Chow King - kiirtoidu kuningas

Chow King - uus söögikoht Tallinnas, Mustamäel, Mustika
kaubanduskeskuses, Tammsaare tee 116

Täna avati Mustika kaubanduskeskuses uus hiina ja india toite pakkuv kiirsöögikoht Chow King. Kuna olen ise suur teravate toitude armastaja, otsustasin kohe avamispäeval kohale minna, et välja selgitada kui hea kohaga tegemist on.

Suurepärane toit
Proovitoiduks võtsin ma "Teravad nuudlid kanaga" Hinnaks oli roal 3.70. Seega igati soodne, arvestades veel seda, et Chopsticksis maksavad teravad nuudlid 4.10. Ports, kusjuures on sama suur või suuremgi.
Esimesed ampsud proovinuna selgus, et siin söögikohas terav tõepoolest tähendab teravat. Olin lausa üllatunud. Tuleb tunnistada, et ei mäletagi, millal mul viimati söömine nii aeglaselt läks, kuna toit on väga vürtsikas. Kuid see kõik on väga hea, saad seda mille eest maksad. igati aus värk.
Samuti tuleb Chow Kingi nuudlite kiituseks öelda, et nad ei ole nii rasvased, kui teistes kohtades. Sa tõepoolest tunnetad nuudlite ja maitseainete maitset.
Kuna sain raha eest rohkem kui lootnud olin, siis tuli poole roa pealt ka plaaniväliselt üks pudelivesi juurde võtta. Tavaliselt lähevad sellised road mul nagu nalja. Seega, kui vajate ehedat ja teravat nuudlirooga, siis Chow king on koht, mille poole vaadata.

Koha muudab heaks peakokk
Põhjus, miks toit antud kohas nii hea on, peitub ilmselt peakokas, kelleks on Singh Indiast. Väga lahe ja värvikas mees, kes mitte ainult ei tee süüa, vaid suhtleb ka klientidega ning uurib kuidas toit neile meeldib.
Ta nägi ära, kuidas mul nuudlitega läheb ning tuli pani mulle nuudlitele magusat kastet, et mul kergem süüa oleks (Tasuta kusjuures!). Väga lahe ja kena žest minu meelest. Tekkis kohe tahtmine kunagi uuesti sinna tulevikus sööma minna.
Elav näide sellest, et söögikoha tugevuse määrab ära peakokk ja tema meeskond. Sa võid avada uhke restorani ja panna tööle äsja kokakoolist tulnud inimesed madala palgaga, kuid kaua selline koht püsti ei püsi, kuid tehes lihtsa koha, aga panustades inimestesse, võid teha suurepärase koha mis vapralt ajahambale vastu peab.

Lõpetuseks soovin äsjaavatud söögikohale edu ning loodan, et neil saab palju kliente olema.

Rakett 69 IV hooaeg 3. saade

H-lüliti põhimõtte skeem

Hooaja 3. saates (eetris 25.01.14) oli põhiteemadeks loogika ja elekter. Kuigi olen ise gümnaasiumis ja ülikoolis loogika ja elektriteemat mingil määral õppinud, siis pani antud saade mind pisut "totuna" tundma, sest tunnistan ausalt, koha peal ise ma poleks nende ülesannetega toime tulnud.

Mis on iseenesest imelik, haridus on ju hea. Paraku piirdub tänapäevane kooliharidus elektrivallas Oomi seaduse ja Oomi laiendatud seadusega, sekka vahelduvvoolu valemid. Skeemide koosatamisest peaaegu ei räägitagi. Sama teema ülikoolis. Seega kui ise kruvikeerajat pihku pole haaranud ja väga suur elektrivalla huviline pole, võib saates esinenud ülesannete esilekerkmisel jänni jääda.

Kuid nüüd siis minu kommentaarid saate ülesannetele:

• "Mündi kolm külge" oli alustuseks hea ülesanne, sest võrreldes teistega oli tegu lihtsama ülesandega. Selle mõtlesid välja kõik tiimid, et münti tuleb visata kaks korda. Paraku ei taibanud keegi, et kuna kahel korral mündi viskamisel tuleb neli erinevat kombinatsiooni (kiri-kiri, kull-kiri, kiri-kull, kull-kull), siis tuleb lihtsalt üks kombinatsioon välistada, et kõigil oleks võrdne, s.t 25% võiduvõimalus. Tõtt-öelda, ega paljudele hoobilt selline asi pähe ei löö. Seega kõik tiimid olid peale esimest ülesannet "viigis" mis on ka õiglane, kui keegi ei suuda täielikult õiget lahendust pakkuda.
• H-lüliti. Pean nüüd endale veidi tuhka pähe raputama ja tunnistama, et sellisest imevidinast kuulsin ma küll esimest korda, kuigi alalisvool ja lihtsamad skeemid ei olegi mulle nii võõras teema. Iseenesest ei ole H-lüliti mitte midagi keerulist. Selle ülesandeks on mootori ühte või teistpidi pöörlema panek. H-lüliti põhimõtteskeem on ära toodud ka artiklit ilmestaval selel. Skeem pole kuigi keeruline, kuid skeemil kujutatud osade omavahel ühendamine juhtmetega korrektselt ei olegi nii lihtne, eriti kui juurde arvata lülitusskeem. Vaatasin juhtmete monteerimist käsitlevat lõiku saate kodulehel 3 korda, ennem kui asi täiesti pärale jõudis. Õnneks ei ole ma siiski ainus, kehvasti ei pea ma ennast tundma. Ka oranž tiim saates ei tulnud antud ülesandega saates toime (sinine ja roheline tiim said siiski hakkama) ning tuleb silmas pidada, et saatesse pääsevad siiski targimad noorte hulgast. Ja kui juba nemad ei tule toime, siis televaatajal põdemiseks küll põhjust pole.
• Viimane ülesanne kombineeris nii loogika kui elektrivaldkonna. Ehk siis oli antud lamp ja kolm lülitit. Täpsemalt kolm veksellülitit. Nende abil tuli skeem koostada nii, et vajutades mistahes lülitit hakkab lamp põlema, mistahes teist lülitit vajutades lamp aga jälle kustub. Iseenesest ei olnud tegu raske ülesandega, minu silmis oli isegi tegu lihtsama ülesandega kui oli teine ülesanne, kuid taas, kui ei ole elektriskeemide kokkupanemises "kodus", siis nõuab antud skeemi kokkupanek omajagu mõtlemist. Taas tulid ülesandega toime rohelised ja sinised ning jänni jäid oranžid. Kahju neist, arvan, et nende tulemus saates jäi selle taha, et nende tiimis polnud inimest, kes oleks elektrivaldkonnas piisavalt pädev. Siiski, võrdsed võimalused saates on kõigil ja seekord läks siis niimoodi.

Olles ise olnud osaline saates, jääb mulje, et võrreldes eelnevate aastatega on ülesannete raskustase mõnevõrra tõusnud. Samas, see võib ka kõigest mulje olla. Siiski on see mõnes mõttes hea, kuna lisab saatele põnevust ja aitab paremini eraldada terad sõkaldest. On ju saate eesmärkki lisaks teaduse populariseerimisele selgitada välja tulevased potentsiaalsed Eesti teadustipud.

Tallinna trolliliikluse tume tulevik

škoda Tr15 trollibuss

Täna ilmus Postimehes üle tüki aja taas trolliliiklust käsitlev artikkel. [1] Ei pea olema hiromant, et mõista, et midagi positiivset uudisest lugeda ei olnud. Tallinn on võtnud konkreetseks sihiks trolliliiklus Tallinnast kaotada ja paistab, et selles vallas ollakse üsna edukad.

Huvitav, et linn, mis reklaamib ennast rohelisena, tambib mutta keskkonnasõbraliku tarnsporti ning soodustab rohkem keskkonda kahjustavate lahenduste kasutamist.

Hetkel on umbes 1/3 Tallinna trollidest vanad škodad, mille vanus küünib juba pea 30 aastani. Seega on ekspluatatsiooniiga juba pea kahekordselt ületatud, samas isegi ei püüta vanu trolle asendada. Viimastel aastatel pole ostetud ühtegi uut trolli, isegi mitte siis kui Riia pakkus Tallinnale oma vanu trolle, mis olid Tallinna trollidest keskmiselt 10 aastad nooremad.

Selle asemel soetatakse aga uhkelt uusi busse. Oleks siis tegu veel elektribusside, piiritusel töötavate busside või gaasibussidega. Aga ei, soetatakse ikka diiselbusse, mis tähendab, et keskkonnasõbralikuse osas teeb hetkel Tallinna ühistransport vähikäiku. Kuigi võimalusi osta keskkonnasõbralike busse on TLT-l (Tallinna Linnatransport) olnud viimaste aastate jooksul mitu, pole neid kasutatud. Mistõttu on raske uskuda väiteid, et tulevikus hakatakse seda tegema.

Et tõestada, kui kahjulik on trollide asendamine diiselbussidega, toon välja järgmise arvutusnäite:
Algandmed on järgmised: 
Sõite ühes tunnis: 6
Tunde päevas töötamist 18
Keskmine liini pikkus: 10 km (hetkel ligikaudselt võetud)
Liinide arv: 7
Keskmine CO2 emissioon MAN City Lion: ca 350 g/km (eeldatud)

Aastas teeb see: 6*18*365*10*7*0,35 = 965 790 kg CO2-te! Ehk siis 1000 tonni aastas! Lihtsalt seetõttu, kui asendada kõik trollid bussidega. See peaks asjatundjaid natukenegi mõtlema panema, kuna õhusaaste on Tallinnas probleemiks juba täna.

