Elamusi SEB Sügisjooksult 2014

Nagu tavapäraselt, oli ka selle aasta Sügisjooks osalejaterohke.

See aasta osalesin kolmandat korda ning teist korda järjest SEB Sügisjooksul. Antud üritus on see üks kord aastas, kui ma viitsin võta jalad kõhu alt välja ning teha korralikult sporti. Sport, nagu teada, on tervis ning tervist tuleb hoida. Seega poolkohustuslik üritus mulle justkui, kuid see selleks.

Enim meelitab antud võistlusel osalema just see rahvarohkus ja melu, mis seal iga aasta on.Sarnaselt Tartu Maratoniga võib ka selle ürituse kohta öelda Rahvaspordi üritus suure R tähega. Aga ka see, et saad teada reaalse aja, oma taseme ning on võimalus võrrelda teiste inimestega. Hea indikaator oma jooksutasemele ja tervisele.

Selle aasta starti ma siiski suurte ootustega ei läinud. Põhiliselt seetõttu, et ma enne starti absoluutselt trenni ei teinud. Sellest johtuvalt ennustasin ma enda lõpuajaks 1:05:00-1:10:00 enne starti, rohkemaks ei ole jõudu ma kartsin. (Eelmise aasta aeg oli mul 1:01:59) Kuid pärast starti avastasin, et mul läheb tegelikult päris hästi, esimesed kilomeetrid läksid tempos 05:50-06:00 kilomeetri kohta. Imekombel õnnestus seda tempot lõpuni hoida ja viimasel kilomeetril isegi tempot lisada. Sellest johtuvalt kujunes mul lõpuajaks 58:28 (brutoaeg tänase seisuga) Kuid kuna viimasesse lõpuspurti läks viimanegi energia, siis pärast finišeerimist tundsin, et isegi püsti seismine nõuab jõupingutust. Tähendab, endast on antud maksimum. Õnneks jagatakse peale finišeerimist ka jooki, pähkleid ja kohupiimapastat. Need aitasid mul kenas vähemalt osa oma energiat taastada, kuid isegi praegu, neid ridu kirjutades, tunnen end ikkagi tühjaks imetud käsnana. Rahvasportlase võlud ja valud.

Järgmistel aastatel tahaks oma tulemust veelgi parandada, või siis ette võtta juba poolmaratoni, milleks ma juba aastaid hoogu võtan, kuid mille puhul laiscus condites ikka ja jälle maha murrab. Siiski, vähemasti sihid peavad olema, on mille poole püüelda.