Lehevaatamisi kokku

Kuvatud on postitused sildiga kodanikuaktivism. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga kodanikuaktivism. Kuva kõik postitused

20.6.17

Mis on BRT ja miks see Tallinnas ei töötaks

BRT süsteem Jakartas
Allikas: Wikipedia
BRT ehk Bus Rapid Transit on ühistranspordisüsteem mis peaks endas ühendama rööbastranspordi mahukuse ja kiiruse ning bussitranspordi paindlikuse ja hinna. 

Esimene selletaoline süsteem võeti kasutusele Curitibas, Brasiilias, 1974. Hetkel kasutatakse seda paljudes miljonilinnades üle maailma, näiteks Hiinas, Brasiilias, Mehhikos, Columbias.

Tallinna linnapea kohusetäitja Taavi Aas leidis hiljuti, et ka Tallinnas võiks "metroobussi" kasutada. Kuna olen nii elektritranspordi austaja kui ka inimene, kes reaalselt transpordivaldkonna haridusega, siis kirjutan mõne sõnaga lühidalt sellest, miks see Tallinnas ei töötaks ja miks tuleks siiski arendada juba olemasolevaid ühistranspordi lahendusi.


  1. BRT vajab eraldi ühistranspordi radasid, mis muust liiklusest eraldatud. Selliseid radasid Tallinnas pole ja nende rajamiseks pole ka ruumi. Seal, kus ka ruumi oleks, tekivad sarnased probleemid Haabersti ringristmiku ehitusega. Kodanikuaktivisim ja ühiskondlik teadlikus on arenenud juba nii kaugele, et vähesegi säilinud roheluse hävitamise vastu ollakse tugevalt, seda ka põhjendatult. Kui ka rohelus säiliks, jääks rajamise hinna küsimus, täiesti uute teede rajamine ei tuleks väga palju odavam rööbastranspordi rajamise infrastruktuurist, vähemalt linna sees. 
  2. BRT vajab uusi uuetüübilisi busse.Milliseid, saab aimu kui vaadata postituse juures olevaid pilte. BRT eeldab toimimiseks tavapärasest palju suurema mahutavusega busse, sest BRT eeldab nii suuremat keskmist kiirust kui ka tunduvalt suuremat mahutavust. See aga tähendab, et väga kitsastesse kohtadesse nagu on näiteks Tallinna südalinnas neid liikuma ei saa lasta. Tasub mainimist, et Tallinnas juba on BRT-le kaudselt sarnast lahendust kasutatud, ca 15 aastat tagasi, kui Keslinna ja Lasnamäe vahel liigusid kahe vaguniga suure mahutavusega bussid
  3. Buss, olgu suur või väike, diisel või hübriid, tarbib ikka fossiilseid kütuseid ja saastab seeläbi ka linnaõhku. Elektritransport (troll, tramm) kohapeal õhku ei saasta ja seeläbi on linna õhk puhtam. Ka kaudse saastamise küsimus ei ole õigustatud, sest elektrijaamad Eestis muutuvad järjest puhtamaks ning järjest enam kasutatakse taastuvaid allikaid (tuul, päike, biokütus) elektri tootmisel.
Loodan, et (Aasa) väljaöeldud mõte oli siiski vaid mõttelend ning Tallinnas jätkatakse siiski tõeliselt rohelise ühistranspordi arendamist. Tallinna lennujaama viiv trammilõik on siinkohal heaks näiteks. Kurvastav näide on aga trolliliini nr. 9 sulgemine selle aasta mai kuu alguses. Oleks siis vähemasti elektribussid asemele tulnud, aga tulid asemele hübriidid. Kui Tallinn tahab tõesti olla roheline linn, siis tuleb mõelda homsetele lahendustele, mitte tänastele. Algus võib olla raske, aga hiljem on selle võrra lihtsam.

Rääkides homsetest lahendustest, siis on väga kahju, et kõik elektriautodega seonduv on Eestis soiku jäänud. Viimastel aastatel pole avatud uusi kiirlaadija kohti ning olemasolevad võimaldavad endiselt laadida vaid jaapani standardile (CHAdeMO) vastava pistikuga elektriautosid. Uued VW ja BMW elektriautod aga vajavad CCS standardile vastavat pistikut. Imestan, et EL pole sellele veel tähelepanu juhtinud. Ka uute elektriautode müük on kukkunud nulli ning pärast saastekvootide raha otsasaamist pole valitsus uut meedet elektriautodele ja pistikhübriididele välja mõelnud. Nii mängitakse maha kõik eeldused, mis teoreetiliselt 2011. aastal endale loodi. Ei maksa unustada, et teised riigid ei maga ning lähevad meist ühel hetkel mööda kui me end ei liiguta.

