Veelkord loodusteaduste riigieksamist

Loodusteadused

Kuna minu eelmine postitus teemal kutsuda ellu loodusteaduste riigieksam on äratanud inimestes omajagu tähelepanu, siis mõtlesin antud teemal veelkord peatuda.
Lühidalt seisnes minu idee selles, et gümnaasiumi astet lõpetav noor peaks praegusele kolmele eksamile (eesti keel, inglise keel ja matemaatika) lisaks sooritama loodusteaduste eksami, mis sisaldaks füüsikat, keemiat, bioloogiat ja geograafiat. Seda selleks, et korvata kuidagi eelpool nimetatud ainetes kaotatud riigieksameid.

Teatud mõttes "piitsaks"
Minu järgnev mõttekäik võib tunduda küll must-valgena, kuid mina saan asjast aru järgnevalt. Kui tehakse üleriigilised eksamid vaid kolmes aines, siis hakkavad koolid "drillima" õpilasi just neis ainetes ja teised ained jäetakse justkui vaeslapse ossa. Eriti tõenäoline on sellise olukorra tekkimine koolides, kus majanduslikud ressursid on väga piiratud ja tuleb teha valikud, millistele ainetele ja õpetajatele rohkem rõhku panna.
Kui aga teised ained jäetakse nii öelda vaeslapse ossa, siis on ilmselge, et nende kvaliteet kannatab. See on aga kurjast, sest teadmised loodusteadustest on maailmapildi kujunemisel äärmiselt oluliselt. Ka ühiskonnateaduste, ajaloo ja ühiskonnaõpetuse rolli hariduses ei tohiks alahinnata.
Selleks, et koolidel ei tekiks "püksikummi lõdvaks laskmise" võimalust, peaks olema mingi riiklik mehhanism, piits kui nii võtta, mis motiveeriks koole, sõltumata humanitaar- või reaalkallakust rohkem rõhku panema loodusteaduste alase hariduse kvaliteedile ja sisule.

Kvaliteet, mitte kvantiteet
Kui ma nüüd kirjutasin, et ka humanitaarkallakuga koolid peaksid rohkem rõhku panema loodusteadustele, siis ma ei mõtle selle all kindlasti seda, et nüüd peaks vastava valdkonna tunde rohkem juurde tekitama. Ei. Hoopis vastupidi. Olles olnud hariduses sees juba 17 aastat, olen jõudnud kindlale veendumusele, et lähtuda tuleb põhimõttest - kvalieet, mitte kvaniteet. See tähendab seda, et selle asemel, et hakata manipuleerima tundide arvuga, tuleb keskenduda sellele mida õpetada ja kuidas õpetada. Oma arvamuse selles osas, mida peaksid abituriendid kooli lõpetamisel loodusteadustest teadma, panin ma kirja oma eelmises postituses ja ma ei hakkaks antud momendil rohkem sellel peatuma. Niikuinii on tegemist sellise teemaga mis nõuab pikki vaidlusi enne kui jõutakse spetsialistide poolt mingitele ühistele kindlatele seisukohtadele sisu osas. Küll aga jagaksin hea meelega oma veendumusi selles osas, kuidas neid teadmisi edasi anda. Oskuslike meetmete puhul on võimalik ka väikeste tundide arvuga anda edasi palju kvaliteetset materjali nii, et see õpilastele ka meelde jääks.

