool miinimumpalgast, tänase seisuga siis 195 €. Antud summa on juba oluliselt jõukohasem kui 355 €, kuid samas mõtleb inimene kaks korda, enne kui sellise raha välja käib.
5. Erakondade rahastamise skeem õiglasemaks
Praegune olukord on selline, kus parlamendierakonnad jagavad omavahel ca 5,4 mln € riigieelarvest tulevat raha aastas, samal ajal kui parlamendivälised erakonnad ei saa maksumaksjatelt midagi ja elatuvad liikmemaksust ja annetustest. [1][2] Selline olukord ei ole õiglane ja seda tuleks kindlasti muuta.
Mina omalt poolt pakuksin välja mõned punktid, mis muudaks süsteemi õiglasemaks nii parlamendivälistele erakondadele kui ka maksumaksjale.
- Riigieelarvest jagatavat summat tuleb alandada vähemalt poole võrra. Jagatav summa peab jääma alla 2,7 mln € aastas.
- Raha tuleb jagada ka Riigikokku mittesaanud erakondadele ja üksikkandidaatidele, vastavalt saadud häälte arvule.
- Seada riigipoolse toetuse saamise eelduseks liikmemaksu korrapärane korjamine. Piiriks võiks olla, et vähemalt 35-40% liikmetest maksab korrapäraselt liikmemaksu.
6. Seada latt kõrgemale Riigikogu liikmele esitatavatele nõuetele
Nii mõnigi kord on kuulda inimeste seas kurtmist, et Riigikogus on liiga palju endisi sportlasi, muusikuid teletähti ja muid tuntud nägusi, samal ajal on spetsialiste vähem kui võiks. Tuleb tunnistada, et selle väitega võib mõnel määral nõustuda. Sellest tingituna leian, et Riigikogu liikmele võiks lisaks praegusega kehtestada järgmised täiendavad nõuded:
- Kõrghariduse (vähemalt bakalaureus) või rakenduskõrghariduse olemaolu
- Vähemalt 3 aastat järjepidevat töökogemus era- või avalikus sektoris. Seda selleks, et vältida otse noortekogust soojale kohale saamine.
7. Riigikogus tohiks olla vaid kaks järjestiku ametiaega
Selleks, et Riigikogu liime töö ei muutuks "eluaegseks", tuleks kehtestada piirang, et Riigikogus tohib olla vaid kaks ametiaega järjest. Seejärel tuleb üks koosseis teha vahet või lõplikult mõne uue väljakutse juurde siirduda.
Kahe ametiaja piirang tagaks ka piisava rotatsiooni Riigikogus, kuna teatud hetkest alates lihtsalt tuleb uutele nägudele ruumi teha. Samas tagab kaks ametiaega järjest Riigikogus olemise võimalus selle, et toimib teatud järjepidevus ja uude koosseisu jäävad ka juba mõned kogenumad liikmed.
8. Siduda Riigikogu liikme palk miinimumpalgaga ja kaotada kuluhüvitised
Selleks, et Riigikogu oleks rohkem motiveeritud tegema midagi ka vaesemate heaks, võiks siduda Riigikogu liikme palga miinimumpalgaga. Kui senini on olnud Riigikogu liikme palk umbes 4 Eesti keskmist, siis uus viis oleks näiteks 10 miinimumpalka.
Samuti võiks täiesti ära kaotada sellise mõiste nagu kuluhüvitised ning nende asemel lihtsalt tõsta Riigikogu liikme palka summa võrra, milline on keskmise Riigikogu liikme keskmine kuluhüvitiste saamise määr senini. Selline võtte aitaks muuta Riigikogu liikme teenistust läbipaistvamaks, ainsaks sissetulekuks palk ja ei midagi muud.