Kui number 2 trolliliin on juba kaotatud, siis tekib küsimus, milline järgmisena läheb. Minu panus oleks liinil nr. 9. See on olemsolevatest liinidest kõige pikem ning selle hooldamine kõige kapitalimahukam. Kaotades kontaktliini ja trollid Mustamäe ja Kopli vahel, võib ju tulla väike rahaline sääst, kuid teisest otsast läheb see kohe ka minema, sest midagi peab ju selle asemel liikuma panema. Mustamäe ja Kopli vahel liigub palju inimesi ja lihtsalt tühja kohta transporti jätta ei saa.

Teine variant on see, et kaotatakse ühekorraga trolliliinid 4,5 ja 7 ning Hotell "Tallinna" ja Balti-Jaama vaheline kontaktvõrk võetakse üles. Arvestades seda, et järgmise kahe aasta jooksul tahetakse maha kanda enam kui 30 trolli, võib juhtuda, et korraga sulgemisele läheb enam kui üks trolliliin.

Lõppsõna:
Jääb vaid loota, et otsustajatel tuleb õigel ajal mõistus koju ning vähemalt mingisugusel kujul trolliliiklus säilib. Trollid on keskkonnasõbralikud, lahedad ja omamoodi visiitkaardiks. Ei ole just palju linnu maailmas, mis saaks uhkeldada trolliliikluse olemasoluga. Seega tasuks trolliliiklust hoida. Õnneks pole ma oma mõtetes ainukene. Tänases PM paberleheski oli arvamusrubriigis lõik, mis astus trolliliikluse kaitseks välja.

[1] http://tallinncity.postimees.ee/2669712/trollid-hakkavad-tallinnast-kaduma#comments

Rakett 69 IV hooaeg 2. saade

Pantograaf

Täna oli eetris selle hooaja "Rakett 69" 2. saade. Saate alguses selgusid, kes on millises võistkonnas. Sarnaselt eelmistele aastatele on saates kolm meeskonda: sinised, rohelised ja oranzid. Igas meeskonnas (alguses) viis liiget.

Kuigi palju on samaks jäänud, jätkusid selles osas muudatused võrreldes eelmiste aastatega. Kui varasematel aastatel on väljalangeja hääletanud meeskonna kaaslased, siis sellest aastast on süsteem selline, et iga saate alguses valivad kohtunikud meeskonnale kaptenid ja kui meeskond kaotab, siis koju läheb kapten. Äärmisel juhul võidakse koju saata ka vähim või halvemini meeskonda panustanud liige. Seega ei pruugi see aasta kapteni roll sugugi olla see, kuhu sattuda tahetakse. Teisest küljest peab hea kapten oskama toime tulle erinevates olukordades erinevate inimestega, selles mõttes võib see reegel isegi kasuks tulla.

Ülesannetest ka. Nii nagu "Rakett 69" vaimule kohane, olid antud kolm ülesannet sellised, kus pole tarvis akadeemilisi teadmisi, kuid on vaja kiiret mõtlemist, nutikust ja laia silmaringi. Ühesõnaga, oskus "näha puude taga metsa." Pikemalt seletamata olid tänase päeva võistlusülesanded järgmised:

• Luku muukimine. Kapten pandi ruumi luku taha ja teised meeskonna liikmed pidid ta välja muukima ruumist, kasutades selleks väikest kangi (millega luku osi liigutada) ja endoskoopiline kaamera. Kaptenil oli ruumis seina peal pilt, mille järgi ta sai teisi juhendaja. Nimelt toimus pidev suhtlus raadiosaatjate abil kaptenite ja meeskonnaliikmete vahel. Kahjuks kõik kaptenid abistavat pilti ei märganud kohe, mis teha, juhtud ka parimatel "Raketti" pardal olijatega.
• Trossidega meeskonnakaaslase liigutamine. Üks meeskonna liige rippus trossidega õhus ja ülejäänud neli pidid teda nööride abil ruumis liigutama nii, et ta saaks kõigepealt laualt kätte sildi ja seejärel liigutama ta vaibani, kus ta tohtis "maanduda" Liige pidi olema kogu aeg õhus ning liigutamine toimis nööride pingule tõmbamise - järeleandmise abil. Trosse oli neli, igas nurgas üks. seega paras loogika ülesanne.
• Pantograafi valmistamine. Ausalt öeldes enne tänast ei teadnudki, et selline imeriist eksisteerib. Igatahes tuli meeskondadel laual olevatest komponentidest üks taoline valmis meisterdada. Ei tasuks vist mainidagi, et ühelgi meeskonnal sellest asja ei tulnud. Pantograaf oleks pidanud eelmises ülesandes korjatud pilti aitama kolmekordistada, kuid valmistatud kaadervärgid tegid kõike muud kui seda. Kohtunike kommentaar oli, et "jällegi" tiimiliikmed rapsivad, asju korralikult läbi mõtlemata. Huvitav, kas see oli kommentaar minu aegadele, või võib seda mõnes mõttes üldistada kõigile osalejatele mõnes mõttes. Igatahes meenusid kohe mulle sellega seoses koogel-moogelist liimi tegemine ja õhkmadratsist vererõhumõõtja, mis läks vist "Rakett 69" feilide Hall of Fame`i.

