Vanade raamatute äraviskamisest

Tartu Ülikooli raamatukogu

Eile jäi mulle ühe sõbra FB seinalt silma jagatud ERR-i uudis, kus Mihhail Lotman avastas, et Tartu Ülikooli raamatukogu viskab ära suurtes kogustes vanu raamatuid [1]. Ühe päeva jooksul minevat äraviskamisele (loe: hävitamisele) lausa kuus konteineritäit raamatuid.

Pean tunnistama, et see oli kurb uudis lugeda. Kuigi mulle endale viimasel ajal palju kirjandust kätte ei satu, siis pean siiski raamatutest väga lugu ning usun, et tegemist on heade allikatega teadmiste ammutamiseks ja hoidmiseks.

Uudise muutis (vähemalt minu jaoks) eriti kurvaks see, et mahakandmisele kuulub võrdselt nii 19. sajandi teoseid, mida on alles mõni üksik või lausa ainueksemplar, kui ka tavalised praktikumijuhendid või õpikud, mida alles kümneid. Kui viimaste puhul on utiliseerimine õigustatud, sest osa teadmistest tõepoolest vananeb või muutub hoopis kasutuks, siis raamatuid, mis on juba ajalooga ja väärtused iseenesest tuleks hoida. Kasvõi seesama ainueksemplar või kaks.

Tartu  Ülikooli raamatukogu vastuses [2] selgub, et on katsetatud raamatutele uue elu andmiseks ka teisi variante, näiteks teistele raamatukogudele raamatute pakkumine, soodusmüügid või tasuta jagamine, kuid senini pole need väga suurt edu toonud. Hea, et vähemalt proovitakse, kuid ehk tasuks proovida sellisel juhul uusi või täiendavaid turunduskanaleid vastava info levitamiseks, sest ei usu, et inimeste huvi raamatute vastu täiesti kadunud on. eriti vanemate põlvkondade hulgas. Nimelt on mul tunne, et kõik huvilised pole teadlikult faktist, et vanu raamatuid on üldse võimalik saada, soodsalt või siis hoopis tasuta.

Usun, et oma osa mängib kujunenud olukorras (selle ulatuses) ka Tartu Ülikooli raamatukogu veninud remont [3]. Esialgne avamistähtaeg pidi olema 4. oktoober 2016, täna on 19. jaanuar 2017 ning pole mingit infot millal raamatukogu avatud võiks saada.

[1] http://kultuur.err.ee/v/arvamus/399852e3-3bd8-43ee-86c7-83ce3d594b3d/mihhail-lotman-barbaarsuse-pealetung
[2] http://kultuur.err.ee/v/kirjandus/e883fd3b-d116-442d-9f4e-b4f0a0425c9f/kristina-pai-vastuseks-mihhail-lotmani-kommentaarile-mahakandmine-on-normaalne-protsess
[3] http://uudised.err.ee/v/eesti/d041f821-0dc2-4e03-8cc7-01b4a54d9488/tu-raamatukogu-taasavamise-tahtaeg-on-senini-teadmata

Tramm Tartusse - jah või ei?

CAF tramm Tallinnas
Allikas: ERR

Viimastel päevadel on meedias olnud juttu mõtest rajada ka Tartusse trammiliiklus. Kuna transport on üks nendest valdkondadest, mis mulle üldjuhul huvi pakub, siis mõtlesin isegi mõned read kirja panna sellel teemal.

Kuigi ma olen rohelise transpordi pooldaja, sealhulgas ka trammiliikluse, siis olen sellele vaatamata mõningati skepitiline selles suhtes, kas trammiliin Tartus kunagi ka valmib ning kas see ka majanduslikult otstarbekas on.

Põhjus seisneb selles, et trammitee rajamine on väga kallis ja ka ajamahukas ettevõtmine. vaadakem või kui keeruline ja kulukas on trammitee pikenduse rajamine Tallinna lennujaamani või Kopli trammitee renoveerimine. Kopli suunal on vähemasti vana rada olemas, aga Tartus tuleks tegemist alustada täitsa nullist juba tihedalt asustatud piirkonnas, mis muudab muidu keerulise ülesande veelgi keerulisemaks.