• Rohkem praktilisi katseid. 90% teadmistest omandab inimene visuaalsel teel. Kui õpilane näeb katset mingist nähtuse toimimisest reaalses elus, siis see jääb talle paremini meelde ja ta saab sellest lihtsamini aru. Veel parem oleks, kui oleks eksperimente, kuhu õpilased saaks ise käe külge panna. Siinkohal tuleks rõhutada, et koolide loodusteaduste alase hariduse rahastamist tuleks parendada, sest praegu jäävad mitmed katsed mitte ainult õpetajate viitsimatuse, vaid ka rahastuse taha, kuna katsevahendid siiski maksavad midagi. Mainiks veel ära, et ideaalis võiks sisaldada loodusteaduste eksam ühte praktilist katset, nii nagu võõrkeele eksam sisaldab suulist osa. Kuigi tegemist oleks meetmega mis tõstaks eksami läbiviimise hinda ja ajakulu, tõstaks see oluliselt eksami sisukust ja kvaliteeti.
• E-õppe võimaluste ulatuslikum kasutamine. Kasutada tasuks veebikeskondi (näiteks Moodle) kuhu õpetajad saaksid üles laadida erinevaid ainega seotud videosid, helifaile, artikleid ajalehtedest ja ajakirjadest jne. Täiendav materjal õpikule aitaks mõnel õpilasel asjadest ehk paremini aru saada, lisaks võimaldaks andekamatel õpilastel end tavapärase õppekavaga oluliselt rohkem täiendada. Ka saaks e-õppe keskkonda panna e-kontrolltöid, mille abil saaks õpilased kontrollida oma teadmisi ja neid täiendada enne päris kontrolltöid. See võimaldaks õpilastel saada paremaid tulemusi õppetöös ja tõstaks nende moraali. Lisaks kõigele muule pooldan e-õppe lahenduste ulatuslikumat kasutamist seetõttu, et tudengina näen, et loengu tüüpi haridus on jäänud ajale jalgu ja ei sobi enam päris hästi XXI sajandi haridussüsteemi. Mina kujutan ideaalis koolitundi ette kõigest kontakttunnina, kus õpilased saavad esitada küsimusi seoses kodus läbiuuritud lugemismaterjaliga või etteantud ülesannetega. Samuti võiks jääda kontakttund keerukamate näidisülesannete koos lahendamise jaoks ning kontrolltööde ja laboritööde sooritamiseks. Ülejäänud õppetöö jaoks võiks jääda siiski kodu ja raamatukogu.

Mida varem, seda parem

Nii nagu sai kirja pandud oma eelmises postituses, siis oleks võimalik loodusteaduste riigieksam läbi viia juba aastal 2015. Kõik on kinni ainult tahtmises. Tuleb vaid leida piisav rahastus,  (Kuigi rääkides noorte inimeste tulevikust, on üldse imelik mainida piisava rahastuse leidmist) moodustada ekspertkomisjon, kes määrab ainete osakaalu eksamil ning küsimuste sisu ja leida hindajad riigieksamite parandamiseks. Ei tundu just väga keeruline. 

Mida kaugemale selle eksami ellukutsumist edasi lükata, seda rohkem kannatab reaalhariduse kvaliteet. Kui ei võeta kuulda minu arvamust, siis usun, et praeguste trendide jätkudes jõuame lihtsalt ükskord seisu, et ülikoolid hakkavad üldhariduskoolidelt küsima: "oot-oot, keda te nüüd siia saadate." Et seda ei juhtuks, tuleb tegutseda juba praegu, ennetusega on tunduvalt odavam ja lihtsam tegeleda, kui tagajärgedega. Nii on see kõikides eluvaldkondades.

Idee loodusteaduste riigieksamist

Loodusteadused

Alates sellest aastast on kasutusel uus riigieksamite süsteem. Gümnaasiumi lõpetamiseks on vajalik sooritada vaid kolm eksamit: eesti keel, inglise keel ja matemaatika. See tähendab, et jäävad olemata mitmed riigieksamid, mis senini toimunud: ajalugu, ühiskonnaõpetus, geograafia, bioloogia, keemia, füüsika, vene keel ja saksa keel. Teadmisi on aga vaja nendeski ainetes ja neid teadmisi tuleks ka kuidagi kontrollida.

Reaalteadused au sisse
Väga palju on viimastel aastatel olnud juttu reaalteaduste olulisusest ning sellest, et nende õpetamisele tuleks koolis rõhku panna. Olles ise reaalteaduste huviline ning nähes, mis toimub Eesti haridussüsteemis, nõustun antud väitega ning toetan reaalalade populariseerimist kahe käega. Seetõttu tundubki mulle äärmiselt kummastav, et alles on jäetud vaid ühe reaalala, matemaatika, riigieksam ning teiste ainete eksamid on sealjuures ära kaotatud. Riik töötab justkui omaenda sõnadele vastu. Selleks, et oleks tugev reaalhariduse tase, peab olemas olema kontroll selle taseme üle, võimalus seda mõõta. Kui kaovad ära vastavate ainete riigieksamid, siis vastav kontrollmehhanism kaob. Seetõttu panen ma omalt poolt ette kutsuda neljanda riigieksamina ellu loodusteaduste riigieksam.