Lahkuma pidi täna kokkuvõttes sinise tiimi kapten. Paistab, et sinine värv ei too seal saates lihtsalt õnne, v.a eelmine hooaeg, kui üks sinistest mehikestest võitis. Lõpetuseks ütlen, et kahe esimese saate põhjal julgeks väita, et saade jätkab oma heade traditsioonide vaimus ning tegemist on tugeva tasemega ja hariva saatega.

Jah fosforiidile

Ülgase fosforiidikaevandus 1930-ndatest

Oma seekordsele blogipostitusele inspireeris mind provokatiivset pealkirja panema 7. jaanuaril ülikoolis nähtu. Nimelt toimus sel päeval TTÜ-s fosforiidi kaevandamise teemaline üritus, kus osad inimesed kandsid kollaseid T-särke, millele oli mustalt rasvase tekstiga trükitud "Ei fosforiidile"

Kes need inimesed olid ja mida nad TTÜ-st otsisid, sellele andis vastuse 9. jaanuaril EPL Online-is ilmunud artikkel. Nimelt oli tegu Lääne-Virumaa inimeste, TTÜ spetsialistide ja VKG esindajate vahelise kokkusaamisega, et arutada fosforiidi kaevandamise võimalusi. Esialgu küll soovitakse piirduda uurimuslike puuraukude tegemisega.

Suur vastuseis
Paraku on kohalikud elanikud vastu isegi puuraukude rajamisele. Mõned on läinud isegi nii kaugele, et nimetavad praegu toimuvat teiseks fosforiidisõjaks. Mina nii kaugele ei läheks, sest vähemalt meedia vahendusel pakutava põhjal jääb mulje, et VKG vähemalt üritab konstruktiivset dialoogi luua ja mitte kohalikest niisama sõita.

Oinastena, vabandust väljendi eest, paistavad antud juhul hoopis kohalikud. Milleks olla vastu geoloogilistele uuringutele? Äkki selgub nende kaudu, et fosforiit polegi kaevandatav või on kaevandatav kiht nii õhuke, et see ei tasu ennast majaduslikult ära. Kui nii, siis saaks ju uuringutega küsimuse kiirelt kaelast ära ja kõik saaks oma eluga rahulikult edasi minna. Praegu aga asi vindub ja vindub.

Ma ei ütle, et kohalikud peaks nüüd toetama pimesi kaevandusele loa andmist, kuid paarile strateegilisele puuraugule küll vastu ei maksaks seista. Raske uskuda, et mõni üksik puurauk suudaks loodusele korvamatut kahju tekitada. Siinjuures lisaks ma, et ma ei usu, et ka täismahus kaevandus looduse täielikult rikuks. Tehnoloogiad on viimase fosforiidisõjaga võrreldes tunduvalt arenenud ning ka inimeste teadlikus ning vastutustundlikus on läinud tunduvalt paremuse poole.

Plussid
Fosforiidi, kui maavara, kasutusele võtmisel oleks mitmeid plusse, toon lihtsustatud kujul välja kõige olulisemad:

• Riigile tekkib täiendav tulubaas laekuvatest keskkonnamaskudest tulenevalt sellest, et seda tuleb tasuda iga kaevandatava maavara pealt. Lisaks täiendavad laekumised sotsiaalmaksu näol, mida tasutakse uutelt loodavatelt töökohtadelt.
• Uued töökohad kaevanduses endas, lisaks raudteel, VKG kontoris ja paljudes teistes kohtades. Uued töökohad loovad sotsiaalset kindlust ühiskonnas. Eriti teretulnud on uued töökohad just Virumaal, mistõttu kohalik vastuseis näib mõistetamatu, kuna nemad võidaks ju sellest enim. (Tõsi, ka kaotaks enim) Samuti leeveneb surve töötukassale ja on suur tõenäosus kuritegevuse vähenemiseks antud piirkonnas.
• Kohaliku infrastruktuuri areng. Seoses kaevandusega rajatakse kindlasti uusi teid ja raudteid, mistõttu ühendus teiste suuremate keskustega paraneb. Samuti luuakse uusi elupindu (täiendavale tööjõule) ja on võimalik isegi see, et rajatakse uusi koole, lasteaedu, poode, päästekomandosi ja muud heaks eluks vajaliku.

Miinused

Nii nagu iga asja puhul ikka, siis lisaks plussidele kaasneb paratamatult ka teatud hulk miinuseid.

