Tartu Motoshow 2014

Porsche Macan Turbo Martini värvides

Sel sügisel võtsin ma ennast lõpuks kokku ja käisin ära esimest korda elus Tartu Motoshow`l. Autofännina ei jää mul lihtsalt muud üle, Tallinnas pole autonäitust peetud juba 2008. aastat.

Palju maksad, vähe saad
Mis on põhiline emotsioon? Kahjuks peab ütlema, et pettumus. Miks? Põhjus väga lihtne, piletihinda arvestades pakutakse ikka äärmiselt vähe. Tudengitele sooduspiletit ei olnud, seega pidi tasuma täishinna, mis laupäeval, 27.09, oli 7 €. Kuna see summa ei ole minu jaoks väike, siis oleksin tahtnud näha selle raha eest oluliselt rohkem.

Lisaks eksponaatide vähesusele jäi silma veel üks tugev puudus. Nimelt eksponaadid kordusid hallides. Imelik oli näha, et Fiat automargina. oli esindatud kahes eri kohas. Kuidas suhtuda, kui autonäitusel on 3 Fiat 500-t, 2 Fiat Freemonti ja mitu škoda Octaviat (Ka škoda oli mitmel pool esindatud), samas pole ühtegi Hyundaid, Suzukit, Daciat, Lexust ja Citroeni. (Ning mitmeid teisi esindamata automarki) Jääb mulje, et see pole mitte autonäitus, vaid reklaamkogunemine suureimatele-rikkaimatele  automüüjatele.

Positiivsest küljest ka
Samas ei olnud kõik näituse juures üdinisti halb.Oli helgeid momente ka.
Näiteks oli väga lahe, et näitusel oli esindatud Tesla Model S (85 kWh akuga mudel) kus sai ka sees istuda, sellist võimalust ikka iga päev ei teki.
Samuti nägi oma silmaga ära uudismudelid, mida siinses liikluses igapäevaselt vast kohtama ei hakka. Üheks nendest oli uus Renault Twingo, mis alates sellest põlvkonnast on tagamootoriga.(Tingituna sellest, et jagab põhja Smart ForFour`iga) Lahe kiiks väikeautode hulgas.
Samuti oli uudiseks BMW 2-seeria Gran Tourer, mis mitmetele premium-markide väikeautodele kohaselt on väljast suurem kui seest. Samas näeb see lahe välja ja pakub valikus võimsaid mootoreid.

Autosport au sees
Lisaks tänavasõiduautodele oli vaatamist ka autospordi sõpradele. Näha oli mitmeid kiirendusspordi autosid. Tundub, et kiirendussport on jätkuvalt Eestis populaarne ja ainult kasvatab populaarsust. Mitmele veerandmiili autole pakkus publikuhuvi osas konkurentsi Formula Student Team Tallinn`a ehitatud elektrivormel, mis oli samuti näitusel esindatud (Ja mis saavutas see aasta üldvõidu Itaalias)

Ka olid messil väljas tuuningdetailide pakkujad. Põhiliselt veljemüüjad. Kahju, et Eestist pole kadunud kultus, et mida suuremad plekk-ketad sul auto all verevad, seda kõvem vend oled. See ei ole teps nii.

Kokkuvõteks
Üht-teist huvitavat näitusel vaadata oli ja täitsa plindrisse ma ei jäänud, kuid selleks, et ka tulevikus sinna sattuda peaks kas eksponaatide arv tõusma või peaks pileti hind allapoole tulema. Kui emba-kumba ei juhtu, siis minu uuesti minek on kahtluse all, sest ka Tartusse edasi-tagasi sõit maksab omajagu ja mulle meeldiks, kui elamus ja hind oleks omavahel õiglases korrelatsioonis.

Elamusi SEB Sügisjooksult 2014

Nagu tavapäraselt, oli ka selle aasta Sügisjooks osalejaterohke.

See aasta osalesin kolmandat korda ning teist korda järjest SEB Sügisjooksul. Antud üritus on see üks kord aastas, kui ma viitsin võta jalad kõhu alt välja ning teha korralikult sporti. Sport, nagu teada, on tervis ning tervist tuleb hoida. Seega poolkohustuslik üritus mulle justkui, kuid see selleks.

Enim meelitab antud võistlusel osalema just see rahvarohkus ja melu, mis seal iga aasta on.Sarnaselt Tartu Maratoniga võib ka selle ürituse kohta öelda Rahvaspordi üritus suure R tähega. Aga ka see, et saad teada reaalse aja, oma taseme ning on võimalus võrrelda teiste inimestega. Hea indikaator oma jooksutasemele ja tervisele.

Selle aasta starti ma siiski suurte ootustega ei läinud. Põhiliselt seetõttu, et ma enne starti absoluutselt trenni ei teinud. Sellest johtuvalt ennustasin ma enda lõpuajaks 1:05:00-1:10:00 enne starti, rohkemaks ei ole jõudu ma kartsin. (Eelmise aasta aeg oli mul 1:01:59) Kuid pärast starti avastasin, et mul läheb tegelikult päris hästi, esimesed kilomeetrid läksid tempos 05:50-06:00 kilomeetri kohta. Imekombel õnnestus seda tempot lõpuni hoida ja viimasel kilomeetril isegi tempot lisada. Sellest johtuvalt kujunes mul lõpuajaks 58:28 (brutoaeg tänase seisuga) Kuid kuna viimasesse lõpuspurti läks viimanegi energia, siis pärast finišeerimist tundsin, et isegi püsti seismine nõuab jõupingutust. Tähendab, endast on antud maksimum. Õnneks jagatakse peale finišeerimist ka jooki, pähkleid ja kohupiimapastat. Need aitasid mul kenas vähemalt osa oma energiat taastada, kuid isegi praegu, neid ridu kirjutades, tunnen end ikkagi tühjaks imetud käsnana. Rahvasportlase võlud ja valud.

Järgmistel aastatel tahaks oma tulemust veelgi parandada, või siis ette võtta juba poolmaratoni, milleks ma juba aastaid hoogu võtan, kuid mille puhul laiscus condites ikka ja jälle maha murrab. Siiski, vähemasti sihid peavad olema, on mille poole püüelda.