Veelkord loodusteaduste riigieksamist

Loodusteadused

Kuna minu eelmine postitus teemal kutsuda ellu loodusteaduste riigieksam on äratanud inimestes omajagu tähelepanu, siis mõtlesin antud teemal veelkord peatuda.
Lühidalt seisnes minu idee selles, et gümnaasiumi astet lõpetav noor peaks praegusele kolmele eksamile (eesti keel, inglise keel ja matemaatika) lisaks sooritama loodusteaduste eksami, mis sisaldaks füüsikat, keemiat, bioloogiat ja geograafiat. Seda selleks, et korvata kuidagi eelpool nimetatud ainetes kaotatud riigieksameid.

Teatud mõttes "piitsaks"
Minu järgnev mõttekäik võib tunduda küll must-valgena, kuid mina saan asjast aru järgnevalt. Kui tehakse üleriigilised eksamid vaid kolmes aines, siis hakkavad koolid "drillima" õpilasi just neis ainetes ja teised ained jäetakse justkui vaeslapse ossa. Eriti tõenäoline on sellise olukorra tekkimine koolides, kus majanduslikud ressursid on väga piiratud ja tuleb teha valikud, millistele ainetele ja õpetajatele rohkem rõhku panna.
Kui aga teised ained jäetakse nii öelda vaeslapse ossa, siis on ilmselge, et nende kvaliteet kannatab. See on aga kurjast, sest teadmised loodusteadustest on maailmapildi kujunemisel äärmiselt oluliselt. Ka ühiskonnateaduste, ajaloo ja ühiskonnaõpetuse rolli hariduses ei tohiks alahinnata.
Selleks, et koolidel ei tekiks "püksikummi lõdvaks laskmise" võimalust, peaks olema mingi riiklik mehhanism, piits kui nii võtta, mis motiveeriks koole, sõltumata humanitaar- või reaalkallakust rohkem rõhku panema loodusteaduste alase hariduse kvaliteedile ja sisule.

Kvaliteet, mitte kvantiteet
Kui ma nüüd kirjutasin, et ka humanitaarkallakuga koolid peaksid rohkem rõhku panema loodusteadustele, siis ma ei mõtle selle all kindlasti seda, et nüüd peaks vastava valdkonna tunde rohkem juurde tekitama. Ei. Hoopis vastupidi. Olles olnud hariduses sees juba 17 aastat, olen jõudnud kindlale veendumusele, et lähtuda tuleb põhimõttest - kvalieet, mitte kvaniteet. See tähendab seda, et selle asemel, et hakata manipuleerima tundide arvuga, tuleb keskenduda sellele mida õpetada ja kuidas õpetada. Oma arvamuse selles osas, mida peaksid abituriendid kooli lõpetamisel loodusteadustest teadma, panin ma kirja oma eelmises postituses ja ma ei hakkaks antud momendil rohkem sellel peatuma. Niikuinii on tegemist sellise teemaga mis nõuab pikki vaidlusi enne kui jõutakse spetsialistide poolt mingitele ühistele kindlatele seisukohtadele sisu osas. Küll aga jagaksin hea meelega oma veendumusi selles osas, kuidas neid teadmisi edasi anda. Oskuslike meetmete puhul on võimalik ka väikeste tundide arvuga anda edasi palju kvaliteetset materjali nii, et see õpilastele ka meelde jääks.

• Rohkem praktilisi katseid. 90% teadmistest omandab inimene visuaalsel teel. Kui õpilane näeb katset mingist nähtuse toimimisest reaalses elus, siis see jääb talle paremini meelde ja ta saab sellest lihtsamini aru. Veel parem oleks, kui oleks eksperimente, kuhu õpilased saaks ise käe külge panna. Siinkohal tuleks rõhutada, et koolide loodusteaduste alase hariduse rahastamist tuleks parendada, sest praegu jäävad mitmed katsed mitte ainult õpetajate viitsimatuse, vaid ka rahastuse taha, kuna katsevahendid siiski maksavad midagi. Mainiks veel ära, et ideaalis võiks sisaldada loodusteaduste eksam ühte praktilist katset, nii nagu võõrkeele eksam sisaldab suulist osa. Kuigi tegemist oleks meetmega mis tõstaks eksami läbiviimise hinda ja ajakulu, tõstaks see oluliselt eksami sisukust ja kvaliteeti.
• E-õppe võimaluste ulatuslikum kasutamine. Kasutada tasuks veebikeskondi (näiteks Moodle) kuhu õpetajad saaksid üles laadida erinevaid ainega seotud videosid, helifaile, artikleid ajalehtedest ja ajakirjadest jne. Täiendav materjal õpikule aitaks mõnel õpilasel asjadest ehk paremini aru saada, lisaks võimaldaks andekamatel õpilastel end tavapärase õppekavaga oluliselt rohkem täiendada. Ka saaks e-õppe keskkonda panna e-kontrolltöid, mille abil saaks õpilased kontrollida oma teadmisi ja neid täiendada enne päris kontrolltöid. See võimaldaks õpilastel saada paremaid tulemusi õppetöös ja tõstaks nende moraali. Lisaks kõigele muule pooldan e-õppe lahenduste ulatuslikumat kasutamist seetõttu, et tudengina näen, et loengu tüüpi haridus on jäänud ajale jalgu ja ei sobi enam päris hästi XXI sajandi haridussüsteemi. Mina kujutan ideaalis koolitundi ette kõigest kontakttunnina, kus õpilased saavad esitada küsimusi seoses kodus läbiuuritud lugemismaterjaliga või etteantud ülesannetega. Samuti võiks jääda kontakttund keerukamate näidisülesannete koos lahendamise jaoks ning kontrolltööde ja laboritööde sooritamiseks. Ülejäänud õppetöö jaoks võiks jääda siiski kodu ja raamatukogu.

Mida varem, seda parem

Nii nagu sai kirja pandud oma eelmises postituses, siis oleks võimalik loodusteaduste riigieksam läbi viia juba aastal 2015. Kõik on kinni ainult tahtmises. Tuleb vaid leida piisav rahastus,  (Kuigi rääkides noorte inimeste tulevikust, on üldse imelik mainida piisava rahastuse leidmist) moodustada ekspertkomisjon, kes määrab ainete osakaalu eksamil ning küsimuste sisu ja leida hindajad riigieksamite parandamiseks. Ei tundu just väga keeruline. 

Mida kaugemale selle eksami ellukutsumist edasi lükata, seda rohkem kannatab reaalhariduse kvaliteet. Kui ei võeta kuulda minu arvamust, siis usun, et praeguste trendide jätkudes jõuame lihtsalt ükskord seisu, et ülikoolid hakkavad üldhariduskoolidelt küsima: "oot-oot, keda te nüüd siia saadate." Et seda ei juhtuks, tuleb tegutseda juba praegu, ennetusega on tunduvalt odavam ja lihtsam tegeleda, kui tagajärgedega. Nii on see kõikides eluvaldkondades.