Lisaks tähendab suur kapitalipaigutus (ka EL-i toetusega, kui see tuleks, on omaosalus hoomatav) seda, et investeering tuleb tagasi teenida ning kuna piletihinda ei saa ajada lakke, siis tähendab see seda, et reisijaid peab olema väga palju. Kas Tartus on trammiliini õigustamiseks piisavalt reisijaid? Pead ei annaks, aga julgeks kahelda. Tartu on ikkagi Tallinnast neli korda väiksem linn ning ega Tallinnaski trammiliiklus just mingil kullasoonel asu.

Ka on distantsid Tartus väiksemad, mistõttu saab paljud käigud teha jala või bussiga. Viimane peaks Tartus olema üsna mugav, kuna vähemasti ise pole ma märganud Tartus Tallinnaga võrreldavaid ummikuid, liiklus näib hoopis rahulikum. Kui juba bussid saavad rahulikult liikuda ning nad pole ülekoormatud (taas pole vähemalt ise kuulnud), siis pole ka tõele au andes vajadust täiendava transpordiliigi järele. Iga investeering, eriti maksumaksja rahade eest tehtav, tasub ikka läbi mõelda ja teha siis, kui selle järele on tõesti vajadus.

Kuid kui soovitakse ilmtingimata panustada transporti, siis jagan hea meelega mõningaid mõtteid, kuhu investeerida:

• CNG bussid. Mõned on juba Tarus olemas ning seega kogemus selles valdkonnas käepärast võtta.
• Kütuseelemendiga bussid. Miks mitte olla Eestis ja ka mujal maailmas esirinnas ning katsetada uusi tehnoloogiaid? Kuigi mulle silmajäänud info kohaselt võivad Pärnu ja Tallinn siinkohal ette jõuda.
• Elektribussid. Kui juba elektriautod ja elektritaksod on meil Eestis olemas, siis saab liikuda vaid ülespoole (loe: suuremaks).
• Laiendada elektriautode laadimise võrku.
• Piisab ka lihtsalt busside juurdesoetamisest ning graafiku tihendamisest (seal kus vaja), et muuta inimeste elu veel mugavamaks.

Blogi peenhäälestus e. liikumine ver 2.0 suunas

Kuna ma täna peale väikest pausi taas blogisse kirjutasin, siis vaatasin värskema pilguga üle ka seni tehtu.

Kuna ma soovin hoida oma blogi värskena ja võimalikult professionaalsena, siis tegin oma artiklite hulgas pisikese suurpuhastuse. Kustutasin:

• suurema osa inglisekeelsetest artiklitest
• F1 sõitude kommentaarid
• Filmiarvustused

Selle tulemusena vähenes allesjäänud artiklite arv blogis 188-lt 153-le. Pole välistatud, et ma tulevikus veel mõned artiklid kärbin.

Samuti märkasin, et paljudel 2012. aasta artiklitel pole juures ei märksõnu ega pilte (blogi kasutamist tuli ju algul õppida), lisaks jätab soovida vormistuslik pool. Ka sellega loodan lähitulevikus tegeleda. Postituse sisusid ma muutma ei hakka, tahan, et ka aastate pärast oleks näha kuidas mu kirjutamis ja argumenteerimisoskus aegade jooksul arenenud on. 

Tõsi, ka vormistusliku poole alles jätmine võimaldaks näha arengut, kuid ma soovin, et kui keegi juhuslikult minu vanemate artiklite peale satub, et siis ka neid loetakse. Selle huvides on väike loetavuse parandamine ehk siiski õigustatud.