• Mõju keskkonnale. Kaevandustegevusega, täpsemalt kaevandamisega kaasneva müra ja vibratsiooniga, võib mõjutatud saada osade taimede ja loomade elukeskkond. Kuid see on paratamatus. Lisaks ei näe, et keegi kurdaks põlevkivi kaevandamise kahjulike mõjude üle, kuigi seda tehakse üsna maapinna lähedalt. (10-80 m pole maailma mastaabis kaevandamise mõttes mingi sügavus)
• Mõju põhjaveele. Nii nagu iga kaevandustegevusega, saab mõjutatud kohalik vee keskkond. Samas ei näe ma siingi probleemi. Esiteks juba praegu läbivad Pandivere veesooned osaliselt fosforiidirikkaid kihte (kui arvestada kui ligidal on maapinnale vesi ning kui sügaval asub fosforiit) mistõttu vähemalt teoorias ei tohiks ju kohaliku põhjavee kvaliteet oluliselt muutuda. Ja kui peakski juhtuma, et mõju on oodatust suurem, siis kindlasti oleks VKG (usun seda heauskselt) nõus igasse kohalikku majapidamisse rajama piisavalt sügava puuraugu ja korraliku filtersüsteemi, et joogivesi vastaks kõikidele nõuetele.

Loodus või inimene?

Kui vaadelda miinuseid ja plusse, siis on justkui kaks varianti. Saan valida kas inimese heaolu unustades looduse või olla ilusas looduses tühjade käte ja tööta. Tegelikus on vist kusagil vahepeal. Fosforiit ei too küll kohest rikkust õuele, kuid kohe kindlasti ei saa nimetada fosforiiti ka looduse hävitajaks. See oleks narr. On ju fosforiit ise osake loodusest.

Hämmastab see, et vastuallkirju fosforiidi kaevandamisele ja uuringutele on kogutud väidetavalt üle 4000. Arvestades allkirjade arvu, jääb mulje justkui mõned on andnud allkirja seepärast, et lihtsalt millelegi vastu olla. Miks ei tehta allkirjade kogumist fosforiidi kaevandamise ja uuringute toetamiseks? Mina küll oleksin nõus alla kirjutama. Muidugi lisaklausliga, et kohalikest ei sõideta üle, loodust tõesti püütakse maksimaalselt säästa ning kogutud maksud lähevad kaevanduse ümbruses elavate inimeste arenguks.

Seda, mida tagasi anda, peaks olema omajagu. VKG ise on välja käinud numbri 70M €, mida riik kaevandamisest laekuvate maksude näol saab. Targu on jäetud mainimata kogused, mille puhul selline maksusumma laekub, kuid mul on kuri kahtlus, et need kogused on suured. Kuidas ka ei ole, midagi tuleb ikka. Nagu öeldakse, ei ole halba ilma heata ja ei ole head ilma halvata.

Loodan, et lähitulevikus inimeste vastuseis fosforiidi kaevandamisele leeveneb ja üritatakse näha sellega kaasas käivaid positiivseid külgi.

"Rakett 69" IV hooaeg on alanud

Saatesarja "Rakett 69" logo

Täna õhtul kell 19:35 võis näha ETV ekraanil populaarteadusliku saatesarja "Rakett 69" uue hooaja esimest osa. Tänavune hooaeg on sarjale juba neljas. Pärast nähtud võin öelda, et oli tore ning võimalusel püüan vaadata ka teisi osasi ning soovitan ka teistel noortel seda teha.

Tõtt-öelda on peamine põhjus, miks ma seda sarja vaatan see, et II hooajal olin ka ise saates osaline, kuigi nii kaugele ei jõudnud nagu ise soovinuks. Mis sa teed, C`est la vie. Teistel noortel soovitan aga vaadata seda sarja seetõttu, et ehk leitakse endaski siis see teaduspisik ja seiklusvaim ülesse ning minnakse vähemalt saatesse kandideerima. Uskuge mind, kogemus on seda väärt.

Aga saatest endast ka. Sellel aastal on muudetud kandideerimise formaati. Kui eelnevatel aastatel pidi iga õpilane või tudeng, kes kandideerib saatesse, tegema väikese ettekande või katse, siis see aasta oli kõigile etteantud neli ülesannet, mis tuli lahendada täpsuse ja kiiruse peale. Minu hinnangul vägagi tervitatav muudatus, kuna võimaldab paremini kandidaate võrrelda ja muudab konkureerimise võrdsemaks.

