Doktoranditoetuse artikkel Postimehes

Ma ei ole pea poolteist kuud oma blogisse kirjutanud. Pole eriti põhjust olnud, kuna vahepeal ei ole ühtegi head ideed tulnud ega põhjapanevat sündmust toimunud. Kuid täna on küll põhjust üle pika aja oma "veebipäevikusse" kirjutada.

Nimelt avaldati täna Postimehe veebilehel arvamusrubriigis minu kirjutatud artikkel. Ülipisikeste muudatustega kusjuures, mis on tegelikult üsna harukordne. Antud artikkel valmis EÜLi (Eesti Üliõpilaskondade Liit)  palvel ning kuna ma ise olen soovinud juba pika aega doktoranditoetuse nimel võidelda, siis otseloomulikult vastasin ma "jah". Sellist võimalust ei saa käest lasta, kuna minu blogi loevad tõtt-öelda vähesed inimesed, kuid Postimeest siiski üsna paljud. Nii saan oma sõnumi ka laiemale publikule edasi anda.

Artikli valmimine ja avaldamine on ajastatud praegusesse hetke sellepärast, et hiljuti avati uuesti koalitsioonileping, mistõttu nüüd on õige aeg teha häält nendel, kelle huvid esialgsest koalitsioonilepingust välja jäid. Jääb vaid loota, et nüüd siiski saavad EÜLi eesmärgid, sealhulgas doktoranditoetuse tõstmine, vähemalt mingil määral täidetud.

Praeguse tagasiside põhjal on mitmed inimesed minu artikliga väga rahule jäänud, mida mul autorina on positiivne kuulda. Veel positiivsemalt oleksin ma meelestatud siis, kui see artikkel aitab ka mingisuguste tulemusteni jõuda.

Doktoranditoetuse tõusu nõuavad teisedki

Õuna on peetud ikka üheks hariduse sümboliks.

Doktoranditoetusest olen oma blogis kirjutanud varemgi. Sellele vaatamata sooviks ma selle teema veelkord üles võtta. Seda põhjusel, et (nagu selgub) ma ei ole ainus, kes selle teema ülevalhoidmise eest häälekalt võitleb.

Nimelt juhtus mulle täna näppu 19. märtsi Eesti Päevaleht.(Nr. 54) 10. leheküljel, arvamuse rubriigis jäi mulle silma väike uudisnupp, mille oli kirjutanud Liina Hirv, kes on Tartu Ülikooli üliõpilasesinduse aseesimees. Uudisnupp ise kandis pealkirja "Doktoranditoetust tuleb tõsta".

Kuigi tekst ise oli lühike, andis see probleemi sisu üsna hästi edasi. Tsiteeriksin otse ühte punkti, mis väga hästi annab edasi probleemi ja näitab ära, miks on vajalik doktoranditoetuse tõstmine nüüd ja piisavas ulatuses: "Doktoritöö kaitsmiseni jõuab nelja aastaga umbes iga viies doktorant. 2000. aastal oli keskmine doktoriõppe kestus 62 kuud, 2011. aastal juba 80. kuud. Doktoriõppe tulemuslikkuse analüüsi lõppraportist ilmneb, et pooled doktorandid põhjendavad õpingute venimist kooli kõrvalt tehtava palgatööga, mida üldjuhul tehakse majanduslikuks toimetulekuks."

Artiklist selgub veel, et EÜL (Eesti Üliõpilaskondade Liit) on teinud ettepaneku, et doktoranditoetus võiks olla 80% Eesti keskmisest palgast (nii nagu see oli doktoranditoetuse kehtestamise hetkel 2004. aastal)
See visioon ei erinegi väga minu mõttest, et doktoranditoetus võiks olla 60-80% eelmise aasta III kvartali bruto mediaanpalgast. Kuigi ka mulle meeldiks, et toetus oleks 80% keskmisest palgast, siis tuleb vaadata ka seda, kui vastuvõetav riigieelarvele see on. Doktorantide arv on siiski omajagu suur ja riigieelarve vahendid on piiratud, mis tähendab, et ükskõik kui väga me ei sooviks head teha, tuleb arvestada ka reaalseid võimalusi. Kui aga selgub, et 80% keskmisest palgast doktoranditoetusena on võimalik, siis kindlasti tuleb selline määr ka kehtestada. see on oluline Eesti haridust ja tulevikku silmas pidades.