Lisaks võimaldas väike inventuur mul ka jälgida, millest ma enim olen kirjutanud. Kui jätta kõrvale kustutatud vormeli teemalised postitused ja filmiarvustused, siis läbivad teemad minu blogis näivad olema:

• Elektriautod ja ühistransport
• Populaarteadusliksaade Rakett 69
• Haridus (eriti kõrgharidus) ja
• Tallinna söögikohad

Sekka siis ka teisi teemasid. 

Kuna mu blogil siiski lugejaid näib olevat, siis hea meelega jätkan ka tulevikus kirjutamist ning püüan iga postitusega oma blogi paremaks muuta. Seda, kas neid lugejaid on palju või vähe, on raske hinnata, kuid kuna vähemalt osad postitused on jõudnud mitmesaja lugejani, siis päris tühjusesse minu ideed ja mõtted pole jäänud.

Mustamäe Keskusest (positiivselt)

Mustamäe keskus
Foto: http://matileet.eu/portfolio/mustamae-keskus-ja-sini-must-valged/

Oma blogis olen ma varasemalt, enne Mustamäe Keskuse valmimist, kirjutanud, kuidas ma ei pea õigeks järjekordse uue kaubanduskeskuse rajamist.

Osaliselt olen nende sõnade juures endiselt, kuid otsustasin kirjutada ka midagi positiivset (sest pole halba ilma heata). Mõtlesin korra sellele ka eelmine aasta, aga nüüd võtsin end kokku ja panen need read kirja.

Esiteks on väga positiivne, et Mustamäel on nüüd korralik kuue saaliga kino (Apollo kino) kus sees korralik heli- ja pilditehnika, lisaks mõistlikud piletihinnad. Enam ei peagi kinoelamuse saamiseks sõitma eraldi kesklinna, mistõttu saab kinos käidud rohkem kui varem ja ka hilisematel kellaaegadel. Usun, et mitmed mustamäelased jagavad minu rõõmu.

Teine positiivne aspekt uue (aasta vanune keskus on veel uus küll) Mustamäe Keskuse juures on mitmed head söögikohad, nt. Mack BBQ. Viimase puhul julgen soovitada päevapakkumisi E-R 12:00-15:00, hea hinnaga saab suured portsjonid ja maitsvad road.

Kusjuures söögikohtade valik keskuses on nii lai, et igaüks leiab midagi omale maitsele. Lisaks Mack BBQ-le on olemas ka Lido, Chopsticks, Subway, New York Pizza, Blender, Gustav ja Lotte kohvik. Samuti Apollo Star Lounge neljandal korrusel. Lühidat aega oli ka šašlõkikoht Vardas, aga see pani kahjuks oma uksed kiirelt kinni. Muidugi saab söödavat ka R-Kioskist, aga ise ma seda söögikohaks väga nimetada ei taha.

Paraku ei saa üle ega ümber ka puuduste väljatoomisest. Tõsiseks kitsaskohaks on parkimine. Parkimiskohti on vähe ning olemasolevad kohad on kitsad, lisaks saab parkla ridade vahelt välja sõita vaid ühest otsast. Nendele puudustele on viidanud ka mitmed kliendid keskuse FB lehel. Tõsi, tulevikus on loota väikest leevendust parkimismurele, sest on märgata, et keskuse taga olevaid garaaže tasapisi lammutatakse. Juurde tekkiv pind siiski väga suurt leevendust kahjuks ei paku.

Eesti Rahva Muuseum on külastamist väärt

Vanaaegne põllutöö masin

Sai täna külastatud hiljuti avatud uut Eesti Rahva Muuseumi. Külastuse järel võin öelda, et mulje oli üsnagi positiivne ning külastamist võib soovitada ka teistele inimestele. Kuigi külastamisega soovitaks ma siiski veidi oodata, sest vähemasti praegu veel on muuseum üsna külastajaterohke ning veidikene oodates on mingil hetkel võimalus eksponaate rahulikumas keskkonnas nautida.

Et mitte venitada oma arvustust liiga pikaks, tooksin esile konkreetsed plussid ja miinused, mis on muidugi antud minu isiklikust vaatenurgast.


