Doktoranditoetuse kajastamisest meedias

Viimastel päevadel on tänuväärselt saanud meedias taas kajastamist doktoranditoetuse teema. Viimane on mulle oluline mitte ainult sellepärast, et olen ise doktorant, vaid ka sellepärast, et minu hinnangul on tegu Eesti haridus- ja teadusmaastiku seisukohast üsna olulise küsimusega.

Et jõuda selleni, millest praegune meediakajastus alguse on saanud, tuleb rääkida mõne sõnaga taustsüsteemist. Eelmise aasta lõpus vahetus valitsus, mille raames muudeti ka koalitsioonilepingut. Muude muudatuste raames lubati tõsta ka senist doktoranditoetus kahekordseks. Aga nüüd, mõned nädalad tagasi, selgus, et valitsus on oma lubadusest taganenud ja tõus tuleb vaid ca 50%. Ilmselgelt põhjustas see pahameele tormi, sest isegi kahekordne tõus pole ausalt öeldes piisav, et korvata viimaste aastate tõstmata jätmisi.

Kui doktoranditoetus 2004. aastal kehtestati, oli selle suurus 6000 EEK (383 €), mis moodustas toonasest keskmisest palgast 80%. Seejärel püsis toetus 10 aastat muutumatuna, seni, kuni 01.01.2015 tõusis toetus 422 €-ni. Sellise suurusega on see ka praegu. Täna moodustab see keskmisest palgast alla 40%. Seega, isegi kui tõus oleks kahekordne, siis jääks see alla omaaegsele suhtelisele suurusele, ehk 80%-le keskmisest. Doktoranditoetuse tõus poole võrra tähendab aga seda, et uus toetus oleks ligikaudu pool keskmisest palgast. Kindlasti mitte see, mida tippspetsialist vääriks. 

Nüüd aga meediakajastuse juurde. Alguse tegi lahti Krista Aru (EVA) arupärimine 07.06.2017 Riigikogu infotunnis. Sellele järgnes artikkel DELFI-s neljapäeval, 08.06.2017. Samal päeval ilmus ka Eesti Noorte Teaduste Akadeemia (ENTA) pöördumine samas küsimuses Postimehes. Lisaks mainiksin ma siinkohal ka Silvia-Kristiin Kase (TÜ Üliõpilaskonna aseesimees) varasemat arvamusartiklit samal teemal, mis ilmus 30. mail. Seega on kajastus antud teemal toimunud mitmel rindel paljude inimeste poolt. See näitab, et tegemist on olulise küsimusega ning jääb vaid loota, et Valitsus teeb sellest omad järeldused. Kui inimesi ning teaduse ja hariduse arendamist tõepoolest väärtustatakse, siis oleks tarvis seda ka kuidagi näha.

Doktoranditoetuse otsustav tõus oleks siinkohal heaks märgiks, küll ei ole aga seda selle tõstmine lubatust oluliselt väiksemas mahus. Tõsta saab kas nii palju kui lubati või isegi rohkem. Vastasel juhul ei saavutata eesmärke, mida antud tõusuga saavutada loodetakse. Ka tuleb kindlasti mainida, et toetuse tõusmisel selle aasta lõpus näeb positiivseid tulemeid alles aastate pärast. Haridussüsteem on nagu tanker, mis suure inertsiga ning mille kurssi muuta väga raske. Seetõttu tulebki vältida halbu otsuseid, sest nende korrigeerimine on väga keeruline.

Doktoranditoetuse tõusu nõuavad teisedki

Õuna on peetud ikka üheks hariduse sümboliks.

Doktoranditoetusest olen oma blogis kirjutanud varemgi. Sellele vaatamata sooviks ma selle teema veelkord üles võtta. Seda põhjusel, et (nagu selgub) ma ei ole ainus, kes selle teema ülevalhoidmise eest häälekalt võitleb.

Nimelt juhtus mulle täna näppu 19. märtsi Eesti Päevaleht.(Nr. 54) 10. leheküljel, arvamuse rubriigis jäi mulle silma väike uudisnupp, mille oli kirjutanud Liina Hirv, kes on Tartu Ülikooli üliõpilasesinduse aseesimees. Uudisnupp ise kandis pealkirja "Doktoranditoetust tuleb tõsta".

Kuigi tekst ise oli lühike, andis see probleemi sisu üsna hästi edasi. Tsiteeriksin otse ühte punkti, mis väga hästi annab edasi probleemi ja näitab ära, miks on vajalik doktoranditoetuse tõstmine nüüd ja piisavas ulatuses: "Doktoritöö kaitsmiseni jõuab nelja aastaga umbes iga viies doktorant. 2000. aastal oli keskmine doktoriõppe kestus 62 kuud, 2011. aastal juba 80. kuud. Doktoriõppe tulemuslikkuse analüüsi lõppraportist ilmneb, et pooled doktorandid põhjendavad õpingute venimist kooli kõrvalt tehtava palgatööga, mida üldjuhul tehakse majanduslikuks toimetulekuks."

Artiklist selgub veel, et EÜL (Eesti Üliõpilaskondade Liit) on teinud ettepaneku, et doktoranditoetus võiks olla 80% Eesti keskmisest palgast (nii nagu see oli doktoranditoetuse kehtestamise hetkel 2004. aastal)
See visioon ei erinegi väga minu mõttest, et doktoranditoetus võiks olla 60-80% eelmise aasta III kvartali bruto mediaanpalgast. Kuigi ka mulle meeldiks, et toetus oleks 80% keskmisest palgast, siis tuleb vaadata ka seda, kui vastuvõetav riigieelarvele see on. Doktorantide arv on siiski omajagu suur ja riigieelarve vahendid on piiratud, mis tähendab, et ükskõik kui väga me ei sooviks head teha, tuleb arvestada ka reaalseid võimalusi. Kui aga selgub, et 80% keskmisest palgast doktoranditoetusena on võimalik, siis kindlasti tuleb selline määr ka kehtestada. see on oluline Eesti haridust ja tulevikku silmas pidades.