Mõttevaakum

Must auk kosmoses

Vahest juhtub nii, et ka kõige loomingulisemal inimesel on ideed otsas, kuigi inspiratsiooni siit ja sealt ammutada oleks küllaga. Nii on minuga praegu. See on ka põhjuseks, miks ma see kuu ühtegi postitust pole veel avaldanud.

Olen võtnud eesmärgiks see aasta iga kuu midagi oma blogisse kirjutada. Avades aga täna oma blogi ja tuhnides oma ajukurdudes, siis jõudsin jahmatava avastuseni, et polegi millestki kirjutada.

Õigemini kirjutada võiks küll, aga tahan kirjutada millestki, mis oleks relevantne ning millest ma ka midagi kirjutada oskaksin.

Üks võimalus oleks kirjutada tänasest Hiina GP-st, kuid varasem kogemus on näidanud, et F1 teemalisi postitusi minu blogis eriti ei loeta. Seetõttu olen loobunud ka nende kirjutamisest, kuigi vähemasti sel teemal oskaksin kirjutada nii mõndagi.

Näiteks tänase etapi põhjal oskaksin öelda, et pole nende möödasõiduvõimalustega sugugi lood nii kehvad. Muidugi pole see nii lihtne, kui eelnevatel hooaegadel, kuid ei midagi võimatut. Lihtsalt on vaja otsida uusi kohti ja meetodeid. DRS enam nii suurt efekti ei anna kui eelnevatel hooaegadel, mistõttu tuleb panustada möödumistele sise- või väliskurvis.

Ka ei andnud tänane etapp palju lootust selles osas, et Stroll ja Palmer järgmine hooaeg jätkavad. Kehv hooaja algus ei ole alati põhjuseks kedagi välja vahetada, kuid mõlemal on selle hooaja algus üsna üle kivide ja kändude kulgenud.

Rääkides kividest ja kändudest, siis kahju on Alonsost, kes enne katkestamist oli 7-ndal kohal, vaatamata sellele, et selle hooaja McLaren üks paras sõnnikuvanker on. Usun, et Wokingus (McLareni peakorteri asukoht) mõned pead täna veerevad.

Ei julgeks pead pakule panna, aga arvan, et Vetteli võit jäi täna ebaõnnestunud boksistrateegia taha, kuigi eelmine kord oli Mercedes see, kes Vettelile niimoodi võidu kinkis. Kui aga vettel oli tänane kaotaja (suhteline, sest lõpetas ta 2. kohal), siis üks võitjatest oli Max Verstappen, kes alustas üsna tagant, aga lõpetas 3-ndal kohal.

Blogi peenhäälestus e. liikumine ver 2.0 suunas

Kuna ma täna peale väikest pausi taas blogisse kirjutasin, siis vaatasin värskema pilguga üle ka seni tehtu.

Kuna ma soovin hoida oma blogi värskena ja võimalikult professionaalsena, siis tegin oma artiklite hulgas pisikese suurpuhastuse. Kustutasin:

• suurema osa inglisekeelsetest artiklitest
• F1 sõitude kommentaarid
• Filmiarvustused

Selle tulemusena vähenes allesjäänud artiklite arv blogis 188-lt 153-le. Pole välistatud, et ma tulevikus veel mõned artiklid kärbin.

Samuti märkasin, et paljudel 2012. aasta artiklitel pole juures ei märksõnu ega pilte (blogi kasutamist tuli ju algul õppida), lisaks jätab soovida vormistuslik pool. Ka sellega loodan lähitulevikus tegeleda. Postituse sisusid ma muutma ei hakka, tahan, et ka aastate pärast oleks näha kuidas mu kirjutamis ja argumenteerimisoskus aegade jooksul arenenud on. 

Tõsi, ka vormistusliku poole alles jätmine võimaldaks näha arengut, kuid ma soovin, et kui keegi juhuslikult minu vanemate artiklite peale satub, et siis ka neid loetakse. Selle huvides on väike loetavuse parandamine ehk siiski õigustatud.

Lisaks võimaldas väike inventuur mul ka jälgida, millest ma enim olen kirjutanud. Kui jätta kõrvale kustutatud vormeli teemalised postitused ja filmiarvustused, siis läbivad teemad minu blogis näivad olema:

• Elektriautod ja ühistransport
• Populaarteadusliksaade Rakett 69
• Haridus (eriti kõrgharidus) ja
• Tallinna söögikohad

Sekka siis ka teisi teemasid. 

Kuna mu blogil siiski lugejaid näib olevat, siis hea meelega jätkan ka tulevikus kirjutamist ning püüan iga postitusega oma blogi paremaks muuta. Seda, kas neid lugejaid on palju või vähe, on raske hinnata, kuid kuna vähemalt osad postitused on jõudnud mitmesaja lugejani, siis päris tühjusesse minu ideed ja mõtted pole jäänud.

Kuidas blogi oma elu elama hakkab

Esimest korda pärast enam kui üheksa kuu pikkust pausi kirjutan ma oma blogisse. Nii pikk paus pole kindlasti tulnud mitte ideepuudusest, vaid nüüd ma lihtsalt kasutan rohkem teisi kanaleid. Näiteks tudengilehte "Studioosus" ja toredat needust nimega Facebook.

