Kuidas ma vabariigi aastapäeva tähistasin?

Vabadussõja võidusamba juures kaastudengitega

Nii nagu ühele õigele Tipikale kohane, ei saanud minagi 24. veebruari hommikul kaua magada. Äratuskell helises juba 05.30, et saaksin et kõigeks järgnevaks valmis seada.

Hommikused rituaalid sooritatud, sammusin ma uksest välja ning kell 06.30 olin jõudnud Keemia trollipeatusesesse, kus hulk kaastudengeid juba ees ootamas.
See aasta oli tublide tudengite hulk juba selline, et isegi uuem Solarise troll ei tahtnud meid väga ära vedada (uksed tõrkusid). Lõpuks siiski liikuma sai ning hetkeks kui juba veidi päevavalgust hakkas paistma, olime jõudnud Tõnismäele.

Sel aastal toimus liikumine Tõnismäelt edasi Komandandi aeda, sest Toompea lossi hoov on jäänud kitsaks iga aastaga kasvavale huviliste hulgale. Vaatamata külmale ja ootamisele on lipuheiskamine 24. veebruaril saanud inimestele nii südamelähedaseks, et igal juhul veetakse ennast kohale. Tasub siinkohal mainida, et trollisõit ja mäest üles minek toimus tudengite laulujoru saatel. Mis sest, et lauldi natukene valesti ja mitmehäälselt, oli inimestel ikkagi tore ja vahva.

Komandandi aias, nagu öeldud, tuli omajagu oodata, enne kui jõuti lipuheiskamiseni. Lipuheiskamisele järgnes Riigikogu esimehe Eiki nestori kõne, seejärel pidas kõne Urmas Viilma ning lõpuks loeti ette Eesti Iseseisvuse manifest inimese poolt, kelle nimi mulle kahjuks meelde ei jäänud. Kõik see jõudis kesta parasjagu nii palju, et varbad jõudsid külmetama hakata, veidikene ka kõrvad, sest õige tipikas on lipuheiskamisel tekliga, mis kõrvu kahjuks ei kata.

Kõnedele järgnes pildistamine. Iga aasta muutub tipikate pildistamine järjest keerulisemaks ning järjest rohkem rdu tuleb moodustada, sest huvilisi on rohkem. Mis on ju iseenesest positiivne, mulle isegi meeldiks, kui veel rohkem tudengeid sellest traditsioonist osa võtaks. Pildistamise muutis toredaks ka peaminister Jüri Ratas, kes meiega pildil liitus.

Pildistamisele järgnes traditsiooniline rongkäik mäest alla, mööda Kaarli puiesteed ja Estonia puiesteed Reaalipoisi mälestusmärgi juurde. Seal oli taas väiksem paus, kus erinevad korporatsioonid ja ülikoolid asetasid oma pärjad ausamba juurde. Peeti kõnesid ja esinesid laulukoorid. Reaalipoisi juurest toimus liikumine edasi Vabadussõja võidusamba juurde, kus leidis aset teine pärgade asetamine. See leidis aset c.a 09:00 paiku, seega selleks ajaks, kui sooja sai, oli juba 2,5 tundi väljas oldud. Vabadussõja võidusamba juures oligi kõige raskem olla, kuna vahetevahel oli otsustanud väike lumesadu inimestest üle käia ning külm hakkas vaikselt nahavahele pugema.

Sooja sai, nagu öeldud, kohe peale Vabadussõja võidusamba juures pärgade asetamist. Sealt liikusid Tipikad nimelt edasi Dublineri, kus on olnud juba aastaid traditsiooniline istumine. Seal sai nii sooja nahavahele kui ka mõned soojad pirukad ja paar tassi sooja teed. Lisaks õnnestus veidi juttu puhuda noorte kolleegidega, kes samuti iga aasta Tipikate marsist Toompeale osa võtavad. Juttu ajades lendab aeg kiiresti ning lahkutud sai alles veidi enne paraadi algust, ehk siis natukene enne keskpäeva.

Kuna ma olen ka tehnikahuviline, otsustasin huvi pärast üle vaadata paraadil eksponeeritava tehnika. Paraku olin valinud marsruudiks Vabaduse väljaku esise. Mitte kõige parem mõte. Rahvast oli nii palju, et edasiliikumine oli väga vaevaline. Eriti raske oli väikeste lastega vanematel. Aga edasi liigutud õnneks siiski sai. Harju tänaval oli õhku juba rohkem ja sai vabamalt liikuda. Masinate rivi ise ulatus peaaegu Viru tänava Hesburgerini välja, seega vaatamist omajagu. Minule pakkusid huvi eelkõige Abramsi tankid ja Bradley soomukid. Abramsi tankide juures sai ka ära kuuldud, mis häält teeb gaasiturbiinmootor tankis.

Pärast paraadil osalevate masinate vaatamist oli veel väike istumine oma erakonnakaaslastega. Seal sai taas mõned tunnid kohvi joodud ja kooki söödud ning mõnusaid muljeid vahetatud. Kui ka see üritus oli läbi saanud, näitas kell juba nelja poole. Seega suur osa tänasest päevast on huvitavalt ja aktiivselt veedetud, aeg on lausa lennates möödunud. Päev pole muidugi siiski päris läbi ning õhtune aeg saab sisustatud televiisori taga presidendi vastuvõttu vaadates.