Tallinn-Tartu maantee - 2+1 vs 2+2

Pea kurikuulus ökodukt Tallinn-Tartu maanteel

Minu seekordne mõttearendus peatub lühidalt Tallinn-Tartu maanteel. Tihti räägitakse, et see võiks olla kunagi ilusas tulevikus täies ulatuses 2+2 maantee. Siis ma mõtlen, et milleks. 2+1 maantee ajaks ju ilusti asja ära. Paraku näib, et rajajatel on silme ees visioon ilmtingimata teha suurelt ja uhkelt.

Kuigi 2+2 maantee on kindlasti ilus, uhke ja ka turvaline, siis on mitu põhjust, miks ma ei pea Tallinn-Tartu maantee täispikkuses sellisele kujule ehitamist mõtekaks.

• Ehituse hind. Juba ainuüksi Kose-Mäo lõik maksab hinnanguliselt 170 mln €. Kuid see on kõigest 1/4 kogupikkusest. 
• Hoolduse hind. Paljud asjad, mida on kallis ehitada, on ka kallis hooldada. Kuigi mul ei ole kahjuks koheselt täpseid numbreid lauda panna, siis võib vaid visualiseerida palju maksab Tallinn-Tartu täispikkuses 2+2 maantee valgustamine ning sahatamine talvel. Rääkimata viaduktide ning peale- ja mahasõiduteede korrashoiust.
• Liikluskoormus pole piisavalt suur. Isegi tipptundidel, reede õhtul ja pühapäeva õhtul, ei ole liiklus üheski Tallinn-Tartu maantee lõigus selline, et õigustada 2+2 skeemi. Praeguse lahenduse ainus pluss on turvalised möödasõidud, aga seda sama pakub ka hästi planeeritud 2+1 maantee.

Nüüd jõuangi selleni, miks 2+1 maanteed eelistada 2+2 maanteele. Kõigepealt sellest, mis on 2+1 maantee, neile, kes veel ei tea. See on selline skeem, kus teatud maa (nt. 2 km) on 2 rida ühes suunas ja 1 rida teises suunas ning siis read vahetuvad ning on sama maa 2 rida vastasuunas ja 1 rida otsesuunas. Read on eraldatud teinetesest postide ja traadiga. Tee on kokku ehitatud ühele teetammile. See muudab ehitamise kiiremaks, lihtsamaks, soodsamaks ja ruumisäästlikumaks. Üks võimalus näha 2+1 maanteid on Rootsis. 

Nüüd mõne punktida sellest, miks siis 2+1 maantee on parem, kuigi mitmed plussid tulevad välja juba eelmises lõigus.

• Ehitus on kiirem, odavam ja ruumisäästlikum (võrreldes 2+2 lahendusega).
• Ressursse kulub ehitusel vähem, seega 2+1 on parem ka loodushoiu aspektist.
• Antud lahendus võimaldab oluliselt paremini olla vastavuses tegeliku liikluskoormusega.
• Pakub ligilähedast turvalisust 2+2 maanteega, olles oluliselt parem variant kui 1+1. Kõige suurem ohutuse tõus tuleb läbi liikluse rahustamise ning turvaliste möödasõitude võimaldamise arvelt.

Loodetavasti mõistuse hääl võidab ning tulevikus tehakse mõni Tallinn-Tartu maantee lõik ka 2+1 skeemiga. 2+1 skeemi puhul saaks rahaga, mis kuluks Kose-Mäo lõigule valmis teha Mäo-Tartu lõigu, kui võib-olla veidi liialdada.Võit missugune. Õnneks on kõrvu jäänud aastate jooksul, et mõned Tallinn-Pärnu maantee lõigud just selle skeemi järgi teha plaanitaks.

Õnnetus ei hüüa tulles

Buss rattata
Foto: Maris Rumberg, Postimees

Eilsest Postimehest (04.02.2017) [1] võis lugeda, et see aasta on aset leidnud juba kaks juhtumit, kus Tallinna linnaliini bussilt on sõidu ajal rattas alt ära tulnud.