Saatesse pääsenuid vaadates jäi mind painama ainult üks asi. Kõik olid küll vahvad ja toredad noored, kuid 11 osalejat 15-st oli Tartust. Mitte, et see iseenesest halb oleks, kuid tuleks vältida olukorda, kus üks üleriigiline konkurss muutub ühe linna siseasjaks, nii võib mõjutatud saada saate populaarsus. Kindlasti aga ei ole see tegijate eesmärk. Kas tõesti ei olnud siis Tallinna ja teiste linnade noored huvitatud? Ei tahaks uskuda. Ju siis oli nii, et Tartust tuli kokku nii palju tublisi noori, et sealt koorusid välja ka osalised. Kuigi asi võib jääda ka pisut reklaami taha. Vähemalt mina ei näinud TTÜ peal ühtegi postrit, mis kutsuks tudengeid sinna sinna saatesse, ometi on minu ülikoolis palju talendikaid säravaid isiksusi, kes sinna saatesse sobiks.

Igal juhul hoian ma saates osalejatele ja kohtunikele pöialt ning jään huviga ootama põnevaid katseid, eksperimente ja äpardusi. (Teaduses nendeta ei saa)

Edasi-edasi, teadustaevasse.

Kuidas parandada olukorda kaugliinidel?

Skeem minu visioonist

Seoses aastavahetusega hakkas Eesti raudteedel kaugliine opereerima Elron. (Tallinn-Tartu, Tallinn-Narva, Tallinn-Viljandi, Tallinn-Pärnu) Sellest tingituna on tõusnud palju nurinat igapäevaste rongikasutajate hulgas.

Peamine kriitika on langenud rongide mahutavusele ja muutunud graafikutele, mistõttu osad inimesed ei saa enam õigel ajal tööle või kooli. Rongide mahutavus on saanud kriitika osaliseks kuna kolme- ja neljavagunilised Stadler Flirt rongid omavad tunduvalt vähem iste- ja seisukohti kui endised viie või kuue vaguniga Riia DR1B rongid. Sellest johtuvalt on olemine uutes rongides kitsam, reisjate arv ju ei muutu, ning on juba ette tulnud, et osad reisijad peavad Tartust või Viljandist Tallinna sõitma püstijalu.

Rongide füüsilise suurusega jääb paraku nii nagu on, seda muuta ei saa. Ronge saab pikemaks muuta vaid kahevagunilisi Stadlereid sappa haakides, need peaksid aga kohale jõudma jooksvalt selle aasta jooksul. Mida aga saab muuta, on rongigraafikud. Ehk siis kui panna rongid liikuma inimestele sobivamatel kellaaegadel ning tihedamalt, siis peaks koormus jaotuma ühtlaselt ning ülerahvastuse probleem peaks mõnevõrra hajuma. Kuidas seda aga teha?

Tallinnast-Tapani ei ole muret, sest Tapani jookseb kaks raudtee haru, mistõttu seal võib rongid panna liiklema nii kiiresti, kui on vaja. Sealt edasi Tartuni aga on juba keerulisem, kuna edasi läheb üks raudteeniit. Samade probleemidega seisavad vastamisi ka Tallinn-Viljandi ja Tallinn-Pärnu liin. Minu poolt oleks kolm lahendust, mis võiks probleeme mõnevõrra leevendada ning mis ei nõua rongide ümberehitamist (väga kallis).

• Taskud. Iga jaama juures peaks olema tasku (väike eraldi raudtee niit teisel pool perooni) kuhu mahub ära vähemalt kaks neljavagunilist Stadlerit (varuga). Nii saab olla jaamas korraga kaks rongi, üks suunaga Tallinna poole, teine suunaga Tallinnast eemale. Tehes sellised taskud kõikidesse jaamadesse, mida läbib üheharuline raudteeniit, saab panna rongid oluliselt tihedamini liikuma. 
• Samuti oleks abi haruteede rajamisest, kuna reisirongi liiklust takistavad oluliselt ka kaubarongid. Kui aga teha suuremate jaamade juurde 1-1,5 km pikkused haruteed, siis kaubarongid saaks vahepeal tõmmata kõrvale, et reisirongid saaks neist mööduda. See näib küll kallis investeering, kuid on seda väärt. Erinevalt reisirongidest ei ole kaubarongidel kohale jõudmisega nii kiire ja nad võivad teha ka mitu peatust. Tapa-Tartu lõigul võiks sellise haru teha näiteks Jõgevale.
• Üheniidilistel raudteeharudel, kus jaamade vahekaugused suurimad, tõsta reisikiirus 160 km/h-ni. Kuna paratamatult on kiiruse tõstmine 120 km/h-lt 160 km/h-ni väga kallis (tingituna täiendavatest investeeringutest ohutusse) siis tasub seda teha vaid lõikudel, kust sellest tingituna saadav ajavõit on suurim, et õigustada investeeringut. Suurem kiirus tähendab kiiremat kohalejõudmist ning kiirem kohalejõudmine tähendab seda, et inimesed on kergemini nõus kannatama teatud ebamugavusi, näiteks püstine seljatugi või püstiseismine.

