Kuidas ma vabariigi aastapäeva tähistasin?

Vabadussõja võidusamba juures kaastudengitega

Nii nagu ühele õigele Tipikale kohane, ei saanud minagi 24. veebruari hommikul kaua magada. Äratuskell helises juba 05.30, et saaksin et kõigeks järgnevaks valmis seada.

Hommikused rituaalid sooritatud, sammusin ma uksest välja ning kell 06.30 olin jõudnud Keemia trollipeatusesesse, kus hulk kaastudengeid juba ees ootamas.
See aasta oli tublide tudengite hulk juba selline, et isegi uuem Solarise troll ei tahtnud meid väga ära vedada (uksed tõrkusid). Lõpuks siiski liikuma sai ning hetkeks kui juba veidi päevavalgust hakkas paistma, olime jõudnud Tõnismäele.

Sel aastal toimus liikumine Tõnismäelt edasi Komandandi aeda, sest Toompea lossi hoov on jäänud kitsaks iga aastaga kasvavale huviliste hulgale. Vaatamata külmale ja ootamisele on lipuheiskamine 24. veebruaril saanud inimestele nii südamelähedaseks, et igal juhul veetakse ennast kohale. Tasub siinkohal mainida, et trollisõit ja mäest üles minek toimus tudengite laulujoru saatel. Mis sest, et lauldi natukene valesti ja mitmehäälselt, oli inimestel ikkagi tore ja vahva.

Komandandi aias, nagu öeldud, tuli omajagu oodata, enne kui jõuti lipuheiskamiseni. Lipuheiskamisele järgnes Riigikogu esimehe Eiki nestori kõne, seejärel pidas kõne Urmas Viilma ning lõpuks loeti ette Eesti Iseseisvuse manifest inimese poolt, kelle nimi mulle kahjuks meelde ei jäänud. Kõik see jõudis kesta parasjagu nii palju, et varbad jõudsid külmetama hakata, veidikene ka kõrvad, sest õige tipikas on lipuheiskamisel tekliga, mis kõrvu kahjuks ei kata.

Kõnedele järgnes pildistamine. Iga aasta muutub tipikate pildistamine järjest keerulisemaks ning järjest rohkem rdu tuleb moodustada, sest huvilisi on rohkem. Mis on ju iseenesest positiivne, mulle isegi meeldiks, kui veel rohkem tudengeid sellest traditsioonist osa võtaks. Pildistamise muutis toredaks ka peaminister Jüri Ratas, kes meiega pildil liitus.

Pildistamisele järgnes traditsiooniline rongkäik mäest alla, mööda Kaarli puiesteed ja Estonia puiesteed Reaalipoisi mälestusmärgi juurde. Seal oli taas väiksem paus, kus erinevad korporatsioonid ja ülikoolid asetasid oma pärjad ausamba juurde. Peeti kõnesid ja esinesid laulukoorid. Reaalipoisi juurest toimus liikumine edasi Vabadussõja võidusamba juurde, kus leidis aset teine pärgade asetamine. See leidis aset c.a 09:00 paiku, seega selleks ajaks, kui sooja sai, oli juba 2,5 tundi väljas oldud. Vabadussõja võidusamba juures oligi kõige raskem olla, kuna vahetevahel oli otsustanud väike lumesadu inimestest üle käia ning külm hakkas vaikselt nahavahele pugema.

Sooja sai, nagu öeldud, kohe peale Vabadussõja võidusamba juures pärgade asetamist. Sealt liikusid Tipikad nimelt edasi Dublineri, kus on olnud juba aastaid traditsiooniline istumine. Seal sai nii sooja nahavahele kui ka mõned soojad pirukad ja paar tassi sooja teed. Lisaks õnnestus veidi juttu puhuda noorte kolleegidega, kes samuti iga aasta Tipikate marsist Toompeale osa võtavad. Juttu ajades lendab aeg kiiresti ning lahkutud sai alles veidi enne paraadi algust, ehk siis natukene enne keskpäeva.

Kuna ma olen ka tehnikahuviline, otsustasin huvi pärast üle vaadata paraadil eksponeeritava tehnika. Paraku olin valinud marsruudiks Vabaduse väljaku esise. Mitte kõige parem mõte. Rahvast oli nii palju, et edasiliikumine oli väga vaevaline. Eriti raske oli väikeste lastega vanematel. Aga edasi liigutud õnneks siiski sai. Harju tänaval oli õhku juba rohkem ja sai vabamalt liikuda. Masinate rivi ise ulatus peaaegu Viru tänava Hesburgerini välja, seega vaatamist omajagu. Minule pakkusid huvi eelkõige Abramsi tankid ja Bradley soomukid. Abramsi tankide juures sai ka ära kuuldud, mis häält teeb gaasiturbiinmootor tankis.

Pärast paraadil osalevate masinate vaatamist oli veel väike istumine oma erakonnakaaslastega. Seal sai taas mõned tunnid kohvi joodud ja kooki söödud ning mõnusaid muljeid vahetatud. Kui ka see üritus oli läbi saanud, näitas kell juba nelja poole. Seega suur osa tänasest päevast on huvitavalt ja aktiivselt veedetud, aeg on lausa lennates möödunud. Päev pole muidugi siiski päris läbi ning õhtune aeg saab sisustatud televiisori taga presidendi vastuvõttu vaadates.