5.2.17

Õnnetus ei hüüa tulles

Buss rattata
Foto: Maris Rumberg, Postimees
Eilsest Postimehest (04.02.2017) [1] võis lugeda, et see aasta on aset leidnud juba kaks juhtumit, kus Tallinna linnaliini bussilt on sõidu ajal rattas alt ära tulnud.

Tegemist on vähemalt minu jaoks äärmiselt muret tekitava faktiga. Selliste intsidentide toimumist võib pidada suureks turvariskiks, nii bussiga reisjatele kui ka teistele liikluses olevatele inimestele . Seni on küll kõik õnnetused lõppenud õnnelikult, aga lõputult ei pruugi see nii minna.

Hämmastav on ka see, et TLT (Tallinna Linnatranspordi AS) esindaja täiesti rahumeeli väidab, et selliseid asju juhtub kolm-neli korda aastas (Tuginedes PM-s nähtud kommenaatrile). Mina arvan, et aastas ei tohiks olla ühtegi sellist juhtumit. Force majure vastu muidugi ei saa ning mingi hetk tõesti võib juhtuda, aga mitu korda aastas näib ikkagi palju. Lähenedes asjale aga musta huumoriga, siis võib öelda, et selle aasta norm on juba peaaegu täis.

Kuid kui hakkata mõtlema mis või kes on antud juhtumites süüdi, siis tuumpõhjuseks on tunnetuslikult tasuta ühistransport. Ei maksa valesti aru saada, mulle (ja arvatavasti ka paljudele teistele) tasuta ühistransport väga meeldib. Fakt, et pileti eest maksma ei pea, annab aastas suure kokkuhoiu. Samas tuleb arvestada, et tasuta ühistranspordil on ka varjuküljed. Eelkõige vähenev võimekus soetada uut veeremit ja maksta piisavat palka nii juhtidele kui ka mehaanikutele. Kaks eelpool nimetatud põhjust annavadki kokku tõenäose vastuse sellele, miks rattad järjest sagedamini alt ära lendavad.

Kui mehaanikute palk on väike ja/või töökoormus väga suur, siis polegi motivatsiooni teha oma tööd hästi. See muidugi ei vabanda korralikult kinnitamata rattamutreid ning tõsisemate intsidentide korral tuleb leida vastutaja.

Ka juhtidel on oma osa, sest liikluseeskiri nõuab, et juht veenduks enne sõidu alustamist sõiduki liikluskõlbulikuses. Muidugi tuleb aru saada, et alati pole see võimalik, eriti tihedate graafikute juures. Lisaks ei hakka kõik vead välisel vaatlusel silma. Ei saa ju oodata, et bussijuht iga ringi järel mutrivõtmega rattad üle käib. See on absurd, seda ei saa oodata. Kuid sellegi poolest tasub ka juhtide südametunnistusele koputada ning isegi kui on mingi kahtlus, siis teavitada mehaanikuid ja/või dispetšerit.

Lendavate rataste küsimus pole ainult ohutuse küsimus, vaid ka usalduse ja turvatunde küsimus. Mis kasu on tasuta ühistranspordist, kui inimesed mingi hetk enam seda kasutada ei julge, vaid pigem oma isikliku auto kasuks otsustavad. Ei maksa unustada, et lendavad rattad pole Tallinna busside ainus mure, mõni on otsustanud keset sõitu ka süttida. [2]

Põhjus, miks sellele kõigele tähelepanu juhtida, seisneb selles, et antud juhtumite arv näib ajas suurenema, mitte kahanema ning kui ühiskonnas nähakse mõnda negatiivset trendi, siis on igati asjakohane sellele osutada. Oma osa võib muidugi olla ka tugevnevas sotsiaalmeedias, mis järjest enamate inimesteni jõuab ning kodanikuaktiivsuse tõusus, kõik tähelepanuväärsem saab praegu nutitelefoniga üles võetud ja meediasse ka riputatud.

[1] http://tallinncity.postimees.ee/4000931/jaerjekordsel-tallinna-linnaliinibussil-tuli-ratas-alt
[2] http://www.delfi.ee/news/paevauudised/krimi/videod-ja-fotod-tallinnas-kalevi-bussipeatuses-poles-buss-liiklus-on-hairitud?id=67737571