Tegemist on vähemalt minu jaoks äärmiselt muret tekitava faktiga. Selliste intsidentide toimumist võib pidada suureks turvariskiks, nii bussiga reisjatele kui ka teistele liikluses olevatele inimestele . Seni on küll kõik õnnetused lõppenud õnnelikult, aga lõputult ei pruugi see nii minna.

Hämmastav on ka see, et TLT (Tallinna Linnatranspordi AS) esindaja täiesti rahumeeli väidab, et selliseid asju juhtub kolm-neli korda aastas (Tuginedes PM-s nähtud kommenaatrile). Mina arvan, et aastas ei tohiks olla ühtegi sellist juhtumit. Force majure vastu muidugi ei saa ning mingi hetk tõesti võib juhtuda, aga mitu korda aastas näib ikkagi palju. Lähenedes asjale aga musta huumoriga, siis võib öelda, et selle aasta norm on juba peaaegu täis.

Kuid kui hakkata mõtlema mis või kes on antud juhtumites süüdi, siis tuumpõhjuseks on tunnetuslikult tasuta ühistransport. Ei maksa valesti aru saada, mulle (ja arvatavasti ka paljudele teistele) tasuta ühistransport väga meeldib. Fakt, et pileti eest maksma ei pea, annab aastas suure kokkuhoiu. Samas tuleb arvestada, et tasuta ühistranspordil on ka varjuküljed. Eelkõige vähenev võimekus soetada uut veeremit ja maksta piisavat palka nii juhtidele kui ka mehaanikutele. Kaks eelpool nimetatud põhjust annavadki kokku tõenäose vastuse sellele, miks rattad järjest sagedamini alt ära lendavad.

Kui mehaanikute palk on väike ja/või töökoormus väga suur, siis polegi motivatsiooni teha oma tööd hästi. See muidugi ei vabanda korralikult kinnitamata rattamutreid ning tõsisemate intsidentide korral tuleb leida vastutaja.

Ka juhtidel on oma osa, sest liikluseeskiri nõuab, et juht veenduks enne sõidu alustamist sõiduki liikluskõlbulikuses. Muidugi tuleb aru saada, et alati pole see võimalik, eriti tihedate graafikute juures. Lisaks ei hakka kõik vead välisel vaatlusel silma. Ei saa ju oodata, et bussijuht iga ringi järel mutrivõtmega rattad üle käib. See on absurd, seda ei saa oodata. Kuid sellegi poolest tasub ka juhtide südametunnistusele koputada ning isegi kui on mingi kahtlus, siis teavitada mehaanikuid ja/või dispetšerit.

Lendavate rataste küsimus pole ainult ohutuse küsimus, vaid ka usalduse ja turvatunde küsimus. Mis kasu on tasuta ühistranspordist, kui inimesed mingi hetk enam seda kasutada ei julge, vaid pigem oma isikliku auto kasuks otsustavad. Ei maksa unustada, et lendavad rattad pole Tallinna busside ainus mure, mõni on otsustanud keset sõitu ka süttida. [2]

Põhjus, miks sellele kõigele tähelepanu juhtida, seisneb selles, et antud juhtumite arv näib ajas suurenema, mitte kahanema ning kui ühiskonnas nähakse mõnda negatiivset trendi, siis on igati asjakohane sellele osutada. Oma osa võib muidugi olla ka tugevnevas sotsiaalmeedias, mis järjest enamate inimesteni jõuab ning kodanikuaktiivsuse tõusus, kõik tähelepanuväärsem saab praegu nutitelefoniga üles võetud ja meediasse ka riputatud.

[1] http://tallinncity.postimees.ee/4000931/jaerjekordsel-tallinna-linnaliinibussil-tuli-ratas-alt
[2] http://www.delfi.ee/news/paevauudised/krimi/videod-ja-fotod-tallinnas-kalevi-bussipeatuses-poles-buss-liiklus-on-hairitud?id=67737571