Plussid:

• Eksponaatide lai ampluaa (nii ajalises kui suuruse skaalas). Välja on toodud eksponendid alates kiviajast lõpetades taasiseseisvusmisperioodi ja tänapäevaga. Viimasest tooksin välja eksponendi ekraaniga kus näitab Lennart Meri legendaarset intervjuud Tallinna Lennujaama tualettruumis. Nähtavate esemete hulgas on nii väikeseid kui ka väga suuri. Kõige suurem eksponaat oli elusuuruses suitsusaun. 
• Palju interaktiivseid eksponente, millele sai ka ise käe külge panna ja lähemalt uurida. Eriti osalustoas. Tõsi, viimases on kahjuks kapid veel üsna tühjad, aga eks need aja jooksul täitu.
• E-lugerite kasutamine eksponentide selgitava teksti kajastamisel. Nii on võimalik minimaalsel pinnal edasi anda infot kõigis võimalikes keeltes hoides samal ajal kokku pinda ja materjali.
• Hoone välisarhitektuur on kena ja hakkab juba kaugelt silma. Kuna tegemist on üksiku suure hoonega, eristub see selgelt keskkonnast ja on omaette maamärgiks. Lisaks on hoone ümbruses piisavalt parkimiskohti ning tänuväärselt on parkimine tasuta.
• Restorani ja kohviku hinnakiri jääb mõistuse piiridesse. Kuigi kohapeal ma seal ei söönud, siis hinnakirjadesse sisse piiludes avastasin, et hinnad polegi nii röögatud kui eeldada oleks võinud ning hinnad ei ületa oluliselt tartu südalinna söögikohti. Tõsi, vähemalt täna nähtud menüü küll nii rahvuslik ei ole nagu ajalehe reklaam on lubanud eeldada. Mulgiputru ja verivorsti, rukkileiba ja kodukalja te menüüst kahjuks (esialgu) ei leia.

Miinused:

• Piletihind. Muuseumi rajamine on küll kallis ja inimesed tahavad palka, sellest ma saan aru. Aga ikkagi 12 € pileti eest küsida näib liig. Ka grupisoodustus (grupile 10+ liiget on hind 10 € inimene) on olematu. Lisaks on üsna kirves giidi  teenus, mida saavad lubada endale grupid, aga mitte üksikinimesed. 
• Fuajee on ligikaudu sama suur kui püsiekspeditsiooni alune pind. Olles ise praktilise meelega inimene, näib selline fakt veidikene häirivat. See küll otseselt muuseumile kahju ei tee, aga veidikene väiksema fuajee korral oleks püsiekspositsiooni olnud võimalik panna veel rohkem eksponente.
• Osade eksponentide sügavm sisu jääb paraku arusaamatuks. Tõsi, osade eksponentide puhul jäi lugemata selle kõrval olev tekst, aga ka teksti olemasolul jääb näiteks mulle arusaamatuks eksponendi sügavam sisu, mis pildistab üles sinu kujutise ja projetseerib selle voodilinale. Kuigi samas on tegemist väga põneva asjaga, mida järgi proovida. lihtsalt kultuurilist sügavat sisu selle juures on raske märgata.
• Absurdselt kallid meened meenepoes. Otseselt keegi muuseumist ostma ei sunni, aga mõnevõrra absurdsena näib näha meeneid hinnaga üle 2000 €. Tõsi, tegemist oli üksiku meenega, aga ikkagi. Kõige kallimad meened olid reeglina hõbesõled ja hõbeehted. Samas oli ka odavamad meened nagu pastakad, šokolaadid ja piltpostkaardid.

Loodan, et eespool toodud faktid aitavad paremini kaasa otsustamisele kas ja millal ERM-i külastada, kuid nagu sissejuhatuses öeldud, siis vaatamata (praegustele) miinustele siiski soovitaksin antud muuseumi külastada. Kasvõi üks kord. Usun, et pettuma ei pea. 