Isegi nüüd motiveeris mind kirjutama midagi muud kui tavapärane ideepuhang. Nimelt sisse logides ja vaadates lugemise statistikat, siis avastasin, et minu blogi lugemine pole sugugi nulli langenud. Vaatamata sellele, et ma pole mitu kuud midagi avaldanud, leidub minu blogil ikkagi lugejaid. Seda siis vanemate artiklite arvel.

Ja see on mõneti huvitav, sest mitmed loetumad artiklid minu blogis on hea mitu aastat vanad. Sellele vaatamata leitakse need otsinguga internetist üles (või lihtsalt eksitakse kogemata nende peale). Oma rolli mängib vast ka see, et mul on tavaks kasutada iga avaldatud artikli juures maksimaalselt palju otsingusõnu, mida inimesed võivad kasutada. Näib, et see on toiminud. Kuid nagu ikka, on asjal ka teine külg. See on elav näide, et isegi kui sa oma blogi "hülgad", hakkab see ikkagi mingil kujul oma elu elama. Elektroonilises maailmas on see normaalne, kuid see on midagi sellist, millega igat postitust ja mõtet jagades peab arvestama.

Kindlasti ma selle pärast ei põe, pigem on isegi hea meel selle üle. Kõik, mis ma olen avaldanud, olen üldiselt läbi mõelnud ja usun, et kahetsema ei pea. Mõnes mõttes on ju tore, et blogi teeb sinu eest tööd kui sa ise eemal oled. Kõikide inimeste blogid selle tasemeni ei küüni. Igatahes nüüd olen teadmise võrra rikkam, et heale vundamendile rajatud maja püsib tublisti edasi ka siis, kui see mõneks ajaks veidi unarusse on jäänud.

Väike doonorluse juubel

Pelikan - doonorluse rahvusvaheline sümbol

Täna jõudsin ma oma elus ühe pisikese, kuid tähtsa, verstapostini. Nimelt oli mulle täna 25. kord anda verd. Sain ka pisikese märgi selle tõestuseks. :) Lausa nii pisikese, et seda peavad inimesed hakkama luubiga vaatama. :D

Tõsiselt rääkides, siis doonorlus on oluline. Seetõttu käin ma annetamas nii tihti, kui vähegi võimalik. Väga kahju on mul sellest, et afereesi jaoks olen siiski liiga tilluke. :(
Kuid ma ei panusta mitte ainult ise, vaid püüan ka oma sõpru doonorlusele ärgitada. Tänagi õnnestus üks koolikaaslane kaasa võtta. Paraku ei tule kunagi sellist seltskonda kokku nagu sooviks, kuid üks kaaslane on ka parem, kui mitte ühtegi. Kui nüüd küsida, miks seltskond, siis vastus on väga lihtne: seltskonnaga koos on kõike toredam teha + pärast saab juttu ajada ja muljeid vahetada.

Leian, et läbi sõprade kutsumise ja blogis ning mujal doonorlusest kirjutamise saan anda täiendava omapoolse panuse doonorluse arenguks. Kuna doonorlus on äärmiselt oluline valdkond, nii tervishoiu kui riigikaitse seisukohast, siis arvan, et ükski täiendav panus pole liiast.
Kuigi suulise veenmise alal kipun jänni jääma, siis kirjatükkidega on mul vähe rohkem õnne olnud. Nimelt olen minevikus osalenud Verekeskuse korraldatud kirjandikonkursitel, gümnaasiumi ajal, ning tulnud ka mitmel korral auhinnalisele kohale.

Kõikidele neile, kes seda blogi loevad ja pole veel doonoriks jõudnud, soovitan soojalt vähemalt üks kord proovimist, karma on õiglane asi ning iga heategu saab tasutud. Lisaks saab doonorlusest hea enesetunde, üldjuhul. Neile, kes juba on doonorid, soovitaks esimesel võimalusel uuesti andma minna. Eriti hea on anda jõulude ajal, sest siis läheb iga heategu topelt arvesse. :)

Minu uus blogi

Blogida või mitte - selles on küsimus

Alates tänasest kuulun ka mina tuhandete ja miljonite blogipidajate ridadesse. Blogi pidamine on suurepärane võimalus väljendada oma mõtteid ja vaateid tsensuurimata ja kärpimata kujul. Blogi pidamine on vahetu ja jõuab otse inimesteni. Seetõttu mulle blogi pidamine kui selline ka huvitav tundub.

Millest ma siis kirjutan? Põhiliselt teemadel mis tunduvad mulle hingelähedased ja mille puhul oskan ma ka sõna sekka öelda tingituna oma haridusest ja lugemusest. Nendeks teemadeks on või saavad olema elektriautod, alternatiivsed energiaallikad, ühistransport, energeetika, haridus jne. Igal juhul loodan, et minu postitused saavad olema huvitavad lugeda ning minu blogi saab mitu andunud järgijat.