Loodusteaduste riigieksam - mis loom see on?
Loodusteaduste riigieksam, nagu nimigi ütleb, mõõdaks teadmisi loodusteadustes - füüsikas, keemias, bioloogias ja geograafias. Kuna kõikides koolides antud aineid süvendatud kujul ei õpita (kahjuks) siis võiks eksam mõõta iga aine puhul vastava aine minimaalse riikliku õppekava sisust arusaamist. Osakaal ainete vahel võiks olla 25/25/25/25 ehk siis füüsika annab 25 %, keemia annab 25 %, bioloogia annab 25 % ja geograafia annab 25 %. Teemad, mis käsitletakse antud eksamil, võiks olla võimalikult eluliselt. Seda selleks, et ellu astuv noor gümnaasiumilõpetaja omaks võimalikult terviklikku, maalähedast ja elutervet maailmapilti.

Mida eksamil küsida?
Kui ma olen juba välja käinud mõte loodusteaduste riigieksamist, siis oleks ka igati aus, kui ma tooksin välja valdkonnad ja küsimused, mida antud eksam käsitleda võiks.

• Füüsika: Newtoni II seadus, et noored saaksid aru, miks maanteel kiirustamine on vale. Võimsus, et saadaks aru, et V8 mootor pole otstarbekas Eestis, termodünaamika ja ringprotsess, et saadaks aru kust energia tuleb ning miks on tarvis maju soojustada ning energiat kokku hoida.
• Keemia: Galvaanilised paarid, et ei pandaks kokku vask- ja alumiinium juhtmeid. Happed ja alused ning nende mõju inimesele ja keskkonnale, et ei tehtaks kahju endale ega ümbritsevale. Tähtsaimate kemikaalide saamine, et tekiks ettekujutus, kuidas üks või teine igapäevane aine meie elus tekib.
• Bioloogia: DNA, dominantsed ja retsesiivsed geenid, et paremini mõista pärilikust. Valkude, rasvade jne toime organismis, et mõistetaks paremini tervisliku toitumise ja tervislike eluviiside vajadust.
• Goegraafia: Eesti kaart, Eesti majandus ja eesti demograafia. Euroopa kaart, ELi liikmesmaad, nende pealinnad, majanduslik tase, rahvaarv ja muu tähtsam statistika. Seda selleks, et tuntaks oma kodumaad ja tähtsaimaid liite, kuhu Eesti kuulub.

Millal võiks eksami ellu kutsuda?

Minu poolest juba 2015. aasta kevadel. Kui suudeti ühe aasta ümber muuta endine eksamisüsteem praeguseks, siis ei tohiks olla probleem lisada aastaga praegusele kolmele eksamile neljas.

Rakett 69 IV hooaeg 7. saade

Gaaside tuvastamise katse oli kõige vaatemängulisem
Rakett 69 FB lehelt

Rakett 69 selle hooaja seitsmenda saate läbivaks teemaks oli keemia. Antud saade oli väga huvitav vaadata, kuid tuletas mulle samal ajal meelde, et keemia ei olnud teps mitte minu tugevaim ala koolis. Samas endalgi oli omal ajal vahva saates katseklaaside-kolbidega möllata, kuigi tulemus ei olnud alati see, mis oodatud.

Nii nagu tavaks, tuli ka seekord meeskondadel lahendada kolm ülesannet, mis seondusid saate teemaga. Seekordsed ülesanded olid:

• Gaaside tuvastamine. Toru külge oli kinnitatud viis õhupalli. Kaks suunaga taeva poole, seega õhust kergemate gaasidega täidetud, ning kolm allapoole rippumas, seega õhust raskemate gaasidega täidetud. Teada oli, et õhupallides olevad gaasid on: heelium, vesinik, süsihappegaas, propaan ja väävelheksafluoriid. Tuli määrata, milline gaas on millises pallis. Kuna heelium ja vesinik on mõlemad õhust kergemad, siis ülemised õhupallid on emb-kumb. Määravaks on siin see, et heelium on inertgaas ja ei põle, samas kui vesinik põleb vägagi hästi, tehes pauku isegi palja õhuga reageerides. Seega, kumb õhupall teeb süüdates suurema paugu, see on vesinik, teine järelikult aga heelium. Ka rippuvates õhupallides olevade gaaside tuvastamine on lihtne. Kuna väävelheksafluoriid on teiste gaasidega võrreldes oluliselt raskem, on see juba käega katsudes (tõstes) selgelt eristatav. Süsihappegaasi ja propaani eristamine käib samal põhimõttel mis ülemistel õhupallidel, propaan põleb hästi, samas kui süsihappegaas ei põle. Massi põhjal neid eristada ei saa, kuna propaanil ja süsihappegaasil on üks ja sama molaarmass. Antud ülesande lahendamisega said toime kõik meeskonnad.
• Võistluse teiseks ülesandeks oli trikoloori valmistamine klaasanuma sisse laual leiduvate ainete ja vahendite abil. Antud ülesanne pandi sisse seoses sellega, et antud saate eetrisse minek toimus Vabariigi aastapäeva ligiduses. Ülesannet jälgides meenus mulle, kuidas minu tiim (sinine tiim) omal ajal pidi liimi valmistama, seega võis juba ette näha, et tuleb palju katse-eksi meetodit. Ei pidanud pettuma, kuid vaatamata ohtrale katsetamisele, olid tiimid edukamad, kui mina omal ajal. (Tõsi oma liimi saime me tööle, mingil müstilisel põhjusel, teadust oli asjasse vähe segatud) Igatahes, tagasi ülesande juurde. Tiimidel oli kasutada piim, vesi, õli, atsetool, toiduvärvid, spaatlid, klaasanum, kindad, prillid ja veel mõned vahendid. Ainete segamise mõte seisnes selles, et kogupandavad ained ei seguneks omavahel, vaid jääks valades kihtidesse. Samuti pidi silmas pidama seda, et kõige raskem aine oleks põhjas ja kõige kergem peal. Ideaalne lahendus oleks olnud soolaga segatud või paljas piim põhjas. Seda värvida pole vaja, kuna piim juba on valget värvi. Teine kiht oleks õli, millesse on segatud musta värvipigmenti. Toiduvärvi kasutada ei saa, kuna see ei segune õliga. Viimane kiht oleks atsetool, millesse tilgutatud paar piiska sinist toiduvärvi. Kirsiks tordil oleks see, kui kõik ained oleks valatud spaatli abil (nagu Juhan Koppeli esituses ülesande näites) et anuma seinad ei saaks teise ainega kokku. Antud ülesandega tulid paremini toime oranž ja roheline meeskond, sinine meeskond (sinisel värvil on keemiaga vist mingi karmavärk selles saates) jäi ajahätta ja sine värv (oo seda irooniat) jäi lisamata.
• Viimaseks ülesandeks oli vedeliku muutmine lillast läbipaistvaks nii, et ei lisata ei vedeliku ega tahkist. Kuidas siis seda teha? Lihtne, gaasi abil. Kolvis olel lilla vedelik oli NaOH vesilahus, millele oli lisatud indikaatorit, mis aine happelisuse muutumisel muudab värvi. Kuna NaOH on ise aluseline, tuli vedeliku muuta happelisemaks. Üks happelistest gaasidest on süsihappe gaas. Süsihappegaasi saamine on õnneks üks kergemaid asju, selleks tuleb vaid segada äädikat ja söögisoodat või siis segada kokku söögisooda, sidrunhappe pulber ning lisada vett. Tähtis oli siin ülesande juures see, et toru, mis viib söögisooda lahuse juurest lilla vedeliku juurde, tuleb lillasse vedelikku sisse suruda, et gaasi saaks neelduda aines. Vastasel juhul voolab süsihappegaas kolvist välja ja kasutegur on null. Kahjuks oranž tiim toru vedelikku viimise peale ei tulnud, kuid said muidu aru, mida on vaja teha. Sarnaselt trikoloori ülesandega näitas selle ülesande puhul parimat esitust roheline meeskond.

Saate lõppedes olid kaalukausil oranzi meeskonna kapten ja sinise meeskonna kapten. Seekord pidi saates lahkuma Kaisa sinisest meeskonnast. Põhiliselt nõrga meeskonna juhtimise tõttu. Vähemasti seda ütleks ma saatest nähtu põhjal. Tean omast kogemusest, et tegelikult jääb 90% tegevusest publikule nägemata.

Tänane episood pani mind tõsisemalt mõtlema, kui kaugele ma ise uue formaadiga saates jõuaks. Ma olen küll üsna OK meeskonnatöös, kuid liidri roll võib mulle mõnikord üle jõu käia. Seetõttu on tunne, et praegu ei pruugiks ma niigi kaugele jõuda, kui jõudsin teisel hooajal. Samas mine sa tea, ehk jõuaks ka, ja veel kaugemalegi.