9. Tuleb üle minna üleriigilistele avatud nimekirjadele.
Kuna Eesti on nii väike riik, siis võiks kaaluda Riigikogu valimiste ajaks ühe üleriigilise piirkonna kehtestamist. Täpselt nii, nagu see on Euroopa Parlamendi valimistel. Ütlen ausalt, et ma pole selle ideega novaator, antud lahenduse on välja pakkunud teisedki inimesed. [3]
Samuti võiks kehtida üleriigiline avatud nimekiri, see tähendab, et Riigikokku saavad vaid 101 esimest enim hääli saanud inimest sõltumata erakondlikust kuuluvusest. Niimoodi välistataks mõnesaja häälega tundmatu inimese sisse saamine ja teisalt sunniks see poliitikuid ka oma kodukohast kaugemal olevate piirkondade muredele tähelepanu pöörama, kuna avatud nimekirjade puhul hakkab lugema iga hääl.
Samuti kaob suurerakondadel sellise muudatuse järel mõte treida "häältemagneteid" kuna isegi kui esimesed saavad palju hääli, siis tagumised saavad jälle väga vähe ning jäävad Riigikogust välja, sisse saavad aga häältearvult kusagil keskel olevad inimesed.
10. Asendusliige valitakse vastavalt häälte arvule, mitte üldnimekirjale.
Tugevalt seotud eelmise punktiga. Asendusliige määratakse selle muudatuse alusel nii, et sisse saavad üleriigilises avatud nimekirjas 102, 103, 104 jne olevad inimesed. Erakondlikud üldnimekirjad kaotaksid nii oma mõtte (Erakondlikud üldnimekirjad jääksid vaid selle mõttega, et näha kes millise erakonna koosseisus kandideerib) ja kaoks võimalus soosida omasid jopesid, s.t ettepoole pannakse "paremaid inimesi" ja välja jäävad need, kes reaalselt hääli korjanud või mõtetega panustanud.
Väike konks on sees, et kui näiteks valitusse läheb kolm Vabaerakonna liiget, siis asendusliikmed võetakse nende seast, kes on Vabaerakonna liikmetena kolm enim hääli saanud inimest mitte esialgu sissesaanutest. See peaks aitama vältida olukorda, et mõne erakonna mõjuvõim (kohtade arv) Riigikogus endas väheneb valitsusse minekuga.
Jokker: Vastuhääle andmise võimalus ebameeldivale kandidaadile
Järgnev mõte on selline, mis paljudele võib meeldida ja paljudele kindlasti ei meeldi ning mille reaalne läbiminek valimisseadusesse on kõige ebatõenäolisem. Nimelt võiks valimiste ajal olla valimissedelil lisaks poolthääle lahtrile ka vastuhääle lahter. Vastuhääle lahtrisse saaks kirjutada selle kandidaadi numbri ringkonna või üleriigilisest nimekirjast (Kuidas valimisseadus parasjagu kehtib) keda kohe kindlasti võimu juures näha ei taheta. Antud täiendusega valimiste süsteemi juures lubataks ka negatiivne häälte saldo, s.t vastuhääli on rohkem kui poolthääli. See näitaks selgelt ära, et antud isik on ebapopulaarne ja ta ei tohiks inimeste hinnangul võimu juurde pääseda. Taas pole tegemist päris minu enda ideega, vaid antud varianti on aegade jooksul välja pakutud teiste inimeste poolt. Nimetatud muudatus tooks kaasa selle, et poliitik ei saaks ühte valjagruppi soosides teisi inimeste gruppe täiesti "üle lasta", vaid ta peab jõudu mööda arvestama kõigi huvide ja arvamustega. See aga tooks kaasa õiglasema ja ausama poliitika.
Artikkel viimati muudetud 15.02.2015 kell 21:45 (V versioon)
[1] http://uudised.err.ee/v/eesti/5edfb7ac-5382-4ece-b36c-d0bfec8772c5
[2] http://uudised.err.ee/v/eesti/5e322d05-9ad6-4124-ba17-50fa78469f9f'
[3] http://www.aripaev.ee/arvamused/2015/02/13/eesti-ei-vaja-sisepiire