Tipikate marss Toompeale oli tore

Eesti lipp lehvimas Pika Hermani tornis 24.02.2015
Foto: DELFI, Hendrik Osula

Tänane päev oli mulle juba kuues kord osa võtta sellisest üritusest nagu Tipikate marss Toompeale.
Neile, kes TTÜ tudengid ei ole, olgu lühidalt öeldud, et tegemist on üritusega, kus hommikul sõidetakse koos trolliga Toompeale, vaadatakse ära lipu heiskamine Pika Hermani torni, kuulatakse ära Riigikogu esimehe kõne, marsitakse koos seejärel Reaalipoisi monumendi juurde et pärjad asetada, peale seda Vabadussõja võidusamba juurde (samuti pärgade asetamiseks) ja lõpuks pubisse sooja tee ja piruka juurde.

See aasta oli hea see, et ilm oli soe. mäletan aastat 2011, kui tekliga väljas olles oleks peaaegu kõrvad peast külmetanud. Kui nüüd vihma ka poleks sadanud ja päike paistnuks, oleks täitsa priima olnud. Külmetamise oht on eelkõige seetõttu, et enne hümni ja Riigikogu esimehe kõnet tuleb tükk aega ühe koha peal parajaks passida. Kui liiga hilja tulla, ei pruugi lossihoovis enam ruumi olla. Või on parimad kohad läinud.

Ei saa öelda, et see aasta oleks kuidagi eriline (sündmuste mõttes) olnud, selles mõttes, et midagi tavatut ei juhtunud, kõik (omapärased) elemendid olid paigas nagu ikka, sealhulgas:

• troll läheb Keemia peatuses rahvast puupüsti täis ja ime, et veel edasigi liigub
• isamaaliste laulude laulmine trollis, kusjuures kõvasti, valesti ja mitmehäälselt
• tuututavad autod Reaalipoisi juures, kes üritavad kõigest väest läbi saada, kuigi näevad, et üritus ja inimmass on ees
• õlle ja siidri klaasid juuakse pubis ära kiiremini, kui ettekandjad neid täis jõuavad lasta

Pubist rääkides, siis seal läks nii nagu ikka, kõige enam aega üritusest. (Ja oli kõige huvitavam osa üritusest) Alguses küll tuli omaette nohiseda, aga siis õnnestus asuda vestlusesse kaasdoktorantidega teaduskonnast. Pubi plussiks oli see, et see aasta oli telekal hääl maha keeratud. Mul on muidu siiamaani eelmisest aastast flashback`id "tõn-tõ-tõn-tõ-tõn-tõn-tõn, "Tervist, härra president" tõn-tõ-tõn....." Vaesed sõdurid, kes seda koha peal peavad läbi elama :)

Tipikate rongkäik

Rongkäik liikumas mööda Kaarli puisteed.
(Foto PM online`ist)

Nii nagu on juba traditsiooniks kujunenud, toimus ka see aasta tudengite rongkäik Toompeale ja sealt Reaalkooli juure Reaalipoisi mälestusmärgi juurde.

Kuna TTÜ tudengid kutsuvad antud üritust Tipikate rongkäiguks, siis vastavalt sellele ka artikli pealkiri, kuid ei maksa nimest lasta end eksitada, rongkäigus osaleb tavaliselt ka suurel hulgal TLÜ tudengeid ja erinevate korporatsioonide liimeid.

Lühidalt siis rongkäigust endast. Kõigepealt kogunesid inimesed 6.40 Raekoja platsile, seal seati inimesed kenasti rivvi ja jagati soovijatele kätte laululehed. Umbes 7:00 paiku hakati liikuma mööda Harju tänavat ja üles Patkuli treppidest Toompea lossi poole. Nii nagu ikka, tuli ka see aasta tükk aega kannatlikult oodata Ene Ergma kõnet ja piduliku lipuheiskamist. Vähemasti see aasta oli kõnet kuulda, eelmisel aastal olid väikesed helitehnilise probleemid, mistõttu paljudel, sealhulgas minul, kõne kuulmata jäi.

Pärast seda liiguti mäest alla ja mööda Kaarli ning Estonia puisteed liikudes suunduti Reaalkooli juurde, kus mälestusmärgile asetati pärg ja lauldi mõned laulud. Sellega ürituse nö ametlik osa lõppes ja seejärel suunduti pubisse Dubliner, mis oli TTÜ tudengitele kinni pandud. Seal said siis tudengid sooja naha vahele ning natuke süüa ja juua. On traditsiooniks kujunenud, et peale rongkäiku toimub Tipikate koosistumine, kus tudengid saavd mõnusalt omavahel juttu puhuda. Näiteks kahel eelneval aastal on see toimunud Beerhouse´is.

Ise osalesin antud üritusel juba kolmandat korda, rohkem osaleda pole saanud, sest olen alles kolmandal kursusel. Naudin iga aasta seda üritust, kuna iga aasta leian pärastisel koosistumisel grupi inimesi, kellega jutt jooksma hakkab. Lausa nii hästi, et ajaliselt moodustab koositumine minu jaoks tavaliselt üle 2/3 rongkäigu ajast. Tahaks loota, et see traditsioon jätkub veel piki aastaid.