Terapeutiline jalutamine (ehk mine metsa)

Pääsküla raba
Foto: erakogu

Omadest kogemustest võin öelda, et mitte miski ei aita paremini mõtteid koguda kui värskes õhus jalutamine. Seega, kui on tahtmine närve puhata ja mõtteid mõlgutada, ei ole midagi keerukamat kui minna metsa patseerima.

Kõige paremini kogunevad mõtted jalutades üksinda, rahus ja vaikuses, vaadates looduse ilu, kuulates linnulaulu või märgates oravakest. Kuid ka rahva seas tervisesporti tehes on võimalik lõõgastuda ja tervisele head teha. Seepärast käisingi täna 86. Pääsküla Rabajooksul. Kepikõndi tegemas. Õnnestus seekord nii ees olla, et üle pika aja sain taas vimpli, neid kipub ainult esimesele tuhandele-pooleteisele jaguma. Üldse oli see mul neljas kord sellisel üritusel käia. Mul nimelt sporditegemisega selline kiiks, et keegi peab kõrval nn motivaatoriks olema, vastasel juhul ma ennast kiiremini liigutada ei raatsi. Niisama jalutamas käin küll sagedasti.

Tervisespordist rääkides, siis metsas jalutamine ei tee head mitte ainult vaimule, vaid aitab ka lisakilod kontrolli all hoida ning mõjub hästi südamele ja lihaskonnale. Seega ma usun, et sellist tegevust soovitaksid kindlasti ka arstid, kui te üldse nende juures käite ja neid kuulda võtate. Mis kõige parem, lihtsalt metsa all jalutamine on täiesti tasuta, on vaid tarvis aega investeerida. Tõsi, ka Pääsküla Rabajooks kuulub tasuta spordiürituste alla, kuid neid ei tule paraku (s.o tasuta spordiüritusi) eriti tihti ette.

Kuidas blogi oma elu elama hakkab

Esimest korda pärast enam kui üheksa kuu pikkust pausi kirjutan ma oma blogisse. Nii pikk paus pole kindlasti tulnud mitte ideepuudusest, vaid nüüd ma lihtsalt kasutan rohkem teisi kanaleid. Näiteks tudengilehte "Studioosus" ja toredat needust nimega Facebook.

Isegi nüüd motiveeris mind kirjutama midagi muud kui tavapärane ideepuhang. Nimelt sisse logides ja vaadates lugemise statistikat, siis avastasin, et minu blogi lugemine pole sugugi nulli langenud. Vaatamata sellele, et ma pole mitu kuud midagi avaldanud, leidub minu blogil ikkagi lugejaid. Seda siis vanemate artiklite arvel.

Ja see on mõneti huvitav, sest mitmed loetumad artiklid minu blogis on hea mitu aastat vanad. Sellele vaatamata leitakse need otsinguga internetist üles (või lihtsalt eksitakse kogemata nende peale). Oma rolli mängib vast ka see, et mul on tavaks kasutada iga avaldatud artikli juures maksimaalselt palju otsingusõnu, mida inimesed võivad kasutada. Näib, et see on toiminud. Kuid nagu ikka, on asjal ka teine külg. See on elav näide, et isegi kui sa oma blogi "hülgad", hakkab see ikkagi mingil kujul oma elu elama. Elektroonilises maailmas on see normaalne, kuid see on midagi sellist, millega igat postitust ja mõtet jagades peab arvestama.

Kindlasti ma selle pärast ei põe, pigem on isegi hea meel selle üle. Kõik, mis ma olen avaldanud, olen üldiselt läbi mõelnud ja usun, et kahetsema ei pea. Mõnes mõttes on ju tore, et blogi teeb sinu eest tööd kui sa ise eemal oled. Kõikide inimeste blogid selle tasemeni ei küüni. Igatahes nüüd olen teadmise võrra rikkam, et heale vundamendile rajatud maja püsib tublisti edasi ka siis, kui see mõneks ajaks veidi unarusse on jäänud.