Loodan, et mõni raudteespetsialist satub seda postitust lugema, sest ise ma usun küll, et nendest ideedest võiks vähemalt mingil määral kasu olla. Iseasi kust ja kuidas leitakse investeeringud selliste muudatuste jaoks, kuid leida need siiski tuleks. Klientide rahulolu on firma pikaajalist tulevikku silmas pidades äärmiselt oluline.

Kuningas on surnud, elagu kuningas

Vesivärava Grill Kadriorus

Eelmise aasta lõpus liikusid kuuldused, et minu lemmik burgerikoht, Vesivärava Grill, suletakse ja seda pikemaks ajaks. [1] Õnneks ei olnud kuulujuttudel alust ning pärast seda, kui jõulupühad läbi said, avati 2. jaanuaril koht uuesti. Kuna olen uudishimulik inimene ja uudishimu sai must ka lõpuks võitu, siis läksin täna kohapeale, et uurida, kas koht on endine ja burgerid sama head.

On küll, ütleks pärast burgeri ärasöömist. Burgerid on endiselt sama head, kui mitte paremad. Mõningad muutused antud koha juures siiski toimunud on. Nimelt on ära läinud üks endistest põhivendadest, arvatavasti just tema lahkumine inspireeris enneaegsed kuuldused sulgemisest meedias. Samuti on muutunud mõnevõrra menüü ja hinnakiri. Hetkel on menüüs 5 burgerit endise umbes tosina asemel ning hinnad võrreldes aasta lõpuga c.a 5 % tõusnud, v.a juustuburger, mille hind on samaks jäänud. Samas hinnatõus on mõistetav, toidu hinnad muudkui kallinevad, ning palgad, elekter, üür ja muud kommunaalkulud tahavad maksmist.
Väikese muudatusena, kuid Vesivärava paadunud fännile kindlasti märgatavana, on muudetud burgerite nimesid, nt. endine "True-Blue" on nüüd lihtsalt peekoniburger sinihallitusjuustuga. See on küll pisike detail, aga originaalsed nimed annavad üldiselt veelgi pisikest särtsu juurde niigi headele burgeritele.

Fännidel, kes burgerite arvu vähenemist märgates mõtlevad, et neil jääb nüüd oma lemmik saamata, ei pea põdema. Nimelt saab nüüd ka ametlikult burgerile lisasi vahele osta, (enne pidi ise väheke initsatiivi selles osas üles näitama) mistõttu saab mõnest "standardburgerist" vaevata oma endise lemmiku. Nt. juustuburger + muna = endine "Munaburger" Peekoniburger + mädarõigas = endine "Peekoniburger mädarõikaga" jne. Monsterburgeriga on vist vähe keerulisem, aga kui väga kenasti paluda, siis küll ka see kokku klopsitakse.

P.S Õnnestus ära näha ka agent "Mõmmi" kellest Vesivärava Facebooki lehelt eelmine aasta mõnikord lugeda sai. Vesivärava uus FB leht asub ise aga siin, kes oma endise ja praeguse lemmikburksikoha kohta infot soovib [https://www.facebook.com/VesivaravaGrill]

[1] http://www.tallinncity.ee/2632428/vesivarava-grill-sulgeb-uksed

Tujurikkuja 2013

"Snaiper" - sketš, millest legend alguse sai

Mina, nagu paljud teised Eesti inimesedki, istusin vana-aasta õhtul televiisori ees ja jälgisin ETV aastavahetuse programmi. Sarnaselt mitmetele teistele noorema põlvkonna esindajatele, oli minu jaoks oodatuim saade "Tujurikkuja." Huumorishow, mis Ott Sepa ja Märt Avandi esituses praeguseks juba pea pop-ikooni staatusesse tõusnud.

Saade nähtud, on emotsioonid kahetised. Võrreldes eelnevate aastate esitustega jäi selle aasta saade kuidagi lahjaks, samas oli paar sketši, mida arvatavasti ka aastate pärast veel meenutatakse. Siinkohal soovingi kommenteerida showd klipp klippi haaval.

Estonia
Esitus, mis päev pärast ilmumist tekitas ehk enim kõneainet. (v.a Edgari laul) Ühest küljest on õigus neil, kes ütlevad, et Estonia õnnetusest on möödunud liiga vähe aega ja see teema on paljude jaoks väga isiklik ja hell. Samas on õigus ka neil, kes ütlevad, et Titanicul oli samuti hukkunuid ja nende lähedased ning ka nende järeltulijate jaoks on erinevad näituste, filmide ja muu teema hell.
Just topeltmoraalist ehk antud sketš rääkiski. Kui on õigustatud väljapanek Titanicust, siis miks mitte väljapanek Estoniast?. Huvitav, kui paljud näitusekülastajad on sellele teemale mõelnud, kui nad on nüüd viimasel ajal käinud Meremuuseumis Titanicu teemalist näitust vaatamas? Või mida mõtles ETV, kui pidas aastalõpupeo antud väljapanekul? Seega, isegi kui antud klipp oli eetika piire kompav, siis tähelepanu juhtis ta igal juhul õigele teemale.

Apteek ja Seppuku
Kuigi üldjuhul saan "Tujurikkuja" naljadele suhteliselt hästi pihta, siis pean ausalt tunnistama ning ütlema, et need naljad läksid minust mööda. Ei suutnud ära tabada seda ühiskonna kitsaskohta või viimase aasta uudist, millele need sketšid viitasid. Seega on raske nende kohta ka omapoolset kommentaari anda.

Tuttavad
Sketš, milles vist pea kõik eestimaalased võivad natuke ennast ära tunda. Kes meist ei oleks olnud olukorras, kus tänaval kohtame inimest, kes meid teretab, me teretame vastu, kuid mitte ei tule meelde kellega tegu või kus antud inimest kohatud ollakse. Sellega vast ka kõik öeldud. Lõik elust enesest.

Autogramm
Taas midagi elust enesest. Ka staarid on inimesed ning nad sooviks oma vaba aega veeta rahus ning inimestest eemal. Paraku on seda väga raske mõista "fännidel", groupidel ja ajakirjanikel, kes ka vabal ajal ei anna inimestele rahu ning nõuavad autogrammi, fotod, eksklusiivintervjuud või muud taolist. Õnneks küll päriselus auto alla kedagi autogrammi nimel aeutud pole, kuid mine sa võta kinii kas tulevikus juhtub või ei. Issanda loomaaed on lai.
Sarnaselt "Tuttavate" sketšile, jäi antud esitus minu jaoks arusaadud osade seas lahjemale poolele. Seda seetõttu, et mõlemad oli ajalises plaanis venitatud pikemaks kui ehk peaks, mistõttu läks puänt mõnes mõttes kaduma. Selles osas oli omal ajal õnnestunum "Tujurikkuja" 2009 aasta promoklipp, milles oli sarnane sisu, kuid nali jõudis palju paremini kohale. [http://www.youtube.com/watch?v=ZUCHgovrQDY]

H&M
Jällegi midagi elust-enesest ning "Tujurikkujale" omaselt pihtas-põhjas. Kui H&M avamine oli sügisel endises Postimajas, siis ei jõudnud ma ära imestada, kes on need hullud, kes sellise mannetu soodustuse ja ebahuvitava kauba, nagu firmariided, nimel on valmis terve öö väljas külmetama. Ise pole ma H&Mi fänn ning leian, et firmariiete nimel (olgu või Armani) öösel ukse taga seismine pole õigustatud ja vähemalt mulle näib totter. Samas ei hakkaks ma liigselt diskuteerima inimeste väärtushinnangute üle, kui mõne meelest on see OK (mõne meelest, nagu näha, oligi), siis vastu vaidlema ma ei hakka. Elame vabal maal.

Riigibuss
Mida aeg edasi, seda enam kuuleb uudiseid teemal, et mõnest maakohast on ära kadunud kool, pangaautomaat, pood jne. Selliste uudiste taustal tundub "Riigibuss" igati omal kohal olema ning kes teab, ehk hakkabki kunagi Riigibuss Eesti teedel ring vurama ja riigiteenuseid Maalidele koju kätte tooma. Samas tahaks loota, et vanglaid tõepoolest ei hakka asendama punased ringid ning politseid-tuletõrjet-kiirabi ei panda päris ühte isikusse. Kuigi "Tujurikkuja" keerab alati vinti üle, siis näitab see klipp tulevikku, kui kärpimisele piiri ei panda, seega optimeerida tuleb mõistlikuse piires. Mistahes valdkonnas. Haldusreformi tegijatel oleks antud sketšit isegi üht-teist õppida.

Edgar ja Kutser "Kaunis maa 2"
Selle klipi kohta on raske kohe hoobilt midagi öelda. Sõnad ja viis on ju iseenesest head, selles osas on Ott taas tasemel olnud ning teinud järjekordselt ühe moodsa lorilaulu, mis rahval pikalt meeles püsib. Ka Avandi esitus oli super (üksiksolistina oli ta tasemel Koit Toomet parodeerides). Kuigi olen ise antud lugu YouTube´is mitmeid kordi juba kuulanud, on mul siiski tunne, et laulus kujutatud inimestele on mõnevõrra liiga tehtud. Vähemalt aastavahetuse ajal ning pühadeperioodil võiks anda inimeste hingedele rahu, ükskõik mis inimesega siis ka tegu ei oleks.

Ehkki selle aasta "Tujurikkuja" jäi ehk veidi alla eelmistele aastatele, siis ootan ma sellegi poolest järgmist 31. detsembrit, sest üldises taustas on "Tujurikkuja" siiski parim huumorisaade, mida Eesti teleekraanidelt leida võib.